Kodutud Londonis
Sain täna oma läpakale uue toitejuhtme ja saan seega lõpuks kirjutada eelmise reede seiklustest. Avastasin, et pildimaterjali nii kohutaval kombel polegi, nagu lootsin, aga midagi ikka.
Eelmise neljapäeva õhtul pakkisin kogu elamise kokku ja läksin reede varahommikul tööle nagu tavaliselt. Õhtul kella seitsmest koju jõudes oli korter täitsa tühi – swammi tuba, mis hommikul veel väga sassis oli, oli nüüdseks tühi ning pea kõik meie elamises leiduvad asjad päeval Mehe töö juurde viidud. Ja kui nüüd ausalt öelda, siis see korter nägi ikka kordi parem välja, kui meie sissekolimise hetkel.
Tädike, kellega me korteriasju ajasime, vahetas kohe koha peal luku ära ja vastas meie deposiidinõudmistele, et Swammi sõber, kelle kaudu me varem seda korteriasju ajasime (Swamm rääkis oma sõbraga, see sõber omakorda tädikesega, korteri õige üüriline, kes praegu viibib vist kuskil Uus-Meremaal, on selle tädikesega vist kuidagi sugulane), on meile valetanud ja me peaks oma raha tema käest küsima. Jajah. See tädike oli üks uss, ütleme nii. Aga kuna deposiit polnud suur ja me elasime seal viimased kuud nagunii praktiliselt tasuta, oli meil õnneks üsna ükskõik.
Võtsime kaasa oma viimased (nö eluks vajalikud) asjad (Anttil kohver, minul spordikott, läpakas ja õlakott ning Mehel seljakott) ja suundusime Reinu pubi poole. Metroos alustasime murede uputamisega pudelisse ning Reinu juurde jõudes oli tuju juba päris lõbus (no olgem ausad, ega ta ennegi halb polnud). Panime kotid Reinu korterisse, jõime kõrval asuvas pubis ühed joogid (oma pubis ei saa ju rahus tööajal juua) ning läksime siis välja jalutama.
Kuivõrd MINNA meil nagunii kuskile polnud, istusime esiteks suvalise lähedal asuva maja trepi peale mu töölt ära veetud võileiba sööma. Külm sundis peagi edasi liikuma. Picadilly Circuse läheduses nägime järelkäruga limusiini ning jooksime teise limusiini ja politseiauto vahelt punase tulega üle tee. See ongi London…
St Jamesi pargis leidsime endale juba kinni oleva kohviku väliterrassi näol ülicooli piknikukoha – lauad-toolid olid küll ära hiivamise vältimiseks ketis, aga koha peal andis neid edukalt kasutada ning katusealusel olid oma küttekehad, mis ka öösel sees olid ja meile mõnusat sooja tegid. Nii me siis seal istusime, sõime taaskord mu töölt pärinevaid salateid ja küpsiseid, jõime Vana Tallinnat, kuulasime Antti mobiilist muusikat ja nautisime elu, piknikku ning vaadet. Mingil hetkel ühines meiega Hollandis elavate eestlaste paar, kes meie juures paar viimast ööd kämpinud olid.
Üheteistkümneks (ametlik sulgemisaeg) suundusime tagasi Reinu pubisse, et sealt koos edasi järgmisesse kohta minna. Kuna siinmaal ei tähenda sulgemisaeg seda, et sind minutipealt välja pekstakse, vaid kõigest seda, et enne ühtteist saad viimased joogid osta ning need siis rahus ära juua, tegime pubis veel mõnda aega aega parajaks.
Saabus ka otsustav hetk, kus mind tabas surmauni, mida pärast viietunnist ööd ning kümnetunnist tööpäeva ka oodata oli, õnneks oli aga Reinul viimane purk Red Bulli, mille ta lahkesti mulle andis ning see turgutas mu tagasi elule. Jajah, ma tean, et ma lubasin seda enam mitte juua, aga mõnikord käib ikka tõesti asja ette, harjumust ma sellest ei tee, luban!
Lõpuks liikusime Mehe, Antti, Hollandi eestlaste, Reinu, pubi teise uue baarmeni (täitsa tore Läti poiss) ja kolme püsikliendiga (keskealine kiilanev britt, kogukamat sorti must naine ja imepisikest kasvu Vietnami poiss – ei taha üldse rassismihõngulisena kõlada, vaid lihtsalt seltskonna värvikusest aimu anda) edasi järgmisse pubisse:
Veel üks Red Bull, seekord viinaga, ning tuju oli kohe väga laes. Jõime seal sulgemiseni ning liikusime siis tagasi Reinu pubisse, kus kõik ühiskassasse mingi summa annetasid ning siis rõõmsalt edasi jõid. Kuna pubi oli suletud, lubati meid baarileti taha ja puha:
Ahjaa, Reinu pubil on tegelikult nimi ka:
Ja siis on seal muuhulgas selline äge keerdtrepp, mis viib esimeselt korruselt teisele, kus on lounge ning kolmandale, kus on naiste WC (sinna on vastavalt joobeastme suurenemisele päris tüütu ronida… Aga lõbus samas!) ning sissepääs korterisse.
