öko

Leivast ja saiast

Aasta algusest peale küpsetasin kõik leiva ise, aga siis läksid ilmad soojaks ja maikuus jäi juuretis kappi seisma. Nüüd üritasin üle pikema aja küpsetada, aga juuretis ei ole siiani ennast piisavalt kogunud, ilmselt on targem uus muretseda. Koorikleivad olid küll head, aga…

Ma ei tea, suvel lihtsalt ei viitsi pidevalt küpsetada. Ja suvel ei ole miskipärast ka nii väga leiva isu. Nagu toiduks tahaks hästi palju kerget ja värsket, samamoodi ka leivarindel – must rukkileib lihtsalt ei eruta ega tekita isu, tahaks midagi pehmemat ja õhulisemat.

Nii olengi taaskord poesaiade libedal teel. Eelmisel suvel sõime ainult Saibi, mis oli alguses imeline, aga viskas lõpuks täiesti üle. Selle suve lemmikud on Leiburi uued röstsaiad. Tol hetkel, kui leiva küpsetamine ära jäi ja oli vaja midagi poest haarata, oli noil just soodushind, lisaks jäi silma väga kena kujundus ning ka sai ise nägi äärmiselt isuäratav välja.

Ja kurat, no on hea. Oleme söönud palju nii mitmevilja kui 100% rukkijahust rösti. Kui Abikaasa vahepeal kogemata mingi Kuldse-sarja saia koju tõi, pani see nina kirtsutama, sest nägi nii valge ja pläss välja. Üldse ei isutanud. Aga nood uued, need on mõnusalt tumedad. Ja jumala eest, ma saan aru, et tegelikult on see puhas emotsioon, sisu on ikka kõigil üsna sama.

Mulle üldse ei meeldi poest leiba-saia osta. No ei usu ma sellesse, et kui sai pikemat aega jube pehme ja värske ja õhuline püsib, et selle koostises siis midagi väga tervislikku on. Leiva pakendeid lugedes kerkib ka vahel kulm, sest ise tehes ju tean, mida sisse panen – maitseb hästi ja ei näe põhjust kõige selle ülejäänu jaoks. Rääkimata sellest, et ma olen mahedate koostisainete austaja. Ja Vändra Leiva toodang on ammu ära tüütanud.

Aga jah… Ei suuda sundida ennast suvel pidevalt küpsetama. Saia ega sepiku küpsetamist pole ka kunagi proovinud. Loen Ragne blogist, et juuretisega saab ka saia teha. Aga no see sai seal pildil mind oma välimuselt nii väga ei ahvatle 😛 Ja nagu öeldud, ma suvel eriti ei viitsi ka… Ehk oleks siin lahenduseks leivaküpsetusmasin? Tahaks ju ise teha, sest siis tean täpselt, millest mu toit koosneb ning saan osta kvaliteetse tooraine – masinaga oleks see ise tegemine palju lihtsam, viskan ainult asjad sisse ja… Ah, ma ei tea. Eelistan küll juuretisega tooteid pärmile, aga no poe saiades on ka nagunii pärm sees.

Sel suvel muidugi mingit masinat ostma ei hakka, aga pikemas perspektiivis ehk… Seni pole vast väga hullu, kui veel paar kuud Leiburi toodete peal elame. Lähevad ilmad külmemaks ja elu kodusemaks, küll tuleb siis ka leiva küpsetamise ja söömise isu tagasi, olen selles üsna kindel. Jajaa, muidugi on nüüd tööle minek ees ja elu läheb sellevõrra hoopis kiiremaks, aga ega see leiva küpsetamine nii palju aega ka võta, lihtsalt hea oleks, kui igal vabal hetkel väljas ringi ei leegiks, nagu see praeguste soojade ilmadega kipub olema.

