Iseenesest huvitav fenomen – kui kunagi oli see blogi mulle ennekõike väljaelamise kohaks, kus ma pigem virisemas käisin ning sel ajal, kui tuju oli hea, ei viitsinud midagi kirjutada, siis nüüd on täpselt vastupidi. Tuju on juba mitmendat päeva kehv, olen isegi korra postitust alustanud, aga paari esimese sõna järel lihtsalt katki jätnud.
Nii et… Kui asjalood siinpool ükskord helgemaks muutuvad, eks siis kirjutan jälle.
Esiteks oli Laguneni keskuses absoluutselt vaimustav parkla. No see on tavaline, et parkla sissepääsu juures näitab, mitu kohta vaba on… Aga mitte kunagi varem pole näinud ma parklat, kus iga autode rea vahe alguses on tabloo numbriga, mitu vaba kohta selles vahes on JA kõigi kohtade kohal on pisikesed lambikesed – punane on hõivatud, roheline vaba. Pildi peal on tablood kehvasti (silmi pingutades võib näha paremas ääres, kolm tükki järjest) ja rohelisi lampe üldse mitte, sest kõik lähemad kohad olid täis… Aga parklas koha peal olid värvid kaugele eristatavad ja imelihtne oli koht leida. Mitte nii nagu tavaliselt, et tiiruta ja otsi.
Lasteringis sattusin vaimustusse sellistest plastikust õhukestest jubinatest – ma ei teagi, mis need on 😀 Aga neid saab äärtpidi kokku panna ja igasugu kujundeid ehitada. Polnud mitte ainult ruudukujulised, vaid viisnurksed ka, need olid veel ägedamad. Ma pole teatavasti suurem asi plastiku fänn, aga mõnel puhul see õigustab ennast, näiteks Legod… Ja see jubin on ka nagu konstruktor 🙂 Tahan lastele osta, aga ei tea isegi, mida mänguasjapoes küsida 😀
Nii, nüüd võin pidulikult teatada, et KÕIK fotod on üles pandud – ja mitte ainult blogisse, vaid üle pika aja mõned ka FB-sse. Tõstsin täna desktopilt ära detsembri, jaanuari ja veebruari kaustad, märtsiga olen nüüd ka järje peal. Sellist asja pole ammu olnud!
Blogisse on ka peaaegu kõik kirja saanud, ainult üks oluline teema ootab veel lahti kirjutamist… Aga seda seedin veel isegi, nii et ehk mõne aja pärast.
Laupäeva hommikul käisime Bergenis lasteringis. Seda korraldab üks kohalik Eesti päritolu naine, kes abielus norrakaga ning juba üle kümne aasta siin elanud – ring on hea võimalus kõigil kohalikel Eesti lastel koos mängida ja keelt praktiseerida. Olime juba varemgi minna mõelnud, aga siis tulid autojamad ja nii see edasi lükkus.
Igatahes jõudsime lõpuks kohale ja oli väga lahe. Lapsed said mune värvida, emad kah 😀 Ja lõpetuseks jooksid kõik lapsed nagu hullud mööda pikka koolimaja koridori edasi-tagasi.
Kuna ringis tuli muuhulgas juttu rulluiskudest, millel saab panna vastavalt vajadusele kas kolm ratast ritta või ühe ette ja kaks taha ning too ema, kes need oma tütrele ostis, ei mäletanud muud, kui et tegu oli mänguasjapoega Laguneni keskuse juures, siis otsustasime ära kasutada seda, et juba linnas oleme ning keskuse üle vaadata. Abikaasa on seal varemgi käinud, mina mitte. Seal on suur Coop, mida meie kohalikus keskuses pole, tahtsin muuhulgas ka tolle mahekraami valikuga tutvuda.
