Alustuseks üks täiesti asjassepuutumatu foto Plika ehitatud tornist:
Täna õhtul jõudis lõpuks kätte see imeline hetk, kui sai remondikola ära koristada, mööbli paika tõsta ja hakata vaikselt asju tuppa sättima.
Kardinaid eile akna ette riputada ei jõudnudki. Peitsin kella kaheni otsi, siis üritasin triikida, kuna see aga üldse ei edenenud ja väsimus oli suur, läksin ära magama. Täna hakkasin uue värske hooga triikima – ainult selleks, et ennast seaks vihastada, sest üldse ei tahtnud sirgeks minna 😀 Ei julgenud seda õhukest kardinat ju kuumaga triikida ka, äkki rikub ära… Sai küll niiskeks pritsitud ja sada imet tehtud… Kui tulemust ikka suuremat polnud ja ma juba kõva häälega vandusin, ajas Abikaasa mu ära ja proovis ise. Ütles, et saab ju küll – maksimumkuumusega. No ja jõle jebla on ikka niiviisi suurt kardinat triikida (tegime seda ümmargusel köögilaual läbimõõduga 110 cm).
Lõuna paiku tuli ema siit läbi ja kuna meel oli asjatust kardinatega mässamisest must, võtsin hea meelega vastu tema pakkumise linna minna – mul oli vaja magamistoa kardina õmblemiseks niiti, ema otsis endale pluusi… Kolm-neli tundi käisime ringi, selle ajaga jõudis tuju heaks minna.
Kui lõpuks viie paiku koju tagasi jõudsin, otsustasime Abikaasaga, et kuna meil oli võimalus kuivatit kasutada (ei, meil endal ei ole… Aga me isegi kaalume ostmist, sest talvel toas restiga kuivatada on kehv, lisaks suur pluss tolmu eemaldamise näol, Abikaasal on ju tolmuallergia… No näis), proovime siis äkki, kõik ju räägivad, et kuivatist tulnud pesu ei pidavat triikimist vajama. Nii sai kardinad külma vee ja kõige lühema 15-minutilise õrnpesuga läbi pestud ning siis kuivatisse visatud. Õhukese sai täiesti rahuldavalt sirgeks, külgkardinad jäid hoolimata pikemaajalisest jauramisest veidi niiskeks ja kortsu, need olid aga ühtlased väikesed kortsud, samuti oli mul nüüd oidu toa põrandale baikatekk laiali laotada, sain kardina kogu suuruses sellele laotada ja nii oli triikimine lust ja rõõm – ainult lükka, kohe sai sirgeks. Akna ette läksid külgkardinad veidi niisketena, nüüdseks on juba kuivad. Ja tulemus sai selline (huvitav, sihuke tunne, nagu oleks lainurgaga pilti teinud):
Ma olen täitsa rahul, ausõna! Nojah, mööbliga oleks need kardinad paremini sobinud, kui me oleks oma kollase õiget tooni saanud, aga pole häda… Eriti rõõmus olen ma õhukese kardina üle, see on täpselt sihuke, nagu tänavapoolse esimese korruse aknale vaja – tänu kirjule mustrile ja valgega ruutudele sisse ei näe, valgus pääseb aga vabalt läbi tulema. Ja noh, ilus on!
Käisime pimedas väljas vaatamas, kui palju siis sisse näeb, kui toas kõik tuled põlevad – minimaalselt! Kui päris ninapidi vastu akent olla, siis näeb natuke, aga lihtne möödakäija ei näe suurt miskit – ja see on väga mõnus.
Kuna päev sai remondi edenemise mõttes suures osas maha molutatud ja kardinad riputasin ette alles siis, kui Poiss oli juba magama pandud, saigi peale kella kaheksat hoolega sättima hakatud – parem hilja kui homme, eks.
Abikaasa ostis hommikul seinalambile lüliti, kõige pisema ja silmatorkamatuma, nööriga, koos sellega läks lamp maksma ca €10, pole kõige hullem – oleks küll kasutatult tahtnud, aga ei leidnud, soodukaga oli ka €5 eest igasugu variante, mis olid aga igavad… No ühesõnaga Abikaasa pani selle lambi nüüd üles. Täitsa ise ühendas lülitiga ja pani kokku ja seinale, ta pole kunagi varem midagi sellist teinud, minu jaoks on see kõik täielik müstika 😀 Tükk aega mässas, aga kohe esimese korraga läks kõik õigesti. Lamp täidab oma funktsiooni hästi, on selle tugitooli kohal, mis laste voodi vahele jääb, ei ole liiga ere, aga lugeda näeb mõnusasti.
Ostsin eile kahele kapile nupud – ühe puhul arvasime, et peaks olemasolevatesse aukudesse minema, teise puhul ütles müüja kohe ära, et see on mingi vana aja mõõt, sellist standardit praegu pole – ostsin lihtsalt suti laiemad, et vanad augud alla peitu jääks.
