meedia

Uudised tekitavad depressiooni

Sattusin täna üle pika aja lugema oma lemmikajalehte, viimast Eesti Ekspressi. Lugesin läbi kaheksa artiklit, millest seitse olid masendavad.

Kõige rõhuvama tunde jätsid mulle artiklid koolivägivallast, mis on inspireeritud filmist “Klass” ning intervjuu võlanõustajatega.

Aga siis oli seal veel seitse nuhtlust näljahäda eel. Halvatud eksajateenija kohtuvõitlusest riigiga. Mõttetust ahnikust keskpenskarist Kundlast. Eesti narkokulleritest. Viljandi noortevanglast.

Ja siis veel üks mitte just masendav, vaid lihtsalt täiesti mõttetu artikkel meie kalli presidendi poja vimpkadest USA ülikoolis.

Ja tuli meelde, et Epp kurtis eile sellesama Ekspressi üle.

Nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et vähem kui aasta pärast sünnitan ma sellesse maailma lapse. Ja meie kohus on ta nii üles kasvatada, et temast ei saaks koolivägivalla ohver ega propageerija, vastutustundetu laenuvõtja, narkokuller või muidu varas… Sekka argisemaid mõtteid sellest, millal näljahäda ükskord meieni jõuda võib ning ehk polegi varsti vaja muretseda nii “tähtsusetute” asjade pärast nagu võimalik kurjategijaks saamine, kogu energia läheb hoopis selle eest võitlemisele, et leib oleks laual…

Jaa, ma tean küll, et mul on praegu lihtsalt masendus ja ma näen asju liiga negatiivselt.

Lihtsalt. Mina olen juba suur, mul on mõistus peas ja ma saan endaga alati hakkama. Aga see laps, kelle ma siia ilma sünnitan… Meil lasub määratu vastutus kasvatada temast õigete maailmavaadete ja väärtushinnangutega normaalne ja iseseisev inimene.

Oeh.

Andke mulle palun vahelduseks positiivseid uudiseid. Ma arvan, et ma hoian nüüd pikka aega jälle ajalehtedest eemale.

Briti naisteajakirjandusest

Alustuseks ütlen kohe ära, et ma ei tee siin mingeid üldistavaid ja põhjapanevaid järeldusi. Kogu järgnev sissekanne põhineb täpselt ühe kohaliku naisteajakirja numbri põhjal. Küll on mul aga siirast alust arvata, et väikeste varieeringutega on need kõik täiesti ühesugused ja seega ostma enam eriti ei kisu. Käesolev postitus on ajendatud lihtsalt minu nördimusest, igavusest ja ahviarmastusest statistika vastu.

Ajakirjaks on Red, ostsin selle umbes nädal aega tagasi, aga tegemist oli sellegipoolest oktoobrikuu väljaandega. Ostsin sellepärast, et kuu-paar tagasi sattus üks sama ajakirja eksemplar meil staff roomis olema ning seda pauside ajal lugedes tundus, et sealt üht-teist tõesti leiab. MILLEGI põhjal tuli oma valik teha, eks. Ja ma tunnistan, et eks sealt üht-teist tõesti leiabki. Nördimust põhjustas pigem see, mida kõike ma sealt veel leidsin ja mis mu meelest oleks võinud olemata olla. Või noh, ma saan aru, et reklaamita naisteajakiri on utoopia, aga millist laadi ja mis koguses…

Kui rääkida Redi tüüpilisest lugejaskonnast, siis nende kodulehelt mul selle kohta midagi leida ei õnnestunud, aga ma ise pakuks, et see on suunatud veidi vanematele naistele. Mitte nüüd VANADELE, eks, artikleid on ka 20-ndates naistele, aga üldine suunitlus on siiski sellistele naistele, kel on töö-kodu(=eluasemelaen)-mees-lapsed, aga kes kõige selle juures tahavad olla igati kaasaegsed ja moekad ja nii edasi. Noh, seda kõike pakun ma selle põhjal, mis ma neist kahest ajakirjanumbrist lugenud olen.

