lastekasvatus

Hämming

Paar päeva tagasi ärkasin ühel hommikul valusa kaenlaalusega – mõtlesin, et ju olen öösel kuidagi halvas asendis maganud, kui Poiss öösel tissi otsas on, siis on mul ju alati üks käsi tema pea ümber (kui te nüüd aru saate, mis ma öelda tahan – vähemalt emad teavad kindlasti, milline pikali imetamise asend on).

Mingi hetk katsudes avastasin kaenla alt munakese – eeldasin, et lümfisõlme turse, aga no muidugi ma olen vastutustundlik ja rääkisin sellest täna perearstile, kes katsus ja arvas, et pole häda, aga andis muidugi igaks juhuks saatekirja UH jaoks, et täpselt üle vaadata – järgmiseks teisipäevaks sain aja.

Hämming on aga hoopis sellest, et ema, kellele ma asjast ka rääkisin ja kellel on igaks elujuhtumiks targad raamatud, tõi mulle just Lise Bourbeau “Sinu keha räägib – armasta ennast!” – paksu raamatu, mis täis tähestiku järjekorras igasugu tervisehädasid ja nende metafüüsilisi põhjuseid. Otsisin siis üles lümfisõlmed (turse) ja lugesin, mis seal kirjutatakse:

Emotsionaalne tõkestus

Lümfisõlme turse või põletik räägib sellest, et inimene on liiga kaua midagi kahetsenud või tundnud viha, mille on vallandanud keegi või miski. Ta tahaks, et situatsioon areneks tema plaanide kohaselt, kuid ei suuda astuda kontakti inimesega, kellest see situatsioon sõltub. Ta blokeerib suhte temaga täpselt nii, nagu ta tõkestab lümfiringluse oma organismis. Selline hoiak mõtlemises ei lase realiseerida oma plaane. Ta ei hinda end enam ning tunneb, et on inimestega suheldes saamatu. Üles paistetatud nääre vasakus kaenlaaugus räägib sellest, et inimene alahindab end lapsevanemana, paremas kaenlaaugus – suhtes teiste inimestega (abikaasa, kolleeg)…

No ja täpselt nii on olnudki. Mul on olnud praktiliselt kogu Eestis elatud aja probleeme lapsevanemaks olemisega, mis on järjest süvenenud. Eks Abikaasaga on ka probleeme olnud, aga need kõik on ikkagi läbi lapsevanemaks olemise prisma.

Huvitav on ka see, et umbes-täpselt samal ajal, kui see turse tekkis, jõudsin mina lõpuks mingi läbimurdeni, mille tagajärjel ma suutsin oma mõtlemist kõvasti positiivsemaks muuta ja eile hommikust saati käitun esimest korda kuude jooksul täpselt nii, nagu olen kogu aeg tahtnud – nii, et kõigil on hea.

Keha on tark…

Kui palju kahesele multikaid lubada?

Kuni Eestisse tagasi kolimiseni ei teadnud Plika multifilmidest praktiliselt midagi. Hea küll, pingviinimultikat vaatasime, kui tal küüsi lõikasime, aga see oli ka kõik.

Viie ema juures elatud kuuga (alates 1a7k) sai Plika aga telekaga liigagi hästi tuttavaks. Vanaisa kogu aeg vaatas midagi, näitas Plikale ka multikaid. Minul olid keerulised ajad, ei suutnud kogu aeg lapsele tähelepanu pöörata, seega läksin kergema vastupanu teed ja lasin tal teleka ees istuda.

Ma ei oska isegi arvata, kui kaua aega Plika iga päev teleka ees veetis… No mõni päev võis vabalt mitu tundi tulla.

Nüüd kolisime lõpuks omaette, rõõmustasin siiralt, et telekat enam majapidamises pole. Aga arvuti on ju ikka. Plika nõudis oma papagoid, meil oli vaja omi asju teha, hiljem see tohutu energiapuudus, seega on Plika praegugi kaugelt liiga kaua aega ekraani ees veetnud.

Ma tahaks sellele asjale nüüd range piiri peale panna, samas üle pingutamisel ei näe mõtet, st täielikku multikakeeldu pole mu meelest ka vaja. Surfasin natuke netis ringi ja vaatasin, alla kahesele ei soovitatud üldse telekat (no multikad arvutist ju pmst sama asi), kahene ei tohtinud mingi artikli kohaselt üle kahe tunni päevas vaadata, teised ei soovitanud üle poole tunni.

