kööginurk

Õgardlus kuubis

Mees läks Võrumaa metsasügavustesse sõbra sünnipäevale, nii pidin täna õhtul üksi hakkama saama. Süüa ma ju kunagi ei tee, lisaks on meil järgmise kuu keskpaigani rõve kokkuhoiupoliitika, sest eelmine kuu sai üle kulutatud – söögi (ja muude jooksvate kulude) raha on päevas nii umbes 60 krooni.

Õnneks oli kümkapis pelmeene, sellega sai õhtusöögi mure lahendatud. Kuna mul oli aga ühtlasi ka magusaisu ning mure, kuidas ma küll kõik leiva-saia ära tarbitud saan, enne kui see hallitama läheb, tuli mõte saiavormi teha.

Ma polnud seda küll kunagi varem teinud, aga oli nagu meeles, et see peaks hirmus lihtne olema, nii et mõte tundus asjalik. Leidsin erinevaid retsepte, aga valisin lõpuks selle, sest miks ma peaks kulutama terve liitri piima ja neli muna, kui on alternatiiv 200 ml vahukoore ja kahe muna näol 🙂

Vahukoore asemel panin kohvikoort, seda oli mul nagunii poolteist pakki külmkapis olemas. Õunte ja astelpaju asemel läks kihtideks Pipsi vanaema saadetud õunamoos, selle arvelt kahandasin suhkrukoguse kõigest ühe supilusikatäieni (pluss vaniljesuhkur) – moos on ju magus nagunii.

Ja oligi täpselt nii hirmlihtne, kui paistis – segasin löga kokku, kastsin saiaviilud sisse, ladusin moosiga kihiti, peale kaneeli ja võitükke ning ahju. Kuna ma polnud kindel, millal see muna siis ükskord hüübib, oli vist peaaegu tunni seal. Ja maitses väga hää.

Ahjaa, uuesti tehes paneks siiski kolm muna ja natuke rohkem koort (miks mitte osa koore asemel piima) – vedelikku tuli natuke puudu, üks sai jäi kastmata (valasin sellele siis lihtsalt natuke koort peale). Ja iseenesest ma oleks tahtnud veel ühe kihi saia peale laduda, mis siis, et retseptis kästi õunad peale jätta.

Igal juhul olen nüüd täissöönud ja ägisen rahulolevalt. Saiavormist jätkub veel terveks homseks päevaks, poest pidin ainult mune ostma. No okei, majoneesi ja piima ostsin ka. Ja 33-kroonise kilohinnaga lastevorsti, mida hommikul leiva peale panna. Elagu kokkuhoid!

Moositegu

Läksime täna turule värskeid juurikaid ostma, et oleks millestki Plikale järgmiseks nädalaks püreed keeta. Koju jõudsime viie kilo maasikatega. Tuletagem meelde – eelmine kord, kui Mees sarnaste plaanidega turule läks, tuli ta tagasi autokoormatäie puudega. Turg on üks ohtlik koht!

Ja nende karpide taga on ka karbid… 😛

Muffinivormidest ja abielusõrmustest

Sellest ajast saadik, kui nägin Krati blogis rabarberimuffinite retsepti, ei saanud ma muffinimõtet enam peast ära. Rabarberiaeg hakkab nagunii läbi saama – tuleb võtta, mis võtta annab.

No aga mul polnud muffinivorme. Ja linna ometigi ka minna ei viitsinud.

Täna läksime Mehega korraks Adale külla ja kuna Mees pidi sealt poole viieks tööle minema, torkas mulle pähe, et võiks ju temaga koos linna minna ja Zeppelinist läbi käia. Mõeldud, tehtud.

Kõigepealt lootsin, et ei pea ehk Zeppelini minemagi ja saan vana Kaubamaja Superboxist vajaliku kätte. Tassisin aga käru alla ja… Tavalised vormid olid otsas 🙂 Silikoonist oli küll, 12 auguga, 139 krooni vist – aga muffinite puhul tahtsin tavalisi, et paberitega teha, silikooni oleks selliste aukude puhul hirmus halb puhastada. Öko küll, mis 😉

Igal juhul seadsin siis sammud ikkagi Zeppelini poole. Novaluxis oli tavaline kuue auguga vorm 139 krooni ja kaheksa või kaheteist auguga silikoonvorm tsipa kallim – 179 äkki?

