öko

Räägime kalast

Seoses sellega, et me tänu ema mehele just praetud räimi nautisime (kohutavalt head!!!), hakkasin teadlikumalt mõtlema kalasöömise suurendamise peale. Targad vist rääkivat, et kala võiks süüa kolm korda nädalas? Kala maitseb meile kõigile väga ja noh, lihasöömist vähendada tahaks nagunii.

Aga meil pole kala ostmise koha pealt absoluutselt mitte mingisuguseid kogemusi. Lihtsalt ei tea, mida võiks osta. Mis oleks hea – nii maitsemeele kui ka keskkonna seisukohalt.

Noo, valge kala on tervislikum kui punane, eks. Ja väike kala on parem kui suur selles mõttes, et igasugu saasta (elavhõbe jms) on suurtes rohkem (see on raseduse ajast meelde jäänud info). No ja muidugi võiks see olla kohalik, Eesti vetest püütud.

Selles mõttes olen ma õnneks üsna leplik, et mul pole mingit kindlat lemmikkala, mida nii kangesti tahaks. Mulle maitseb lihtsalt kala, mis on hea 😀 Ja noh, võimalikult vähe luid on alati pluss.

Mu blogi loeb kindlasti ka neid inimesi, kes on söögitegemise ja Eesti kalaturu koha pealt meist tunduvalt targemad. Jagage nüüd kogemusi, mida võiks osta? Turult ikka pigem, mitte poest, eks?

Ja kas kalal on ka mingid hooajad, et millalgi saab ühte liiki rohkem püüda, millalgi teist?

Ma nüüd loodan teie abiga hästi targaks saada 😛

Prügimajandusest

Meil pole siiani prügilepingut, sest me ei ole viitsinud sellega tegeleda, õigemini pole suutnud otsustada, kuidas seda kõige targem korraldada oleks.

Me ise toodame üldiselt väga vähe prügi. Pakendid ja klaas lähevad ju eraldi (need konteinerid on meil praktiliselt maja kõrval, nii et pole vajadust rohelist ringi tellida ega midagi), paber ahju, biojäätmed komposti. mähkmeid kulub päevas umbes kolm (Plikal ainult öösel, Poisil öösel ja päevaune ajal, muul ajal riidemähkmed), need moodustavad meie tavaprügist enamiku. Ja nendegagi täitub vast umbes kaks või ehk kolm kotti nädalas. Seda väikest, tavalist poekotti – meil on praegu memmest jäänud väike prügiämber ja ehkki me kilekotte kunagi ei osta, ei paista nende varu veel niipea majapidamisest lõppevat. No igal juhul – kui lapsed täitsa mähkmevabaks saaks, siis tundub, et seda prügi praktiliselt ei tekikski.

Me oleme prügiküsimusega tegelemist edasi lükanud eelkõige seetõttu, et oli võimalus seda teha – meil on suur kütteta eeskoda, kuhu võis vabalt selle kotikese nii kauaks tõsta, kuni ära viia sai, haisema ei hakanud miinuskraadidega miski. Nii me siis poetasimegi oma paar kotikest nädalas perekonnal külas käies suure maja konteinerisse, mis on juba iseenesest laiduväärne tegevus, eks. Noh, aga nüüd lähevad ilmad soojemaks, nii et on viimane aeg see asi korda ajada, õnneks ei saa rohkem mugavusest nii edasi lasta.

Üks suur AGA on muidugi kogu eelmise jutu juures – tuhk. Seda on meil… Ma ei tea, 15-20 kotti? Pole kordagi ära visanud, hetkel seisavad kotid kuuris. No ma ütlen, lihtsalt pole viitsinud tegeleda. Tuhk ju ei haise ka 😛 Briketiga on muidu suht okei pliiti kütta – ei ole kallis, ei pea kartma, et on märg jne… Aga tuhka toodab küll nii, et hoia kahe käega peast kinni ja karju appi.

Naabritel on hetkel väike prügikast, see 140 liitrit vist. Nemad täidavad selle oma prügiga üsna ära, kahele perele ei piisaks. Nad mu teada ei sordi prügi ja ei hakka seda ilmselt ka tegema, nii et eks neil tekib seda sellevõrra rohkem.