Noo, täna tuli muidugi välja, et need teised ei sobi üldse – olid hästi natuke vales mõõdus ja ei saanud uusi auke ka puurida, vanad oleks koledalt paistma jäänud. Loodan, et ehk on pood nõus need tagasi võtma, ma avastasin hoopis, et mul on selle sektsiooni kasutuskõlblikke nuppe veel täpselt neli alles (enamikul oli augus murdunud plastmasskruvi lõpp, neid on võimatu kätte saada) – valisin kõige ilusamad välja (magamistoa kappidel on samasugused, sai seal paar ilusamat välja vahetatud) ja keerasin ette.
Riidekapi puhastasin seestpoolt ära, see oli ju üle kahe aasta tükkidena garaažis seisnud ja oma aega oodanud, üsna räpane.
Oo, ja siis sain hakata kappi asju panema. Sain elutoast mitu kappi tühjaks (mis on väga hea, eks, sest me peame kogu elutoa mööbli õige pea sealt põranda värvimiseks välja tassima) – väikseks jäänud riided, veel suured riided, talveriided, üks kastitäis lasteraamatuid, mille jaoks Plika veel liiga noor on jne jne jne. Kui kunagi hiljem aega saan, siis paigutan riided korralikumalt ära, esialgu tõstsin lihtsalt kilekottidega kappi, nagu nad olid:
Oo, ja ma sain lõpuks kõik Plika kleidid-seelikud ja Poisi triiksärgid kappi puude peale riputada. Ja ma TRIIKISIN need kõik ära, ausalt, ma olen enda üle uhke, ma ostsin selle triikraua kevadel 2009 Selveri laadapäevadelt, sest see oli jube odav, aga polnud siiani vist kordagi kasutanud 😀
Ühtlasi tegin siis ka laste kummuti korda, seal valitses paras segadus ja ühe sahtli said nad lisaks, sest enne, kui kummut magamistoas oli, oli see meie pesu- ja sokisahtel. Ühesõnaga jälle ruumi juures – Poiss sai endale kaks sahtlit ja Plika kolm.
Ja kingasahtlist olen ma ka absoluutses vaimustuses. Kingad olid enne ühes kilekotis, nüüd on ilusti suuruse järgi reas – kohe selge pilt, mis olemas on! Nagu näete, on Poisil päris korralikud varud ootamas – lähitulevikus ilmselt midagi peale talvesaabaste ostma ei pea. See sahtel on kingadele ideaalne – parajalt lai ja madal ning lapsed seda lahti tõmmata ei jõua:
Riiulites on veel tööriistu ja igasugu remondiasju, eks need saab homme ära pandud, ühele kapile on veel vaja nupud ka panna ja… Mänguasjad ära kolida, Plika voodi magamistoast ära tuua… Ja siis ongi esialgu kõik 😀 Homme öösel magavad lapsed juba raudselt oma toas! Pesin nüüd öösel veel põranda ära ja sättisin vaibad maha – eks neid saab vajadusel ümber tõsta, ma pole kindel, kas nüüd kõige paremini said, tahtsin lihtsalt katsetada.
Ahjaa, väikseid toole on ka vaja, meil on ainult laud. Peaks jälle kuulutusi kammima, äkki saaks kuskilt kasutatult… Jyskis polnud ja ma ei usu, et muudes poodides sellise hinnaga leiaks, et me uuena osta raatsiks. Abikaasa arvas, et teeb äkki hoopis need ka ise.
Ah, ja veel üks asi – otsustasime, et üks lastetuppa plaanitud kapp ikka ei sobi sinna, järsku aga turgatas, et see sobiks suurepäraselt koridori. Nonde valgete kappidega, mis me saama pidime, tekkis ka probleem, mõtlesime esialgse plaani juurde jääda. Aga see Jyski kapp, mis lastetoast üle jäi, on lihtsalt ideaalne – ostsime selle kunagi Tartusse Tiigi tänavale, kus oli ka selline toanurk, kuhu sobis väga konkreetsete mõõtudega kapp, see on 30×60 cm, koridori oli vaja max 64 cm laia ja võimalikult “õhukest”. Mul on kohe hea meel, miks me varem sellele ei tulnud, praegu tundub see lahendus nii loogiline.
Aga nüüd olen ma küll absoluutselt igasugused üleval olemise normid ületanud (appi, väljas läheb juba valgeks!!!) – karta on, et kahe tunni pärast on äratus 😀 Ma lubasin Abikaasale, et seekord saab tema pikemalt magada, täna hommikul lasi ta mul… No küll ma kuidagi hakkama saan – elevus uue toa sättimise pärast on nii suur, et jaksan vast tõusta küll, und võin kunagi päeval kah tasa teha.