Aga asugem asja juurde. REKLAAM. Kuna mul oli täna hommikul igav ning, nagu ülalpool mainitud, on mul ahviarmastus statistika vastu, võtsin ajakirja ette ning lugesin kokku kõik leheküljed, mis sisaldasid reklaami või reklaamihõngulisi artikleid.

Üldinformatsioonina nii palju, et ajakirjas on koos esi- ja tagakaanega 340 lk, need on siis need, mida on nummerdamisel arvestatud. Lisaks oli veel 8 lk reklaami, mis oli vahele köidetud veidi väiksemas mõõdus ja veidi paksema või teistsuguse paberi peal – teate küll, et VEEL rohkem silma hakkaks.

Ajakirja esimesest 38 lk-st oli 31 lk puhas reklaam (esimene mittereklaami lehekülg pärast esikaant oli ehk 10. või veel hiljem) ning ülejäänud 7 lk jagunesid järgmiselt: esikaas, 1 lk toimetaja veerg (kus ta ka pidi lõpetuseks sädistama kõigist neist toredatest asjadest, mida ta selle kuu väljaande tegemise käigus ostis), 2 lk sisukord, 1 lk kaasautorite nupukesi, 1 lk järgmise numbri sisust ning 1 lk lugejate kirju.

Järgmine osa ajakirjast kandis nime “Red shops” ning võttis enda alla 33 lk, millest 17 lk oli puhas reklaam, 15 lk pilte asjadest koos hindadega, mida võiks osta ning 1 lk intervjuu mingi tibiga, kes on ühtaegu disainer-fotograaf-modell ja omab mingit butiiki kah veel.

Järgnesid artiklid – ainus osa, mida MINA sellistes ajakirjades üldse loen. Platseerusid 89 lk-l, millest 48 oli reklaam. Artiklite eneste alla jäi seega 41 lk – kui palju suuri pilte neid veel illustreeris, sellest pole mõtet üldse rääkida.

“Red hot” – film, music, books, tv, celebrity – 12 lk, millest 4 lk puhas reklaam, 2 lk asju koos hindadega, mida osta, 2 lk reklaamihõngulist artiklit selle kohta, kuidas lastega perekonnad ennast tagasi koolirutiini harjutama peavad ja kui tore ja lihtne on õppida koos Sky+ telekanalitega ning 4 lk niisama juttu uuematest raamatutest, filmidest ja muust mille ainus mõte on ikkagi inimesi neid tarbima suunata.

“Red direct” – 6 lk ajakirja oma postimüügikataloogi ehk asju koos hindadega, mida saab sealt tellida. Sellele järgneb 5 lk puhast reklaami ning üks artikkel, kus õpetatakse õigesti pesu triikima, aga kus vihjatakse pildi ja hinnaga ühele Philipsi triikrauale ning räägitakse suurest loosimisest, mis on jällegi Philipsi korraldatud.

“Red fashion” – 35 lk tüüpilise naisteajakirja moeosa, mis koosneb modellide piltidest, mille juures on kirjas kõigi riiete hind ja ostukoht ning 1 lk puhast reklaami.

“Red beauty” – trades, news, best buys – 28 lk, millest 14 lk puhas reklaam ning 14 lk artikleid, mille sisu on kõigepealt lõik juttu ja ülejäänud 3/4 nimekiri asjadest, mida võiks osta. Koos piltide ja hindadega muidugi.

“Red living” – homes, food, entertaining, travel – 50 lk, millest 15 lk on puhas reklaam, 14 lk osta-artikleid, 5 lk artikkel mõnusatest hotellidest-motellidest-ööbimispaikadest, mis pole NII otseselt osta-artikkel, ehkki reklaam väljavalitutele kindlasti ning tervelt… 16 lk artikleid, sellest 2 lk pesupesemise nippe ning ülejäänud toiduteemalised, mis sisaldasid leheküljesuuruseid pilte erinevatest toitudest ning retsepte nende valmistamiseks.

“Red health” – 27 lk, millest 7 lk puhast reklaami, 11 lk osta-artikleid ning 9 lk päris artikleid, mida oli täpselt kaks.