Noh, põhimõtteliselt on kaks võimalust – kas me tellime endale oma prügikasti ja selle eraldi tühjenduse või siis suurema naabritega kahe peale. Kiired arvutused näitavad, et isegi kui nemad ei sordi prügi ja meie seda teeme, st et meie olmejäätmete hulk peaks olema palju väiksem (eriti pärast mähkmevabaks saamist), tuleb ikkagi soodsam ühe kastiga majandamine. 140 l kasti tühjendus maksab €6.34, 240 liitrit €7.54, 370 liitrit €9.10.

Jah, meie peaksime ostma kasti ja suurem kast maksab rohkem, aga kahe väiksema kasti eraldi tühjendus maksab kah rohkem, nii et suurema kasti ost tasuks end umbes kahe aastaga ära. Kasti peame nagunii üksi kinni maksma, sest noh, naabrite poolest on ju kõik korras ja nemad võiks vanaviisi jätkata.

Ühesõnaga… Mida ma üritan välja mõelda, on see, kas 240-liitrisest kastist meile kahe pere peale piisab. Kuna meil peaks vähem prügi tekkima, siis peaks ju piisama küll? Tuhka tekib nagunii ainult talvel, st suvel peaks eriti lebo olema.

Ja siis on muidugi küsimus, kuidas sellest praegusest tuhast lahti saada. Kõige kiirem lahendus tundub olevat naabrite loal nende kast kohe pärast tühjendamist uuesti täita, lisatühjendus tellida ning selle eest siis ise maksta. Abikaasa muidugi arvas, et tuhka on pigem kahe kasti jagu ja lisatühjendus on nagunii suti kallim ka.

Alternatiiv oleks jätta see tuhk hetkel sinna, kus ta on (ruumi on meil piisavalt, ette ei jää – kuuri tulevad puud alles siis, kui need on suvi läbi aias kuivanud vms), otsustada konteineri suurus ära, osta see ära ja siis iga kord enne tühjendamise hommikut lihtsalt nii palju tuhakotte kasti panna, kui palju vaba ruumi on. Nagu öeldud, tuhk ei haise, seega võib seda ju pikkamööda teha. Suve jooksul saab kindlasti kõigest lahti.

Kas mu mõttekäik on loogiline? Liitrite ja kõige muu koha pealt? Igasugused praktilised kogemused on teretulnud!

Eelmise postituse jätkuks

Maris hakkas kommentaari kirjutama ja tuli nii pikk jutt, et pani selle mulle lõpuks MSNi. Pikalt ümber kirjutada ei viitsi, aga tema oli arvamusel, et enamik uuringuid on nii kitsal teemal ja uurivad ühte pisikest kindlat asja, et neist ei saa mingeid väga üldiseid järeldusi teha. Et enamik noist tsiteeritud katketest ongi välja võetud vastavalt sellele, mis teemat vaja illustreerida on.

Ühesõnaga ühtki uuringutulemust ei tasu võtta puhta kullana. Mina ei võtagi. Aga mingisuguse orientiirina ma neid muidugi ikka kasutan.

Ja üks teema veel, mis mitmes kohas praegu üleval, mida Maris ka mainis ja millega ma väga nõustun – üritades alati 100% mahedalt toituda, võib sellega üle pingutades ka organismile karuteene teha. Umbes sama teema, nagu antibakteriaalsete seepide kasutamisega – liigses mullis ei tasu üles kasvada.

Nii et jah, ma endiselt soovin oma koduse toidu suuremas osas maheda/ise kasvatatu ja tervisliku hoida, aga lapsed hakkavad ikka lasteaias ja koolis tavalist toitu sööma, samuti sööme ju aeg-ajalt küla peal ja ei tuleks pähegi pirtsutada, et fuih, mina seda ei söö, see pole mahe. Ja väljas söömist tuleb ka kindlasti edaspidigi ette. Nii et ei mingit 100% mahedieeti – see on täiesti õigustatud toidutalumatuse puhul, aga meie peres selliseid probleeme õnneks pole, võib vabamalt võtta.