Täna ma ei teinud ühtki arvutit enne üldse lahtigi, kui mul lõpuks peale kella ühteteist aega hommikust süüa oli, see on minu hommikune arvutitund. Plika nõudis mitu korda papagoisid, aga ütlesin, et tulevad hiljem… Nii et multikaid on ta nüüd viimased 15 minutit vaadanud, kuni mina seda postitust kirjutan. Lubasin tal ühe 6-minutilise multika veel lõpuni vaadata ja ütlesin, et siis lähevad papagoid ära. Aga õhtupoole nõuab kindlasti jälle ja terve ülejäänud päeva teda arvutist eemal hoida oleks liiga raske.

Vähemalt sellega olen rahul, MIDA ta vaatab. Need papagoi ja Lolo-Pepe multikad on mu meelest armsad ja sobivad kahesele küll. Muumi samamoodi, seda vaatab küll harvemini. Ahjaa, Hippo & Dog on veel üks lemmik, no see, kus nad Lion Sleeps Tonight laulavad, pole nagu ka häda.

Aga jah, mis ajale peaks piirama? Kuna sõltuvus on paraku juba tekkinud, siis on piirid vajalikud, ise tegin endal elu raskemaks. Kaks tundi tundub liiga palju, pool tundi terve päeva peale armetult vähe 😛 Tunnike ehk ei tapa? 3×20 minutit päevas vms…

Asjalik artikkel väikelapse toitumisest

…vähemalt minu meelest – lugesin just Bioneerist 🙂 Selline üsna kokkuvõtlik, samas piisavalt detailne. Suudaks vaid ise rohkem selle järgi toimida!

Kommid, šokolaad ja kõikvõimalikud muud valmismaiustused (poekoogid jne) on Plika menüüs kindlasti pigem suur erand kui reegel. Samas jäätist sööb ta küll üsna palju ja täitsa tavalist – no noid väikeseid harvemini, peamiselt ostane suurt 1-5 l vaniljejäätist ja seda küll alati hinna, mitte koostise järgi. Mõtlen igatsusega jäätisemasinale – niisama ise teha lihtsalt ei viitsi, pole seda tüüpi, et nelja tunni jooksul iga poole tunni tagant mikserdamas käia (eks retsepte on erinevaid, aga põhimõte sama, seda konkreetset näidet lugesin lihtsalt just Kessu blogist – oh, kui ma ainult viitsiks ka nii usin olla ja nii palju ise teha). Ja noh, näiteks ise kooki tehes kasutan hetkel paraku täiesti tavalist valget suhkrut ja nisujahu… Parem muidugi, kui poekraam, samas selle parima ja kõige tervislikumani, mida ma nii kangesti taotlen, on veel pikk tee minna.

Muu toiduga on nii nagu on. Londonis oli kõik kindlasti palju läbimõeldum ja tervislikum – igasugu mahekraam oli seal lihtsalt nii kergesti kättesaadav ja mõistliku hinnaga. Eestis olime esimesed kaks kuud puhtalt selle toidu peal, mis ema juures koju toodi, nüüd viimastel nädalatel omaette ostame ja teeme küll ise süüa, aga ei ütleks et olukord eriti paremaks muutunud on, pigem vastupidi. Pole veel välja töötanud neid süsteeme, kust mida puhast ja tervislikku mõistliku raha eest saaks – turul ise käia ei viitsi, ökopoodidesse ka pea üldse ei satu, kokkuhoiurežiimist rääkimata. Lihtsalt ei jõua hetkel väga süveneda ja tegeleda – kui ilmad jahedamaks lähevad (st praegu juba on – loodan siiralt, et ka jäävad), poiss ära sündinud on ja omaette elu peale saame (oma elamine, oma reeglid, oma süsteemid, oma rutiin jne jne jne), siis läheb asi kindlasti paremaks. Loll on see, kes vabandust ei leia, eks 😀

Hetkel sööb Plika kõige tavalisemat (enamjaolt poest, vähemal määral turult ostetud) toitu. Üritame küll võimalikult tervislikke valikuid teha, mina olen aga piisavalt roheliseks pööratud, et enamikku pealtnäha tervislikku poe- ja isegi turukraami põlastavalt ja eelarvamusega suhtuda. No näiteks jogurti ja kohupiimaga on veel isegi kerge – Pajumäe toodete ostmine konti ei murra, pigem on ainus probleem õigel ajal õigesse kohta sattumine, kahetsusväärselt tihti on ainus variant liiga viimase kuupäevaga kohupiimakarp või jogurtipott, mis sel juhul paraku ostmata jääb, sest ei suudaks nii kiiresti ära tarbida.