Viimased 15 lk-st 13 lk oli reklaam, 1 lk horoskoop ning 1 lk väike intervjuu.

Ehk siis… 340 lk, millest 155 (+8) lk oli puhas reklaam, 100 lk osta-artikleid ning ülejäänu mingite mööndustega (sest sisukord pole tegelikult midagi, mida lugeda, eks, ja nii edasi) päris lugemine.

Mis puutub sellesse ossa, mida ma nimetan osta-artikliteks, siis ma ei kahtlegi selles, et paljud naised naudivad moelehekülgi ja kõiki neid uus-põnev-tarbi-nüüd toodete tutvustusi. Ma ei eita, et mingil määral mulle meeldib, kui ajakiri annab nõu, kust mida kasulikku osta saab. Paraku ma aga tean, et 99% uute ilutoodete leheküljelt on kokku pandud samade toodete reklaamidest, mis on lihtsalt teises sõnastuses ümber kirjutatud ehk ei ole mingit mõtet loota, et kui ajakiri sel lehel mingi huulepulga puudutusekindlaks ristib, siis see ka nii on.

Muidugi, olgem ausad, kõik need moe- ja ilunipid on üldse mulle nagu hane selga vesi, sest meiki ma ikkagi ei oska ega viitsi teha ega ei hakkagi kunagi (välja arvatud ripsmetušš kord kahe kuu jooksul ning huuleläige heas tujus olles, mille tooni valin ikkagi selle järgi, mis mulle endale meeldib), juustega ma samamoodi ei viitsi ega oska midagi teha, kui värvimise või soengumuutmise tuju tuleb, siis lähen juuksurisse või sõbranna juurde ning mood ei koti mind mitte kõige vähematki, sest ma kannan täpselt seda, mis mulle meeldib ja sobib ning mida rahakott osta kannatab. Et viga on ilmselt ka minus.

Aga jah, minu jaoks siis oli sellest ajakirjast loetav umbes 50 lk, sest päris KÕIK artiklid mind ei huvita ka (enamik on siiski head) ning muust osast leiab ka nipet-näpet, mida kannatab lugeda.

Rohkem ei osta. Liiga mõttetu. Pigem ostan raamatuid.

Ja ma tõsiselt ei usu, et sa viitsisid selle sissekande läbi lugeda 🙂

Mina Rimisse tööle ei saa!

Kõigepealt mainiks ära, et üks suvi ma tõepoolest üritasin Rimisse tööle saada – see oli pärast teist aastat ülikoolis ja ma lihtsalt otsisin Tallinnas tööd, kuhu võetaks vaid kaheks kuuks. Käisin kuskil pärap*rses töövestlusel, suutsin marsapeatust otsides hiljaks jääda ja (no ma loomulikult helistasin siis ja ütlesin, et ma hilinen, viisakas inimene, nagu ma olen)… Ja nad ei tahtnud mind isegi siis 😀 Ehkki blogi (muhahaa) hakkasin ma kirjutama alles pool aastat hiljem ja esimesed poolteist aastat oli see stiilis, mis küll kedagi kobisema ei tohiks panna.

Sain tööd hoopis maasikamüüjana. Minu lett oli Lasnamäe Centrumi Rimis, just nimelt Rimis sees. Ja ma tänasin iga päev jumalat, et ma sain just selle töö. Sest ma võisin seal rahus raamatut lugeda, kui kliente polnud ja marju süüa salaja (muig) ja üldse oli töö inimlikum, kui kassapidaja oma. Huvitav kogemus oli. Ja ma olin seal muide hinnatud töötaja 😉 See, kellele helistati, kui keegi teine oli alt ära hüpanud. Kes oli alati tööl, kui olema pidi ja kellel oli kõik alati korras. Ja nad helistasid mulle järgmisel kevadel ja kutsusid jälle tööle, aga siis olin juba parematel jahimaadel.

Selline meenutus siis.

Aga kui nüüd asja juurde asuda, siis tänases ÄP-s ilmus Pipsi kirjutet artikkel Kas blogimine võib maksta töökoha? – sisu siin ümber jutustama ei hakka, minge lugege ise ja vaadake kommentaare ka.

