kodumajandus

Uus kodu: esik ja koridor

/ kodumajandus, oma kodu, rõõm, unistused / 2 Comments

Otsustasin uue kodu tutvustuse teha pigem (paari) ruumi kaupa, et postitused ei veniks liiga pikaks. Esimese postituse teen kõige suurema segadusega “läbikäigu”ruumidest, mis on hetkel endiselt täis kolimisest lahti pakkimata asju, kuna pole neile veel head kohta leidnud ja panipaigaruumi on hoolimata täismöbleeritusest vähevõitu. Pole jõudnud sellega lihtsalt tegeleda, oma osa on ka selles, et teisel korrusel on plaanis pisut suuremad muudatused, mida ei saa praegu kohe veel teha.

Esimesel korrusel on meil kaks esikut, millest ühest pole praegu üldse pilte ja ei viitsi teha ka, kuna seal eriti midagi pole. Tänavapoolne esik on kütteta ruum, seal on nagi, peegel, riidekirst ja sügavkülm. Tulevikus soovime sinna panna põrandakütte ja ülejäänu kuidagi loogilisemalt paigutada – küllap ma siis pildistan ja küsin nõu ka 🙂

Tagumine esik on pisut suurem “läbikäigu”ruum, millele me pole siiamaani head nimetust leidnud. Mu jaoks on see oma olemuselt pigem koridor, samas koridorid on pikad ja kitsad, see suht ruudukujuline. Igatahes, köögist läheb uks tagumisse esikusse, kust lähevad omakorda uksed terrassile ja vannituppa (sealt edasi sauna) ning trepp ülemisele korrusele.

Vaade trepist alla. Jalatsikapp oli siin olemas – on küll praktiline, aga meie pere jalatsivarudest mahub sinna ehk… Veerand, heal juhul 😀 Pole veel selgeks mõelnud, kuidas täpselt jalatsimajanduse lahendame. Kõrval on näha riiul, mille kolisime kaasa mu vanast kodust. Ostsime selliseid kunagi Eksabikaasaga mitu tükki üsna olematu hinnaga Scano vabrikupoest – üks oli köögis, teine koridoris mütsiriiul, kolmas väiksem laste mütsiriiul – nüüd siis ajutiselt on kaks suuremat püstises olekus, et võtaks vähem ruumi ja saaks põrandale panna, et lihtsalt OLEKS KUSAGIL ASJU HOIDA. Täiesti ajutine lahendus, aga parem kui kastid.

Trepi alla mahtuvad täpselt boiler ja pesumasin.

Vaade trepilt. Otse ees terrassiuks, sellest paremal uks kööki.

Suured riidekapid olid sisse kolides juba olemas. Mõlemas oli algselt riidepuude riputamiseks puu – ääretult suur oli me rõõm, kui avastasime kapi otsast riiuliplaadid ning kapist seest kandurid… Seega ühe riidekapi saime ümber teha riiulitega kapiks – ja see on juba NII asju täis… Teises kapis ripuvad praegu kõik hooajavälised õueriided ja mu suveriided, mis vajaks läbi pesemist, sest eelmises kodus olid sellises riidekapis, mis kergelt haises… Kapi alumine ning ülemine riiul on samuti tuugalt asju täis, riiete all kogu vaba ruum ka. Hooajavälised õueriided tänavapoolsesse esikusse ei mahu, seega neile oleks ikkagi kohta vaja… Muidu tahaks kangesti selle kapi ka riiuliteks teha (riiuleid küll rohkem pole, peaks plaadid muretsema siis sobivas mõõdus). Või siis teha osast kapist jalatsikapi, mul tuttav pakkus just meile täpselt sobiva mõõduga jalatsiriiuleid neli tükki, mis ära kuluks, vaja vaid siinid osta… Ah, ma ei tea, kõik on lahtine 😀

Trepi alla mahtus lisaks boilerile ja pesumasinale ka kasside liivakast – täpselt sellises mõnusas eraldatud kohas, et ei jää kellelegi ette ega riiva ka oluliselt silma.

