igapäevaelu – Page 73

Kohalikust mobiilimajandusest

29/03/2013 / igapäevaelu, mobiil, norra / 5 Comments

Meie üle kuu aja kestnud mobiilijamad on lõpuks ometi lahenenud.

Kui Abikaasa Norrasse kolis, oli tal kohe helistada vaja, sai tutvuse kaudu numbri, mis oli juba teise inimese nimel ning maksis oma arveid siiamaani talle. Hindu ega midagi täpselt ei teadnud (ei teadnud sedagi, mis firma :D) ja esimese arve sai ta üldse jaanuaris, aug-nov eest – nii et ega enne ei teadnudki, kui palju mobiilile kulub. Arve oli ligi 2000, mis teeb kuus umbes 500/€68 ringis. Päris karm.

Mina hakkasin kasutama Tele2 kõnekaarti, mille keegi juba ära ostnud oli. Kõnekaardid tuleb siinmaal ka registreerida – kui on olemas kohalik isikukood, saab lihtsalt sõnumi saata või netis registreeruda, kui pole, peab stardipaketiga kaasas oleva paberi täitma ja selle Tele2 esindusse viima. Kuna esindust läheduses polnud, aga paberil oli kirjas, et selle võib viia ka teatud tehnikapoodidesse, siis kasutasime seda võimalust. Sealsed teenindajad polnud kuulnudki, et peaksid sellise asjaga tegelema, aga lugesid paberi läbi ja ütlesid, et jah, täidame ära ja faksime edasi. Tegid nad seda või mitte, ei tea – ootasin ja ootasin, midagi ei juhtunud. Lõpuks sain kätte kohaliku isikukoodi ja registeerusin sellega ise netis (proovisin kõigepealt sõnumi teel, aga nii miskipärast ei saanud).

Ehk et mina sain oma numbri tööle alles ca kuu aega pärast Norrasse saabumist. Kaardi peal oli 25 krooni, mille ma õige kiirelt maha rääkisin (pakun, et minut oli äkki 0.49) ja kuna ma kasutasin telefoni nii vähe ning me ei viitsinud uurida, kuidas seda laadida, sai Abikaasa edaspidi ainult mulle helistada, mina saatsin talle vajadusel e-maile, mida ta ju ka kohe telefonist lugeda sai (ehkki jah, ta unustas neid aeg-ajalt kontrollida).

Üle kuu aja tagasi algasid jamad. Vaatasin järele, see oli vist 21. veebruar, kui Abikaasa ei saanud enam lambist välja helistada. Külli mehe telefonilt klienditeenindusse helistades sai SIM kaardi lahti teha, varsti jälle kinni, nii mitme päeva jooksul mitu korda, lõpuks jõudis meieni läbi teiste inimeste info, et numbri omanik pani selle ette hoiatamata kinni. Aitäh, eks. No see inimene on üldse mitte eriti meeldiv ja oleme temaga seotud vaid olude sunnil. Ja see oli ka meie endi laiskus, et polnud juba varem endale oma lepinguid teinud – lihtsalt ei teadnud kohalikest hindadest midagi ja saime ju esimese arve ka alles jaanuaris.

Abikaasal on esmaspäeviti toiduring, mis tähendab, et on 30-40 klienti, kellele peab helistama või sõnumi saatma, samuti kasutab ta kogu aeg telefoni GPSi, ilma milleta ei tea, kuhu sõitagi 🙂 Nii et oli üpris ebameeldiv saada pühapäeva õhtul teada, et SIM on kinni ja telefoni kasutamise võimalust pole. Võttis siis minu kõnekaardi, laadis sinna 100 kr. Netti tööle ei saanudki – sai küll seaded ja kõik, aga ei töötanud. Võttis siis selle asemel autorendist TomTomi – kuna ta nüüd juba teist kuud neilt autot rendib, sai tasuta, nö kauba peale 🙂 Töö sai tehtud ja minu kõnekaart oli kuni üleeilseni, st üle kuu aja, meie ainus kohalik kontaktnumber.