Praegune lemmik on igatahes mitmeviljaröst. Saia välimus on hunnitu ja pakend on ka nii mõnus (hea turundus ühesõnaga, ma oskan seda hinnata, jätab kohe igati tervisliku mulje). Rukkiröst on ka hea ja ilmselgelt tervislikum, aga too mitmeviljaröst on ikkagi kõige mõnusam. Las ma siis patustan kolm kuud 🙂

See silt E-ainete vaba on mu meelest muidugi üks suur reklaamimull. Ma eriti ei usu, et toodete koostises midagi reaalselt muudeti, lihtsalt löödi silt peale. Ja see on vist nagunii ainult nisujahust saiadel – et rukkijahust midagi nii pehmet ja õhulist teha, on ikka emulgaatoreid ja paksendajaid vaja. Mitte et ma reaalselt midagi tööstuslikust saiaküpsetusest teaks, lihtsalt loen, et nii 100% rukkijahust röstil kui Saibil on need kolm E-ainet endiselt sees (ja kui nüüd võrdlema hakata, siis koostis muus osas nagunii üsna sama).

No ühesõnaga, ma pole kunagi olnud seda tüüpi, kes hambad ristis tervislikku või mahedat taga ajab, kui parasjagu üldse ei viitsi või millegi muu järele isutab. Kui isutab, siis ostangi, aga kuna mõistusega mõeldes see mulle ikkagi ei meeldi, siis on lootust, et saab pikemas perspektiivis oma toitumisharjumusi ikkagi tervislikumas suunas muudetud. Tasapisi!

Vaimustus rohelisemast kehahooldusest

Vanade kehahooldustoodete ära kasutamine ning välja vahetamine uute ja puhtamate vastu on kestnud mitu aastat ning jõudnud peaaegu lõpule. Minust on saanud minimalist, kes tahab koju võimalikult vähe potsikuid ja võimalikult väheste koostisosadega tooteid.

Kõige rohkem koostisosi on mu majapidamises hetkel hambapastal (15), šampoonil (11) ja seebil (6). Õige pea peaksin kätte saama sheavõi, mida kavatsen kasutada üle keha niisutajana ning hügieenilise huulepulga asemel.

Mõtlesin tükk aega, millega võiksin puhastada nägu, sest aeg-ajalt tunnen, et tahaks midagi veest efektiivsemat – täna avastasin tänu Maheda Margi FB-s lingitud päikesekaitsest rääkivale postitusele Gaia naturaalse ilu blogi, mida algusest peale lugema hakates avastasin kohe kõige esimesest postitusest enda jaoks lillevee. Super!

Ja see blogi inspireerib mind. Seal kirjutatakse nii loogiliselt ja nii ahvatlevalt, et ma kohe tahakski hakata maske ja mökse ise kokku segama, igasuguseid õlisid proovima… Sest need kõik tunduvad nii imelised, puhtad ja kasulikud 😀 Ma muidugi hetkel hoian ennast tagasi, sest rahaline seis ei luba muud, kui vaid hädavajalikku, aga kui tulevikus rohkem finantsi on, siis kindlasti katsetan igasugu kraami. Rohelise savi pulbrit ja vetikapulbrit ja kameeliaõli ja oh mis kõike veel. Mh, isegi öökreemi kasutamine tundub äkki vajalikuna 😀 (jajah, mul on kombeks kõigest liigselt vaimustuda, küll ma rahunen enne maha, kui kõige ahvatleva ostmiseks raha tekib)

Eriti hea postitus, mida soovitan kõigil lugeda, on see – ausõna, inimesed, ei ole MINGIT põhjust määrida ennast kahjuliku keemiaga, mis nahale kõike muud kui head teeb, on ju nii palju imelisi puhtaid ja mõnusaid tooteid. Lugege see tekst hoolega läbi ja öelge, kas tõesti tahate minna järgmist suvalist poekreemi ostma?

