meedia

Need neetud uudised

Ema tellis meile kuuks Postimehe. Pean tunnistama, et mina seda eriti pole lugeda viitsinud, Mees seevastu küll.

Igal juhul lugesin tänasest lehest paar artiklit läbi ja sain aru, miks ma uudiseid väldin – väikeste tüdrukute vägistaja, uppunud mees, kellest jäi maha kolme lapsega pere ja muud “toredad” uudised.

Tahan elada edasi oma roosas mullis. Päriselu on masendav.

Küsimus suurele ringile

Kui Liis Lass on vaese mehe Carmen Kass, siis kes oleks selles kontekstis Vändra Aveli?

(puurime seda kollast ajakirjandust läbi, mis meile täna anti. Ja noh, iroonia käib ikka asja juurde, MEIE ju)

Endiselt Ekspressi lainel

Kuna mul on täna täiesti kohustustevaba hommik, siis olengi endiselt süvenenud ajakirjandusse ja jõudsin Postimehe kodukalt õige pea oma lemmiku Eesti Ekspressini. Olen sealt lugenud üht, teist ja kolmandat, aga kaks artiklit panid väga sügavalt järele mõtlema.

Esimene oli õõvastav lugu ühe alaealise prostituudi elust. Ei ole ma siiani vati sees elanud ja infot ühiskonna sellest poolest on minuni läbi erinevate allikate jõudnud piisavalt. Ükski lugu pole aga olnud NII lootusetu, sünge ja masendav.

Selle loo läbi lugemise peale ei olegi vist võimalik midagi teha. Ainult loota, et kõik need projektid ning valitsuse poolne tegevus kannab vilja ning selliseid juhtumeid jääb aja jooksul vähemaks.

Aga lugege seda, kindlasti lugege. See on pikk ja masendav intervjuu otse elust. Eesti elust. Kui te sealt midagi muud ei saa, siis hakkate kindlasti rohkem hindama oma elu.

Ja teine lugu, mille läbi lugemisel sügavalt mõttesse jäin, oli pikk, põhjalik ja mitmekülgne arvustus mõningatest NY söögikohtadest. Artikkel oli küll pühendatud toidule, aga igalt poolt kumas läbi NY üldist eluolu.

Võib-olla mäletate, eelmisel aastal mainisin mitu korda oma suurt unistust kolida järgmisena mõneks ajaks New Yorki. See unistus oli mul pikka-pikka aega, ehkki ma sellest palju ei rääkinud.

Aga siis ma jäin rasedaks. Ja pidin kõik oma senised plaanid ja kavatsused ümber mõtlema.

Praeguseks olen ma need ammuseks ümber mõelnud, olukorraga suurepäraselt harjunud ja selle täiesti ootamatu elu keerdkäiguga õnnelik ja rahul.

Mu NY unistus jäi kõige selle käigus arusaadavalt täiesti tagaplaanile. Aga lugedes seda artiklit Manhattani tibatillukestest korteritest, NY töömesilaste igapäevasest söögist võileiva/salati ja latte/mahla näol, restoranidest, kuhu tuleb koht mitu kuud ette reserveerida, üleüldisest suhtumisest, kus loeb peamiselt see, mida sa teed ja kui palju sa sellega teenid ning see, mis kaubamärk sul seljas on ning kus sa sööd…

Ma ei taha sellist elu. Osa sellest pole ma kunagi tahtnud, teist osa sellest olen ma juba Londonis küllalt elanud.

Ma ei ole kunagi kahetsenud Londonisse kolimist – mul oli vaja sinna minna, et ennast leida. Mul oli vaja elada välismaal, et õppida hindama kodumaad – see on ju nii paljude inimeste puhul täpselt samamoodi.

Londonis on olnud võrratu, aga see aeg hakkab vist ümber saama. Tahan nüüd hoopis teisi asju. Eks suur osa mu mõttemuutusest ole otseses seoses rasedusega… Aga ma olen sellega tõepoolest rahul.

Ma tahan elada väikeses Eestis, sest see on kodu. Eestis, kus paljud iseenesest mõistetavad eluks vajalikud asjad funktsioneerivad kiiresti ja lihtsalt – asjad, millele sa ei mõtle enne, kui neist ilma jääd.

Ma tahan elada pigem rahus ja vaikuses, lähemal loodusele ja avaramates tingimustes, kui väikeses suurlinna uberikus.

Ma tahan rahulikult välja mõelda, mida oma eluga peale hakata ning vaikselt mingit oma asja ajada, mitte päevast päeva kuskil pisikeses kontoris ületunde ja karjääri teha ning sinna kõrvale võileibu näsida ja liitrite kaupa kohvi juua.

Ma pole gurmaan, mul on suhteliselt lihtne maitse. Mulle meeldib süüa ja mulle meeldib hea toit, aga pigem kodus või hubastes kohvikutes ja söögikohtades, mitte peenetes restoranides peenete toitudega. Need restoranid tekitavad minus pigem ebamugavust ja kohmetust. Liiga keeruline ja peen toit pigem ei maitse mulle. Ma arvan tegelikult, et minu gurmaanluse ajad on veel ees – aastaid hiljem, kui mul on rohkem elukogemust, rafineeritust… Ja raha, et kõike seda nautida.