Kõigepealt läksime hoopis spordipoodi, kus lapsed said proovida erinevaid rattaid – täpsemini siis jooksuratast ja abiratastega tavalist kaherattalist. Mõlemad meeldisid 🙂 Kuna Poiss on talle muretsetud titekast neljarattalisest juba välja kasvanud ning sõidab edukalt Plika kolmerattalisega, mis omakorda Plikale juba tiba liiga igav on, siis on plaanis rattaparki täiendada. Jooksurattast polnud kuulnudki, kuni Alice seda oma blogis mainis – uurisin netist ja lasin nüüd Poisil proovida – väga asjalik. Leidsin Finnist ühe kasutatud ratta meie piirkonnas 300 eest – no 200-ga ostaks ehk ära 🙂 Vaatame… Uuelt midagi ostma ei hakka, see on fakt. Nägin ka just täna kohaliku Coopi lehes mingit eriti odavat 95-kroonist tõukekat – usun, et see on nikats, aga tuleb järele vaadata. Kui on norm, siis ei välista, et ostame ka näiteks selle. Ja ühte jooksuratast tahame kindlasti.
Rulluisud leidsin mänguasjapoest üles üllatavalt kerge vaevaga – kuna proovimiseks oli aga väljas vaid variant, kus kolm ratast järjest, mina oleks aga tahtnud just sellist, kus taga kaks tükki, siis ei hakanud neid Plikale jalga toppima. Lapsed olid juba väsinud, Toys R Us pood on meil lähemal ka olemas, vaatab mõni teine kord. See ema muidu kiitis, et tema tüdruk (Plikaga ühevanune) õppis nii kiirelt uisutamise ära ja väga naudib seda. Uisud ise maksid ainult 239 ja rataste materjal ei tundunud väga hull – nii et meie huvi on suur. Vaatame…
Mänguasjapood ise oli väga suur, seal oli liumägi ja proovimiseks igasugu autosid-traktoreid, lapsed oleks võinud seal tunde veeta. Kuna olime selle käiguga aga niigi nende uneaega sisse sõitmas, ei saanud seekord väga kauaks jääda.
Hoolimata korralikust hommikusöögist olid kõhud jälle ebameeldivalt tühjaks saanud, sestap tuli nädala patustamine nr 2 – MacDonalds. Lihtsalt ei tahtnud raha raisata, aga oli vaja midagi kiirelt hamba alla saada. Vähemalt oli meil seekord juhtumisi autosse ununenud mahepoest poole hinnaga ostetud liitrine pressitud granaatõunamahl – see oli mõeldud küll mannavahu tegemiseks, aga sai niisama ära joodud, veepudelit ju jälle polnud 🙂 Ostsime nelja peale kuus juustuburgerit, need on 10 kr. Seletasime lastele ka, et kahjulik see toit ju on, aga vahel harva võib 😀
Suures Coopis oli värske mahekraami valik tõepoolest laiem, aga hinnad olid pooltel asjadel kallimad. Ostsime ära need, mille hind sama, ülejäänud ikkagi kodupoest.
Kodupoodides Kiwis ja Coopis käisingi mina üksi, Abikaasa ootas lastega autos. Kui ükskord koju jõudsime, oli kell juba kolm – sõime kiirelt, Abikaasa läks Poisiga magama ja mina Plikaga, magasime terve õhtu maha 😀
Pühapäeva õhtupoolikul käisime külas tuttaval Eesti perel, kes on meid juba ammu külla kutsunud, nüüd lõpuks jõudsime tegudeni. Tahtsime viia neile lõpuks ära raha puude eest, mis neilt kunagi varem kamina jaoks saanud olime, aga mis te arvate, kas raha ununes ära või ei 😀 Viisime külakostiks sooja leiva, millele pererahvas Eesti suitsuvorsti peale lõikas, õndsus. Muidu lihtsalt lobisesime ja imetlesime nende kodu – see on neil enda oma, mitte üürikas. Mees üle 10a Norras olnud, naine 6a… Nemad on siin rahul ja tagasi Eestisse ei kisu miski. Majake oli armas – metsa vahel ja õdus. Remonti teevad nad jõudumööda ise – palju tehtud, palju veel teha. Aga mõnus igatahes ja kuna peremees on kuldsete kätega, pole miski probleem. Väga äge kamin oli neil näiteks, mis ta oli täitsa ise ehitanud, muljetavaldav.