Alati ei pea toituma mahedalt ja ka väljaspool kodu saab teha tervislikumaid valikuid. Väljas süües on ju vaks vahet, kas valida risoto või hamburger. Ja ma üldse muide ei välista, et valin vahel ka selle viimase… Ehkki hetkel isutab küll mõte risotost tunduvalt rohkem. Kõik vastavalt võimalustele ja sisetundele. Lihtsalt üldiseks suunitluseks olen valinud võimalikult maheda, kohaliku ja tervisliku ning seda kavatsen järgida.

Teaduslikult tõestamisest

Igasugute (öko)teemadega käib kaasas rohkelt infot, mis sageli põhineb igasugu uuringutel. Tõsi ta on, et kõike ei tasu uskuda. Tõsi ta on, et neid uuringute tegijaid on igasuguseid. Ja nii edasi.

Kui ma eelmist postitust kirjutasin, siis ma ei viitsinud juurde lisada: jah, ma tean suurepäraselt, et see on ainult JUTT, mida ma kuulsin, et mul pole sellele absoluutselt mitte mingit teaduslikku allikat, seega on igaühe enda asi, mida ta usub. Ma kohe ootasin, millal keegi ütleb midagi stiilis: igasugu hülge möla ei tasu tõe pähe võtta. Pets ei petnud mu ootusi 😛

Ühesõnaga ärge muretsege – ma TEAN, et ei tasu kõike pimesi tõe pähe võtta, ma ausalt tean ja ei võta ka. Aga ma ei viitsi seda iga kord eraldi rõhutada. Ja ma arvan, et mu lugejad on samuti piisavalt intelligentsed, et sellest aru saada.

Aga tegelikult ma tahtsin mõtiskleda hoopis selle üle, et kui on väidetavalt teaduslikult tõestatud värk… Siis kust ma täpselt peaks teadma, kas need teadlased on need “õiged” või mingid isehakanud? 😛

Või noh, näiteks Sandra lehitseb praegu raamatut “Tervistavad toidud” ning ütles, et seal oli kirjas: WHO andmetel on tõestatud, et 85% vähijuhtudest on seotud vale toiduga ehk läänemaailma toitumisharjumustega.

Olen ka WHO kohta lugenud mitte kõige kiitvamaid arvamusi. Mida siis lõpuks üldse usaldada võib, ah?

Maailm on täis vastukäivat infot. Eks lõppude-lõpuks ole igaühe enda valik, mida ta uskuda eelistab.

Lollus on uskuda kõike, mis on väidetavalt “teaduslikult tõestatud”. Samamoodi on lollus väita iga väidetavalt kahjuliku asja peale, et tänapäeval tekitab kõik vähki või et elu ongi kahjulik ja lõppeb surmaga. Mõlemad seisukohad on ühtmoodi lühinägelikud, arvan ma.

Mina võtan kõik selle info lihtsalt teadmiseks ja teen sellest omad järeldused. Kui õiged või valed need on, seda ei see vist küll kunagi teada 🙂

Huvitav infokild

Sain täna kastitäie kraami Pihlaka maheringilt. Selle vedaja on jutukas mees, lobisesime maast ja ilmast. Muuhulgas rääkisime küüslaugu kasvatamisest ja hetke saadavusest. Ta ütles, et oli käinud mingil küüslaugu (kasvatamise?) koolitusel ning seal räägiti, et Hiinas kasvatatakse küüslauku samal põllul, kus enne on kasvatatud puuvilla. Ja puuvilla kasvatamisel kasutatakse teatavasti väga räiget keemiat.

Mõttekoht. Mis maa küüslauku praegu kõigis supermarketites müüakse?

Seoses mu enda uute ja karmide põhimõtetega ostan nagunii suurest poest kraami vaid viimasel võimalusel – kui mahepoest/ringilt või turult ei saa (jajah, turul müüakse muidugi ka igasugu saasta). Aga varem sai ikka Selverist seda va hiina küüslauku ostetud.

Viimati Mahedas Margis käies oleks äärepealt küüslauku ostnud, õnneks tuli õigel ajal meelde, et maheringi päev on kohe-kohe tulemas. Miks ma peaks ostma välismaa maheküüslauku, kui on võimalus toetada kohalikku kasvatajat? Küüslauk on küll alles üleminekul mahetootmisele, aga minu jaoks on see täiesti piisav.

Scroll to Top