Nii hea raamat oli, ei saanud pooleli jätta 😛 Retseptid, erinevate teraviljade pikad kirjeldused ja muu taolise vaatasin ainult diagonaalis üle.
Aga väga hea raamat oli, tõesti! Ja ma kindlasti tahan seda koju, seal on palju kasulikku, mida ikka ja jälle järele vaadata.
Ja Marika Blossfeldti raamatut tahan ka kindlasti.
Ja veel… Ja veel…
Ühesõnaga ma olen endiselt väga põnevil.
Laenutage või ostke omale “Puhta toidu raamat“. Sain täna raamatukogust ja olen alles 22 lehekülge läbi lugenud, aga olen juba vaimustuses – see lihtsalt vastab täpselt kõigile neile küsimustele, mis te mulle eelmise postituse kommentaarides esitasite. Lisaks ka neile, mis mul veel endal endiselt on.
Seletatakse algusest peale ilusasti kõik lahti – miks on hea, kuidas kasvatatakse, miks on kallim, kuidas seda endale rahaliselt lubada. Annab soovitusi, kuidas samm sammult mahetoidule üle minna, räägib laste toitumisest, mahetoidu kasvatamisest ja mahetoidu valmistamise põhimõtetest. Retsepte on ka.
Minu meelest võiks see olla iga inimese kohustuslik lugemisvara. Kui te pärast selle raamatu läbi lugemist ikka veel arvate, et mahetoitumine on täielikult mõttetu jama ja järjekordne äriidee, kuidas ullikestelt raha välja petta, siis jumal teiega.
—
Mulle kargas pähe kummaline võrdlus: minu jaoks on mahetoidu tarbimine nagu valimas käimine.
Selleks, et seda võrdlust rahuldavalt lahti seletada, natuke tausta ka.
Kirjutasin paar nädalat tagasi Oopile ja küsisin, mis tema kogu sellest ökovärgist arvab. Küsisin, sest ta on üks kõige laiema ja elutervema maaimavaatega inimesi, keda ma tean, lisaks kõige suhtes mõnusalt skeptiline. Nii et mind tema arvamus väga huvitas. Ta kirjutas päris pikalt, aga ma tsiteeriks siin üht lõiku:
Mõnes mõttes ei usu ma, et sellest oleks kasu enne, kui Hiina, Aafrika ja Lõuna-Ameerika samamoodi mõtlema hakkavad. Mitte, et seda kunagi juhtuda pruugiks. Ent kuni mahedus jääb pisikese seltskonna Ameerika hipide ja Euroopa koduperenaiste rõõmuks, ei ole sel suures plaanis mingit mõju.
Ma olen selle koha pealt üsna nõus. Et mahetoitumine on kahtlemata tervisele ja keskkonnale hea, aga viimast ei õnnestu meie praeguste pingutustega küll päästa, sest ma ei näe Aafrikat ja Hiinat just niipea täielikult ökoloogiliselt vastutustundlikule põlluharimisele üle minemas.
Samamoodi võib tunduda, et Eesti poliitika on p*rses ja et miks ma üldse vaevun oma tähtsusetut häält andma, kui nagunii saavad reformarid jälle pukki (see oli lihtsalt näide, mul ei ole reformi võimu kohta jõudnud mingit põhjapanevat arvamust välja kujuneda – erakonnana nad mulle väga ei sümpatiseeri, aga see on teine asi).
Mina ka tegelikult arvan, et mu hääl väga palju ei muuda. Aga valin ikka, sest mul on võimalus ja ma tahan sõna sekka öelda. Kui minusuguseid on palju, siis oleme juba arvestatav jõud.
Samamoodi annan endale aru, et mahetoidu eelistamisest ei saa veel niipeagi keskkonda päästvat üritust, aga ma sellegipoolest annan oma panuse, sest ma usun, et see on õige. Ja kes teab… Ehk kunagi toimuvad muutused ka maailmamastaabis? Olen küll enam kui kindel, et mitte minu eluajal 🙂
Aga kõige olulisem on ikkagi see, et tahan olla terve. Tahan, et minu pere oleks terve. Ja sellepärast ongi vaja süüa kvaliteetset toitu. Elementaarne, eks?