Poisile meeldis seal nii väga, et keeldus koju tulemast – sõna otseses mõttes röökis terve riidesse panemise aja ja pool koduteest 😀 Lubasime talle, et teinekord jälle.
Kuna meil oli vaja lastetoetuse paberimajanduse pärast kindlasti tööpäeval linna jõuda, viisime eile hommikul lapsed naabrite poole ja otsustasime ühendada oma käiguga ka osa tavaliselt laupäevasest nädala toidushoppingust. Abikaasal oli vaja käia vahepeal autol üht läbipõlenud pirni vahetamas, nii et ta jättis mu Coopi ja läks ise mõneks ajaks minema. Nii sain ma rahulikult omas tempos kulgeda ja mahekraami otsida.
Olin seni arvanud, et piiratud valik mahedaid piimatooteid on vaid Tinel ega polnud seega üritanudki poodidest leida midagi, mida nende kodulehel polnud. Paar päeva tagasi tuli aga pähe googeldada økologisk smør (mahevõi) ning leidsin veel ühe mahetootja, kelle toodang on lisaks homogeniseerimata – valikus piim (paraku küll vaid 1,5%), või, hapukoor ja kohupiim (mida pole kohalikes poodides üldse). Nüüd teades, mida konkreetselt otsida, leidsin Coopist üles nii piima, või kui hapukoore – kohupiima ei paistnud olevat. Hinnaklass oli paraku tunduvalt krõbedam – kui tavaline piim maksab umbes 15/€2.04 ning mahepiim Kiwis 12.20/€1.66 (ärge küsige, miks odavam – ma ütlen, et ebaloogiline), siis tolle firma homogeniseerimata piim oli 25.83/€3.50. Tine mahehapukoore kilo on 45/€6.11, teisel 133.21/€18.07. Tavalise või kilo on 52/€7.06, mahedal 125.60/€17.04 😛 Noh, vähemalt ma nüüd tean… Eelistaksin küll homogeniseerimata piimatooteid, aga need hinnad on minu jaoks siiski veidi liig. Või koha pealt veel mõtlen, sest võileival oleme selle asendanud avokoaadoga ja küpsetame harva – selle jaoks ju isegi võiks. Praadimiseks aga jällegi liig 🙂
Maheliha otsinguil hakkas silma ainult üks hakkliha, mille kilo oli 101.50/€13.77 (odavaim sehakkliha on Kiwis 48.50/€6.58, aga tavalised liha kilohinnad on 80-125 ja rohkem). Kahjuks ei olnud meeles üles kirjutada, MIS lihaga tegu on – veiseliha puhul oleks veidi kallim hind nagunii õigustatud. Järgmine kord vaatan… Kahju, et valik nii väike oli.
Kõige rohkem aega kulutasin juurviljade ja puuviljade osakonnas – käisin väga põhjalikult kõik läbi ja uurisin, ega midagi mahedat pole kahe silma vahele jäänud. Sain teada, et maheõunte kilo on 21.58/€2.93 (tavalistel Kiwis 10/€1.36 ringis, mujal poodides enamasti 20+), maheviinamarjad olid 57.80/€7.84 (tavalised 25.80/€3.50). Õunu kusjuures ilmselt hakkamegi mahedalt ostma ja vähendame sellevõrra kogust, viinamarju ei raatsi isegi tavahinna eest osta, nii et see on rohkem niisama infoks 🙂
Kui me eelmisel laupäeval Coopis käisime, polnud mahesidruneid. Kuna kodus veel mõned olid, lootsin nendega hakkama saada. Olen aga päris palju teed joonud, nii et sidrun oli peaaegu otsas – ja eile oli pettumus suur, kui IKKA polnud.