Kui Pips mulle rääkis, et seda artiklit kirjutamas on ning et annab ühe blogina firmajuhtidele analüüsimiseks minu oma, olin ühest küljest põnevil, teisest küljest veidi kahtlustav. Põnevil, sest teema on mul juba pikemat aega mõttes olnud ja viimasel ajal ka mitmetes blogides aktuaalne (Marta ja Potsataja nt); kahtlustav, sest esiteks oli mul just sel hetkel sügav mõõnaperiood (tüli Mehega jms), mis väljendus selgelt ka blogis ning arvasin, et ega need firmajuhid väga sügavuti minna ja vanemaid poste lugeda ei viitsi… Teiseks – no tõde on teatavasti valus 😀

Aga läks paremini, kui ma lootagi julgesin. Ma võin muidugi spekuleerida teemal, kas mõni vastanutest oli viisakusest positiivsem, kui tegelikult mõtles, aga ei usu. Ja Ruth Laatre… Muig. Ma isegi ei kommenteeriks – teised on seda minu eest teinud. Kopeerin siia vaid ühe kommentaari, mille sain Pipsi kaudu paberlehe artikli kommentaaride hulgast, millele ilma sisse logimata ligi ei pääse (nagu ma aru saan, siis online versioonil on ühed kommentaarid ja sisse logides veel mingid teised):

ANC: 03.08.2007 10:22:07
Ruth Laatre on leidnud väga täpse kommentaari iseenda kohta -“kurb, tige, väsinud.” Ega ei saagi inimeselt muud nõuda, kui sa pead igas tööle soovijas ainult potsentsiaalset kassapidajat nägema. Soovitan Ruthikesel kommenteerimise asemel leida mõni kassas istumise võimalus. Näppudel rohkem tööd ja ei pea nii palju mõtlema.

Aga tema viisakale soovitusele mõni sportimisvõimalus otsida (algselt soovitas ta muide lisaks sportimisele ka mõnd arendavat raamatut või koomiksit, aga selle lõikasid toimetaja nobedad näpud välja) – kuivõrd mul on ilmselt endiselt vedelad lihased, siis mõtlen sellele aeg-ajalt, aga tänu oma endiselt kiirele ainevahetusele pole seni tegudeni jõudnud. Soovitus on sellegipoolest kiiduväärt ja ujuma minemise mõte saab kunagi teoks ka, ma luban!

Artikli omapoolseks kommentaariks ütleksin ehk veel nii palju, et Eestis töötades ma oma töökohast kindlasti nii avalikult ei kirjutaks – ütleme nii, et ma olen oma vitsad juba kätte saanud 😉 Aga siin Londonis on hea ja anonüümne – ma tean, et ma ei tee sellega kellelegi halba.

Ma ei tea, millal ma ükskord jälle Eestis töötan ja ma ei usu, et ma sel juhul tööst täiesti kirjutamata jätaks (või noh, kui töö iseloom seda nõuaks, siis muidugi), aga kindlasti oleksin tunduvalt diskreetsem. Ma arvan, et oskan tänu minevikukogemustele suht hästi tunnetada, kust piir läheb.

Aga kui juba üldiselt tööjutuks läks, siis ma võin sama hästi siin ennast veidi kiita ka. Ma nimelt arvan, et ma olen kuradi hea töötaja ja seda ükskõik millise töö puhul – selle eeldusega muidugi, et ma arvan oma teadmised olevat piisavad ning töö enesele huvi pakkuva, vastasel korral ma ju üldse ei kandideeriks.

Ma ei saa öelda, et praegune töö oleks mu unistuste töö (naerukoht), või et seda oleks olnud too marjade müümine, mida ennist mainisin. Aga ma teen/tegin seda sellegipoolest hästi. Minu iseloom välistab igasuguse üle jala minemise või lohakuse. Kui ma midagi teen ja mulle selle eest makstakse, siis ma teen seda täiega, kogu raha eest.