Tervislikumalt ja mahedamalt toitumine on mu eesmärgiks juba mitu aastat, ometigi on sammud selle poole väga visad tulema. Londonis hakkas juba miski paika loksuma, Eestisse kolides oli tagasilöök suur. Aga ega tahet pole sellest vähemaks jäänud 🙂
Nende aastate jooksul olen õige palju lugenud, uurinud ja mõelnud. Selle aja jooksul on järjest süvenenud veendumus, et võimalikult puhas, mahe ja kohalik toitumine on õige ja hea. Tervisliku toitumise teine aspekt peale maheduse on ju aga ka toidu kasulikkus. Tõepoolest, üsna kerge oli panna Londonis korvi organic sildiga sai, pasta ja liha. No vähemalt juurikakast oli igati asjalik samm.
Siiski-siiski. Igasugused tervislikust toitumisest kõnelevad raamatud räägivad eelkõige sellest, kuidas valget suhkrut ja jahu ei tohiks üldse kasutada, kõige ökom oleks mitte üldse liha süüa jne. Ma olen neid “tervislikke” retsepte siiani kulmukergitusega vaadanud – no kes see sellist juurkakuhja närib, ah? Mis toit see on, kus liha juures pole? Umbes nii.
Aga ma olen siiski üritanud. Ja ma ütleks, et olen ka olulisi edusamme teinud. Toidulaud on vähemalt poolenisti mahe, üsna kohalik, valmistooteid ostame väga vähe jne jne. Aga ma pole veel kaugeltki seal, kuhu tahaksin jõuda.
Laenutasin Marika Blossfeldti raamatu “Looduslik toit. Täisväärtuslik elu“, loen seda nüüd hoolega. Mulle tundub kõik see jutt nii loogiline! Ja mu mõistus ütleb, et just nii tulekski süüa. Aga keha, va reetur, sõdib vastu. Tahab liha ja kooki 😛
Tähendab, ei lihas ega koogis pole midagi halba, ma ei kavatse kummastki loobuda. Minu eesmärgiks on alati olnud lihatarbimise vähendamine (sest esiteks pole seda iga päev vaja, teiseks kurnab rohke lihasöömine keskkonda, kolmandaks tahan harjuda sööma rohkem taimetoite) ja puhtama liha söömine… Kookidega samamoodi – iga päev pole vaja, aga kord-paar nädalas küpsetaks ise ja tervislikest koostisainetest.
Mul on halb harjumus tahta iga toidukorra lõpul magusat suutäit. Londonis lahendasin selle puuviljadega – nii kerge oli, kui iga nädal kast koju toodi, aastaajast hoolimata. Sain usaldada valiku tegemise nendele – kui kohalikku polnud, siis muretseti võimalikult vähese keskkonnakuluga väljamaised asjad. Ikka selleks, et oleks valikut ja mitmekesisust, sest meie kliimas oleks muidu väga nukker.
Eestis on ilma korraliku suvise ettevalmistuseta väga kehvad lood. Jah, marju-moose jõudsime sügavkülma panna. Aga tahaks ju muid puuvilju ka! Pärnu ökopoodi satun harva, aga valik on noil kordadel alati jube kehv olnud. Banaan ja õun… No kas üldse midagi veel? Kiivi, apelsin, ananass – ma arvan, neid on ka vahel olnud. Aga viimastel kuudel pole midagi silma jäänud ja satun sinna kahetsusväärselt harva (lumevangistus jne, ühesõnaga enda laiskus :D).
Ja teate, tavapoest ei kisu ka miski ostma. No lihtsalt ei isuta. Enamik sealsest kaubast on veel toores, ei viitsi neid õunu ja pirne koju valmima tassida. Virsikud-nektariinid ja viinamarjad on mu lemmikud, aga kui nende hooaega pole, siis nagu ei tahagi. Kui saaks mahedalt ja kastiga koju, sööks küll kõike – õuna, apelsini, pirni… Sellepärast, et tean – see on puhas ja kasulik. Poes saadaval olevaid vilju aga ei taha, sest hetke valik ei ole maitselt minu jaoks midagi erilist ja tean, et need pole ka puhtad.