All pildil olev kitsas Jyski kapp/riiul on olnud minuga aegade algusest saati ehk ostetud kõige esimesse Tartu üürikasse pisut pärast Plika sündi – algselt elutuppa, sest sobis oma mõõtudelt täpselt mingisse kitsasse kohta, järgmises Tartu üürikas oli ilmselt ka kuskil elutoas, siis üheksa aastat me Pärnu kodu koridoris. Praegune koht on siin täiesti ajutine, majutades tööriistu ja koristusvahendeid… Selle koha peale peaks tulema aga hoopistükkis kuivati, nii et ma ei ole veel lõpuni enda jaoks selgeks mõelnud, mis sellest kapist siis pikemas perspektiivis saama peaks. Või kas peaks ikkagi ümber otsustama ja ostma kuivati asemel pesumasina, millel ka kuivati funktsioon, sest praegune on juba kümme aastat vana ja need uued kuivatiga on kuuldatavasti täitsa asjalikud – ja kapiruumi on ka hädasti vaja… Samas eraldi kuivati on KINDLASTI asjalikum kui kaks ühes ja ma juba valisin selle peaaegu välja ja… Oeh. Ei tea, ühesõnaga 😀

Vannitoa uksest paremal on näha me akutolmuimeja “kodu” ehk laadimispesa, tolmuimeja ise oli ilmselt tol hetkel kuskil mujal, kus seda parasjagu kasutasin. Kunagi kirjutan sellest pikemalt 😀

Ja siin on ka näha veel kaks mütsiriiulit ajutises kasutuses.

Liigume edasi ülemise korruse koridori. Pärast piltide tegemist nädal tagasi vedasin enamik kaste alt üles, seega all on hetkel pisut rohkem ruumi ja üleval veel rohkem kaste, kui praeguse postituse piltidel.

Sellel pildil läheb kraanikausi tagant trepp alla. Ehk trepist üles tulles otse ees on kapp, mille sees on akumulatsioonipaak või muud taolist, no ühesõnaga kõik see süsteem, mis köögi keskküttepliidist igale poole vett laiali ajab, köögi põrandakütte ja ülemise korruse radikate jaoks. Kapi ees on siiani Napsie kast – ma päris täpselt ei teagi, miks seda pole veel välja visatud 😀  Kapi kõrval on uks praegusesse Poisi tuppa.

Üleval ei ole hetkel pesuruumi ega WC-d ning kraanikausil on ka vesi kinni keeratud, nii et see lihtsalt ON seal. Äkki liigub tulevikus WC-sse, mida alles plaanime.

Suures riidekapis koridoris on hetkel meie riided, sest meil on kõige väiksem magamistuba, kus praegu ühtki kappi pole – saaks mahutada, aga pole jõudnud tegeleda ja mõtleme siiski tubade vahetamisele Poisiga, kui see aga juhtub, oleks kõik jälle hoopis teisiti… Riidekapi kõrval on peeglikapp ja öökapp, mille tõstsime välja oma praegusest magamistoast ja mida meil ilmselt vaja ei lähe – sobiksid stiililt Plika tuppa, kus on aga palju katusealust ruumi ja lihtsalt ei mahu. Need näevad piisavalt ägedad välja, et võiks müüki panna, aga millal me ükskord selleni jõuame, eks ole näha.

Vasakul meie praeguse magamistoa uks. Nagu siit pildilt näha, siis kogu selle asjadekuhja all on tegelikult üks mõnus tugitool. Beebide lamamistool tuli koos majaga (nagu ka söögitool ja võrevoodi – eelmiste omanike lapselaps oli parasjagu selles vanuses). Lille tagapool kasutasid kassid liivakastina, mistõttu Kaaslane installeeris sellele katte… Tahaks selle ära anda, aga pole jõudnud tegeleda, see on ka nii raske, et trepist alla peaks seda potti vedama kaks meest.

Kui me otsustaks ära, kuhu tuleb WC (ja soovitatavalt ka ehitaks selle valmis), saaks vahetada ära magamistoad, saaks riidekapi oma tuppa ja kasutada koridorikappi panipaigana ülejäänud asjade jaoks, mõelda ka mõnele lisakapile, et asjade hoiustamise ruumi juurde saada, aga jah… Kõik asjad on üksteisega seotud. WC asukohta pole veel ära otsustanud ja hetkeseisuga poleks ehitamiseks ka piisavalt finantse, peaks selleks kõigepealt pisut raha kõrvale panema.

Alkoholist, gintonicust ja klaasidest

/ kodumajandus, rõõm / 1 Comment

Ma olen seda kindlasti millalgi varem ka blogis maininud, et olen alkoholi suhtes väga pirts. Kanget paljalt juua ei suuda, enamik kangetest alkoholidest ei maitse ja enamik lahjematest ka mitte 😀

Ei ole mulle kunagi sobinud õlu, rumm, viski, konjak, tequila… Lihtsalt ei maitse, viimased isegi mitte kokteilides. Vaid viin ja mõned liköörid hästi tehtud kokteilides olid vastuvõetavad (hästi tehtud = maitse hästi peidetud :D).

Ülikooliajal jõin peamiselt erinevaid magusaid siidreid – lemmik oli maasika Fizz. Praegu ei saa aru, kuidas sellist magusat löga üldse juua saab 😀

Siis ma sain vahepeal lapsi ja ei joonud viis aastat üldse mitte midagi, polnud mingit isu ka.

