Mees käis poes mett ostmas ja ostis oma aruga õietolmuga, sest “taruvaik kõlas vastikult”. Olete te näinud teed, milles on õietolmuga mesi? Täiesti läbipaistmatu, puljongilaadne jäle absoluutselt mitte tee nägu ollus. Ja see maitse, võeh. Tähendab, jah, joodav, aga mulle EI maitse.
Aga muidu, mis selle õietolmumeega üldse head teha saab? Tee sisse ma seda enam küll ei pane… Mehe sõnul maitsevat paljalt veel jälgimalt.
Ma loodan, et see on vähemalt kasulik. Bhh.
Tegin täna järjekordse koogi. Täitsa üksinda! Mees oli samal ajal tööl 😛
Seekord valisin retsepti, mida reklaamiti välja kui kõige paremat rabarberikooki ja meie oleme kahe käega poolt!
Näed, unustasin enne pilti teha, kui olin juba natuke ära maitsenud 🙂
Aga vormist välja see kook rohkem ei jõudnudki, kui murdosaks sekundist meie taldrikutesse ja sealt kõhtu. Peaaegu terve koogi sõime ühekorraga kahekesi ära, nii hea oli.
Hea odav ja lihtne teha ka. Mulle küll ei meeldi suuremat taignad, mida ma pean ise sõrmedega näppima ja oi kuidas ma kirusin, kui kõik see tainas vormi mätsimisel käte külge kinni kleepus… Kuniks mu alateadvus sobras välja ammu unustatud tõe, et selliste mätsimiste puhul tuleb käed enne märjaks teha, siis ei kleepu miskit.
Ja siis mulle tundus kuidagi utoopiline, et ma peaks selle põhja küpsemise kümne minuti jooksul rabarberid ära lõikuma ja pealevalamise segu valmis saama, aga just täpselt nii vähe see kõik aega võttiski. Ma ütleks, et selle koogi saab tunni ajaga valmis, kui kärmelt tegutseda – selle tunni sisse kuulub siis nii taigna valmistamise kui küpsemise aeg.
Ja NII hea oli. Kui kahe eelmise koogi puhul nentisime, et täitsa mõnus, aga proovime nüüd teisi ka, siis sellega on kiusatus muudkui veel ja veel teha. Eks me näe, kas järgmine tuleb sama või mõni uus.
Ja otse loomulikult on täiesti hindamatu see, kuidas ma võin minna sussidega köögist otse aeda, sealt paar rabarberivart murda ja minna siis otsemat teed kooki küpsetama. Oi, ja mul oli isegi põll ees! ;a pole vist küll 2006. jõuludest saati põlle kandnud.
Aga jaa, hea kook on. Tehke ka!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas ma eile Selveris avastasin, et ometigi on seal ka üks virsikumahl soodushinnaga. Sihuke imelik, Don Simoni nimeline, mida ma kunagi varem joonud polnud. Ostsin siis ühe paki prooviks, sest no ega põrsast kotis osteta ja äkki see maitseb imelik.
Maitses aga täitsa normaalselt, nii ma siis võtsin täna seljakoti ja läksin jälle poodi. Kuna ma olen varasemate taoliste kampaaniate ajal miskipärast viie-kuue pakiga piirdunud ja pärast pead vastu seina peksnud, kui kampaania läbi, mahl otsas ja normaalsed hinnad jälle 15 kroonist algavad, siis ostsin täna kõik ära, mis riiulil oli.
Ah, olgu peale, ma parem tunnistan kohe ausalt üles, et ainult kaheksa pakki oligi. Ja et teiste firmade soodushinnata mahlad jäid minust ikka puutumata 😉
Kui järgmine kord poodi minnes peaks uued olema, ostan need ka ära. Sest 10.50 on tunduvalt parem kui 15.90. Partnerkaart ruulib.
Näed sa, isegi lille sain. Laupäeva õhtul juba 😉 Ja üllatavalt paljud inimesed on head emadepäeva soovinud – päris jabur tunne on, ausõna.
Oma emale jäi isegi kaart saatmata, lilledest rääkimata. On häbi küll! Aga ma vähemalt helistasin kohe hommikul… Ma miskipärast arvan, et ta pikka viha ei pea 😛
Aga muidu on seal pildi peal meie teine katsetus rabarberikookide vallas – seekord siis maasika-rabarberikook. Maitses väga hea, ainult sutsu magus sai – see oli küll täitsa meie viga, sest suhkrut ja rabarberit sai suht suvaliselt sisse visatud – kohupiim oli meil suhkruta, tuli ju rohkem panna… Ja kaalu meil pole. Aga hea oli ikkagi.
Mees tegi täna jälle lihapirukaid. Kuna ta käis õhtul sõbral abiks kolimas ja läks hiljem temaga sauna, jäi soe toit üldse tegemata. Juba teine päev, kus ainsaks toiduks on pirukad ja kook. Võeh! On küll head, mõlemad on, aga… Tahaks midagi tahedamat 😛 Nii palju muidugi mitte, et ise tegema hakkaks, oh ei. Meie pere kokk on Mees.
Mis veel? Avastasin, et me läheme juba üheksa päeva pärast Londonisse. LENDAME Londonisse. Kas ma olen maininud, et Plikal on juba neli nädalat nohu? Ma olen ikka tainapea küll, et ma neid kahte asja varem kokku ei viinud, ausõna. Aga üheksa päeva peaks olema piisav aeg ühe lapse terveks ravitsemiseks. Humer ja Rhinomeri pump on meil juba mõnda aega kasutuses, täna ostsin hanerasva ja määrisin ta rinna-tallad enne magama panekut sellega sisse. Nüüd mõtisklen, mille sisse purustatud küüslauguküüs panna, et see ta voodi kohale riputada – viimast puhast marlimähet ei tahaks kuidagi võtta, pealegi on see liialt suur. Soki sisse…? Keegi nagu pani kuskil, mäletan, et olen lugenud.