Ehkki, jällegi, olgem ausad – oleks ju tervislikum süüa seda tavapoe puuvilja kui šokolaadi ja küpsist 😀 Nii et ma täiesti tunnistan – minu enda viga. Lihtsalt seletan, miks ma viimasel ajal puuvilja ostmiseni eriti ei jõua. Küpsist ja šokolaadi ka ei osta, need lihtsalt on veel alles. Nüüd küll Abikaasa ostis jälle kaks kilo šoksi tegelikult, minu meelehärmiks. Ise seda kusjuures ei tahagi, aga kuni kapis on, seni tema ju sööb. No hea küll, las ta olla.
No üleüldiselt. Ma tunnen, et ma vist jõudsin mingile järgmisele tasemele. Lihtsalt teadlikkus on nii palju kasvanud ja Sandraga viimastel päevadel MSNis lobisemine on ka kaasa aidanud. Ma tundsin ennast natuke kehvasti, kui ta alustas poolteist nädalat tagasi blogi pidamist selle kohta, kuidas oma pere eluviisi mahedamaks muuta ning juba nüüd on tema toidulaud suuremalt jaolt mahe ja tervislik. AGA! Ma sain aru meie suurest põhimõttelisest erinevusest 🙂 Tema on hautiste-padade peal üles kasvanud ja liha pole ka kunagi eriti söönud – lihtsalt sellepärast, et isu pole. Minu lapsepõlves oli tavapärasem toit. Meelde tulevad ema küpsetatud pannkoogid… See, kuidas endale pärast kooli leiba-saia praadisin või makarone keetsin ning neid ketšupi ja praelihaga sõin. No need olid lihtsalt mõned näited, mis esmapilgul pähe kargasid. Ja arvan, pigem oli minu toidulaud selline keskmine Eesti oma…
Ühesõnaga harjumuse asi. Puhtalt harjumuse asi! Aga see omakorda suurendas mu motivatsiooni tohutult. Jah, minul ja Abikaasal on raskem ennast tervisliku toidu peale ümber harjutada, aga ma usun, et kui on ettevõtmist ja tahtmist, USKU, et see on õige ja et see võib olla sama maitsev… Siis saame sellega hakkama.
Ja kui meie lapsed kasvavad üles meie kõrvalt seda tervislikku toitu süües, siis nad ei teagi muud ega oska tahta. Jah, nad söövad ka lasteaias, koolis, sõprade juures. Ma ei kavatse neid keelata, kõike peab maitsema. Enamasti söövad nad ikkagi kodus ning siin tahan ma teha neile tervislikke sööke. Ning kui nad küsivad, miks me sööme nii ja mitte teisiti, siis seletadagi lihtsate sõnadega ära, miks me arvame, et nii on õigem. Usun, et nad harjuvad selliste valikutega ning järgivad neid ka edaspidises elus.
Või noh, kindlasti 100% ei järgi. Oma elu peale minnes lähevad kindlasti mugavamaks jne. Võivad, ei pruugi… Enamik noori vast pigem läheb. Aga küllap aastatega ja oma lastega tuleb tervislikum toitumine jälle au sisse. Mina tahan lihtsalt omalt poolt anda võimalikult hea baasi.
Meist ei saaks kunagi maitsetute juurikate närijaid, ma ju tunnen ennast ja Abikaasat. Me oleme praegu harjunud selle “tavalise” toiduga… Ma usun, et me harjume ümber, aga need peavad olema ka põnevad ja mitmekesised toidud. Ja kindlasti jääb ka mõni patt, millest ei suuda loobuda – leian, et ei peagi. Olgu see siis kohv, valgest nisust pasta, mis iganes.
Aga tegelikult on meeletult palju asju, mida me ei ole proovinud. Ja Abikaasa on õnneks äärmiselt edumeelne, tahab ka seda kõike katsetada. Muidugi ta aeg-ajalt viriseb, kui koos poes käime, sest tema meelest kulub mahetoidule nii palju raha – aga kui ma talle kuu kokkuvõtteid näitan, siis näeb isegi, et pole hullu midagi. Nii palju jama jääb lihtsalt ostmata.