Mingi hetk tuli minu juurde teenindaja ja küsis, kas ma otsin mahekaupa. Norra keelt ma ei mõista, aga sõna økologisk ei võimalda eksimist 😀 Küsisin, kas ta räägib inglise keelt – ei rääkinud, aga tal oli vanem naine ja rätt peas – ma väga ei lootnudki. Sellegipoolest saime suurepäraselt jutud kätega ja erinevates keeltes räägitud. Ta näitas näpuga paprikale ja sidrunile ning küsis, kas ma neid tahaksin. Mina hüppasin rõõmust ja ütlesin jaa. Ta küsis, kui palju ja tõi mulle tagant hunniku mahesidruneid 😀 Mis te arvate, kas ma olin rõõmus või mis 😀 Mahepaprika olemasolust me ka ei teadnud (kilohinnaks tuli 32/€4.34, tavalisel oli, vaatasin järele, veebruari lõpus 34.90/€4.74). Lisaks näitas ta mulle veel porgandeid ja kartuleid, mida ma juba teadsin ning tõdes, et tulebki lihtsalt otsida. Igatahes oli see tõeliselt südantsoojendav kogemus – ta lihtsalt pani tähele ja tuli küsima. Nüüd tean mina jällegi, et kui miski on otsas, siis taga võib vabalt olla. Super!
Mahepoest ostsime kakaovõid (400 g 199/€27 – eurodes tundub röögatu, kohalikus rahas lihtsalt kallis, aga kvaliteetse magusa suutäie jaoks täiesti okei, jagub ka pikaks ajaks) – silikoonist jääkuubikuvormid jäid muidugi Eestisse. Kui jälle kasutatud kraami poodi satun, vaatan sealt – kangesti tahaks teha just väikesed ampse, mitte suruda kuskile tahvliks. Vaatame 🙂
Meie “külas” elab veidi üle 2000 inimese ning peale eramajade on siin vaid toidupood, lasteaed ning koht, kus müüakse ja renditakse autosuvilaid 😀 Teised taolised külad on meist alates 3-4 km kaugusel, suurem keskus koos kõigi vajalike poodide ja asutustega ca 10 km kaugusel, Bergen ise ca 20 km kaugusel. Bergenis oleme käinud vaid korra – arvele võtmiseks tuli käia kõigepealt politseis ja siis maksuametis, viimase lähim kontor ongi Bergenis. Kõik muu vajalik – igasugused poed, arstid, raamatukogu jne jne jne, on 10 km kaugusel olemas ning seal me siis vajadusel käimegi.
Kuna auto on nagunii olemas, on sellega sõitmine odavam ja mugavam ning kasutame seda igal võimalusel. Praegu on aga meie auto paranduses ja Abikaasa rendiauto kahekohaline. Asju ajamas käimegi kahekesi, lapsed on seni Külli pere hoida. Tänaseks aga sain aja helsestasjoni, et saada tõend lasteaiajärjekorras eelise saamiseks – neil oli see ainus aeg, mis enne märtsi leidsid ja nad soovitasid tõendi kindlasti enne 1. märtsi ära esitada. Ühesõnaga võtsime vastu ainsa aja, mis oli meile nii ebasobiv, kui üldse olla sai – esiteks esmaspäeval, mil Abikaasa töötab ning ei saa kaasa tulla, teiseks täpselt laste uneajal, 13.30. No mis teha, eks – kui vaja minna, siis tuleb minna.
Seni olime bussiga sõitnud vaid ühe korra, detsembris. Auto oli katki ja oli vaja minna Ikeasse. Tookord sõitsime bussiga pimedas, bussipeatustel nimesid polnud ja bussis neid ka ei näidatud, nii et mina ei saanud üldse aru, kus maha minna – Abikaasale oli ümbrus tuttav, kuna ta sõidab igapäevaselt autoga, tema õnneks teadis. Sellest ühest korrast jäigi nii keeruline mulje, et uuesti proovida polnud mitte mingisugust isu – no ja nagu öeldud, autoga on odavam ja mugavam ka.