Meil on siin muidu kasutuses ka Abikaasa Elisa kõnekaart – odavaim viis suhelda Eestiga, nemad helistavad ja maksavad kohaliku kõne hinna, meie maksame kõne vastuvõtmise eest 10 senti minutis. Kuna viimased kuu aega ei töötanud Abikaasa nutikas ka nett (kindlasti oleks kuidagi saanud, aga ta ei viitsinud sellega tegeleda, sest hädavajadust polnud), ei olnud enam võimalust talle meil saata, et ta helistaks… No ja Eesti numbrile helistamine Norra kõnekaardilt oleks nagunii kallis olnud. Aga vähemalt oli võimalus vajadusel omavahel sõnumeid saata 😀

Ainus põhjus, miks ma olen kuid seda mitte normaalselt helistada saamise jama välja kannatanud, on see, et Abikaasa on enamasti päeval nagunii kodus 😀 Eks ta jäi ikka vahel hommikuti hilja peale või ajas kuskil päeval asju, aga jah, olime tavalisest rohkem koos ja seega mobiilile helistamist polnud nii palju kui näiteks Eestis.

Niisiis, veebruarikuine vahejuhtum oli ilmselge märk sellest, et meil oleks olnud ammu aeg endile oma lepingud teha 🙂 Võtsin lõpuks ette ja võrdlesin kohalikke operaatorite pakette. Üldiselt on siin nii, et kui tahta vähegi arvestatavamas koguses netti (st rohkem kui 50MB) – mida iga nutikaomanik arusaadavalt tahab – siis alla 199/€27 eest suurt miskit ei saa. Selle raha eest olid erinevate operaatorite paketid kõik üsna sarnased – 500MB netti, 500 sõnumit, 500 kõneminutit. Piiramatu neti ja rohkemate minutite jaoks olid juba suuremad hinnad.

Meie valisime Telio, sest neilt sai 199 eest Frihet paketi, mille 500 kõneminutit oli jagatud kaheks – 250 Norras ja 250 välismaale – 123 erinevasse riiki üle kogu maailma. Nii et nüüd on võimalus vabalt Eestiga suhelda, samuti kõikvõimalike muudes riikides pesitsevate sõpradega. No näiteks Rootsi, UK, Lux jne. Super ju!

Kuna me tahtsime samad numbrid alles jätta (Abikaasal oleks olnud äärmiselt tüütu seda igal pool muutma hakata), siis oli kammaljaad üksjagu. Abikaasa number oleks pidanud eelmise omaniku sõnul vaba olema, kuna tema loobus sellest, mobiilifirma aga väitis, et see on endiselt tema nimel. Vahepeal tekkis üldse küsimus, millise operaatori all see on – meie väitsime ühte, Telio klienditeenidus teist 😀

Siis tekkis järgmine probleem, et liitumiseks on vaja teha credit check, aga Abikaasa kohta pole mingeid andmeid. Öeldi, et kui saadame töölepingu ja viimase kolme kuu panga väljavõtted, ajab ka see asja ära. ÕNNEKS oli Abikaasal põhitööandjaga leping olemas nii et pildistasin selle üles, konvertisin PDF failiks ja saatsin koos konto väljavõtetega ära. Sobis!

Kaks nädalat tagasi saime SIM kaardi minu numbrile ning nädal tagasi hakkas see Telio võrgus tööle. Üleeilseks saabus postkasti SIM Abikaasa numbriga, mis hakkas tööle KOHE ehk see number oli järelikult ikkagi juba vaba, nagu ka endine omanik seda väitis ja Telio klienditeenindus lihtsalt peksis segast.

Ühesõnaga umbes kuu aega läks, et registreerida kõnekaart, samamoodi läks kuu aega, et teha leping 🙂 Saate siis aru, miks Abikaasa algul tutvuse kaudu võttis, eks 😀 No ok, KINDLASTI oleks saanud ka kiiremini, kui ma oleks näiteks oma paberi tehnikapoe asemel Tele2 esindusse viinud või kui nüüd liitumisel poleks olnud segadust numbritega, aga ikkagi. KUU AEGA.