Aga noh, poeleib, poesai… Selveri lahtine pasteet on suur lemmik… Kõige tavalisem juust, küll kodumaine ja kindlasti mitte juustulaadne toode, aga siiski… Määrdejuuste sööb ka suhteliselt hea meelega. Keeduvorsti me ei osta, aga ega mul poesinkidegi suhtes (nojah, ja turul on tegelikult ju ka sama kraam) mingit tervislikkuse illusiooni pole. Ahjaa, miks ma alustasin võileivamaterjalist? Sest ilmselt tänu kuumadele ilmadele keeldus Plika otsustavalt hommikupudrust, mistõttu tema päev algab kas kamapallide ja jogurtiga või võileibadega nagu mul endal. Peabki uuesti pudrukommet juurutama hakkama, ilmad on ju nüüd normaalsemad.

Tomatit sööb Plika hea meelega, kurki ainult vahel, igasugu puuvilju ja marju pakume kogu aeg, aga kohati on ta väga valiv. Kõik värske kraam tuleb peamiselt turult – ja seda mitte tänu meile, vaid ema mehele, kes isegi omaette elu ajal käib siin vahel süüa tegemas. Emal soetas omale hiljuti peene masina, mis puhastab kõike värsket kraami osooni ehk aktiivse hapnikuga – väidetavalt puhastab see mingil määral ka kogu sellest keemiast, mida kasvatamisel kasutatakse. Olen üritanud netist uurida ja lugeda, kui tõsi see ilus jutt siis on ja kui puhtaks juurikad sellega saab – ei oskagi seisukohta võtta, tahaks siiralt uskuda, et saab. Ei olnud üldse mitte odav masin… Igatahes on see hetkel ainus lohutus värske mahekraami puudumisele. Eestimaine turult ostetud kraam on loodetavasti mitte väga hull variant, aga seal kõrval on muidugi ka kilode kaupa virsikuid ja muud taolist 😉

Sooja toitu teeme ise hetkel imeharva – ma pole kunagi olnud suurem söögitegija, saati siis nii kuumade ilmadega ja nii rasedana. Abikaasa sööb iga päev tööl korralikku lõunat, õhtul kodus tegemiseni ei jõua peaaegu kunagi – tema ei viitsi, mina ei hooli. Jällegi – kui poleks ema meest, kes on suur toidugurmaan, oleks seis hirmus kehv. Tänu temale saab Plika ikka iga päev sooja toitu, mis on valmistatud peamiselt turult ostetud kraamist – sest ehkki olen äärmiselt skeptiline, kui puhas seegi on, tundub see miskipärast ikka palju parem variant kui poest ostetu 😉

Nii et kui hetkel millegi üle üldse kurta julgen, siis kohati võiks need toidud veidi vähem rasvased olla. Muus osas aga täielik taeva kingitus. Plika on muidugi võrdlemisi valiv, aga no kartulit sööb ta ikka, kala meeldib väga ja seda ta sööb palju… Liha ja juurikaid vastavalt tujule… Ja nii edasi.

Joogiks on Plikal peamiselt piim ja vesi. Harvemini keefir ja mahl, ehkki viimase aja seedimise probleeme arvestades üritame nende (mahla puhul siis ploomimahla) osakaalu suurendada.

Oo, ideaalis kasvataks ja valmistaks kõike ise või ostaks ökopoest. Reaalis ei kasvata ise hetkel midagi ja enamik Eestis saada olevate ökotoodete hindadest paneb nutma. Hetkeolukorras kõige reaalsem variant tundub olevat leida usaldusväärsed väiketootjad ja -kasvatajad, kelle toodangul ei pruugi olla mahemärki (mis paraku Eesti oludes hinna reeglina lakke lööb), aga kelle puhul on teada, et kogu kraami (olgu see siis puu- või juurvili, liha- või piimatooted) kasvatamisel pole kasutatud keemiat, et elusolenditel on elamisväärsed tingimused… Hm, jah. Kui te selliseid Pärnu kontekstis teate, jagage aga kontakte.