Ma pole kunagi aru saanud moetööstusest ega miljonite inimeste soovist, tahtest ja unistusest maksta meeletuid summasid ühe riidetüki eest sellepärast, et seal peal on õige logo. Ma hindan vaid mugavust, välimust, kvaliteeti ja unikaalsust – nende kõigi õige kombinatsiooni eest olen ma nõus võimaluse korral mõnevõrra rohkem maksma, seda aga mõistlikus suuruses, mida tippdisainerite hinnad kindlasti mitte pole. Kui järele mõelda, käib selles lõigus mainitu mitte ainult riiete, vaid ka kõige muu kohta, millele me peame oma elus raha kulutama.

Ma tahaksin küll reisida ja maailma näha (sealhulgas ka New Yorki), aga mul on veel terve elu ees ja ma jõuan seda kindlasti piisavalt teha. Hetkel tundub, et kõige õigem kodulinn on siiski Tartu. Mitte London ega NY.

See on see, mida ma tahan praegu. Eks näis, kui kiiresti mu unistused täituvad…

Kuidas võtta…

Jüri Pino arvab, et SMS laenud on (sarnaselt narkootikumidele) rahva hulgas nii populaarsed sellepärast, et avalikkus neile pideva näägutamisega tähelepanu juhib ja seega inimestes uudishimu tekitab.

Mina arvan, et loll saab kirikuski peksa.

Kellel on õigus? 😀

Sõpradelt laenamise mugavama alternatiivina soovitan ma vaba tagasimaksega krediitkaarti, mida juba aastaid tänulikult kasutan – sobib just neile, kel aeg-ajalt veidi enne palgapäeva raha otsa saab ning kes omavad seega suurepärast võimalust laenatud raha enne 30 päeva möödumist tagasi maksta. Ei mingit ebamugavust sõpradelt raha küsimisel, ei mingeid intresse, ei mingeid lisakulutusi.* Õllekas ka ei pea istuma.

Aga noh, kui Ekspressi arvamusrubriik leiva lauale toob, siis ju võib… SMS laenu võtta. On vähemalt, millest rääkida.

Irw.

(jajah, ma sattusin üle väga pika aja lehtede lugemise lainele)

PS. Kui mina saaks oma sõpradelt hädas olles raha laenata vaid siis, kui nendega enne õllekas istun ja seal raha kulutan, oleks ikka nukker lugu küll.

* Siiski, enamikel pangakaartidel on ju igakuine hooldustasu (minu omal kusjuures mitte) – aga see on kindlasti väikem, kui SMS laenu intressid või õlle hind pubis…

Emade ja laste heaolust

Maris saatis mulle lingi uudisega, mis räägib iga-aastase maailma emade ja nende laste heaolu aruande selle aasta tulemustest. Lehitsesin aruannet ennast ka ning tooksin siinkohal ära pingerea 41 esimesel kohal oleva riigiga, mis on aruande kohaselt liigitatud rohkem arenenud maade alla (vähem arenenud riikide listis on 71 ning kõige vähem arenenud riikide listis 34 maad – kui huvitab, leiate need listid aruandest lk 40):

TIER I: More Developed Countries
1. Sweden
2. Norway
3. Iceland
4. New Zealand
5. Denmark
6. Australia
7. Finland
8. Ireland
9. Germany
10. France
11. Netherlands
12. Spain
13. Belgium
14. United Kingdom
15. Switzerland
16. Slovenia
17. Greece
18. Estonia
19. Italy
20. Canada
21. Austria
22. Portugal
23. Lithuania
24. Latvia
25. Hungary
26. Czech Republic
27. United States
28. Slovakia
29. Poland
30. Malta
31. Japan
32. Belarus
33. Luxembourg
34. Croatia
35. Bulgaria
36. Russian Federation
37. Romania
38. Macedonia, the Former Yugoslav Rep. of
39. Moldova
40. Ukraine
41. Albania

Listi esiosa mind eriti ei üllata (ehk vaid Sloveenia eestist kõrgem koht :P). Küll aga tekitab sügavat rahulolu, et Eesti on eespool nii Lätist-Leedust kui ka sellistest igavese heaolu maadest nagu USA-Kanada, Austria ja Luksemburg (mis on Marise sõnul RKP järgi maailma rikkaim maa). Poleks arvanudki. Mõnus! Ja no muidugi see, et UK on 14 🙂

Kui ma välismaal elavate sõpradele mõtlesin, siis pidin jällegi tõdema, et nad on head kohad valinud – kui õeke kunagi lapsi saama hakkab, elab ta selleks kohe maailma parimas riigis ning iirel, kui ta peaks otsustama Hispaaniasse jääda, on ka suhteliselt vedanud 😉 Üks eestlasest tuttav kasvatab praegu Saksamaal kahte väikest last – jällegi, täitsa hea valik!

Ja ma ei teeks elu sees oma blogis sellisest uuringust mingeid omapoolseid kokkuvõtteid ja järeldusi, kui ma praegu ise rase poleks. Naljakas, kuidas elu nii kiiresti nii palju muutuda võib!

Aga ma olen rahul 🙂

Käisin hommikul uues kohas perearsti juures. No ma ei tea, kuidas netis ennist valesti näitas või ma valesti vaatasin, aga ämmaemandatest ja maternity service‘ist pole seal haisugi – jube pisike koht. Nüüd ma siis ei teagi, mis saab. Pean endale kuskilt mujalt ämmaemanda otsima 🙁

Noh, vähemalt on mul perearst… Khm, jah.

Scroll to Top