Nii et mul on nüüd eesmärgid. Muretseda koju mitu kokaraamatut, kus on just sellist tüüpi retseptid (no ja netis on ju ka maheteemalisi kokandusblogisid – Aet näiteks). Hakata teadlikult sealt näpuga järge ajama ja nädalamenüüsid koostama. Ja katsetada, katsetada, katsetada. Küll me leiame, mis meile meeldib. Küll me harjume 🙂
Ma ei ole kindel, kui palju me jõuame sel suvel kasvama panna, esmane prioriteet on remont. Aga päris mitmeid asju saab meie aiast niigi ja turg on olemas, mahering ka. Ma üritan järgmiseks talveks võimalikult põhjalikult valmistuda.
Ma üritan edaspidi võimalikult palju asju ise teha. Jogurt, jäätis ja majonees on esimesed asjad, mis plaanis, aga mõtlen ka leivale, pasteedile, pelmeenidele… Vaatame, kuidas ma jõuan ja viitsin.
Ma üritan hakata ise rohkem süüa tegema. Miskipärast see ei meeldi mulle, tundub nii ajakulukas ja tüütu, pean oma suhtumist muutma. Muideks, eelmises lõigus mainitud asjad tunduvad kuidagi kergemad teha, kuna tegu on ÜHE asjaga… See on minu jaoks midagi muud, kui terve õhtusöök. Aga alustuseks piisab sellestki, kui ma valin retseptid ja ostan vajalikud koostisosad – Abikaasa teeb siis söögi valmis 😛
Ma üritan vähendada igasugu tühjade toitude osakaalu, aga hulluks sellega ei lähe. Igasuguse hea vägisi keelamine ei vii kuhugi. Kui on ikka väga suur isu, siis sööme.
Aga kui on õige meelestatus ja põhjalikud teadmised sellest, mida paljud toidud sisaldavad või kuidas neid toodetakse, siis jääbki palju jama söömata, sest isu lihtsalt ei teki – seda ma tean, omast kogemusest. Mul on see meelestatus juba üsna hea.
Ühesõnaga ma loodan, et hakkame nüüd jõudsamalt soovitud suunas liikuma. Põhimõtted on veidi selgemad ja kokaraamatute abi on ilmselt see, mis siiani puudu olnud. Oma aruga lihtsalt ei osanud neid “teistsuguseid” toite teha. Nett on küll põhjatu infoallikas, aga hetkel tundub raamat mulle lihtsam – ei pea otsima ega mõtlema, lihtsalt lehitsen ja valin paljude kasulike asjade seast parasjagu kõige ahvatlevamana tunduva välja, et seda siis katsetada. Tahaks seda, seda ja seda raamatut… Ja see tundub ka ahvatlev ja… Ja kindlasti on veel midagi 😛 Ma tõesti tunnen esimest korda elus vajadust kokaraamatute järele, hämmastav! Siiani olen mõelnud, et see on mõttetu raharaisk, kuna netist saab kõike.
Ma olen väga põnevil!
Tage pakkus kunagi välja, et kui ta järgmisele kaltsukatiirule läheb, võib ta mu kaasa võtta, et Pärnu poode tutvustada. Olin rõõmuga nõus. Eile käisimegi – eriti hinnaline oli see, et Abikaasal oli vaba päev, sain mõlemad lapsed tema hoolde jätta.
Vaja mul otseselt midagi polnud, tahtsin rohkem just poodide asukohti ja üldist olemust näha. Käisime Tallinna maanteel ja Riia maanteel, Shalomis, Samaarias, Humanas… Ah, ma kõike täpselt ei mäletagi. Aeg oli mul limiteeritud, nii et igale poole ei jõudnud ka.
Mööblipoest leidsin ühe numpsiku tugitooli, mis maksis €25 ja mida ma väga oma tulevasse koju tahaks. Praegu poleks seda küll kuskile panna, st jääks teisele poole ootama, kuni elamist laiendame. No ühesõnaga, jäi esialgu poodi.
Aga lastele ikka paar asja ostsin. Poisile kollase body (30 senti) ja Plikale punased püksid (60 senti). Plikale kaks paari villaseid sokke/susse (€1 paari eest) ja Humanast kastitäie puidust mänguasjade juppe (€2.25), millest sain kokku kaks täiskomplekti ja kaks poolikut. Väga äge oli neist juppidest tervikut kokku panna – otsisin netist pildid välja ja kahe kohta isegi leidsin. Selleks googeldasin Ikea mula, hiljem vist muid asju ka… Pidin palju pilte läbi vaatama, aga leidsin õiged.