Mingil suvel avastasin enda jaoks õuna Somersby – no nii väga meeldis ja seda siis jõin. Millalgi hiljem leidsin sellele tervislikuma alternatiivi – Hoggy’s Apple Paradise, mis maitses täpselt sama hästi, aga oli ilma lisatud suhkruta. Kuna mu maitsed lähevad magusast aina vähem magusaks, siis hiljem see ka enam väga ei sobinud. Siider on minu jaoks nii ehk naa puhtalt suvejook – siiamaani katsetan soojal ajal erinevate variantidega, mulle lihtsalt meeldib uusi maitseid proovida. Mõned kuivad siidrid on täitsa head, nii mõnedki “päris” siidrid on mu jaoks aga endiselt ebameeldivalt käärinud maitsega.

Kirsi- ja ingveriõlle olen enda jaoks viimastel aastatel avastanud, neid ka vahel suvisel ajal hea tarbida.

Jahedal ajal on mu alkoholieelistus enamasti vein. Ma joon ühtviisi meelsasti nii punast kui valget, aga kuna kõik joomakaaslased 😀 eelistasid valget, siis nende pärast oligi harjumus valget juua. Kuni tuli Kaaslane. Tema eelistab punast. Minul on suva, AGA jahedal ajal ma pigem ei joo külmi jooke, selles mõttes on punane vein valgest parem 😛 Sarnaselt siidrile meeldisid ka veinid mulle nooremalt pigem magusad, nüüd enam üldse ei kannata – vahetasin kõigepealt magusad poolmagusa, siis poolkuiva vastu. Nüüdseks joon enamasti vaid kuiva, mis peab aga olema maheda maitsega – liiga hapud ja tugevad maitsed ei meeldi. Nimedest ma ei tea midagi, Kaaslane ostab ja katsetab ja jätab meelde, tal mingi äpp nende jaoks 😀

Gin kuulus minu jaoks vanasti kõigi “nende teiste” kangete alkoholide hulka, mida ma ei joonud. Ehkki ma ilmselt õieti ei teadnudki sellest midagi… Ja siis suvel 2016 sattusin ühel sünnipäeval jooma gintonicut (vabandatagu nüüd mu ebakorrektne kirjapilt, aga just nii me seda kodus isekeskis kutsume ja seega kirjutan nii ka siia :)). Toona ma lihtsalt imestasin, et kuulge, see on ju täitsa hea… Mingit joomise harjumust siis veel ei tekkinud, aga maitse jäi meelde.

Ja ma polegi kindel, millal tuli teadlikum armastus selle kokteili vastu… Kas uues töökohas, kus tuli aeg-ajalt töistel õhtusöökidel käia, mis omakorda oli hea võimalus väljas alkoholi tarbida, ilma eelarvesse olulist auku tekitamata? Või ikka juba varem? Mäletan, et ükskord sain Geaga kokku, kui ta Pärnusse mingile jooksuüritusele tuli, ja jõime sellele eelneval õhtul ühe Pühavaimu tänava söögikoha terrassil gintonicut, siis oli selle joogi armastus igatahes juba olemas. Aga millal see kohtumine üldse oli? Kas ma töötasin siis juba uues kohas?

No igatahes jah. Kui Kaaslasega jõime me tükk aega ainult veini, siis mingil hetkel jõudsime selleni, et ostsime koju gini. Ja toonikut. Ja hakkasime mõnel nädalavahetusel kodus ka gintonicut tegema.

Pea kõik mu klaasid pärinevad teise ringi poodidest. Need lihtsalt kipuvad liiga kiiresti katki minema, seega ma ei soovi neisse liigselt kiinduda ega nende eest liigselt maksta. Klaasidega teise ringi poodides on muidugi see probleem, et kui veiniklaase ja kuni 250ml tavalisi klaase on väga laias valikus igale maitsele, siis kui tahta suuremaid, aga mitte liiga suuri, ja ka välimust natuke valida, võib hätta jääda. Pooleliitriseid õlle ja coca või lihtsalt igava välimusega klaase leidub piisavalt… Aga meie ideaalsed veeklaasid on sellised ca 350-400ml, kindlasti mitte liiga kitsad ja kõrged… Ja võiks olla ilusad… Selliseid väga palju pole. Mingil hetkel skoorisin viis ilusat ühesugust Ikea klaasi, nendest on ainult kaks alles. Maasikaklaasidest, mida 2015 kevadel Liisilt ja Tanelilt sünnipäevaks vähemalt neli tükki sain, on ka ainult kaks alles – nii et kui mõni veel katki läheb, ongi jama majas ja igapäevaseid veeklaase liiga vähe…

Õlle, siidri ja kokteilide jaoks kasutasime pikalt 30. juubeliks Pipsilt kingiks saadud suuri värvilisi klaase, aga need läksid ka järjest katki – viimane kukkus siin uues kodus nõuderestilt maha kildudeks. Gintonicu jaoks soovisin juba pikalt neid PÄRIS klaase… Ja vot neid ma teise ringi poodidest ei leidnud.