No ja veidi pikemas perspektiivis loodan siiski, et hakkame ka ise jälle väikest viisi potipõllundusega tegelema.

Tegelikult polnud mul üldse plaanis nii pikalt jahuda, aga no minu puhul on see ju täiesti tavaline. Tahtsin lihtsalt öelda, et minu meelest asjalik artikkel, millest iga väikese lapsega vanem võiks ja peaks lähtuma. Ei miskit enamat 🙂

Üks hea mõte

…mille Epu blogist leidsin.

Viimane õpitund oli aga ühelt Viljandi waldorfkooli õpetajalt: ta ütles, et lastega ei peaks liiga tihedalt reisima, lastele on vaja aega igavuseks, rutiiniks, turvalisteks korduvateks rituaalideks, sest nende käigus saavad nad varasemad muljed läbi seedida. Sain järsku aru, et see ei käi mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute kohta.

Mulle meeldib reisida ja ringi asjatada, aga koju jõudes olen ma alati tänulik tuttava rutiini ja rahu eest. Minu meelest on elu kõige mõnusam just siis, kui rahulikult ja vaikselt elamise aega ning ringi möllamise, reisimise ja asjatamise aega on mõlemat piisavalt.

Väikeste lastega võiks rahulikku aega kindlasti rohkem olla – rutiin teeb head, huvitavaid asju saab ka seda hülgamata teha. Ja kui siis üks-kaks päeva nädalas rutiin paigast läheb (või terve nädal mõne kuu tagant, näiteks reisides), siis pole ka hullu 🙂

Titeriiete ostmisest, minu vaatenurgast

Nelli imestas viimase postituse kommentaaris, et mind on tabanud riideostmise hullustus nüüd, teist last oodates, kui peaks ammu olema selge, kui vähe riideid pisikesele tegelikult vaja on ning kui kiiresti neist välja kasvab.

See on sihuke mõnus teema, millele isegi tihti mõelnud olen, seega kirjutan kohe eraldi postituse.

Nagu siin palju kordi maininud olen, siis Plikat oodates polnud ma absoluutselt titekraami ostmise lainel – ning mul on selle üle tõeliselt hea meel. Toona poleks mul olnud kõige vähematki aimu, millised riided mis vanuses lastele ning mis aastaajal kõige praktilisemad oleksid, milliseid mina eelistaksin mugavuse pärast kõige rohkem kasutada, mis suurust kui palju vaja läheb jne. Kui oleksin siis olnud nunnude pisikeste riiete üle ohhetav tüüpiline rase, oleksin raudselt ostnud kokku kottide kaupa mõttetut kraami, millest poolt poleks jõudnud ära kanda.

Nendest riietest, mis Plika oma esimese eluaasta jooksul kandis, olid minu ostetud ehk 5-10 asja, kõik kaltsukast või Primarkist, seega odavalt. Ülejäänud riided (sh kogu kallim kraam nagu soojad kombed jm) olid teistelt saadud – osad päriseks, paljud laenuks.

Laenuriideid hakkas vähemaks jääma aastase sünnipäeva lähenedes – Plika jõudis lihtsalt kasvult Kessu tüdrukule järele 🙂 Londonisse kolides ei tahtnud nagunii ühtki laenatud asja kaasa võtta, kõik sai tagasi antud. Samuti olin saanud piisavalt õppetunde laenuriietega seonduvate ohtudega – ikka oli mure, ega heledamatele riietele mingeid püsivaid plekke ei jää või ega midagi kogemata liigselt ära ei trööpa. Seega mida edasi, seda enam laenasin vaid erksamaid või tumedamaid riideid, nendega oli natukenegi muretum.

Nii et ise ostsin Plikale esimese suurema portsu riideid alles siis, kui kolisime Londonisse, ta oli siis peaaegu aastane – ehk alates suurusest 74 (praegu, pool aastat hiljem, kannab peamiselt 74-80, kohati 86 suurust). eBay avastasin alles hiljem, kaltsukaid kui selliseid Londonis suuremat pole – charity shopid on, aga ma pole isegi vaatama jõudnud, kui heas valikus ja hinnas seal titeriided on. Niisiis sai kõik vajalik toona ostetud Primarkist – hea odav pood, suur valik, ilusad asjad. Kõik sai korraga kätte ja rahakott ei karjunud.