Kui keegi oskab soovitada veel nippe väikelapse nohu efektiivseks ja kiireks raviks, jagage neid minuga, palun! Ja ärge üldse küsigegi, mis saab, kui nohu ära ei lähe. PEAB minema! Lihtsalt peab! Ma olen täiesti raudpoltkindlalt otsustanud, et Plika on üheksa päeva pärast terve nagu purikas. Nüüd tuleb ainult kindlameelselt selle suunas tegutseda.
Ahjaa, ma polegi maininud – tal tuli reede õhtul palavik. Seitse pügalat, seega vist seesamune kerge palavik, kus suurt miskit tegema ei pea, vaid ära minemist ootama. No läks tänaseks ära ka, aga eile oli laps suht nutune. Täna õnneks juba parem. Ilastab kolme eest ja tahab kõike meeleheitlikult närida – ehk siis hammas jälle tulekul, ei oska muud pakkuda.
Meie lisatoidu andmine kulges terve esimese nädala väga edukalt – sai vastavalt 1-2-3-4 tükki kõrvitsat ja edasi 4 kõrvitsat + 1-2-3-4 porgandit. No sellist kuubik-tükki või nii. See viimane 4+4 oli eile, kus ta esimest korda toidu suuremas osas järele jättis, aga no palavik, eks, arusaadav. Täna jättis kah järele, aga esiteks on haigusest toibumise periood ja teiseks tal ei olnud ehk kõht piisavalt tühi, sai natuke halvasti ajastatud, eelmine tiss oli liiga vähe aega enne. Ma siiralt loodan, et edaspidi sööb ta ikka sama isukalt, kui alguses. Ja mõtisklen, mida talle järgmiseks pakkuda – Eesti lillkapsast on saada praegusel aastaajal?
aga jah, see nohu, see on meie kõige suurem mure. sellest on vaja kähku lahti saada…
Kell kümme käisime (nagu kolme kuu eest lubatud) taas stuudios. Vahepealsete kuudega on sealne tegevus kõvasti hoogu juurde saanud, nii et samaks õhtuks enam pilte valmis ei jõua. Homme-ülehomme, ootan kannatamatult 😛
Pärast pildistamist haarasime vanast Kaubamajast hunniku sooje saiakesi ja läksime Jaani juurde nädalavahetusel laenatud riideid tagastama. Märkamatult sai seal paar tunnikest ära kulutatud, nii et otsustasime koju minemise asemel hoopis linnas mõned asjad korda ajada ning kella kolmeks otse arsti juurde minna.
See sai eelmises postituses juba mainitud, et Plika kaalub hetkel 7,5 kg ja on 69 cm pikk. Mis siis veel? Mõlemad süstid sai pärast mõningat arupidamist siiski ära tehtud ja me ei kahetse oma otsust – Plikale ei mõjunud need kaks sutsu mitte kuidagi. Oli terve päeva ja õhtu sama rõõmus ja roosa nagu tavaliselt.
Kella poole neljaks jõudsime lõpuks koju tagasi. Kessu vaatas korra üle ukse sisse ja tõi sünnipäevalapsele tulpe, need said ka juba eelmises postituses pildile. Kutsusime ta õhtuks ametlikult külla ja lubasime selleks ajaks koogi küpsetada.
Päeva üllatus oli kõne kullerilt, kes teatas, et mulle on lilled. Kuna ma tol hetkel kodus polnud ja kullerile kell neli ei sobinud, lubas ta hoopis kell seitse tulla. Mis seal ikka. Põnevus oli igatahes suur – kes saadab meile lilli? Kuna ema kinnitas telefonis, et tema see polnud, ning õekesega hiljem MSNis rääkides tuli välja, et tema ka mitte, jäi ainult üks variant: see pidi olema teine tädi 😛
Jaa, kell seitse oli võrratu kimp ukse taga (oi, ja kui hästi see veel lõhnab!) ja otse loomulikult oli see tõepoolest Haidelt. Kaasas olnud kaart soovis vanematele pikka meelt, sest raskemad ajad on alles ees 😀
Kessu võttis õhtul sõbranna oma poisiga ka kaasa, nii et meil oli siin kolm tegelast, kes olid juhtumisi kõik üksteisest kaks korda vanemad – Kessu plika on minu omast poole vanem ja poiss oli Kessu plikast poole vanem. Üritasime pilti ka saada, aga no katsu sa kolme last korraga ilusat nägu tegema panna, mitte ei õnnestu. Parim kaader on siin:
Ja koogindusest lähemalt rääkides – otsustasime hakata erinevaid rabarberikooke katsetama. Esimeseks valisime vanaema rabarberikoogi, mille retsepti leidsin Sille toidublogist. Meie panime rabarberit poole kuni kolmveerandi klaasi asemel suisa kaks ja tuli täitsa mõnus (kartsin, et saab järsku liiga hapu, aga absoluutselt mitte):
Selline tore päev siis. Esimene kord, kui sai Plika sünnipäeva tõepoolest natuke tähistatud – eks see ole ju ka esimene olulisem verstapost. Pool aastat… Minu suur laps 🙂