kööginurk

Glasuuri teemal jätkates

Reedel ostsin piparkoogimaterjali Mai Selverist ja seal olid vaid ühe tootja glasuurid (nime ei mäleta) – 150g maksis €0.99.

Sattusin täna Rimisse ja avastasin veel kahe tootja omad.

Pihlaka kondiitri 150g pakid maksid €1.79 – koostises suhkur, munavalgepulber, mitu E-ainet.

Reval kondiitri 100g pakid maksid €0.89, mõned värvid olid soodukaga €0.69 – koostises tuhksuhkur ja tärklis, munavalge (!) ja toiduvärvideks olid karmiin, kurkumiin ning patentsinine. Karmiin ja kurkumiin on kahjulike e-ainete nimekirjas, kurkumiin aga peaks olema igati okei. Munavalgega glasuurid säilisid 5. jaanuarini, nii et… Ma siis ei tea, miks minu omad külmkapis nii lödiks lähevad. Ja ega see ju säilivust ei mõjutagi, pigem hilisemat kasutusmugavust – sõltub ilmselt suhkru-munavalge vahekorrast ja nii edasi.

Ühesõnaga valikut on 🙂 Panin enda tarbeks kirja, järgmisel aastal siis lihtsam. Ehk on kellelegi veel kasuks.

Piparkoogihooaeg avatud

2014-12-05 13.56.26

Mõtlesin, et panen lõpuks kirja, kui palju südameid saab ühest taignast. Iga jõulu ajal on probleem, et on ununenud ja ei oska arvestada.

Tegin täna ära 500g taigna, sellest tuli kolm suurt ja kuus väiksemat südant ning kümme tavasuuruses piparkooki. Ühesõnaga võib öelda, et poolest kilost taignast saab ümmarguselt kümme südant… Kui kõik on suured, siis muidugi vähem.

Kasutasin esimest korda elus poest ostetud glasuurituutusid. Mul on küll värvilised tuhksuhkrud kodus ootamas, aga kui ma oleks pidanud neid täna ise kokku möksima hakkama, oleks piparkoogid tegemata jäänud (sellise mökerdamise olen nõus võtma ette vaid siis, kui küpsetame Abikaasaga koos, täna tegime Plikaga kahekesi) – nädalavahetusel on aga plaanis Tallinnas sõpru külastada ning tahtsin neile kangesti südameid teha. Selleks oli vaja kolme eri värvi glasuuri ja kuna samuti teadsin, et täna ma neid kõike ära ei kuluta, isetehtud aga külmkapis väga pikalt ei säili, tundusid tuutud igati asjakohased – neis on munavalge asemel munavalgepulber ning lisaks tärklist, seega on glasuur paksem ja stabiilsem, peaks saama nädala-paari pärast sama kenasti kasutada.

Meil on kavas ise ka piparkoogitainast teha, ehk järgmisel nädalavahetusel jõuame lõpuks tegudeni. Kodus kilode kaupa sisse ajamiseks võiks ju ometi mõnevõrra tervislikuma taigna kokku keerata, tahaks katsetada näiteks riisijahu ja agaavisiirupiga – aga ühekaupa kinkimiseks on poetaigna kasutamine õnneks minu jaoks vastuvõetav 😛

Tervislikuma glasuuri katsetusteni ma sel aastal ei jõua – tõenäoliselt kasutame tuutud ära ülejäänud kingisüdamete jaoks ja värvilised tuhksuhkrud koduste piparkookide kaunistamiseks. Siis on varud läbi ja järgmisel aastal ehk…?

Varem arvasin alati, et ise glasuuri tegemine on odavam ja tervislikum – valmisglasuuri polnud seni kunagi ostnud. Aga nüüd vaatan, et eelmise aasta detsembris maksis 70g värvilist tuhksuhkrut €0.89 – see on mõeldud segamiseks ühe vahustatud munavalgega. Valmisglasuur maksis €0.99 ja pakis on 150g – minu meelest teeb see rahaliselt umbes sama välja.

Valmisglasuur on igas mõttes mugavam kasutada ja poolikud tuutud säilivad külmkapis pikemalt, värvilisest tuhksuhkrust tehtud glasuur maitseb aga minu meelest paremini ja on erksamate värvidega. Samas muidugi on poe omade värvained vähemalt mõne värvi puhul tervislikumad ja ega pole ju mingit vahet, kui erksad need on, lihtsalt olen juba kümme aastat teisi kasutanud ja seega nendega harjunud.