Nojaa, ja siis avastasin eBay. Esimene sõltuvuskuu oli sügisel, novembris vist. Ega ma meeletult ei kulutanud, ikka suhteliselt vajalikke ja odavamaid asju tellisin. Esimesed õppetunnid sain ka – fotol nähtud värvid ei pruukinud alati päris samad olla, suurused olid väga erinevad hoolimata sellest, mis sildil kirjas, vahel sai pakkumise hasardis liiale mindud… Igatahes ei jõudnud eriti palju kulutada, sest õige pea saime oma esimesed arved (elekter, küte jne) ning seega täie tõsidusega aru meie kitsast rahalisest seisust. Õnneks oli Plikale kõik vajalik ka olemas, seega unustasin igasugused poed ja oksjonid õige pikaks ajaks lihtsalt ära ning ei tundnud neist sugugi puudust.

Aga nüüd, kevadel, teise lapse ja Eestisse tagasi kolimise ootuses, avastasin taaskord eBay võlud. Rahaline seis on hetkel sutike parem – raisata ei või, küll aga on võimalust vajalikele asjadele mõistlikult kulutada. Veebruaris Eestis käies otsisin Tartust üles kõik Plikale väikseks jäänud riided, mis järgmisele lapsele alles hoitud said – tegin kõigest pilti, et selge ülevaade saada ja vajadusel puuduolevaid asju juurde muretseda, kuna siin on valik siiski tunduvalt laiem ning hinnad soodsamad.

Mulle ei meeldi asju ette osta, kui ma pole kindel, mida vaja läheb – ehk siis Plikale, sest tema puhul ma endiselt ei tea, millised riided tema kasvades ja järjest aktiivsemaks muutudes võiks kõige praktilisemad olla. Seega eriti ei ostagi – praegu täiendasin peamiselt suvegarderoobi, edaspidiseks on vaid mõned üksikud odavad ja ilusad asjad, nagu näiteks too punane jope, mille puhul olen kindel, et need kasutust leiavad.

Kõhuelanikuga on aga teine asi – Plikast on suhteliselt värsked kogemused, seega oskan enam-vähem ette aimata, mis suuruses kui palju ning mis sorti riideid vaja võiks minna, samamoodi oskan silmas pidada aastaaegade iseärasusi ja enda eelistusi.

No näiteks seda, et esimesed kuud, 50-56 suuruses riided, võiks olla võimalikult mugavad – sel ajal poiss nagunii suuremas osas magab. Minu eelistatuimad riietusvariandid selleks puhuks on kas lühikeste käistega body + tudukombe või pikkade käistega body ning kinniste jalaosadega sipukad. selliselt kombineeritavaid komplekte, et oleks piisavalt ning ei peaks päris iga päev pesu pesema, lisaks jakike, kombe, paar mütsi – ongi üldjoontes kõik.

2-3 kuusena, mida rohkem poiss üleval olema hakkab, eristuvad päeva- ja ööriided juba rohkem. No et päeval ikka inimese riided, öösel tudukombe, umbes nii. Kuni potitamiseni eelistan 100% bodysid, hiljem särke. Kodus olemiseks ja suvisel ajal väljas on kõige mugavamad õhemast pehmest riidest püksid, kui sokid enam jalas ei püsi, siis kodus selle asemel sukkpüksid. Veidi jahedamal ajal väljas olles on head paksemast riidest püksid, näiteks teksad – nendega hea maas roomata, ei lähe nii kergesti mustaks ega niiskeks.

No ja nii edasi… Need on minu isiklikud eelistused, teiste emade omad ei pruugi kattuda. Aga mina tean, millega mina harjunud olen, mis minu meelest praktiline on… Seega oskan valida.

Ja seekord ma tõesti eelistan enamiku riietest laenamise asemel ise osta. Et saaks valida just oma lemmikud, et ei peaks muretsema plekkide ja kulumise pärast. Eelistan 100% kasutatud asju, aga mõningate riiete puhul on uuena ostmine praktilisem. Praktilisuse ja välimuse kõrval on hind sama oluline faktor, kalleid asju ei raatsi lihtsalt osta, pole ju mingit mõtet. Uute asjade ostmisega olen võimalikult ettevaatlik, olgu nad siis odavad või ei. Kui kogemata liiga palju ostan ning hiljem ei kasuta, hakkab roheline südametunnistus piinama.