Mulle meeldib teha kõike kiiresti, põhjalikult ja korralikult. Ma ei kannata aeglust ega lohakust. Ma muidugi OSKAN asju üldisemalt võtta ja veel kiiremini teha (kui on tõesti nii vähe aega, et tuleb osa põhjalikkust kiiruse nimel ohverdada) – aga kui vähegi võimalik, siis ma eelistan teha asju nii, et need ikka tõesti tehtud on. Et paremini enam suurt ei saa. Ja ma teen seda sellegipoolest kiiresti. Muig.

Ma olen kuradi hea suhtleja. Klienditeeninduskogemust on aastaid. Mitte et ma tahaks ses vallas igavesti jätkata, aga see on hea alus tulevikule, eks. Suhtlema peab ka kontoris või mujal – kolleegid ja kliendid on pea igal pool.

Oskan töötada nii tiimis kui üksi – töökaaslastega läbi saamisega ja nendega arvestamisega pole mingeid probleeme (isegi kui nad mulle mingil põhjusel isiklikult ei meeldi, on mul väga lihtne professionaalsel tasandil viisakaks ja meeldivaks jääda – siinsamas Tinderboxis järele proovitud ja varemgi), aga üksi on ka mõnus – just sellepärast, et siis ei pea teistega arvestama ning saad asja otsast lõpuni ise ja *kõige paremini* ära teha 😉

Arvude ja detailidega meeldib töötada, tuletan meelde, et kõikvõimalikest veidratest asjadest statistika tegemine on üks mu suurimaid kiikse ja hobisid (fotode ja blogi kõrval… aga ikkagi ei midagi sellist, mida CV huvialade alla panna, damn!)

Juhiomadused on mul olemas ja õiges olukorras rakendan neid hea meelega. Eesti viimases töökohas polnud paraku eriti kuskile (kõrgemale) areneda ja siin kohvikus on liiga väike palk ning mulle ebasobiv graafik need põhjused, miks ma isegi ei mõtle võimalikuks supervisoriks saamisele…

(Muide, alates 12. augustist olen siin peale supervisorite kõige vanem töötaja. Ja ma tulin siia alles aprilli lõpus. Kõhe! Aga tegelikult tunnen ennast kõigis oma kohustustes juba mõnda aega koduselt ja muretult, ei pea eriti MÕTLEMA sel ajal, kui midagi teen ja töö lendab käes… Nii et pole hullu, mis?)

Mainiks ehk mõne oma nõrga külje ka ära?

Kannatamatus ilmselt on üks suurimaid. Ma ei oska eriti hästi oodata, tahan kõike nüüd ja kohe. Ja kuna mulle meeldib asju kiiresti teha, siis vahel tekivad sellepärast hooletusvead. Aga mu loomupärane korralikkus ei lase sel liiga tihti juhtuda ja eks ma üritan ennast kogu aeg parandada.

Liigne emotsionaalsus on see, mis mind ennast kohati häirib. Vahel kohe tahaks, et oleks pohhuist, ei laseks end häirida sellest, mis eraelus toimub… Aga siinkohal jällegi – kliendid seda ei näe. Ma suudan nendega suurepäraselt viisakaks jääda, nii et nemad ei saa kunagi teada, kui mul on paha tuju või kodused probleemid. Ma pole tõesti tundnud kunagi vajadust ennast klientide peal välja elada, suudan neile alati naeratada – ka paha tujuga. Eks ma üritan käituda nii, nagu ma soovin, et minuga käitutaks.

Jne. Jne. Jne. Ma jätan nüüd midagi head oma CV jaoks ka, kõike ei saa ometi siia kirjutada.

Aga kokkuvõttes siis jah – ma olen kuradi hea töötaja. Ja ma julgen öelda, et kõik mu senised töökohad on minuga rahule jäänud.

Tsiteerides oma viimase Eesti töökoha kõige kõrgemat ülemust: “Sa oled küll hull, aga sa oled siin meile väga vajalik.”

Tsitaat pole kindlasti sõna-sõnaline, aga mõte oli umbes selline.