Koduekstrast sain tavalise kaheteiskümne auguga vormi 90 krooni eest 😛 Silikoonist kaheksa või kaheteistkümne auguga oli vist 140 ringis.

Nii et sihukesed hinnad on erinevates poodides ikka üpris erinevad. Päris tobe oleks olnud, kui ma oleks 140 krooni eest kuue auguga vormi ostnud, kui mujalt poole suurema pea poole odavamalt sai 😛 Ja kui neil peaks ka mingi materjali- ja sellest tulenevalt kvaliteedivahe olema, siis no paberist vorme kasutan nagunii ja minu jaoks pole mingi vahet, ma ei küpseta NII tihti.

Muffinid said tehtud ja maitsesid hääd. Mul jäi ka osa tainast üle, nagu Kratilgi – peaks vist ühe vormi lisaks ostma. Alguses mõtlesin, et võtan esimese laari kohe vormist välja ja pistan järgmised ahju, aga tõdesin õige pea, et muffineid pole enne jahtumist lootust vormist normaalse kujuga kätte saada. Vähemalt mitte mahlaseid rabarberimuffineid, millesse ehk veidike üleliia rabarberit sai.

Niisiis panin ka ülejäänud taigna väiksesse koogivormi (ja unustasin selle rohkem kui pooleks tunniks ahju, õnneks ära kõrbeda ei jõudnud). Polegi ammu seda alumiiniumist vormi kasutanud, olen juba ära unustanud, mis tunne on, kui koogi vormist välja saamiseks peab vaeva nägema. Muidu teen ju kooki kas plaadil, mis on kaetud küpsetuspaberiga, või ümmarguses silikoonist vormis. Tegelikult mõtlen praegu, et oleks võinud selle asemel hoopis tavalise lahtikäiva koogivormi osta, oleks asja täitsa ära ajanud, aga olulist vahet pole.

Ahjaa, Koduekstrast sain sihukese ägeda metallist kandiku kah veel, ainult 25 krooni maksis. Meil oli nagunii suuremat kandikut vaja. Mõnus erksavärviline.

Kuna ma juba linnas olin, tekkis mõte ühtlasi ka ehtepoodidest valgest kullast abielusõrmuste kohta uurida. Pulmaplaanid on meil tegelikult juba mõnda aega meeles mõlkunud, mõtlesime sõrmused Londonist ära osta, sest seal on valge kuld tunduvalt odavam. Paraku oli seal kogu aeg nii palju tegemist, et lihtsalt unustasime täiesti ära.

(Kihlasõrmuski pärineb tegelikult Londonist, lihtsalt teatud põhjustel sain ma selle alles hiljem kätte. Aga see on juba teine lugu.)

Niisiis mõtlesin Eesti hindadega tutvust teha, et siis otsustada, kas on mõtet hakata Iirist sõrmuste ostmisega tüütama või mitte. Tegin natuke eeltööd ka, googeldasin ja lugesin pulmafoorumeid – sealt igatahes tundus, et Eestis on valge kuld mõttetult kallis ja pole eriti saada. Enamik infot oli nagunii pealinnapõhine, Tartust kirjutati vähe.

Tahame täiesti klassikalist sõrmust – tavaline valge kuld (mitte matt) ja kergelt kumer (mitte ühepaksune) – noh, et keskelt sutsu paksem ja äärtest õhem. Teate küll, klassikaline ja kõige lihtsam abielusõrmus, nagu nad vanasti kõik olid. Kollast kulda ma ei kanna – see ei meeldi ega sobi mulle – sestap valge.