Kaltsukast ja eBayst ostetud asjadega aga seda muret pole – kasutatud asjade ostul on esikohal hind ja nunnufaktor, siis alles mõistlikkus. Tean, et kõik nunnud riided, mida poiss läbi kanda ei jõua, lähevad arvututele järgmistele ringidele – olgu siis meie järgmiste laste seljas, sõprade laste seljas, foorumis maha müües… Ma pole ostnud uusi asju ega tekitanud seega juurde nõudlust rohkema tootmise järele. Ma ei viska midagi ära enne, kui see on läbi kulunud või lootusetult plekiline. Seega on mu ökosüdametunnistus täiesti vait 😀 Õnneks on rahalised piirangud ja mõistlikkust ma siiski minetanud pole, seega meeletutes kogustes ebavajalikku kraami nagunii kokku ei osta. Kui Plika saab aga neli paari 16-krooniseid suvepükse, ehkki hakkama saaks ka kahega – miks mitte? Sellise raha eest võin südametunnistusepiinadest vaba vaheldust ja ostukirge endale lubada.

Eesti foorumites ma eriti tuulata ei viitsiks – saab küll odavamalt, kui poodidest, aga postikulu teeb asja enamasti liiga kalliks. Osta.ee-d ei anna eBayga võrrelda – pole kavatsust sinna kontot teha. Seega jäävad vaid kaltsukad – ja ennast tundes, ma ei viitsi neis väga tihti käia, eriti mitte kahe väikese lapsega. Niisiis kasutan praegu juhust ja täiendan poisi esimese aasta varusid, kuna tema puhul oskan osta. Plikale ostan vaid seda, mida lähemate kuude jooksul reaalselt vaja, tulevikuks väga vähe.

eBays on postikulu enamasti 50p-£3 kandis, vahel suisa tasuta, vahel rohkem. Reeglina saab odavamalt siis, kui ühe oksjoniga müüakse rohkem asju – näiteks kaks tudukombet või kolm paari sukkpükse, samuti ostes üksikuid asju ühelt müüjalt, siis saab postikulu pealt soodustust. eBay võlu seisneb selles, et kõik alghinnad on meeletult odavad, valik on meeletult suur… Veidike viitsimist otsida, veidike head õnne ning võib saada super asju super hinna eest.

Kui Eestis millegi järele reaalne vajadus tekib, saab alati kaltsukaid või foorumeid kammida. Kord-paar aastas käime kindlasti ka Londonis ning õekesel külas, seal saab siis ka vastavalt vajadusele varusid täiendada.

Enamikule naistest meeldib (riideid) osta, mina pean ennast selle koha pealt suhteliselt mõistlikuks 😉 Esiteks käib mul kõik lainetena – vahel on ostuhoog peal, siis shoppan mõnuga, kolmveerand ajast on see minu jaoks aga tüütus kuubis ning hoian poodidest eemale. Teiseks on roheline mõtteviis minu elustiiliga juba ammu lootusetult läbi kasvanud – eelistan enamjaolt kasutatud asju uutele, hinda vaatan alati nagunii jne.

Jah, ma tean, et kõige ökom oleks ka kasutatud asju absoluutselt minimaalselt osta ja tarbida, aga minu jaoks on enda rahulolu rohelisest eluviisist tähtsam – minu eesmärgiks pole kunagi olnud hambad ristis tarbimist vähendada ja keskkonnasõbralikult elada, olles ise samal ajal rahulolematu, sellel poleks mitte mingit pointi. Oma südametunnistusega vastuolus elamine teeks mind samamoodi õnnetuks, seega väga keskkonnakahjulikke tegusid minu poolt nagunii oodata pole. Kasutatud odavate lasteriiete shoppamine on aga minu meelest täiesti kahjutu hobi – pigem rahuldan oma ajutisi ostuhooge lastele kui endale riideid ostes. Esiteks on titeriided tunduvalt odavamad, teiseks kulub neid paratamatult rohkem, sest lapsed kasvavad kiiresti, kolmandaks on neid lihtne järgmisele ringile saata, lapsi ikka sünnib.

Nii et mul on igati hea meel, et see ostuhullus tabas mind alles nüüd, mitte kaks aastat tagasi. Tagajärjed on tunduvamalt mõistlikumad, kui need toona olnud oleks 🙂

Scroll to Top