Ühel tornil on paar ketast vahelt puudu (tegelikult ühe leidsin pärast pildi tegemist vaiba pealt), aga mis sinna ratastega karu aukudesse käib ja milleks nood kaks pulka head on, seda ei teagi.
Igatahes oli tore Pärnu teise ringi poodidega tutvuda. Loodetavasti saan Tagega edaspidigi kaasas käia ja teinekord on ehk rohkem aega. Kui juba kodu sisustamine käsil oleks, siis oleks küll igasugu põnevat kraami leidnud. Milleks osta mööblit uuena, mina sellest küll aru ei saa 😛
Arutasime Abikaasaga täna, kuidas toidu arvelt kokku hoida, ilma et kvaliteet kannataks. Jõudsime ühisele järeldusele, et mahl ja sink on ilmselt need asjad, millele meil kõige rohkem tarbetut raha kulub. Ja suurendama peaks muidugi eelkõige värske kraami ja igasugu juurikate osakaalu.
Otsustasime mahla joomise ära lõpetada. Võib ju ennast petta sellega, et mahl on oh kui kasulik, aga poemahlad, mis pealegi suhkrut sisaldavad (meie suur lemmik on ju virsik, seda ei saa ilma kuidagi), ei ole mingid suuremad vitamiiniallikad. Niisiis tuleb sellest mahlajoomise harjumusest/sõltuvusest lihtsalt vabaneda ja ongi kõik. Kui on janu, joome edaspidi kraanivett 😛
Ploomimahlaga on väheke teine asi – see pole meie jaoks lihtsalt mahl, see on elutähtis osa meie lemmikmagustoidus jäätisekokteilis. Kui veel ise jäätist tegema ka hakata, siis see patt võib meile jääda, arvan ma. Lihtsalt mitte liiga tihti.
Aga ma tegin just statistikat, olen ju aasta algusest saadik kõik ostetud toidu usinasti kirja pannud. Nii et tean nüüd täpselt, mida me kahe kuu jooksul söönud oleme. Sain 75 erinevat asja, sorteerisin selle listi kogusummade järgi.
Tabeli tipus kroonis etteaimatavalt piim. Kahe kuuga 107 liitrit, €48. Nojah, sellest 107 liitrist on 31 liitrit maapiima, mis pärit Abikaasa sugulaselt, aga maksta lubas ta vaid ühe korra, siis sai 10 liitri eest… Nii et 21 liitrit on põhimõtteliselt tasuta.
Teisel kohal on mahl – 52 liitrit, €42. Sellest 36 liitrit virsiku- ja 14 liitrit ploomimahl, mõni muu ka veel. Noh, meil on hetkel 16 pakki mahla kodus varuks ka… Aga kui see otsa saab, siis juurde ostame vaid ploomimahla ja sedagi mõõdukas koguses.
Kolmandal kohal on sink – 3,7 kg, €24. Võileibade söömist tuleb vähendada, aga mitte liigselt – mu hommikukohv ja võileivad on pühad, see käib mõnusa päeva algusega kokku. Ja küüslaugujuustu-singi-kurgi leivad on ühed suured lemmikud… Noo, ma mõtlen, et ehk katsun üle päeva võileibu ja putru süüa. Ehkki putru süües läheb kõht tunni-paariga tühjaks, täiesti masendav. Ja hommikul krõbuskeid süüa pole mulle kunagi meeldinud. No eks näis. Tegelikult oleks suur asi juba seegi, kui võileivad jääks vaid hommikusöögiks, praegu on need liiga sageli ka minu lõunasöök või meie hilisõhtune snäkk. Ehk peaks hoopis nende kordade vähendamisele keskenduma ja hommikusöögi esialgu rahule jätma.
Neljandal kohal on maitsestamata jogurt – 12,4 kg, €20. Plika on jogurtisõltlane ja mulle maitseb ka, kui maasika- või vaarikamoosiga segada, njämm. Jogurtit hakkan ise tegema, saab kolm korda odavamalt.
