meedia

Kuna mul on täna täiesti kohustustevaba hommik, siis olengi endiselt süvenenud ajakirjandusse ja jõudsin Postimehe kodukalt õige pea oma lemmiku Eesti Ekspressini. Olen sealt lugenud üht, teist ja kolmandat, aga kaks artiklit panid väga sügavalt järele mõtlema.

Esimene oli õõvastav lugu ühe alaealise prostituudi elust. Ei ole ma siiani vati sees elanud ja infot ühiskonna sellest poolest on minuni läbi erinevate allikate jõudnud piisavalt. Ükski lugu pole aga olnud NII lootusetu, sünge ja masendav.

Selle loo läbi lugemise peale ei olegi vist võimalik midagi teha. Ainult loota, et kõik need projektid ning valitsuse poolne tegevus kannab vilja ning selliseid juhtumeid jääb aja jooksul vähemaks.

Aga lugege seda, kindlasti lugege. See on pikk ja masendav intervjuu otse elust. Eesti elust. Kui te sealt midagi muud ei saa, siis hakkate kindlasti rohkem hindama oma elu.

Ja teine lugu, mille läbi lugemisel sügavalt mõttesse jäin, oli pikk, põhjalik ja mitmekülgne arvustus mõningatest NY söögikohtadest. Artikkel oli küll pühendatud toidule, aga igalt poolt kumas läbi NY üldist eluolu.

Võib-olla mäletate, eelmisel aastal mainisin mitu korda oma suurt unistust kolida järgmisena mõneks ajaks New Yorki. See unistus oli mul pikka-pikka aega, ehkki ma sellest palju ei rääkinud.

Aga siis ma jäin rasedaks. Ja pidin kõik oma senised plaanid ja kavatsused ümber mõtlema.

Praeguseks olen ma need ammuseks ümber mõelnud, olukorraga suurepäraselt harjunud ja selle täiesti ootamatu elu keerdkäiguga õnnelik ja rahul.

Mu NY unistus jäi kõige selle käigus arusaadavalt täiesti tagaplaanile. Aga lugedes seda artiklit Manhattani tibatillukestest korteritest, NY töömesilaste igapäevasest söögist võileiva/salati ja latte/mahla näol, restoranidest, kuhu tuleb koht mitu kuud ette reserveerida, üleüldisest suhtumisest, kus loeb peamiselt see, mida sa teed ja kui palju sa sellega teenid ning see, mis kaubamärk sul seljas on ning kus sa sööd…

Ma ei taha sellist elu. Osa sellest pole ma kunagi tahtnud, teist osa sellest olen ma juba Londonis küllalt elanud.

Ma ei ole kunagi kahetsenud Londonisse kolimist – mul oli vaja sinna minna, et ennast leida. Mul oli vaja elada välismaal, et õppida hindama kodumaad – see on ju nii paljude inimeste puhul täpselt samamoodi.

Londonis on olnud võrratu, aga see aeg hakkab vist ümber saama. Tahan nüüd hoopis teisi asju. Eks suur osa mu mõttemuutusest ole otseses seoses rasedusega… Aga ma olen sellega tõepoolest rahul.

Ma tahan elada väikeses Eestis, sest see on kodu. Eestis, kus paljud iseenesest mõistetavad eluks vajalikud asjad funktsioneerivad kiiresti ja lihtsalt – asjad, millele sa ei mõtle enne, kui neist ilma jääd.

Ma tahan elada pigem rahus ja vaikuses, lähemal loodusele ja avaramates tingimustes, kui väikeses suurlinna uberikus.

Ma tahan rahulikult välja mõelda, mida oma eluga peale hakata ning vaikselt mingit oma asja ajada, mitte päevast päeva kuskil pisikeses kontoris ületunde ja karjääri teha ning sinna kõrvale võileibu näsida ja liitrite kaupa kohvi juua.

Ma pole gurmaan, mul on suhteliselt lihtne maitse. Mulle meeldib süüa ja mulle meeldib hea toit, aga pigem kodus või hubastes kohvikutes ja söögikohtades, mitte peenetes restoranides peenete toitudega. Need restoranid tekitavad minus pigem ebamugavust ja kohmetust. Liiga keeruline ja peen toit pigem ei maitse mulle. Ma arvan tegelikult, et minu gurmaanluse ajad on veel ees – aastaid hiljem, kui mul on rohkem elukogemust, rafineeritust… Ja raha, et kõike seda nautida.

Ma pole kunagi aru saanud moetööstusest ega miljonite inimeste soovist, tahtest ja unistusest maksta meeletuid summasid ühe riidetüki eest sellepärast, et seal peal on õige logo. Ma hindan vaid mugavust, välimust, kvaliteeti ja unikaalsust – nende kõigi õige kombinatsiooni eest olen ma nõus võimaluse korral mõnevõrra rohkem maksma, seda aga mõistlikus suuruses, mida tippdisainerite hinnad kindlasti mitte pole. Kui järele mõelda, käib selles lõigus mainitu mitte ainult riiete, vaid ka kõige muu kohta, millele me peame oma elus raha kulutama.

Ma tahaksin küll reisida ja maailma näha (sealhulgas ka New Yorki), aga mul on veel terve elu ees ja ma jõuan seda kindlasti piisavalt teha. Hetkel tundub, et kõige õigem kodulinn on siiski Tartu. Mitte London ega NY.

See on see, mida ma tahan praegu. Eks näis, kui kiiresti mu unistused täituvad…