jabur elu

Kuusk

Küsida, milline on minu kõige ilusam jõuluehe, oleks sama totter, kui paluda mul otsustada, mis on mu lemmikraamat. Mõlemaid on ilmselgelt liiga palju.

Ja eilse kohta pole mul vaja enam midagi lisada – siin on kõik päris ilusti ära öeldud.

Minuga polegi varem imesid juhtunud 🙂

PS. Mõelge hoolega järele, enne kui Maximast kuusejalga ostma lähete (kui mitu korda ma olen soovinud, et mu kodupoeks midagi normaalsemat oleks…) – vastasel korral võib juhtuda, et saate jala, millel üht kruvi saab normaalselt keerata, teist suurte raskustega ja kolmandat üldse mitte. Kuuse püsti hoidmiseks läheb aga kõiki kolme vaja 😛

Ma sain ikka lõpuks kõik kruvid keeratud ja kuuse püsti, aga pöidlad on väänamisest valusad ja isegi natuke verd tuli kuskilt vahepeal… Jõulud nõuavad ohvreid!

Homme…

Ei jõua pikemalt kirjutada, olen füüsiliselt liiga väsinud, et ilusti sõnu seada. Aga see on kahtlemata üks kõige jaburamaid (ja ilusamaid) asju, mis keegi kunagi teinud on.

Homme loodetavasti jõuan rohkem kirjutada. Homme loodetavasti saan kuuse 🙂

Muuseas jõuti minu blogini googeldades: paranoiade; üleväsimus ja minestamine.

Magama.

Koomiline. Kurioosne. Absurdne. Hea pidu!

Raporteerin rahulolevalt, et eilne jõulupidu läks nii, nagu plaanitud: täpselt sellises koguses alkoholi (veini, kokku pudel ehk), et kaine ma polnud, aga käitumist kontrollisin piisavalt. Pohmakat ei tulnud, mälukat ka mitte.

Võin rõõmuga tõdeda, et elul on mulle endiselt (õnneks positiivseid) üllatusi varuks. Mul oli mitmeid kontseptsioone selle kohta, kuidas õhtu lõppema peaks, aga reaalselt juhtunu nende alla ei mahtunud.

Õnneks mulle ootamatused üldiselt meeldivad.

Siinkohal tervitaks anonüümseks jääda soovinud kontori töötajat (vt. pilti) ning Piiat ja Nadjat. Jõudu ja jaksu teile kõigile edaspidiseks!

Tantsud tähtedega oli parim – palavad tervitused ka Indrek… Vabandust, Martinile 😛

Kokkuvõtvalt oli selline õhtu, mis jääb kauaks meelde ja mida saab kunagi hiljem suure heldimusega meenutada.

Ahjaa, kui te teete õhtuks harja, aga ei viitsi seda öösel välja pesta, on järgmise päeva pärastlõunaks tulemus selline, nagu näha kõrvaloleval pildil.

Kui koju sõitsime, oli muru roheline ja päike säras taevas. Häid jõule kõigile kolleegidele ja muudele loomadele. Järgmisel aastal jälle 😀

PS. Kanters, ma jään nüüd su aastavahetusürituse peale lootma, Tartu tundub selleks puhuks tõesti Tallinnast hulka sobivam olevat!

EDIT: Nadja ja Piia said oma variandid kah kirja.

Ja üks asi veel

Daki ütles umbes aasta tagasi nii:

/—/ Aga ma tahaks küll teinekord mõnes sügavamõttelises vestluses mõtlikult lõuga sügata, ohata ja pilku kaugusesse visates tsiteerida mõnd Underi või Rimmeli unustamatut värssi, pannes vakatama kogu ümbritseva seltskonna. /—/

Rudolf Rimmel oli minu isa.

Ma ei tea, miks ma selle fakti siin nüüd avaldasin. Äkki sellepärast, et natukene uhke tunne tuli.

🙂

Scroll to Top