Kusjuures praegu selle postituse jaoks linke otsides avastasin Telio lehelt, et NÜÜD on Frihet paketile tekkinud ka 99-kroonise kuumaksuga variant – veel kuu tagasi seda polnud ja mina võtsin endale seega tavalise, kus olid vaid Norra kõneminutid – täpsemalt siis 100 minutit, 100 SMSi, 50MB netti. Oleksin eelistanud üldse sellist, kus maksan jooksvalt kulutatud minutite eest, aga sellist neil polnud ja mul oli oluline, et ka minu number saaks Abikaasa nimele, nii saime tasuta perekõned. Igatahes peab nüüd Teliosse helistama ja mu praeguse paketi Frihet vastu vahetama, nii saan 50 Norra minutit välismaa omade vastu vahetada 😛

Aga miks ma sellest kõigest üldse rääkima hakkasin? Tegelikult tahtsin ainult öelda, et meil on internetivabad pühad, kuna ülevalt naabrid on ilmselt kuskile ära sõitnud ja ruuter vajab ilmselt restarti, igatahes kodus neil kedagi pole ja nett on alates eilsest õhtust kadunud. Iseenesest pole mul selle vastu midagi, sest viimane nädal on meil tänu liigsele arvutikasutusele nagunii palju tülisid olnud ja kõigi sarjade vaatamata osad olid õnneks juba arvutis ootamas. Ja kuna Abikaasa sai just vahetult enne pühi oma SIM kaardi kätte, on tal nüüd jälle võimalus telefoniga netti kasutada, samamoodi saab selle telefoniga kenasti wifi võrguks teha. Ega me seda telefoninetti palju kulutada ei taha, vastikult aeglane on see nagunii, aga meilid-blogid saab loetud ja kirjutatud, rohkem pole vajagi.

Vaat selline lugu siis 😛

Tujutu

24/03/2013 / igapäevaelu / Leave a Comment

Iseenesest huvitav fenomen – kui kunagi oli see blogi mulle ennekõike väljaelamise kohaks, kus ma pigem virisemas käisin ning sel ajal, kui tuju oli hea, ei viitsinud midagi kirjutada, siis nüüd on täpselt vastupidi. Tuju on juba mitmendat päeva kehv, olen isegi korra postitust alustanud, aga paari esimese sõna järel lihtsalt katki jätnud.

Nii et… Kui asjalood siinpool ükskord helgemaks muutuvad, eks siis kirjutan jälle.

Kaks ununenud pilti laupäevast

21/03/2013 / igapäevaelu / 2 Comments

Esiteks oli Laguneni keskuses absoluutselt vaimustav parkla. No see on tavaline, et parkla sissepääsu juures näitab, mitu kohta vaba on… Aga mitte kunagi varem pole näinud ma parklat, kus iga autode rea vahe alguses on tabloo numbriga, mitu vaba kohta selles vahes on JA kõigi kohtade kohal on pisikesed lambikesed – punane on hõivatud, roheline vaba. Pildi peal on tablood kehvasti (silmi pingutades võib näha paremas ääres, kolm tükki järjest) ja rohelisi lampe üldse mitte, sest kõik lähemad kohad olid täis… Aga parklas koha peal olid värvid kaugele eristatavad ja imelihtne oli koht leida. Mitte nii nagu tavaliselt, et tiiruta ja otsi.

Lasteringis sattusin vaimustusse sellistest plastikust õhukestest jubinatest – ma ei teagi, mis need on 😀 Aga neid saab äärtpidi kokku panna ja igasugu kujundeid ehitada. Polnud mitte ainult ruudukujulised, vaid viisnurksed ka, need olid veel ägedamad. Ma pole teatavasti suurem asi plastiku fänn, aga mõnel puhul see õigustab ennast, näiteks Legod… Ja see jubin on ka nagu konstruktor 🙂 Tahan lastele osta, aga ei tea isegi, mida mänguasjapoes küsida 😀

Nii, nüüd võin pidulikult teatada, et KÕIK fotod on üles pandud – ja mitte ainult blogisse, vaid üle pika aja mõned ka FB-sse. Tõstsin täna desktopilt ära detsembri, jaanuari ja veebruari kaustad, märtsiga olen nüüd ka järje peal. Sellist asja pole ammu olnud!