Niisiis surfasin netis. Ehkki ma olen suur värvisõber, siis klaaside puhul olen viimastel aastatel hakanud ka eelistama pigem läbipaistvat, et joogi värv oleks paremini näha. Samas värvid ikkagi väga meeldivad ja ühesuguste klaaside puhul seltskonnas on eri värvid ka hea viis jooke eristada. Ühesõnaga – selle asemel, et suvalisest netipoest suvalised gintonicu klaasid ära tellida, sattusin vaimustusse värvilise jalaga klaasidest, mida otse loomulikult Eestis ei müüdud. Üks kahene komplekt oli hästi kena, aga rohkem meeldis siiski teine, kus kuus erinevat värvi:

Ja siis ma pikalt-pikalt mõtlesin ja lükkasin seda ostu edasi. Arvan, et hakkasin neid klaase googeldama juba eelmise aasta lõpus, kui Pipsi kingitutest oli veel 2-3 alles… Kuna mingit lihtsat viisi neid Eestisse saada polnud, lükkasin otsustamist ja ostu kuid edasi. Kuni lõpuks märtsis otsustasin, et mida pekki, kui pea kõik mu asjad tulevad muidu teiselt ringilt, siis MA VÕIN endale tellida teisest riigist need klaasid 😀 Võtsin seda kui sünnipäevakingitust iseendale 😀

Klaasid ise polnud üldse kallid, kuuene komplekt £13.99. Saatekulu oli lehel endal Eestisse £20, mis oli täiesti kirves. Kasutasin eshopwedrop lehte, nii et kõigepealt UK sisene postikulu £2.99 ja edasi Eestisse €12.54 – pisut soodsam, aga mitte oluliselt. Ja kohale jõudes oli üks klaas katki, mis tegi tuju väga mõruks. See on see värk, kui teisest riigist klaase tellida. Eshopwedrop teatas, et pole nende süü, vaid müüja kehv pakendamine. Müüjale ma isegi pole viitsinud kirjutada, sest nii kaua on sest möödas, kui nemad selle paki teele saatsid – kõigepealt ju liikus UK-s ühest kohast teise, siis sealt Leetu, siis Leedust Eestisse, seda kõike corona ajal, läks tavalisest kauem. Nii et ma maksin kõige eest kokku 32.66€ ja sain selle eest vaid viis klaasi… Aga need viis on lihtsalt NII ILUSAD 😀 Et puhas rõõm on neid kasutada. Klaase neti teel muidugi enam kunagi teisest riigist edasisaatmise teenusega ei telli, lesson learned – eshopwdropi teenust võimalusel ka enam ei kasuta, sest mõlemad kaks korda on see olnud minu jaoks äärmiselt ebameeldiv kogemus, nende koduleht on väga ebaloogiline ja üldse… Aga see on ühe teise postituse jutt, mida ma ilmselt kunagi ei kirjuta 😀

Nägin ükskord Coopis soodukas rabarberi Coolerit ja ehkki ma selliseid kokteile pudelis muidu kunagi ei osta, tahtsin proovida, sest RABARBER. Kaaslane siis arvas, et proovime teisi ka. Selline meile omane nädalavahetuse degusteerimise õhtu pärast sauna 🙂 Aga ei maitsenud ükski mulle 😀 Pilt sai vähemalt ilus 😀

Mind you, et tolsamal päeval, kui ma olin need klaasid lõpuks kätte saanud, puhtaks pesnud ja puhvetkappi pannud, oli meil vaja seda kappi hiljem natuke nihutada ja selle klaasriiul lihtsalt KUKKUS ALLA kandurite pealt… Imekombel jäid terveks nii riiuliklaas ise kui kõik selle peal olnud gintonicu klaasid… Seda klaasriiulit asendada oleks olnud väga keeruline, sest kaks nurka on kumerad… Ja kui mu uhiuutest kallistest klaasidest oleks veel mõni katki läinud pärast seda õnnetut kohale jõudmist, ma oleks ikka raevus olnud… Aga katki läks üks teise ringi poe veiniklaas, millest mul oli suva, maasikatega koogialus, mida ma õieti ei kasutanudki ja mille puhul nagunii mõtlesin, kas tuleks ära anda… Ning veel paar jalaga klaasi, mille olime eelmisest elamisest kaasa kolinud, aga millega mul isiklikku suhet polnud. Nii et väga sürreaalne ja õnnelik õnnetus.

