Pole toidu teemadel juba ammu blogis midagi kirjutanud, aga Kriss kirjutas nii hea postituse tänapäeva toidulauast ja magusast ning poes käes siltide lugemisest, et ma kohe pean seda linkima. Põhimõtteliselt ma võiks ise täpselt sama kirjutada 🙂
Ma loen juba aastaid toidupoes käies kõiki silte – see on nii suur harjumus, et teisiti ei oskakski – ja enamasti kaob mul neid lugedes isu noid tooteid osta. Nii palju kui võimalik, teeme me kõike ise. Vahel ikka juhtub muidugi mingeid “valmis” asju ka koju.
E621 väldin igal võimalusel, samas maitsest ma seda ära ei tunne. Eks ta ikka lipsab vahel toidulauale – näiteks kui ma kord kuu või kahe või kolme jooksul tunnen vastupandamatut kartulikrõpsude isu. Ma olen kõik “puhtad” krõpsud läbi proovinud, aga mu lemmikuks on ikka kodumaine Vigur. Paraku naatriumglutamaadiga.
Või siis lihatooted. Ostsin paar päeva tagasi taluturult suitsusinki – maitses suurepäraselt (poest sellise ehtsa maitsega sinki ei leia), aga paganama E621 oli sees. Nutan taga Rebaseonu letti, mis Port Arturist ammu kadus. Miks on nii võimatu leida Pärnus kvaliteetseid lihatooteid? Savi sest mahemärgist, oleks lihtsalt puhas koostiski. Igas mõttes oleks kergem olla taimetoitlane – no eelkõige muidugi eetilistel põhjustel. Kuna mulle aga liha senimaani kohutavalt maitseb, siis olen leppinud, et taimetoitlus on minu jaoks kaugem tulevik või üldse mitte reaalne. Katsun selle asemel lihtsalt vähem ja puhtamat liha tarbida, aga seegi ei õnnestu väga hästi.
Külas käies ma ei pirtsuta, ei tuleks pähegi – see oleks tarbetu ja ebaviisakas ja pole absoluutselt minu asi teiste toidulauda kritiseerida. Söön seda, mida pakutakse, suure rõõmuga. See, kui keegi mulle süüa annab, tekitab minus alati piiritut tänutunnet, sest mulle endale teatavasti kokata ei meeldi 😀 Samamoodi ei kirtsuta ma kunagi nina ühegi nö külakostiks toodud asja puhul. Kuni toit mulle maitseb, seni ma naudin seda – olgu see siis tervislik või mitte nii tervislik.
Väljas söömine on muidugi ka tervislikkuse kontekstis kaheldava väärtusega tegevus – ei tea iial, millest see toit, mis võib väga hästi maitseda ja väga hea välja näha, valmistatud on. Selles mõttes on ju hea, et rahalised võimalused sunnivad väljas söömise pealt kokku hoidma? 🙂
Lapsed saavad külas käies üpris tihti igasugu magusat kraami ja seda pole ma kunagi näinud põhjust neile keelata. Aga see toit, millele ma ise oma raha kulutan ja koju ostan, seda ma väga valin 🙂 Juhtub küll vahel, et me ostame ka “rämpsmagusat” või lihtsalt rämpsu (loe: burgerit), aga noh, pigem harva ja pigem õhtul “salaja” kahekesi söömiseks. Üldiselt sööme hommikuti võileibu, nädalavahetusel ka putru, muul ajal teeme sooja toitu võrdlemisi kontrollitud algainetest, mis ei sisalda kahtlase väärtusega koostisosi (kõige keerulisem ongi juba ülalmainitud lihatoodetega). Ja kõige harilikum magus meie kodus on puuviljad – nii värsked kui kuivatatud. Vahel, kui viitsin, siis küpsetan. Kui keegi on midagi muud magusat toonud, siis sööme seda.