Kella kahe paiku öösel muutus seltskond järsku sportlikuks ning kõik hakkasid pubi põrandal harjutama kukerpalle ning hundirattaid. Mina piirdusin argliku ja spordivaenuliku inimesena turiseisu ja silla tegemisega.
Öö edenemine nõudis ka esimesed ohvrid – järjest läksid koju püsikliendid, Mees lõpetas liigse alkoholitarbimise tagajärjel Reinu voodi kõrval põrandal, kust teda enam liigutada ei õnnestunud ning Rein ise jäi magama oma elutoa diivanile (jajah, saite õigesti aru – VOODISSE magama ei jõudnud keegi). Kuna meil Anttiga ikka veel und polnud, otsustasime kella nelja paiku öösel koos Hollandi eestlastega Ronnile tööle külla minna. Läti poiss jäi baari koristama.
Eestlased olid ennast selleks hetkeks juba nii segi joonud, et lärmasid koledasti ja olid juba veidikene tüütud. Ühtlasi ei teadnud keegi meist, kus asub Ronni hotell (ainus info oli, et kuskil Lancaster Gate’i lähedal) või lähim bussipeatus, et sinna sõita. Antti võttis orienteerumise enda peale, mis tähendas, et me kablutasime suvaliselt mööda pimedaid tänavaid ja jõudsime tõenäoliselt ringiga samasse kohta tagasi.
Vahepeal jõudsime sattuda ummiktänavasse, kus asus mingisugune hotell, istuda selle sissepääsu vastas pingi peal, tarbida mingitel segastel asjaoludel meiega kaasa sattunud 80-kraadist rummi ning arutada edasisi tegevusplaane – Antti oli alguses üsna kindel, et Lancaster Gate on kuskil nurga taga, kuhu võib vabalt ka jala minna, minul olid seevastu omad kahtlused. Üks eestlastest jõudis sel ajal veel purjus inimesele omase enesekindlusega käia hotellis küsimas, kus neil WC on – sai ka, mis tahtis.
Lõpuks edasi liikudes jäi tee peale ette üks politseinik, kes meie appihüüde peale teatas, et Lancaster Gate’i jala küll ei lähe ning näitas kätte suuna lähima bussipeatuseni. Tolles peatuses kaarti uurides pidime tõdema, et õige buss läheb hoopis kaugemal asuvast peatusest ning asusime minu juhtimisel vapralt selle poole orienteeruma.
Tee peal otsustasid eestlased, et nemad on nüüd liiga väsinud ning lähevad oma hotelli magama. Nii nad siis läksid ja rohkem pole me neist midagi kuulnud.
Meie Anttiga liikusime aga edasi ning jõudsime minu (täiesti orienteerumisvõimetu inimese!) juhtimisel õnnelikult õigesse peatusse. Rõõmustasime, et buss on varsti tulemas ning… Magasime selle lihtsalt maha, kuna see kihutas nii kiiresti mööda. Ootasime siis 20 minutit järgmist. Päris külm oli väljas!
Poole kuueks hommikul jõudsime lõpuks Ronni hotelli, kus saime sooja, pehme diivani ning kuuma kohvi ja teed. Mees, kes oli selleks ajaks reinu juures üles ärganud ja mulle nördimust täis sõnumeid saatnud (see polnud tema meelest eriline argument, et teda polnud meie lahkumise hetkel kuidagi võimalik üles saada), otsustas meiega ühineda ning tema tuli tõepoolest jala… Jõudis kusjuures suht kiiresti kohale ka.
Unelesime hotellis, kuni Ronni tööpäev hommikul kell kaheksa läbi sai, läksime kõik ingli näoga temaga koju kaasa ning küsisime, kas võime järgmiseks nädalaks öömaja saada. Mis neil muud üle jäi, lubasid 😉
Nii möödus meie esimene öö kodututena. Ei olegi juba ammu tervet ööd suutnud üleval olla, viimati sain selle vägitükiga oma mäletamist mööda hakkama oktoobris 2006.
Peaks tihemini harrastama!
