kööginurk

Sain soovituse muffinite kergitamise asjus:

Kui Sa tainast segad siis hästi kergelt ja õrnalt alt üles tõstmis-liigutusega – mitte mingil juhul ei tohi tugevalt segada ning kõik ained peavad olema toasoojad. Veel üks oluline nüanss, mida paljud peavad võibolla ehk totraks, taigna segamise lusikat ei tohi vastu kausi serva puhtaks koputada – aga tõepoolest see on tõsi (olen teadlikult katsetanud korra). Munad peavad olema hästi vahtu löödud (ca 8-10 min).

Häda on selles, et ma olen äärmiselt mugav inimene – tegutsen enamasti spontaanselt ning tahan saada kõike kiiresti ja kohe. Kui küpsetamise tuju tuleb, keeran kähku taigna valmis ja panen ahju. Toasoojad ained tähendaks ette planeerimist ja ootamist, muna viitsin ehk minuti vahustada, tainast segan jõuliselt, lusikat koputan kah vastu kausi serva. Kõigi nende soovituste järgimine nõuab distsipliini 😛

Aga ma igal juhul üritan vähemalt korra ja vaatan, kuidas läheb. Ehk saan siis ümaraks kerkinud muffinitest innustust ja viitsin seda kõike järgmistelgi kordadel teha. Lõppeks on kõik kinni harjumuses…

Täna siis teine katsetus, kahekordse taignakogusega. Kui eelmine kord tulid muffinid küll head, aga olid suti liiga magusad ja ei tahtnud paberi küljest lahti tulla, siis seekord õnnestus kõik suurepäraselt – muffinid said suussulavalt head, mõnusad kohevad, paber tuli ka ilusti ümbert ära.

Panin seekord poolkogemata veidi rohkem rasva, see ehk aitas paberi mitte kinni jäämisele kaasa. Suhkrut panin 2 dl asemel 1,5 – piisas täiesti. Ja tõenäoliselt võis ka hapukoort rohkem olla, kuna ma ei mõõtnud seda, vaid luristasin otse pakist kaussi, kohe mõnuga. Ikka selleks, et tainas nii paks poleks. Värskeid mustikaid polnud enam alles, panin pool purki mustikakompotti (ülejäänud poolest tegi Mees eile kisselli, njämm!), maitses täpselt sama.

Panin taigna igasse vormi väikese kuhjaga, mahutasin kõik edukalt kaheteistkümnesse auku ära.

Ainult üks asi jäi täiuslikkusest puudu – ei kerki minu muffinid nii hästi, kui võiks. Need, mida kohvikutes müüdi, nendel oli see peale kerkinud “müts” sama kõrge kui muffin ise. Teab keegi salanippi, kuidas koduseid muffineid nii kõrgeks kergitada?

Ma olen ikka vahel imestanud, kuidas mu kohvi sisse puru sai, ehkki kohvi enda arust filtrisse väga hoolikalt kühveldasin, nii et miski poleks tohtinud mööda minna.

Kui ma üritasin ükskord purust kohvi läbi tassi peale pandud uue filtri kurnata, lõi kohe filtril põhja lahti, nii kaks korda järjest. Hea küll, mõtlesin – ehk on otseselt kallatava vedeliku surve liiga tugev.

Aga täna läks kohv küll kindlalt filtri sisse ja pärast oli puru ikkagi kannus. Järelikult peab viga olema filtris. Kas see ongi normaalne (mul pole seda aastatepikkuse kohvi tegemise staaži juures kunagi varem juhtunud) või on need Koduekstrast sügisel odava raha eest soetatud filtrid lihtsalt erakordselt s*tad sattunud? Või kas filtritel on äkki “kehtivusaeg”, pärast mille lõppu nad ligunevadki kergesti lahti?

Igal juhul käib räigelt närvidele. Üks olulisemaid põhjusi, miks ma armastan masinakohvi, on just täielik puruvabadus, mida presskannuga kuidagi ei saavuta, pätikohvist rääkimata (öäkk). Ja tegelikult meeldib mulle vastupidiselt enamikule inimestest masinakohvi maitse ka rohkem. Lihtsalt olen selline imelik.

Täna kusjuures suutsin ma oma kohvitassi täiesti kogemata laua peal ümber ajada, nii et terve laud oli kohvi täis. Alateadvus vist protestis puruga kohvi joomise vastu 😀