Blogisse on ka peaaegu kõik kirja saanud, ainult üks oluline teema ootab veel lahti kirjutamist… Aga seda seedin veel isegi, nii et ehk mõne aja pärast.

Toimekas nädalavahetus

19/03/2013 / igapäevaelu, norra, rõõm, seltsielu / 3 Comments

Laupäeva hommikul käisime Bergenis lasteringis. Seda korraldab üks kohalik Eesti päritolu naine, kes abielus norrakaga ning juba üle kümne aasta siin elanud – ring on hea võimalus kõigil kohalikel Eesti lastel koos mängida ja keelt praktiseerida. Olime juba varemgi minna mõelnud, aga siis tulid autojamad ja nii see edasi lükkus.

Igatahes jõudsime lõpuks kohale ja oli väga lahe. Lapsed said mune värvida, emad kah 😀 Ja lõpetuseks jooksid kõik lapsed nagu hullud mööda pikka koolimaja koridori edasi-tagasi.

Kuna ringis tuli muuhulgas juttu rulluiskudest, millel saab panna vastavalt vajadusele kas kolm ratast ritta või ühe ette ja kaks taha ning too ema, kes need oma tütrele ostis, ei mäletanud muud, kui et tegu oli mänguasjapoega Laguneni keskuse juures, siis otsustasime ära kasutada seda, et juba linnas oleme ning keskuse üle vaadata. Abikaasa on seal varemgi käinud, mina mitte. Seal on suur Coop, mida meie kohalikus keskuses pole, tahtsin muuhulgas ka tolle mahekraami valikuga tutvuda.

Kõigepealt läksime hoopis spordipoodi, kus lapsed said proovida erinevaid rattaid – täpsemini siis jooksuratast ja abiratastega tavalist kaherattalist. Mõlemad meeldisid 🙂 Kuna Poiss on talle muretsetud titekast neljarattalisest juba välja kasvanud ning sõidab edukalt Plika kolmerattalisega, mis omakorda Plikale juba tiba liiga igav on, siis on plaanis rattaparki täiendada. Jooksurattast polnud kuulnudki, kuni Alice seda oma blogis mainis – uurisin netist ja lasin nüüd Poisil proovida – väga asjalik. Leidsin Finnist ühe kasutatud ratta meie piirkonnas 300 eest – no 200-ga ostaks ehk ära 🙂 Vaatame… Uuelt midagi ostma ei hakka, see on fakt. Nägin ka just täna kohaliku Coopi lehes mingit eriti odavat 95-kroonist tõukekat – usun, et see on nikats, aga tuleb järele vaadata. Kui on norm, siis ei välista, et ostame ka näiteks selle. Ja ühte jooksuratast tahame kindlasti.

Rulluisud leidsin mänguasjapoest üles üllatavalt kerge vaevaga – kuna proovimiseks oli aga väljas vaid variant, kus kolm ratast järjest, mina oleks aga tahtnud just sellist, kus taga kaks tükki, siis ei hakanud neid Plikale jalga toppima. Lapsed olid juba väsinud, Toys R Us pood on meil lähemal ka olemas, vaatab mõni teine kord. See ema muidu kiitis, et tema tüdruk (Plikaga ühevanune) õppis nii kiirelt uisutamise ära ja väga naudib seda. Uisud ise maksid ainult 239 ja rataste materjal ei tundunud väga hull – nii et meie huvi on suur. Vaatame…

Mänguasjapood ise oli väga suur, seal oli liumägi ja proovimiseks igasugu autosid-traktoreid, lapsed oleks võinud seal tunde veeta. Kuna olime selle käiguga aga niigi nende uneaega sisse sõitmas, ei saanud seekord väga kauaks jääda.