Tegelikult mul on ühed teise ringi poest pärit veiniklaasid, millega mul on juba pisut isiklik suhe tekkinud – need lilled on lihtsalt nii nunnud! Need on nii kõrged, et sinna puhvetkappi ei mahtunud, seega on teises riiulis ja jäid kõik terveks 🙂 Tegin neist nüüd isegi pildi spetsiaalselt selle postituse jaoks, siin on näha ka need viimased terved veeklaasid, mis meil igapäevaselt kasutuses. Kann ja klaasid on alati laual 🙂

Aga jah… Kui keegi kunagi peaks UK-st tulema ja pagasis peaks olema piisavalt ruumi, siis palunpalunpalun, tooge mulle veel neid klaase (võin ise tellida teie UK aadressile vabalt). Sest ma tean, et hoolimata väga hoolikast kasutamisest läheb raudselt millalgi veel mõni katki ja… Need on lihtsalt NII ILUSAD!!!

Tüüpiline, ma ütlen… Mõtlesin, et kirjutan kiiresti paar lauset ja panen oma uute ilusate klaaside pildid, selle asemel tuleb romaan mu alkoholi joomise harjumustest läbi aastate ja kogu majapidamise klaaside ajalugu… Ma ikka oskan 😀

Igapäevaelu uues kodus

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / 3 Comments

Hah, kas teate, suutsin nädalavahetuse jooksul kõik märtsi pildid ka ära sorteerida, vastavalt teemadele blogipostituste jaoks kaustadesse jagada ja isegi mõõtu lõigata, nii et nüüd on ainult postituste kirjutamise vaev, kõik eeltöö on tehtud 😀

Ja te ju KINDLASTI ootate kõik NII VÄGA 80 pildiga postitust KASSIDEST? 😀 😀 😀 Ma siin tõsiselt mõtlen, kas peaks selle postituse kaheks jagama ja siis mõtlen, et no miks, vahet pole… Panen “read more” nagunii, et kõik 80 pilti esilehte ära ei ummistaks ja kärab küll. Need, kellele kassid pinget ei paku, saavad siis südamerahuga terve postituse vahele jätta 😛 Peaks paluma Kaaslast vähem kasse pildistada… Ma ise ju ÜLDSE ei pildista, üldse mitte 😀

Igatahes, ma tõstsin eraldi need pildid, kus niisama igapäevased hetked – mõnel on küll ka kass täitsa olemas, aga sel juhul pole ta pildi keskmes 😀

Mulle ei meeldi padjad, kui neid on liiga palju. Mõni võib olla, aga suuremas koguses on need minu meelest ainult ees. Siin oli elutoas mõlema diivani peal meeletus koguses patju – andsin enamiku ära, kaks jätsin mõlemale alles. See pilt on tehtud enne patjade ära andmist 😛

Pühapäevane puhkehetk:

Mul on sügavalt ükskõik, kust lilled ostetud on, aga see reklaam ajas mind südamest naerma ja muidugi näitasin Kaaslasele ka.

…ta võttis asja tõsiselt ja tõi mulle naistepäevaks tulbid lillepoest, sünnipäevaks samamoodi 😀

Naistepäeval sattusime mingil ebaselgel põhjusel Kaubamajakasse ja mingil veel ebaselgemal põhjusel lahkusin sealt kahe paari tennistega… Mu uuskasutuskeskusest 6€ eest ostetud Muhu tenniste tallad läksid möödunud suvel katki ja ma olin neist nii sõltuvuses, et olin ülejäänud suve kui poolik. Kuna kollaseid tenniseid just ülearu ei liigu, siis nutsin ja ostsin Mustangid. Punased olid õnneks soodsamad, aga maksid siiski üle 20€… Mustangid kaks korda rohkem… Minu jaoks on normaalne hind tenniste eest 10€ ja kuni 20€ veel kuidagi läheb… Ma ei oleks kohe kindlasti maksnud nii palju, aga no KOLLANE 😀 Võtsin seda kui varast sünnipäevakinki iseendale.

See raamat, mis venis ja venis ja venis… Aga lõpuks sai siiski läbi 😀

Te ei kujuta ette, KUI SUURT PUUDUST ma tundsin leiva küpsetamisest… Meil oli need vahepealsed kuud kasutamiseks vaid kahe auguga elektripliit ning praeahi oli vaid puupliidil esimesel korrusel. Irooniliseks teeb asja see, et teisel korrusel OLI normaalne elektripliit, aga me ju teadsime, et allkorrusel saab remont kohe valmis ja üleval lastel seda vaja pole, nii et andsime ära 😀 Igatahes jah, kui ma siis lõpuks sain uues kodus jälle leiba küpsetada, see oli ikka imeline…

Paksu ei käi pea kunagi süles, nii et see oli harukordne hetk:

Siis, kui poed veel lahti olid ja ma ostsin Samaariast eelmises postituses mainitud pusle, leidsin sealt ka uue teekannu, mida ammu igatsesin. Pildil on vasakul uus, paremal vana… Mõlemad Samaariast ostetud kusjuures 😀 Aga selle vana kinnitused enam üldse ei pidanud ja sõelal oli tükk küljest, nii et olin pikemat aega uue otsingul – küll mitte väga aktiivselt. Soovisin pigem teiselt ringilt ja kindlasti sõelaga – noid viimaseid variante just eriti ei liigu. Aga näe, leidsin, isegi pisut suurema kui enne ja peaaegu sama välimusega. Väga rahul 🙂 Kaaslane ju suur teejooja, siin kodukontoris ma muud ei teegi, kui joon terve päeva tema tehtud teed… 😀

Sain koduga kaasa peale mööbli ka mingi koguse lilli. Minu poolest poleks võinud kõik lilled jätta, need olid nii mõnusad, aga eelmisele perenaisele ka südamelähedased, nii et enamikku ta ei raatsinud jätta. Aga elutoas on mul kaks orhideed ja kaks mingit muud lille… Ja üks köögis… Ja siis mingid pelargoonid, vist, mis peaks vist millalgi välja akna külge kasti minema… Ja üleval mingi hirmus suur palmilaadne toode… Nimesid ma ei tea pea ühelgi, aga mitmed on juba õitsema läinud. Mul on üle kümne aasta kodu, kus on potilillede jaoks ruumi! Ma olen endiselt hirmus kehv lillepidaja ja kipun kastmise ära unustama, aga nüüd, kus mul on ruumi, mul on palju suurem motivatsioon lilledega tegeleda 🙂

Too laupäevaöö, kui und ei tulnud ja raamat oli nii põnev, et tulin keset ööd alla elutuppa lugerit laadima:

Märtsi viimasel pühapäeval olid kahel mu sõbrannal sünnipäevad. Külla istuma minna just ei saanud ja kallistada ka mitte, aga mõlemal käisin korra ukse tagant läbi. Ühele viisin sibulapirukat, teisele puuviljasalatit (mis kohale jõudes oli tänu peale surutud kaanele mitte eriti kaubandusliku välimusega). Kahjuks pole mul pilti sellest lipsuga corona õlle pudelist, mis oli ka osa ühest kingitusest… 😀

Kolimine

/ elu koos kassi(de)ga, kodumajandus, kolimised, rõõm / Leave a Comment

Notar oli teisipäeval, 18. veebruaril. Samal päeval vahetasime ka esimese komplekti võtmeid, et saaks kohe vaikselt kolima hakata – eelmised omanikud siin sees enam ei elanud nagunii, aga neil oli vaja osa asju veel ära viia ja kuna nende praeguses kodus oli remont pooleli, siis sinna ei mahtunud ja nad said kõik meie alumisele korrusele ära paigutada, me ju ise elasime üleval.

Meil endil oli plaanis pärast notarit igal õhtul auto kraami täis panna, järgmisel päeval pärast tööpäeva see uude koju ära viia ja siis alates nädalavahetusest (mis oli tänu vabariigi aastapäevale kolme päeva pikkune) täie rauaga hommikust õhtuni kolimisega tegeleda. Juhtus aga nii, et meie auto läks ootamatult katki… Või nii me arvasime… Aga see on ühe teise postituse jutt 😀 Ühesõnaga nädala sees õhtuti kolimisest midagi välja ei tulnud, nii võtsime reede töölt lõunast vabaks, laenasime Kaaslase vennalt auto ja seega oli meil kolimiseks peaaegu neli täispäeva.

