meedia

Sõnatu õudus

/ eesti, maailmavalu, meedia, poliitika / 4 Comments

Ma mõtlesin tulla ja vinguda selle üle, et HSBC, mis nii suure suuga ainult passi alusel pangaarvet lubas, nõudis siiski address proofi (ja oleks kõlvanud ka Eesti oma aga mul ei tulnud PÄHE Eestist oma arveid kaasa võtta, eks), mida mul pole ega saagi olema ning lõppkokkuvõttes pean ikkagi viima tööandja kirja, mille ma saan alles pühapäeval.

Kui ma olin teel parki (loe: internetti), sain Marise sõnumi. Ma ei saanud aru, millest ta rääkis. Siis lugesin ma maile ja ema oli sellest kirjutanud. Siis lugesin ma blogisid ja kõik kirjutasid sellest. Siis lugesin ma uudiseid.

Põhimõtteliselt on minu emotsionaalsus tingitud suures osas hoopis sellest, et ma olen kahe viimase öö jooksul maganud kokku üheksa tundi, mul viskas töö juures lõpuks üle ja kui pank ka veel näkku panema hakkas, sai mul kõigest lõplikult kõrini, aga neid uudiseid lugedes ma lihtsalt hakkasin nutma. Istusin keset avalikku parki ja nutsin.

Üldiselt ma ei oskagi midagi öelda. Ma olen täiesti sõnatu. Võib öelda, et mind valdab õudus. kogu see olukord tundub täiesti sürreaalne. Mul vist on hea meel, et ma pole Eestis.

KUIDAS nii saab? KUIDAS?

Ma ei ole uudiseid tegelikult eriti lugenudki. Ainult blogisid. Delfi pealkirju ja osasid uudiseid diagonaalis. Ma pole vaadanud ühtki videot ega pilti. Ma ei tea, kas tahangi. Ma KARDAN seda, mis sealt ilmselt näha on.

Okei. Lugesin selle läbi. Pildid ei tule (õnneks?) lahti. Ja selle. Ja selle. Appi! Ma ju töötasin Pärnu maanteel. Ma sõitsin iga päev vabakalt koju. Kõik need kohad on nii tuttavad, nii igapäevased. See kõik tundub nii sürreaalne.

Mul on õudne. Kuidas sellised asjad juhtuda saavad. Kuidas?

Ma ei tea. Ma päriselt kardan, et tuleb sõda või midagi. Ebareaalne mõte. Kole mõte.

Ja kurat, et mul kodus netti pole.

Mõtted

/ meedia, mõtted laste saamisest, poliitika, suhted / 4 Comments

Avastan ümberringi aina rohkem juhtumeid, kus valima mindi vaid sellepärast, et Keskerakond võimule ei saaks. Nii peabki! Lihtsalt südame teeb soojaks…

(Mina pole Reformi austaja kah ja ei valiks neid elu sees, aga no Keski kõrval suisa jumalik)

Olen viimaste päevade jooksul saanud väga erinevatest allikatest teateid selle kohta, et mitmed tuttavad, kellega kunagi sai päris tihti läbi käidud, aga nüüd enam praktiliselt üldse mitte, on rasedad.

Kuna ma nendega enam ei suhtle, ei saa ma tegelikult asjast midagi arvata, eks. Aga siiski… Ma tean ühe neiu elukaaslase kohta, et too pole suurem asi (kohati kergelt vägivaldne jne). Ma tean teise neiu elukaaslase kohta, et nad on keskkoolist saadik koos olnud (ja ma suhtun sellistesse suhetesse väga skeptiliselt). Ja üldkokkuvõttes leian ma, et nii noorelt lapsi saada… No ma ise olen kohe varsti 23 ja tõesti ei kujuta mitte kõige vähematki ette ennast emana.