Hoolimata korralikust hommikusöögist olid kõhud jälle ebameeldivalt tühjaks saanud, sestap tuli nädala patustamine nr 2 – MacDonalds. Lihtsalt ei tahtnud raha raisata, aga oli vaja midagi kiirelt hamba alla saada. Vähemalt oli meil seekord juhtumisi autosse ununenud mahepoest poole hinnaga ostetud liitrine pressitud granaatõunamahl – see oli mõeldud küll mannavahu tegemiseks, aga sai niisama ära joodud, veepudelit ju jälle polnud 🙂 Ostsime nelja peale kuus juustuburgerit, need on 10 kr. Seletasime lastele ka, et kahjulik see toit ju on, aga vahel harva võib 😀

Suures Coopis oli värske mahekraami valik tõepoolest laiem, aga hinnad olid pooltel asjadel kallimad. Ostsime ära need, mille hind sama, ülejäänud ikkagi kodupoest.

Kodupoodides Kiwis ja Coopis käisingi mina üksi, Abikaasa ootas lastega autos. Kui ükskord koju jõudsime, oli kell juba kolm – sõime kiirelt, Abikaasa läks Poisiga magama ja mina Plikaga, magasime terve õhtu maha 😀

Pühapäeva õhtupoolikul käisime külas tuttaval Eesti perel, kes on meid juba ammu külla kutsunud, nüüd lõpuks jõudsime tegudeni. Tahtsime viia neile lõpuks ära raha puude eest, mis neilt kunagi varem kamina jaoks saanud olime, aga mis te arvate, kas raha ununes ära või ei 😀 Viisime külakostiks sooja leiva, millele pererahvas Eesti suitsuvorsti peale lõikas, õndsus. Muidu lihtsalt lobisesime ja imetlesime nende kodu – see on neil enda oma, mitte üürikas. Mees üle 10a Norras olnud, naine 6a… Nemad on siin rahul ja tagasi Eestisse ei kisu miski. Majake oli armas – metsa vahel ja õdus. Remonti teevad nad jõudumööda ise – palju tehtud, palju veel teha. Aga mõnus igatahes ja kuna peremees on kuldsete kätega, pole miski probleem. Väga äge kamin oli neil näiteks, mis ta oli täitsa ise ehitanud, muljetavaldav.

Poisile meeldis seal nii väga, et keeldus koju tulemast – sõna otseses mõttes röökis terve riidesse panemise aja ja pool koduteest 😀 Lubasime talle, et teinekord jälle.

Eilsed maheleiud

08/03/2013 / igapäevaelu, puhas toit, rõõm / 2 Comments

Kuna meil oli vaja lastetoetuse paberimajanduse pärast kindlasti tööpäeval linna jõuda, viisime eile hommikul lapsed naabrite poole ja otsustasime ühendada oma käiguga ka osa tavaliselt laupäevasest nädala toidushoppingust. Abikaasal oli vaja käia vahepeal autol üht läbipõlenud pirni vahetamas, nii et ta jättis mu Coopi ja läks ise mõneks ajaks minema. Nii sain ma rahulikult omas tempos kulgeda ja mahekraami otsida.

Olin seni arvanud, et piiratud valik mahedaid piimatooteid on vaid Tinel ega polnud seega üritanudki poodidest leida midagi, mida nende kodulehel polnud. Paar päeva tagasi tuli aga pähe googeldada økologisk smør (mahevõi) ning leidsin veel ühe mahetootja, kelle toodang on lisaks homogeniseerimata – valikus piim (paraku küll vaid 1,5%), või, hapukoor ja kohupiim (mida pole kohalikes poodides üldse). Nüüd teades, mida konkreetselt otsida, leidsin Coopist üles nii piima, või kui hapukoore – kohupiima ei paistnud olevat. Hinnaklass oli paraku tunduvalt krõbedam – kui tavaline piim maksab umbes 15/€2.04 ning mahepiim Kiwis 12.20/€1.66 (ärge küsige, miks odavam – ma ütlen, et ebaloogiline), siis tolle firma homogeniseerimata piim oli 25.83/€3.50. Tine mahehapukoore kilo on 45/€6.11, teisel 133.21/€18.07. Tavalise või kilo on 52/€7.06, mahedal 125.60/€17.04 😛 Noh, vähemalt ma nüüd tean… Eelistaksin küll homogeniseerimata piimatooteid, aga need hinnad on minu jaoks siiski veidi liig. Või koha pealt veel mõtlen, sest võileival oleme selle asendanud avokoaadoga ja küpsetame harva – selle jaoks ju isegi võiks. Praadimiseks aga jällegi liig 🙂