Ühesõnaga jah… Ma ka ei vihka magusat ega suhkrut, olen suur magusasõber. Aga ma tahan süüa maksimaalselt seda, mis on mulle tõesti kasulik. Sealhulgas kasulikku magusat. Ja mulle ei mahu pähe, kuidas keegi saab poejogurteid või -müslisid TERVISLIKUKS pidada. St jah, kindlasti on ka normaalseid müslisid, aga need on tugevas vähemuses ja enamik inimesi ju silte ei loe. Meie peres pole jogurtisöömise harjumust, aga nii lihtne on ju teha maitsestamata jogurtist koduse moosi või muu meelepärase lisamisega endale tõeliselt tervislik vahepala. Ja kui kodus müslit teha ei viitsi, siis tõesti – loe silte ja leia mõni, kuhu pole suhkrut lisatud.
Et lõpetada rõõmsa noodiga, siis minu värske avastus tervisliku magusa vallas on puuviljaleib. Eks ma olen seda külas varemgi saanud, aga pole kunagi ise ostnud. Nüüd juhtus, et lapsed lunisid Abikaasaga eile OTT kaubaringil käies ühe puuviljaleiva välja – nad ise kusjuures kodus pirtsutasid, nokkisid ploomid välja ja jätsid enamiku ülejäänust alles (ma ei teagi, mis neile seal ei istunud – hamba all krigisevad kanepiseemned äkki, aprikoosid ka kellelegi ei meeldinud). Mulle aga maitses NII VÄGA.
Pole sel sügisel veel leivaküpsetuslainele saanud, aga kui jälle pihta hakkan, siis on plaanis nüüdsest iga leivaküpsetamisega teha tavapärasele kahele pätsile lisaks veel kolmas just puuviljadega. Mõtlen, et kuivatatud ploomid ja rosinad, nendest täitsa piisab – aprikoose ja muud ma lisama ei hakkakski. Ja nii ongi kogu aeg olemas lihtsalt valmistatav ja tervislik magus, et poleks kohe üldse mingit kiusatustki õhtuti salaja “rämpsmagusat” tarbida.
Kooki küpsetada ma kogu aeg ei viitsi, aga leiba küpsetan külmal perioodil nagunii ja kolmandikule taignast puuvilju sisse segada – pole midagi lihtsamat! Rääkimata tervislikkuse aspektist – täistera rukkijahu vs nisujahu, eks. Ma olen küll kasutanud igasugu alternatiivseid ja põnevaid tervislikumaid jahusid ning teen seda kindlasti ka edaspidi, aga argipäeva õhtute tervislikuks magusaampsuks on puuviljaleib ideaalne 🙂
Muidugi oleks super ja suurepärane kogu aeg ainult 100% kasulikust ja tervislikust kraamist toituda, aga ma äärmustesse väga ei usu ja kuna alati ju kodus ei söö, siis on lihtsalt elu tunduvalt kergem ja mugavam, kui muul ajal nö vooluga kaasa minna. Nii et minu jaoks on igati mõistlik koju ostetavat toitu hoolega valida, aga samamoodi süüa mujal seda, mida pakutakse, ning seda täpselt samamoodi nautida.
Keegi pole öelnud, et ei peaks üldse saia ja kooki sööma – nädalavahetusel ja pidulikel puhkudel ikka võib, miks mitte. Ma imetlen neid inimesi, kes suhkrust 100% loobuvad, et sõltuvusest vabaneda ja olen korduvalt mõelnud, kas peaks ise sama teed minema. Samas ei näe ma selleks enda puhul isegi mitte mingit sügavat põhjust, sest ma olen alati magusa söömisega piiri pidanud. Kui ma olen näljane, ei taha ma magusat nähagi – mulle meeldib süüa soolasest toidust kõht täis ja siis ampsata ehk lõpetuseks midagi magusat. Paljudel inimestel on aga häda, et nad ei suuda lõpetada magusa söömist enne, kui kõik on otsas – olgu tegu siis 50g või 300g šokolaaditahvliga, ikka saab korraga otsa. Vat sel juhul vist jah tõesti juba võiks mõelda, et äkki oleks lihtsam üldse mitte…
Mul on lihtsalt vedanud 🙂 Esiteks mul pole meeletut magusavajadust ja teiseks olen tänu suurepärasele ainevahetusele piitspeenike 🙂
