Need, kes mind tunnevad või on seda blogi pikemat aega lugenud, teavad, et viimased aastad ma praktiliselt jõulukinke teinud polegi – lihtsalt sellepärast, et raha polnud.
Keskkooliajal oli hea – raha sai ema käest küsida. sest kuni ise ei majanda, seni ikka ei saagi aru, kuidas need rahaasjad käivad. Aga ülikooliajal vaatas eelarve lihtsalt näkku ja sealt oli näha, et kui süüa tahta, siis suurt kinkide jaoks ei jää.
Nii ma siis piirdusingi (väikeste) kinkidega kõige lähedasematele ja tegin ülejäänud kallitele piparkoogid. Ja kõik oli tore.
Sel aastal on mul üle pika aja jõulude ajal esimest korda veidi rohkem raha. Õigemini – kõik oleneb ju sellest, kuidas võtta. Ma elasin viimased poolteist kuud kõige hullemal säästurežiimil, et säästa piisavalt Eesti reisi, võlgade ja järgmise poole aasta õppelaenu jaoks. Mul oli eesmärk mitte puutuda seda viimase nädala palka ja kahe nädala puhkuseraha, mis tuleb mu kohalikule arvele alles siis, kui ma ise olen juba Eestis…
Ma loobusin sellest mõttest nädal aega tagasi, kui Mehega Camdenis käisime. Sellepärast, et nii hea oli kulutada. Sellepärast, et lisaks jõuludele on mul Eestis viibides ju veel tulen-just-Londonist faktor, nii et ma tahtsin kõigile ikkagi midagi osta. Sellepärast, et mitmetele inimestele on sünnipäevakinki vaja. Sellepärast, et ma tahtsin üle ilgelt pika aja ENDALE üht-teist lubada.
Aga mis kõige olulisem, mis oli üldse kõigi eelmiste põhjenduste eelduseks – sest võisin seda endale lubada, jäämata aasta lõpuks miinusesse.
Jaa, muidugi oleks olnud tore alustada uut aastat £500 plussis. Nüüd, kus võlad on makstud, on järgmine eesmärk koguda silmaopi, hambaarsti ja õppelaenu jaoks – see kõik teeb kokku ikka päris piraka summa. Aga noh… Ma võin seda kogumist uuest aastast ka nullist alustada. Peaasi, et mitte miinusest.
Sellised olid siis mu mõtted, mis panid mind viimasel nädalal endale mõningat raiskamist lubama.
Aga eilseks õhtuks, pärast teistkordset Camdenis käiku ja Mehega Croydonis olles… Tekkis mul sügav masendus.
Masendus sellepärast, et ma olen jälle nii palju raisanud. Sellepärast, et ümberringi vaadates nägin ma nii palju mõttetut kulutamist seoses jõuludega. Sellepärast, et need eelmised kolm aastat, kus mul polnud raha rohkem, kui piparkookide jaoks, olin ma õnnelikum, kui nüüd, jälle paaniliselt kinke otsides.
Te ju teate seda tunnet enne jõule? Et kalleid inimesi on nii palju, kõiki tahaks kuidagi meeles pidada… Aga kõigile neile korraga midagi tähendusrikast leida tekitab sellise tunde, et sa ei leia mitte kellelegi mitte midagi? Et su pea on lõpuks tühi isegi nende inimeste puhul, kes on kõige-kõige kallimad ja kelle eelistustest sa peaks ometi kõike teadma?
Vot selline tunne mul lõpuks oli. Kusjuures – mul polnud eesmärki mingeid meeletult kalleid kinke teha, tahtsin lihtsalt inimesi kuidagi meeles pidada. Ja no enamike jaoks mul oli ikka mingi idee ka (või noh, suurema osa jaoks üks ja seesama idee, mis mulle lihtsalt väga meeldis). Aga mõned ideed jäid siiski puudu ja see tekitas masendust. Et kui teistele on, kuidas siis nüüd neile pole. Ja et äkki mõnedele oleks ikka midagi veel vaja.
No ja siis veel kõik see kulutamine, mida ma enese ümber nägin.
Pff.
Igatahes tegin ma lõpuks otsuse. Otsustasin, et hoolimata sellest, kui vähe või palju mul raha kõigi järgnevate jõulude ajal olema peaks, ma ei tee enam kingitusi. Et ma teengi kõigile piparkoogid-kaardid (sest neid on kerge teha ja valida ning need on nunnud ja piisavalt isiklikud) ning mingi muu kingituse ainult siis, kui miski asi kargab mulle ilma otsimata poes silma ja ma TEAN, et vohh, just sellele inimesele see asi meeldiks.
Eks mõned kingid tulevad ikka igal aastal – kõige lähedasematele. Aga ma ei kavatse enam mitte kunagi, MITTE KUNAGI lasta endale pähe seda tunnet, et ma PEAN kellelegi midagi kinkima.
Ma tahan kõiki meeles pidada, jaa, aga selleks piisabki mu piparkookidest. Ja kõik ülejäänu kas tuleb või siis ei tule. Kui tuleb, siis loomulikult.
Ja ma tean, et kõik mu kallid saavad sellest aru. Viimased kolm aastat on saanud ja saavad ka edaspidi. Ja mina olen ainult õnnelik, kui inimesed minusse samamoodi suhtuvad – mul on hea meel saada kinke, mis mulle tõesti meeldivad, olgu need siis pisikesed ja sümboolsed või midagi suuremat, aga mulle piisab täiesti sellest, kui mind peetakse meeles pudeli veini, šokolaadi või piparkoogiga. Või lihtsalt toreda õhtuga kalli inimese seltskonnas.
Need on ju jõulud, rohkem polegi vaja 🙂
Sünnipäevakinke teen ma hea meelega – sünnipäev on vaid üks kord aastas ja ühel inimesel korraga – siis on aega mõelda ja valida. Ja kulutada, ilma et see eelarvesse kolossaalset auku tekitaks (asi ei ole ju tegelikult rahas – kui ma tean, mida ma kinkida tahan, siis ma võin koletult kulutada). Mul on jõulude ajalgi mitu sünnipäeva soolas. Keskendun parem nendele.
Vot nii. Nüüd ma kirjutasin oma mõtted selgeks ja masenduse endast välja. Et jõule nautida. Nii sel aastal, kui kõigil järgmistel.