Ja nii ongi. Ma võin olla eraelus nii hull, kui tahes ja mingil määral on see kindlasti minuga tööl kaasas (kolleegidega suhtlemises jne), aga tööalaselt olen ma alati äärmiselt hästi organiseeritud ja usaldusväärne.

Ja kui veel see va kutsumus mulle puuga pähe lööks… Ma olen kindel, et siis oleks ma oma töös suisa särav! Parimatest parim. Muig.

Süütud enesetapud

Lugesin täna üle pika aja Eesti uudiseid ja sattusin ühe Ekspressi artikli peale. Ja jäin mõtlema.

Ma olen enesetaputeemaga isiklikult väga vähe kokku puutunud, see on kahtlemata jälle üks (ja sugugi mitte väike) asi, mille üle siirast rõõmu tunda. Ma ise olen tundnud ainult üks kord elus (nii tubli veerand tundi, muig) tõsist tahtmist aknast alla hüpata – seda ka vaid sellepärast, et sain äärmiselt suure lollusega hakkama, milles polnud kedagi teist süüdistada, kui vaid ennast 😛 Üldiselt arvan ma, et elu on püha ja et enesetapp pole absoluutselt mingi lahendus. Nii kaua, kuni on inimesi, kes jäävad sind leinama, ei lahenda see mitte midagi, vaid on pigem argpükslik lähenemine. See on minu subjektiivne arvamus, ma ei pretendeeri üldisele tõele, ma isegi ütleks, et MINGITEL põhjustel on enesetapp ka õigustatud (küll aga ei taha ma absoluutselt neid põhjusi siin lahkama hakata).

Aga miks ma jäin mõtlema? Esiteks, artikkel oli hästi kirjutatud. Kurb hakkas. Ja tuli samasugune nõutus. Miks? Miks nad nii tegid? Kuidas oleks saanud seda ära hoida?

Lõik artiklist:

/–/ Suitsiidi-uurijad ütlevad, et jah, iga sellist vihjet tuleb täie tõsidusega võtta, mitte naeruvääristada tema “kurtmist” sisutu lohutamisega a la “sul on ju kõik olemas”. Saata inimene arsti juurde (tõenäoliselt on tal depressioon), panna haiglasse, mitte jätta teda üksi, kui jutt tundub tõsine olevat. /–/

Aga KUIDAS ma tean, et on tõsine?

Ma olen vist ainult korra oma elus puutunud kokku inimesega, kes räägib enesetapust. Ma olin suhteliselt kindel, et ta kasutab seda juttu vaid selleks, et oma eksi ja selle uut naist hirmutada, aga 100% kindel ei saanud olla. Vastik tunne oli. Mis siis, kui ta äkki tõesti mõtleb seda tõsiselt? 90% olin kindel, et ta tegi seda vaid manipuleerimiseks, aga see ülejäänud 10%?

Noh, selle inimesega seoses rahunes asi maha, on siiani elus ja väidetavalt õnnelik, ma ei oska täpsemalt öelda, sest ei suhtle temaga enam juba aastaid.

Aga mu jutu mõte oli selles, et see ainus kogemus mind targemaks küll ei teinud, pigem tekitas vaid muret juurde.

Ma tõesti EI OSKA hinnata, kui tõsised kellegi vihjed võivad olla.

Seepärast ma tänan jumalat ja kõike muud, et mu tutvusringkonnas pole suitsidaalseid inimesi.

Elu on püha. Ärge mängige sellega.

Aga artikkel oli… Kurb.

Ja iganeljapäevasest Ekspressist tunnen rämedalt puudust. Netiversioon pole ikka see.

Masendav

Eilne õhtu möödus telefoni otsas. Iiris rääkis oma Eesti sõbraga ja kuulas Aktuaalset Kaamerat. Kui ta mulle ütles, et EKA aknaid sisse visati, saatsin Marisele sõnumi, et küsida, kas ta on Tallinnas. EKA ühikas asub teatavasti kesklinnas. Selle peale Maris helistas mulle. Ta oli tõepoolest Tallinnas. Ühikas. Häiritud. Ja see on veel pehmelt öeldud. Tema käest sain näiteks teada, et Kaubamaja ja Viru keskuse aknad löödi sisse… Et Stockmanni murti sisse. Rääkisime päris tükk aega. Tema moblaarvest on mul kahju.