Värvilise tuhkrusuhkru koostis: suhkur, happesuse regulaator, paakumisvastane aine magneesiumsilikaat, toiduvärvid: kollane – riboflaviin, punane – karmiin, oranž – riboflaviin ja karmiin, roheline – riboflaviin ja briljantsinine. Lisaks tuleb ise sisse segada üks vahustatud munavalge.

Valmisglasuuri koostis: suhkur, munavalgepulber, happesuse regulaator (sidrunhape), modifitseeritud tärklis, looduslikud toiduvärvid: kollane – beetakaroteen, roosa – karmiin, roheline – klorofüll (sinist ei ostnud, seega selle kohta ei tea).

Noh, kumb teie meelest kahest halvast vähem halb on? 🙂

Kõige tervislikum oleks muidugi piparkooke üldse mitte süüa, aga ma ARMASTAN piparkooke ja ilma nendeta ei tule jõulud kõne allagi. Kord aastas ei ole selline suurem magusatarbimine ka minu jaoks mingisugune probleem 🙂 Kui süüa, siis oleks kõige tervislikum teha isetehtud taignast ja glasuurita. Kui tahta siiski glasuuriga kooke, võiks glasuur olla ka ise tehtud – jahvatada pruun suhkur, värvida näiteks mustika- või jõhvikajahuga jne. Ma söön glasuurita kooke ka meelsasti, aga hetkel veel on minu jaoks täiuslik piparkook just glasuuriga… Maitsva glasuuriga. Ja nimelisi südameid nagunii ilma glasuurita ei tee, ehkki jah, nende jaoks võiks vabalt osta poest valmistuutud.

Nii me siin vaikselt katsetame, et leida enda pere jaoks parimad variandid.

Küsimus nendele, kes on teinud ise piparkoogitainast – milline on teie lemmikretsept? Me tegime eelmisel aastal vist selle Nami-Nami retsepti järgi, asendasime vaid nisujahu tatrajahuga. Oli mu mäletamist mööda üsna okei, aga ikka mõtlen, kas peaks katsetama mõnd teist retsepti, kuhu on näiteks lisatud hapukoort… Või sidruni/apelsinikoort. Ühes oli isegi äädikat 🙂 Peaks kõik erinevad ära katsetama, et leida meie pere lemmik, aga ma pole sugugi kindel, et meil on jaksu sel aastal kolm-neli erinevat portsu tainast teha.

Kodune teisipäev

Kasutasin täiega võimalust kauem voodis mõnuleda ja tõusin alles peale kümmet. Jutustasime Poisiga, andsin talle süüa, siis istusin arvuti taha tööd tegema. Jube keeruline on töötada, kui iga viie minuti tagant käib üks väike hurmur küsimas: “Emme, kas said juba tööasjad valmis?” No ikka ju kallistad ja räägid paar sõna juttu ja nii see aeg kulub.

Lõpuks said tööasjad tõepoolest tehtud – siis koristasime koos, mängisime koos ja sõime koos. Abikaasal olid omad asjad ajada, nii et nemad jõudsid Plikaga koju alles peale kuut. Selleks ajaks olin ma Poisile juba jalavanni ära teinud ja kupatasin ta magama – lõunauni ununes, aga ilma selleta ning veidi haigena oli ta õhtuks täiesti soss.

Ülejäänud õhtu jutustasime Plika ja Abikaasaga, muuhulgas mängisime doominot ja planeerisime Plika sünnipäeva – esialgsed plaanid veekeskusesse minna läksid köha tõttu vett vedama. Teeme seekord õigel päeval – lasteaias tähistavad nagunii rühmaga, õhtul siis kodus, vaikselt ja pere ringis. Või noh, eks vaatab jooksvalt, äkki tahab mõni sõber ka nädalavahetusel läbi tulla.