Maheliha otsinguil hakkas silma ainult üks hakkliha, mille kilo oli 101.50/€13.77 (odavaim sehakkliha on Kiwis 48.50/€6.58, aga tavalised liha kilohinnad on 80-125 ja rohkem). Kahjuks ei olnud meeles üles kirjutada, MIS lihaga tegu on – veiseliha puhul oleks veidi kallim hind nagunii õigustatud. Järgmine kord vaatan… Kahju, et valik nii väike oli.

Kõige rohkem aega kulutasin juurviljade ja puuviljade osakonnas – käisin väga põhjalikult kõik läbi ja uurisin, ega midagi mahedat pole kahe silma vahele jäänud. Sain teada, et maheõunte kilo on 21.58/€2.93 (tavalistel Kiwis 10/€1.36 ringis, mujal poodides enamasti 20+), maheviinamarjad olid 57.80/€7.84 (tavalised 25.80/€3.50). Õunu kusjuures ilmselt hakkamegi mahedalt ostma ja vähendame sellevõrra kogust, viinamarju ei raatsi isegi tavahinna eest osta, nii et see on rohkem niisama infoks 🙂

Kui me eelmisel laupäeval Coopis käisime, polnud mahesidruneid. Kuna kodus veel mõned olid, lootsin nendega hakkama saada. Olen aga päris palju teed joonud, nii et sidrun oli peaaegu otsas – ja eile oli pettumus suur, kui IKKA polnud.

Mingi hetk tuli minu juurde teenindaja ja küsis, kas ma otsin mahekaupa. Norra keelt ma ei mõista, aga sõna økologisk ei võimalda eksimist 😀 Küsisin, kas ta räägib inglise keelt – ei rääkinud, aga tal oli vanem naine ja rätt peas – ma väga ei lootnudki. Sellegipoolest saime suurepäraselt jutud kätega ja erinevates keeltes räägitud. Ta näitas näpuga paprikale ja sidrunile ning küsis, kas ma neid tahaksin. Mina hüppasin rõõmust ja ütlesin jaa. Ta küsis, kui palju ja tõi mulle tagant hunniku mahesidruneid 😀 Mis te arvate, kas ma olin rõõmus või mis 😀 Mahepaprika olemasolust me ka ei teadnud (kilohinnaks tuli 32/€4.34, tavalisel oli, vaatasin järele, veebruari lõpus 34.90/€4.74). Lisaks näitas ta mulle veel porgandeid ja kartuleid, mida ma juba teadsin ning tõdes, et tulebki lihtsalt otsida. Igatahes oli see tõeliselt südantsoojendav kogemus – ta lihtsalt pani tähele ja tuli küsima. Nüüd tean mina jällegi, et kui miski on otsas, siis taga võib vabalt olla. Super!

Mahepoest ostsime kakaovõid (400 g 199/€27 – eurodes tundub röögatu, kohalikus rahas lihtsalt kallis, aga kvaliteetse magusa suutäie jaoks täiesti okei, jagub ka pikaks ajaks) – silikoonist jääkuubikuvormid jäid muidugi Eestisse. Kui jälle kasutatud kraami poodi satun, vaatan sealt – kangesti tahaks teha just väikesed ampse, mitte suruda kuskile tahvliks. Vaatame 🙂