Reede ja laupäeva muudkui sõitsime edasi-tagasi. Laupäeval kolisime ära ka lapsed ja kassid ning jäime ööseks juba uude koju. Pühapäeval sättisin mina peamise osa ajast uues kodus, kuni Kaaslane viimaseid asju kolis, esmaspäeval käisin vanas kodus, mis oli selleks ajaks suht tühi, elamist puhtaks küürimas. Terve päeva nägin seal vaeva ja kui õhtul hakkasime surmväsinuna ära minema, siis avastasin, et külmkapp (mis oli alumisel korrusel, kuna ei mahtunud trepist üles keerama) oli jäänud täiesti tähelepanuta… Ja selle sisemus nägi välja nagu tuumasõda… Ma lihtsalt ei jaksanud enam tol päeval ja edasi oli juba töönädal ja nii see jäigi… Hiljem kuulsin uute omanike meespoole käest, et ta naine oli seda nähes šoki saanud… Ja mul on siiamaani konkreetselt NII PIINLIK, et tunnen kiusatust talle kirjutada ja vabandada 😀 Ma olen ise tegelikult nii korda armastav inimene ja ka kinnisvara käest andes ei saa seda üle anda räpasena. Niigi ei saanud sealt midagi just VÄGA puhtaks, aga no sündsaks vähemalt, eks… Ja kui mina ise oleks sellest külmkapist midagi võtnud pidevalt, oleks mu närvid ammu üles öelnud ja ma oleks selle ära puhastanud… AGA kuna meie elukorraldus oli välja kujunenud selliselt, et Kaaslane pakkis alati poekotte lahti ja tõi sööki üles ning mina seega külmkapi kallal nende nelja kuu jooksul eriti ei käinudki + all oli pime (sest elektrisüsteemi uuendasime ära, aga valgustite paigaldamiseni ei jõudnud) ega polnud vett (sest vannitoa remont sai valmis, aga mitte ühtki mööblitükki sinna sisse ei saanud, köögiremont jäi ka pooleli, nii et siseviimistluseni ei jõudnud), siis ma eriti seda külmkappi ei näinud ega mõelnudki selle puhastamisest… Kuni see oli siis viimasel päeval täiesti tühjaks tehtud ja rabas mind oma räpasusega… Ja mõelda vaid, et selle ma jätsin sinna… Appi, noh, piinlik…

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 😀 Rääkida tegelikult suurt midagi enam polegi.

Esimesed kolm pilti on tehtud reede õhtul vanas kodus:

Pühapäeva hommik pärast esimest uues kodus magatud ööd. Ja muidugi traditsiooniline inglise hommikusöök mu värskelt restaureeritud laual:

Ning esmaspäevaõhtusele pildile võib kopeerida juurde tolle päeva FB postituse.

Kui sa oled neli päeva järjest hommikust õhtuni non stop kolinud ja koristanud ning jõudnud lõpuks nii kaugele, et vana elamine on valmis üle andmiseks (uues läheb muidugi veel hoomamatu aeg, enne kui kõik kastid lahti pakitud saab)… Jõuad õhtul väsinuna ja näljaselt koju, et avastada ema poolt jäetud üllatus… Nii et tähistasime siiski ka natuke, vabariigi aastapäeva ja õekese sünnipäeva… Lihtsalt võrratu.

Tol õhtul võtsin ka lõpuks aja, et käia kogu elamine läbi ning segadus üles pildistada. Ajaloo tarbeks 😀

Ja kõige viimane pilt, veerand tundi enne keskkööd. Pärast kolimismaratoni surmväsinud, puhkehetk uues elutoas enne magama minekut.

Kuidas ma lauda restaureerisin

/ kodumajandus, remont, rõõm / 2 Comments

Kui me ligi 1-aastase Plikaga vahepeal ühe lühikese sutsaka Londonis elasime, saime endale täitsa tasuta ümmarguse laua, mis meeldis meile nii väga, et kaheksa kuu pärast tagasi Eestisse kolides võtsime selle kaasa. Järgmised ligi 10a oli see meie kodu köögi söögilaud – kuna see aga eriti hea välja ei näinud, siis oli sel kogu aeg vakstu peal – et paigast ei läheks, kinnitasin selle alati klambripüssiga, mis tähendas, et nende aastate jooksul sai laua sisse üksjagu klambreid.

(Hah, vaatasin seda päevalilledega vakstut ja mõtlesin, et appi, kui kirju… Ma armastan endiselt värve ja mustreid, aga mida aeg edasi, seda väiksemates kogustes… Kui mustriga tapeet, siis ainult ühes seinas. Kollane köögis – ei soovi enam seinu, piisab nõudest. Kui lauale on mingit katet vaja, siis pigem ühevärviline või võimalikult neutraalse mustriga. Ja taldrikud võiks olla ühevärvilised, piisab sellest, kui kausid ja tassid on kirjud. See on tegelikult huvitav fenomen, mida võiks kunagi pikemalt lahata… Aga pole selle postituse teema.)

Alati oli plaanis see laud korda teha, kui ükskord “päris” remondini jõuame. Aga teate ju küll, kuidas selle remondiga läks.

Esimese kodu ostsime majatäie nõukaaegse mööbliga, sest meil endil olid mõned üksikud mööblitükid (kummut, kapp, võrevoodi), kaugeltki mitte piisavalt kõigi ruumide sisustamiseks. Möödunud üheksa aasta jooksul saime juurde paar uut diivanit (teine ring, sugulaste vanad), mõned muud mööblitükid sõpradelt-tuttavatelt ning ostsime lastele nari ja kummuti. Magamistuppa ostsime voodi ja tegime öökapid. Kõik ülejäänud mööbel kasutuses oligi see vähene, mis varasemast olemas oli ning see, mis elamisega alguses kaasa tuli. Mitte eriti kaunis, aga funktsionaalne. Välja kolides oli kokkulepe, et teeme kodu täiesti tühjaks. Andsime ära nii palju kui saime, viskasime terve konteineritäie mööblit ka minema.