Homme hommikupoolikuks viib Abikaasa Poisi oma ema hoida ja kui too üheks tööle läheb, tuleb Poissi hoidma Abikaasa vanaema, kuni Abikaasa ja Plika viie paiku koju jõuavad. Neljapäeva hommikul läheb Poiss minu ema juurde, kuni tema kolmeks tööle minema peab – kuna kaup tuleb aga juba homme ära, saan neljapäeval kenasti lühendatud tööpäeva teha. Ja ongi Poisi haigusnädal kaetud, elagu turvavõrgustik ja paindlik töö. Suurepärane! Lisaks on mul nii võimalus neljapäeval enne Plika tulekut talle sünnipäevakooki küpsetada.

Pühapäeval köögikappi koristades jäi näppu poolik mungubade pakk, viimati sai idandatud vast umbes aasta tagasi. Nüüd tundus jälle õige hetk – kohalik värske kraam on läbi, kurgist on taas saadaval vaid Luunja, suured tomatid maitsevad plastmassiselt ja kirsstomatid on hetkel igal pool räigelt kallid (€3 ja alla selle on hea kilohind, €3-4 vahel veel vastuvõetav, €4+ aga maksta ei raatsi). Lasin mungubadel ühe öö vees liguneda, kurnasin järgmisel hommikul ära ja panin pimedasse kappi, unustasin loputamise loomulikult ära, aga õnneks on see tõesti kõige lollikindlam idandamismaterjal üldse – kõik muu on mul hoolimata korrapärasest loputamisest hallitama läinud, mungubadega pole kunagi mingeid probleeme. Kuna meil on köögis väga soe, said need valmis juba järgmiseks hommikuks, ei pidanud mitut päeva ootama. Ja lapsed, kes aasta tagasi idandite peale pigem nina kirtsutasid, sõid neid nüüd kahe suupoolega ja kiitsid. Win!

Mõtlesin, et katsetan vahelduseks igaõhtust “kiirblogimist”. On küll veidi stiilis “sõin hommikust ja läksin tööle”, aga mul on praegu eesmärk igapäevaelu nautida ning mulle tundub, et sellised õhtused kiirkokkuvõtted aitavad kenasti päeva enda jaoks kokku võtta ja kõige eest tänulik olla.

Eks näis, kaua ma sellist vajadust tunnen, kõik sisetunde järgi. Olulisematel teemadel tahaks ju ka kirjutada, aga see nõuab rohkem süvenemist, aega, kannatust ja tuju – kõike nelja ühel ajal, seda noil päevil eriti tihti ei juhtu. Iga asi omal ajal…

Selveri areng

Kuna töö tõttu on minu teine kodupood nüüd Rimi ning me sööme suurtes kogustes puuvilju, mille valik ning hinna ja kvaliteedi suhe on parim Maximas, siis tegelikesse kodupoodidesse Selverisse ja Konsumisse me eriti tihti ei satu (Konsumis, olgem ausad, käisime ennegi harva).

Igal juhul läks Abikaasa hiljuti üle pika aja Selverisse ning mul tekkis pasteedi isu (Selveri pasteet on mu lemmik), seega palusin tal endale ühe karbi tuua.

Täna jäin silmitsema karbi kaant. Ma tean küll, et see muutus on juba ammusest, umbes aasta-paari tagusest ajast, aga igal juhul kirjutasin ma Selverile oktoobris 2010 ja kurtsin, et nende pasteet on jube hea, aga E621 seal sees küll mitte. Vastuses öeldi (sain selle muideks samal päeval, kui käisime notaris kodu ostmas), et ise nad seda sinna sisse ei pane – see sisaldub maitseaines, mida nad kasutavad.

Eks nad said lõpuks isegi aru, et maitseaineid on ka ilma naatriumglutamaadita 😛 Nüüd on koostises ainus küsitav asi “lõhna- ja maitseaine”, mis teatavasti võib tähendada ükskõik mida. Noh, vähemalt pole E621. Suhkur muidugi ka, jah, ma ju eelistan valget suhkrut vältida… Ja ega rafineeritud soolgi minu teema pole. Aga me ostame seda pasteeti pigem harva, nii et pole suurt vahet.

2014-09-11 09.20.19

Ise proovisime mingil hetkel ka korra pasteeti teha, aga see harjumus ei jäänud külge 😛 Ja tegelikult on eesmärk ju liha tarbimist vähendada, nii et mingeid ulatuslikke kokkamisi lihaga (või nojah, pigem siis maksa ja pekiga, irw) nagunii läbi viia ei viitsigi.

Scroll to Top