Bussipiletid läksid selle kuu algusest kallimaks – kui detsembris maksis üksikpilet täiskasvanule 27, siis nüüd juba 29 NOK. 4-15a laste ja pensionäride pilet on 15 NOK – kui Ikeas käisime, ei küsitud kummalgi otsal Plika eest piletiraha, ega ise ka ütlema ei läinud. Täna linna sõites maksin samuti vaid enda pileti eest, aga tagasi tulles kasseeriti üks laste pilet ka. Nii et sõltub bussijuhist – pool ajast saab laps, kes piisavalt noor välja paistab, ikkagi tasuta. Ja ausõna, neid hindu arvestades ma ISE küll ütlema ei lähe, et vaadake, ta on neli täis. Kui raha küsitakse, siis muidugi maksan tõrkumata 🙂
Bussipileteid on võimalik soetada igal erineval moel. On olemas plastikust transpordikaart, nagu Londonis Oyster, kuhu saab igasugu variante peale osta või lihtsalt raha peale panna ja seda jooksvalt kasutada. Samuti on võimalik maksta bussis sularahas, erinevalt Londonist on hind aga täiesti sama – Londonis on pilet bussis poole kallim. Nagu Londonis, on ka siin tsoonid, aga terve Bergen on tsoon 1, meie elame tsoonis 2 ning kõige odavam pilet ongi tsoonidele 1-2, kaugemalt tulijatel siis mõnevõrra kallim.
Üksikpilet maksab 29/€3.93. Teised variandid on päevapilet 110/€14.93, nädalapilet 220/€29.85, kuupilet 690/€93.62 ja poole aasta pilet 3450/€468.11. Sooduspiletid on poole odavamad. Lisaks saab osta kaardile 12 üksikpiletit 10 pileti hinnaga jne. Eks ma tutvun nende võimalustega kunagi siis, kui reaalne vajadus on, praegu panin lihtsalt teile mõned hinnad kirja, et üldist aimu saaksite.
Tegelikult ma arvan, see ebasobiv arstiaeg saadetigi kõrgemalt poolt selleks, et ma oma bussisõidhirmust üle saaks 😛 Sest täna, valges, läks kõik imehästi. Netis on olemas reisiplaneerija, taas kord sarnane Londoni journey plannerile. Sealt peaks saama otsida nii aadressi kui peatuse nime järgi – aadressiga oli mul probleeme, aga peatuste järgi toimib kenasti. Teadsin, et pean sõitma Åsane terminali, niisiis vaatasingi, mis kell buss tuleb, läksime aga peatusesse ja jõudsimegi kenasti kohale.
Meie kodupeatus. No ei ole peatuse nime kuskil, otsisin 😀
Muretsesin küll, kas ma ikka tean, millal on õige aeg maha minna – ütlesin bussijuhile ka. Õnneks oli terminal täiesti äratuntav – kõik eelmised peatused olid tavalised üksikud bussipeatused tee ääres, terminal aga suurem koht, kus kuus peatust, tähistatud erinevate tähtedega.
Abikaasa näitas mulle hommikul kaardi peal täpselt ära, kuidas ja kuhu minema pean. Olime seal korra varemgi käinud (samas majas asus ka too perarst, kus võeti vastu elava järjekorra alusel), aga pimedas ja autoga, olin haigete laste pärast mures ning ma olen teatavasti nagunii väga kehv orieteeruja, kes võib kellegagi koos kümme korda samasse kohta minna ning hiljem ikka mitte teada, kus see asub 😀
Mul olid kõik bussigraafikud, peatuste järekorrad ja ka google mapsi vajalikud kohad fotokasse pildistatud – no mis teha, kui nutitelefoni pole, eks 😀 Aga tõesti oli väga lihtne, nii et mul ei läinud kaarti vaja. Kõik inimesed läksid bussiterminalist otse jalakäijate tunnelisse, mis viis otse Åsane keskuse ette. Läksime keskusesse sisse, käisime pika-pika maa läbi keskuse, peatusime vahepeal teele jäänud laste mängunurgas, sest aega oli veel küllalt ning läksime siis teisest keskuse otsast jälle välja, vasakule ümber nurga trepist üles ja seal see helsestasjon oligi.