Gaia Cosmetics on üks täpselt selline ettevõte, kuhu ma hea meelega oma raha jätan. Mulle meeldib nende lugu, nende filosoofia ja nende tooted 🙂

Tundub põnev

Helistas mulle täna üks telefonimüüja. Just nende pärast on mu number salastatud, aga näe, ikka aeg-ajalt kusagile lekib. Paratamatus vist.

No igatahes, kui vanasti katkestasin ma jutu poole sõna pealt, öeldes, et ma ei soovi midagi, siis viimasel ajal olen ma üritanud nad ikka kenasti ära kuulata, sest lõppkokkuvõtteks on see nende töö, mis on minu meelest niigi s*tt, nii et ma võin neile vähemalt nii palju head meelt teha, et kuulan ära, mis neil öelda on ja saadan nad SIIS viisakalt pikalt. Sest no olgem ausad, mul ei ole kunagi seda kraami vaja, mida pakutakse.

Tänane müüja pakkus raamatut Praktiline perenaine 2. Puhas kodu loodussõbralikult ja keemiata.

Ja näed, kui hea, et ma tema jutu ikka ära kuulasin. Nüüd vähemalt tean, mis raamatut järgmine kord raamatupoodi sattudes lehitseda. Ma tädile ütlesin küll, et ma koristan kodu juba aastaid üsna keemiavabalt ja olen sellest teemast nii palju lugenud, et üle €20 maksvat raamatut kindlasti ei osta. Ja see on ka täitsa tõsi… Samas ma ei viitsi alati netist mingeid õpetusi otsida, oleks üsna mõnus ja käepärane, kui oleks kodus riiulis olemas põhjalik raamat, kust iga pleki ja värgi vastu lahendusi leiaks. Aga nojah, kuni ma pole seda raamatut näinud, seni ma ei oska nagunii arvata, kui asjalik see päriselt olla võiks. Ja €22 eest ei raatsi ma nagunii ühtki raamatut osta. Aga kunagi, kui alla hinnatakse, siis äkki… Või äkki keegi tahab mulle kunagi kinkida… 😛

Kuidas selle päikesekaitsega ikkagi on?

Meie peres ei päevita keegi sihilikult päevitamise pärast. Abikaasa küll suutis hiljuti terve päeva palja ülakehaga aias toimetades selja korralikult ära põletada, siiamaani punane. Mina ei kannata kuumust üldse, nii et olen vähegi palavama ilmaga pigem täitsa varjus. Lapsed on ca 12-15 (või siis 13-16) kindlalt toas (lõunasöök ja -uni), muul ajal õues mängides on lühikesed käised, lühikesed püksid, müts.

Jube palju räägitakse sellest, kuidas päike on kahjulik, tekitab nahavähki ja mida kõike veel, bla-bla. Ma olen seda teemat ka uurinud, blogis lahanud, enda jaoks mingid asjad selgeks mõelnud. Siin ja siin on enamik mõtteid kirjas, teise postituse sabas ka päris elav diskussioon.

Ühesõnaga… Kõige kindlam oleks osta mõni ohutu koostisega päevituskreem ja seda kasutada, eks. AGA. Ma siiralt VIHKAN päevituskreeme! Ma ei viitsi üldse eriti kreemitada, aga kui seda teen, siis peab kreem olema mõnusalt kerge koostisega – niisutav, aga kiirelt imenduv. Olete mõnda sellist päevituskreemi näinud? HAHA. Need kõik on vastikult paksud ja kleepuvad ning jätavad nahale valge kihi (mida rohkem sisse masseerida, seda vähem näha, aga ikkagi, eks).

Ma ei tahaks ÜLDSE päevituskreemi kasutada. Paraku olen veendunud, et mingi päikesekaitse on vajalik isegi siis, kui spetsiaalselt ei päevita ja ohtlikul ajal pigem varjus/toas olla. UV indeks on suvel piisavalt kõrge, alates 3 soovitatakse ju kaitset kasutada.