Vana Kaubamaja kullapoes polnud. Kui küsisin müüjalt (selline vanakooli tädike, kellelt esimese hooga ei julgegi midagi küsida, istub seal leti taga nurgas ja tegeleb oma asjadega), ega ta ei oska soovitada, kust veel vaadata, küsis ta kõigepealt, kas Taskus pole, ja kui vastasin, et ei tea, pole vaadanud, siis teatas: no mina ka ei tea, mul pole siin aega oma vabast ajast uurimas käia.

😀 😀 😀

Zeppelini kullapoes ka polnud. Taskus oli mõlemas poes. Ühes olid hirmkallid,  6000-7000 ringis, teisest (Citygold vist, igal juhul vasakpoolne pood, kõrvuti nad seal on) leidsin täpselt sellise, nagu vaja – laius 4 mm (kitsamaid oli ka, aga me tahtsime just midagi vahepealset – ei liiga kitsast ega liiga laia), minu suurus maksis 1525 krooni. Mehe suurust ma ei tea (st UK suurust umbes tean, aga seal on ju tähed, siin numbrid), aga tema sõrmus läheks tõenäoliselt… No vast mitte üle 2000. Graveerimine olevat sõrmuste ostmisel poole hinnaga. Teenindus oli hästi tore 🙂

Kaubamajas polnud ühtki klassikalist valgest kullast sõrmust – olid mustriga ja kividega. Täiesti kaunistusteta oli ka, aga matt ja läbivalt ühe paksusega (st polnud servadest õhem). Kaubahalli kullassepa juurest leidsin suht samasuguse kui Taskust, hindki sarnane – 1545, meeste sõrmused maksid vist 1815. Mingid kallimad variandid olid ka, mis pealtnäha samasugused välja nägid – parema prooviga kuld äkki. Täpsustavaid küsimusi esitada ei saanud – algul näidati õige vitriin kätte ja teenindaja kadus siis midagi parandama. Mis seal ikka.

Raekoja platsi poodi ei hakanud minema, sest seal on kohe ukse taga astmed ja ma oleks liialt jukerdama pidanud – samaaegselt ust hoidma ja käru tõstma, raudselt oleks ukse vahele kinni jäänud 😛 Rüütli tänava poes oli ainult valge ja kollase kullaga sõrmuseid, puhast valget polnud. Sellega mu otsingud piirdusid – kesklinn sai vist kaetud. Kõigis suuremates keskustes (Eeden, Lõunakeskus jne) on kindlasti veel poode, kuhu võiks vaadata.

Kui ma peaks kohe praegu midagi ära ostma, siis kahtlemata Taskust – meeldiv teenindus ja normaalsed hinnad. Aga üldiselt ma loodan, et äkki Ülemiste keskuse Alvigost saab soodsamalt – kuskil kolm aastat tagasi oli neil igal juhul arvestatav valik ja sarnased sõrmused maksid alla 1000 kr. Üritasin neile nüüd helistada, et pärida, kuidas praegu hinnad on, aga ei saanud kedagi kätte. No näis, proovin homme veel.

Ma ei oskagi seisukohta võtta – 1525 krooni on £85. Ma usun, et Londonist saaks veidikese otsimise korral kaks sõrmust ka £150 eest… Aga kuna me ise unustasime ära, siis kedagi teist otsima saata on ka nõme. Ja lõppude-lõpuks see hinnavahe ju NII suur pole. Ja ehk saab Alvigost väheke soodsamalt. Sest tahaks ju enne proovida. Ja Mehe UK suurus on ka tegelikult meelest läinud – st kaks varianti on, aga täpselt ei mäleta.

Aga üldiselt ma kirjutasin kogu sellest värgist nii põhjalikult ainult sellepärast, et äkki keegi googeldab kunagi sama teemat ja saab siit abi. Vot nii.

Plika oli täna õhtul palju rõõmsam ja iseseisvam kui tavaliselt. Järjest kinnistub mu arvamus, et talle meeldib väljas käia ja uusi inimesi näha. Kodus on tal igav ja siis ta viriseb rohkem, aga külas on ju põnev. Kogu Londoni trall ja tema toonane pidev hea tuju tundub seda teooriat kinnitavat.

Londonist rääkides, muuseas, Iir pani ka Plikast ühe pildi üles.

Scroll to Top