Helsestasjon on koht, kus hoitakse peal laste arengul, tehakse vaktsiine jne. Reaalse haiguse puhul tuleb ilmselt perearstil käia, aga muu värk siis seal. Vähemalt nii olen ma asjast aru saanud. Jalatsid tuli kohe ukse juures ära võtta, natuke edasi oli suur ootesaal paljude mänguasjadega, nii et lastel oli lõbu laialt. Kohe kutsuti ka kabinetti, kus oli jällegi palju mänguasju – lapsed lihtsalt mängisid, mina rääkisin töötajaga.
Tõenditel, mis ta oli välja printinud, oli laste emakeel maha tõmmatud (ma ei pannud tähele, mis sõna seal oli) ja parandatud vene keeleks. Seletasin siis, et ei, meil on ikka eesti keel, nii et ta pidi uued kirjad printima. Ta polnud kindel, kuidas eesti keel on ja mina ka ei teadnud 😀 Estland on Eesti, sellest tuletas ta keele koha peale estlandsk – on see siis õige või vale, aru saadakse igal juhul. Muud seekord ei tehtudki – anti uus aeg 13. märtsiks (neil on seal päris pikad järjekorrad), siis ilmselt mõõdetakse-kaalutakse ja pannakse kirja, mis vaktsiinid tehtud on.
Pidin Poisi väevõimuga ära tirima, tahtis mängima jääda. Palju ei puudunud, et ta oleks kõhuli põrandale viskunud ja jonnima hakanud, aga õnneks saime siiski suht rahulikult tulema. Kaubanduskeskuses käisime läbi teele jäänud postkontorist, ostsime margi ja panime kirja posti. Siis tagasi terminali – teadsin, et meie buss läheb D peatusest. Silma jäid A, B, C, E, F (ja kui oli G, siis see ka), aga just D-d polnud kuskil näha. Jalutasime hoonele terve tiiru peale, jõudsime peaaegu algusesse tagasi, siis vaatasin korraks selja taha ja nägin, et D oli seal 😀 Jalutamise ajal oli see post meie poole serviti, siis polnud midagi näha. Lõppkokkuvõttes leidsime siiski õige koha kiirelt ja saime kümne minutiga kenasti bussi peale.
Olin bussile minnes vaadanud, et tagasi tulles saab kohe aru, millal kodupeatus on, sest just enne peatust on sealsamas tee ääres meie pood. Tagasiteel oli aga bussis, oh seda üllatust, päriselt olemas tabloo, mis näitas peatuste nimesid. Nii sai siis kodukoha nime nähes kohe nuppu vajutatud… Ainult selleks, et avastada, et see on üks peatus enne poodi, Külli maja juures 😀 Poe juures oleval peatusel oli hoopis teine nimi… Jälle targem 😀
Ühesõnaga läks paremini, kui oleks julgenud oodata – läks suisa imehästi. Ilm oli ka ääretult mõnus, päikeseline ja kevadine – sai ennast soojalt riidesse topitud, aga lõpuks olin enamik ajast palja peaga, ilma kinnasteta ja eest lahtise jopega ning soovisin, et oleksin jope asemel mantli pannud. Samas varjus oli jahedam, seal oli jope mõnus ja kapuutsi sai külma kaitseks pähe tõmmata.
Niisiis bussisõitu enam ei karda 🙂 Autoga on endiselt mugavam ja odavam, aga kui tahan näiteks kuskile üksi minna, siis pigem lähen bussiga kui võtan auto 😀 Kodupeatuse ära tundmine pole probleem, keskuse terminalis maha minemine samuti mitte. Sellest ma küll aru ei saa, miks pagana päralt bussipeatustes nimesid pole – Bergenis sees vast loodetavasti ikka on… Aga õnneks on osades bussides peatusi näitavad tablood siiski olemas, nii et asi pole täiesti lootusetu. No ja bussijuhi käest küsida saab ka alati. Kui see pilet ainult nii kallis poleks 😛