Samas… Eks see käi ikka suhtega koos. Kui ma A-ga koos olin, siis käisid mõtted vahel peast läbi küll. Praegu ajab mõte lastest külmavärinad peale. Ma olen noor. Ma tahan elada. Ma tahan maailma näha! Küll mul on aega neid lapsi hiljem ka teha.

Nii ma siis suhtungi kõigisse neisse raseduse juttudesse skeptiliselt. Kardan, et viie aasta pärast on lihtsalt jälle mitu üksikema juures. Ja tegelikult on selline suhtumine ilmselgelt liiga ülbe. Kust mina tean, neil võib olla maailma parim mees ja perfektne suhe ja suur armastus ja nad tõesti tahavad seda last.

Jah. Ma loodan, et see on nii. Sest iseenesest on ju armas, kui rohkem lapsi sünnib. Et seda väikest Eestit kauemaks jätkuks…

Aga mina oma panust veel ei anna. Sest kuigi ma võin vaba olles seksida ühe päeva jooksul kolme erineva mehega ja sealjuures endaga väga rahul olla; kuigi ma võin mehega pärast kuuajalist tutvust silmagi pilgutamata kokku kolida ja temaga rõõmsalt aastaid niisama koos elada, siis… Kui ma kunagi lapsed saan, siis see peab olema suhe, mille kohta ma olen kindel, et see on õige ja jääb püsima. Ma tahan olla abielus. Ja ma tahan abielluda suurest armastusest üks kord elus ja elu lõpuni. Mõne koha pealt olen ka mina vanamoodne tüdruk.

Kümne aasta pärast siis, jah 😉

Ja veel. Õhtulehe need kuramuse tüdrukud, keda poolalasti lehte topitakse igal aastaajal. Tõesti, tõesti. Siin on mõned rämedamad näited. Tahaks vaid karjuda: “Tüdruk, kus su aru on???” Tegelikult polegi vahet, kas need pildid või mõned teised – ilusad ja maitsekad ehk isegi (eeldan, et seal on mõni selline ka). Juba see, et sa sellisele konkursile midagi saadad… Mul ei ole sõnu, jah. Kurvaks teeb.

Kuradi narkomaanid

/ meedia, virin/urin / 2 Comments

Selline tore uudis siis täna Delfis.

Ma ei ole siiani aru saanud, MIKS üritatakse iga üledoosi saanud narkomaani elustada. MIKS kulutatakse minu kui maksumaksja raha selle mõttetuse peale??? Jah, ma olen kuulnud argumente stiilis “Minu laps sattus korra paha peale ja kui teda poleks elustatud, siis ta oleks praegu surnud. Tegelikult on ta tore poiss.” Ma osaliselt isegi mõistan seda argumenti. AGA. Enamik neist vastikutest värdjatest (90%? ma ei julge numbritega spekuleerida, aga selline mulje on igatahes jäänud) on siiski lootusetud narkosõltlased, kes käivad oma igapäevase doosi kättesaamiseks MINU või ükskõik kelle teise poes vargil. Ja siis ma maksan veel iga aasta riigile, et neid elus hoitaks.

Ja mis on tänu? Nad löövad neid rahustada püüdnud politseinikku SÜSTLAGA.

Ilusas maailmas me elame, pole midagi öelda.

See on üks neist kordadest, kui mul vihast silme ees mustaks läheb.

Pange rohkem pilte!

/ meedia / 2 Comments

Mulle meeldivad jubedalt Hansapanga töökuulutused. Need Ekspressi omad, kus on erinevad fotod mehest ja naisest, kes on selgapidi koos. Noh, teate küll. Ilusad inimesed. Või vähemalt huvitavad (sest ilu on teatavasti vaataja silmades).

(Sampo omad ei meeldi kusjuures üldse. Pildil ja pildil on vahe. Ma kusjuures iga jumala nädal mõtlen seda, kui kõigepealt Hansa ja siis Sampo reklaame näen.)