Kaasa kolisimegi ainult selle ümmarguse laua, laste nari, ühe laste kirjutuslaua ja kapikese ning ajutiseks kasutamiseks ka vana voodi ja öökapid. Kui ülejäänu läks üleval korrusel kohe kasutusse, siis massiivne puidust laud jäi garaaži – ootama esimese korruse remondi valmimist, et saada lõpuks korda tehtud ja võtta taas sisse auväärne koht söögilauana.

Oma praeguse kodu saime täielikult möbleeritult. Eelmised omanikud võtsid kaasa vaid mõned üksikud asjad, mis olid nende enda restaureeritud ja seega sentimentaalse väärtusega. Ülevalt magamistoast riidekapi ja kummuti, alt söögitoast laua. Meie jätsime siia kolides maha voodid ja öökapid ning võtsime kaasa vaid lastetoa kirjutuslaua ja kapikese, Poisi uue legolaua… Ning muidugi ümmarguse laua.

Nii et lõpuks ometi oli jõudnud kätte aeg ümmargune laud korda teha.

Mina, eks, ei tea mööbli restaureerimisest mitte kui midagi. Kuna värvida ma seda ilusat puitu kindlasti ei tahtnud, lihtsalt sobivalt toonida, siis kujutasin ette, et peaksin kõigepealt lihvima ja siis peitsima. Küsisin nõu FB sisekujunduse ja remondigrupist – seal vaieldi kõigepealt tükk aega selle üle, kas laud on spoonitud või mitte… Kuna olin maininud, et viimistlus peaks saama veekindel, soovitati kasutada muuhulgas näiteks paadilakki…

No igatahes, läksime siis Decorasse, kus oli peatse kolimise tõttu soodusmüük, et pisut nõu küsida ja vajalikud vahendid ära osta. Sattusin seal ääretult toreda asjaliku müüja peale, kes vaatas fotot, küsis, kas laud on raske ja ütles selle põhjal kohe ära, et ikka täispuit tamm, mitte spoonitud. Ja soovitas Osmo toonivat õlivaha (mida oli ka FB-s soovitatud) – näitas mulle erinevaid toone puidutüki peal ja… Rääkisime ka lihvimisest ning ütlesin, et olen mõelnud taldlihvija laenutamisele, sest liivapaberiga kogu laualt laki maha saamine oleks vist liiga karm töö. Ta ütles, et leidis ise Handymannist paarikümne euro eest taldlihvija, mille ostis just soodsa hinna pärast ja on üllatavalt ok. Tema vihje peale läksingi vaatama ja ostsin samuti. Ma poleks kohe kindlasti hakanud €60+ eest seda ostma, aga €20 oli just see hind, mida olin nõus maksma – täpselt selline asi, mida ei kasuta küll tihti, aga võib ka tulevikus ära kuluda, arvestades mu teise ringi lembust.

Nii ma siis võtsingi ette – eemaldasin sada miljonit klambrit, lihvisin laua kuidagimoodi ära ja kandsin soovituse põhjal ööpäevase vahega hästi õhukeselt peale kaks kihti õlivaha. Peale kandmiseks kasutasin nõudepesusvammi 🙂 Ja no kaugeltki ideaalne pole see tulemus, oleks saanud palju paremini… Ja ma hiljem olen lugenud, et Osmol on ka mingi top oil, mis vist sobiks lõppviimistluseks – äkki proovin kunagi ära, kui viitsin… Sest alguses mulle tundus, et laud pole piisavalt sile. Aga no kõigega harjub ja midagi hullu pole, nii et eks näis.

Igal juhul täpselt nii ongi, nagu nad ütlevad – et kui oled midagi ise korda teinud, siis oled hiljem asjaga eriti rahul. See laud sai täiesti juhuslikult TÄPSELT sama tooni kui toolid, mis koduga kaasa saime… Ja iga kord seal taga süües tunnen suurt uhkust, et ma selle ISE nii ilusaks tegin… Mis siis, et servast mõnest kohast võiks olla tõesti siledam… Aga ikkagi… Ise tegin, nii ilus 😀 Ilusam, kui see laud, mis siin alguses oli. Ma eelistan ühe suure keskmise alt laieneva jalaga lauda nelja tavalise jalaga lauale, mahub mugavamini ümber istuma. Ja ehkki seda kumerustega lauajalga lihvida oli paras k*pp, siis see oli seda väärt, sest näeb nii hea välja 🙂

Scroll to Top