Siis helistasin veel Murakale. Õigemini lasin tal endale tagasi helistada. Temaga rääkisime kohe jube kaua. Ta luges mulle netist uuemaid uudiseid ette.

Siis ma tahtsin eile õhtul veel emale helistada, aga selleks oli lauatelefoni vaja ja kui see vabanes, oli kell Eestis juba pool üks. Emale helistasin täna hommikul, enne tööle minekut.

Ma ei ole suurem asi telefoniinimene, teate. Kui ma üldse helistan, siis lühidalt ja asja pärast. aga praegu… Eesti olukord on lihtsalt nii ahastamapanev ja sürreaalne, et on vaja rääkida. Kogu aeg kellegagi rääkida.

Ma üritan aru saada, aga ma siiani ei saa. Kuidas see võimalik on, et nii juhtus. Kuidas see võimalik on, et meie politsei ei suutnud reageerida. Et Falck ei teinud midagi. Et Eestil peaks olema ka sõjavägi ja ka see ei teinud midagi.

Kuidas lihtsalt lasti vene nolkidel linn segi peksta. Ühel õhtul ja siis veel teisel õhtul ka. Lihtsalt LASTI. Ma ei tea. Mul on häbi, et ma Eestis elan. Et ma elan sellises riigis, kus lastakse sellistel asjadel juhtuda.

Ma saan muidugi sellest ka aru, et tulirelvi ei saa kasutada, sest kui me venelasi tapma hakkaks, siis haaraks Venemaa võimalusest kinni ja tulekski ilmselt sõda. Aga kurat, arreteerige siis vähemalt, kuidas jõuate. Ja tõesti, võtke kodakondsus ära ja saatke maalt välja.

Aga nad ju ei tee seda ka. Või noh, osadega kindlasti. Aga enamik neist nolkidest on Eestis sündinud ja üles kasvanud… Vaevalt, et nad välja saadetakse. Saavad ainult mingid trahvid, mida pooled neist raudselt ei maksagi. Ja ma peaks nendega samamoodi ühes riigis edasi elama? EI, EI, EI!

Masendav ühesõnaga. Ma tänaseid uudiseid pole väga lugenud ja vist ei loe ka, sest aku hakkab tühjaks saama. Tegelikult olen ma natuke maha rahunenud. Kauaks, seda küll ei oska öelda.

Kui muudest asjadest rääkida, siis tööl oli täna see kardetud laupäev, mis osutus tegelikult jumala normaalseks. Mulle ju meeldib, kui on kiire ja kogu aeg midagi teha. Aga ehkki see töö on suht okei, siis ma pean tunnistama, et kogu see kohvivärgindus ei huvita mind absoluutselt, seega mul pole erilist motivatsiooni kõiki neid peensusi selgeks saada. Ja otsin ikka uut tööd. Aga praegu saan normaalselt hakkama ja raha tuleb, see on peamine.

Murakas tuli Londonisse. Hakkame jooma.

EDIT:
Ma lugesin just Ansipi pöördumist venekeelsest AK-s ja sain jälle nii vihaseks. Tuli meelde, mida ma veel kirjutada tahtsin. Kui ahastamapanevalt nõme see on, et kõik keerutavad jätkuvalt mingi totaka monumendi ja langenute mälestamise ja hauarüvetamise teema ümber, kui tegelt ei koti see MITTE KEDAGI ja asi on puhtakujuliselt selles, et Venemaa tahab oma võimu näidata.

Teate, ma vihkan Venemaad. Ja ma vihkan absoluutselt KÕIKI neid, kes kahe viimase päeva jooksul linna segi peksnud on. Ja ma ei kasuta sõna “vihkama” just eriti kergekäeliselt.

Kui Aljošat poleks olemas, siis oleks Venemaa selle välja mõelnud. Nii ütles vist mingi Soome poliitikategelane või keegi taoline. Ma olen nõus.

Scroll to Top