Ja siis ma avastasin just uue Eesti Energia kuulutuse, kus on suisa kaks naist ja üks mees. Mäletan, et vaatasin kunagi nende kuulutusi ning mõtlesin, miks seal ÜHTKI naist pole. Et see on küll rohkem meeste ala, aga mitte täiesti ju. Teate, need kuulutused, kus rida mehi astub… Millegi poole. Noh, õige pea lisandus nende sekka kaks naist 😛 Ja viimases reklaamis siis isegi naiste ülekaal. Muidugi ainult sellepärast, et seekord otsitakse klienditeenindajaid. Urr.

Aga üldiselt mulle meeldivad pildiga töökuulutused. Inimese pildiga. Ägedad on. Ainult sel juhul muidugi, kui on hästi tehtud. Ilusa (meeldiva, meeldejääva jne jne jne) inimese pilt püüab pilku. See on muidugi omaette teema, kui Falck paneb oma reklaami ilusad tibid, kui me võime ju iga päev igal pool näha, milline see nende üldine kontingent on. Okei, nüüd ma olin natukene õel. Või siis rohkem kui natukene.

Ja seda naist, kes 21 aastat Kaupsis töötanud on ja sellest viimased hulk aega ilumaailmas – teda panin kaks päeva järjest Kaubamajas tähele, ehkki tavaliselt ma enda ümber ei vaata ja näod mulle ka meelde ei jää. Siin ma süüdistaks küll juukseid. See soeng on tal ikka selline silmatorkav… Ja punane.

Pole oluline, et ise otsin tööd ikka peamiselt CV online’ist või Hyppelauast. Ajalehe töökuulutused on ägedad. Või noh, teiste lehtede kohta ma tegelikult ei tea, mul endal on ainult Ekspress tellitud.

Ma tahaks kohvi juua, aga kohvikoor sai otsa ja poodi ei viitsi minna.

—

Laanet: …sellepärast, et mõni mees arvab, et ma olen politsei- ja maffiapealik ühes isikus.
Lang: Sa said minust valesti aru.
Laanet: Tähendab, ma olen idioot ka veel?!

Ühe koosoleku protokoll nr 10, Eesti Ekspress, 01.02.2007

Tule tööle!

/ igapäevaelu, meedia, poliitika / Leave a Comment

Selsamal hetkel, kui lugesin Delfi uudist pealkirjaga Säästumarket värbab kohukesega, mõtlesin: mille kuradiga see Keskerakond seekord hakkama saanud on? Pärast uudise läbilugemist sain aru, et seekord vist ei millegagi. Aga keski propaganda on suurepäraselt õnnestunud, peab mainima. Minu (ja paljude teiste) puhul paraku antipropaganda.

Säästumarketi idee on iseenesest suhteliselt jabur. Aga mis teha, hetkesituatsioon tööturul on nagu ta on. Muide, säästuka kohukesed olid vanasti mu lemmikud (siis, kui veel Lasnas säästuka juures elasin, 2005. aasta lõpuni järelikult). Ei tea, kas koostis on samaks jäänud?

Nägin öösel unes suuri Sigma objektiive. Võeh. Professionaalne kretinism? Igatahes päris kole oli!

PS. Mulle hirmsasti maitseb majonees. Kunagi ma ei söönud seda üldse. Kunagi ei söönud ma üldse paljusid asju. Ja kunagi ei teinud ma vahet kohvi maitsel piima ja koorega. Kõige hilisem kretinism on see, et piimakohvi enam suu sisse võtma ei kipu, vaid pean raha ehtsale kohvikoorele kulutama (ja ma ei mõtle neid keemiat täis topitud pisikesi junne, mis kolm aastat säilivad, paraku). Njämm! Aga kuradi kulukas tegelikult. Jube hea, et ma eriti palju kohvi ei joo…

PPS. RSS-lugeja on hindamatu väärtusega elukas. Ma hoian silma peal hetkeseisuga 20 blogil, millest paljudesse kirjutatakse kord nädalas. Jube palju aega säästab!

Scroll to Top