Lisaks kreemi ebameeldivale konsistentsile olen ma viimasel ajal muutunud tõeliseks minimalistiks ja väldin igal võimalusel tooteid, mille koostises on mitu(kümmend) ainet, kui hakkama saaks ka ühega. Näiteks on kavatsus hakata kasutama näokreemi asemel õli ning kehakreemi ja hügieenilise huulepulga asemel sheavõid. Koristamisel kasutan ju ka peale lapi ja puhta vee peamiselt vaid soodat ja äädikat. Muidugi on asju, mille puhul mugavus ja tõhus toime on koostisosade arvukusest tunduvalt olulisemad – kodukeemia puhul pesupulber/geel ja nõudepesuvahend, ihuhoolduse poole pealt šampoon, hambapasta, seep (viimases saab küll õnneks väheste koostisainetega hakkama). See kõik on minu isiklik eelistus – lihtsalt pole soovi hakata soodaga nõusid ja hambaid või munaga pead pesema, ehkki kõike ju saaks. Mugavus maksab ka, see on minu jaoks väga oluline. Samas kooriva näokreemi otsustasin küll ostmata jätta – jõudsin järeldusele, et kord nädalas suhkrust ja õlist koorija kokku keerata on tunduvalt parem variant kui kalli hinna ja pika koostisega kreem 🙂 Ühesõnaga – kui kasutusmugavuse koha pealt suuremat vahet pole, siis jah, parem üks aine kui kümme.

Tean, et mitmed kasutavad päikesekaitseks jojobaõli, sellest oli juttu tolle ülallingitud postituse kommentaarides. Õli SPF on aga 4 või 6 ja teised jälle väidavad vastu, et seda on ilmselgelt liiga vähe. Kõik nahaarstid ütlevad ju kah, et vähemalt SPF 25 peaks olema, muidu on mõttetu.

Mis on minu jaoks kõige olulisem küsimus: kas piisab sellest, kui ei põle ära? Kui katsetaks jojobaõli või mõnd muud (SPFiga on ju teisigi) ning nahk ei põle ära, kas see tähendabki, et on okei ja võib kasutada? Või kahjustab päike tänu liig madala SPFi kasutamisele siiski organismi, mis siis, et väliselt pole ühtki häda? Pikaajalised ja varjatud toimed on ju ka igal asjal…

Ja ärge palun tulge tänitama, et ma mõtlen üle. Ma tõesti hoolin enda ja oma pere tervisest. Kui ma oleksin 100% veendunud, et kreem on ainus, mis piisavalt kaitseb, võtaks ennast kokku ja möksiks – eriti lapsi, kõige ohtlikumal ajal ennast ka. Kui ma oleks täiesti kindel, et kuni õli kasutades nahk ära ei põle, tähendabki see piisavat kaitset, siis ma kasutaks suure rõõmuga hoopis seda – peale määrimine oleks palju kergem.

Praegu aga ei suuda ära otsustada, kus see tõde siis on 🙂 Jah, kõige lihtsam oleks hoopis nii endale kui lastele heledad õhukesed kogu keha katvad riided muretseda, aga eriti laste puhul oleks nende puhtana hoidmine enam kui tüütu (lapsi endid pesta on tunduvalt kergem :D), pealegi on suvel nii mõnus lühikeste varrukate ja paljaste säärtega ringi lipata.

Eesti päike ei ole kindlasti nii ohtlik, kui soojades riikides, see on lohutav. Suvel on aga UV kiirgus siiski piisavalt kõrge, et kõvasti järele mõtlema panna.

Mis teie arvate?

Mooncup on äge!

Mõni ehk arvab, et sellistest asjadest oleks kohasem parooli all muljetada, aga kuivõrd minu eesmärk on oma infot ja positiivset kogemust võimalikult paljudega jagada, siis katsun lihtsalt võimalikult diskreetselt kirjutada. Edasi lugegu vaid asjast huvitatud 😉 …

Scroll to Top