Viiendal kohal – pelmeenid! 3,9 kg, €15. Korra kuus pelmeene süüa oleks täiesti okei, aga kahe kuuga kümme pakki on liig mis liig. See on puhtalt meie enese organiseerimatuse küsimus – nädala menüü tuleb ette teha, poes teadlikumalt käia. Siis juhtub vähem seda, et poest midagi tuua ei oska, õhtul on aeg hiline, ise oleme väsinud ja tüdinud, ja jälle viskame pelmeenid pannile.
Kuuendal kohal valmistoit, €14. Kaks korda tõi Abikaasa töölt mulle sooja toitu, Rootsi-reisile ostsime laeva salatit kaasa ja tagasi tulles Pärnu tee peal mingit sooja kraami. Ja ükskord tuli selline koogiisu, et Abikaasa tõi Selverist. Reisida on juba küll saanud, raha selleks enam nagunii pole 😛 Ja ülejäänu on jällegi organiseerimatuse küsimus – vabalt oleks saanud ise süüa teha ja kooki küpsetada.
No ja sealt edasi suhkur (1,5 kg – €12), juust (4,3 kg, €12), makaronid (7 pk/3,2 kg – €11), kohv (2 pk/1 kg – €10), kohvikoor (26 pk/5,2 l – €10), jäätis (6 l – €8), leib (12 tk/6,8 kg – €8), majonees (4 pudelit/3,6 kg – €8), suitsuvorst (3 latti, €8), või (6 pk/€7), hapukoor (9 pk/4,5 kg – €7), pasteet (1,5 kg – €7), jahu (2,75 kg – €6), sai (14 tk/4,9 kg – €6), riis (1,5 kg – €6), munad (70 tk, €6), hernesupp (3 purki – €5), hakkliha (2 kg – €5), kartul (11 kg – €5), suitsulatikas (2 tk – €5), kohupiim (1,3 kg – €5), banaan (2 kg – €5), kurk (1 kg – €4), pomelo (2 kg – €4).
Nonii, nüüd sai top 30 kirja. Värskest kraamist jõudsid sinna ainult banaan, kurk ja pomelo, sedagi täitsa lõpus. Panen ülejäänud asjad ka kirja, aga summasid ja koguseid ei viitsi rohkem kribada.
Õli, (maitsega) jogurt, kaerahelbed, kanafilee, sojakaste, šampinjonid, kapsas, tatar, kaneel, keefir, manna, heeringafilee, rosinad, salat potis, sinihallitusjuust, šokolaad, kakao, sinep, merevaik, idud, kamajahu, Plika krõbuskid (no need kamapallilaadsed), sibul, tomatipasta, kanakints, porrulauk, apelsin, kirsstomat, lillkapsas, marineeritud pepperonipaprika, vürtsikilu, kiivi, külmutatud herned ja oad, küüslauk, ingver, kartulitärklis, rosinakukkel, redis, tuunikala õlis, hiina kapsas, odrakruubid, porgand, kaalikas, sidrun.
Kõige mõttetum osa kogu selle kraami hulgast on kahtlemata pelmeenid, valmistoit, šokolaad, Merevaik ja rosinakuklid. Jogurtit ja majoneesi loodan edaspidi ise teha, mahla ja singi tarbimist oluliselt vähendada, saia asemel pigem sepikut osta. No ja palju-palju-palju rohkem värsket kraami. Idusid võiks ise idandada.
Piimatooteid tuli kokku 115 liitrit ja 30 kg, lihatooteid 14 kg, kala 1 kg, puuvilju 7,5 kg, kartuleid 11 kg, juurikaid ja värsket kraami ka 11 kg. Ega need kilod vist otseselt midagi ei ütle, aga no ilmselgelt on näha, kus võiks vähendada ja kuhu juurde panna…
Muidugi on meil kapid praegu varusid täis ka – mahla, pastat, kõikvõimalikke kuivaineid, riisi, kartulit jne. Et ega me tegelikult kõike seda ära söönud veel pole. See selleks.
Üks on selge – piimajoomist siin majas vähendama ei hakata 😀
Aga üldiselt oli päris hariv enda jaoks seda statistikat teha. Üritame märtsis tunduvalt teadlikumalt toituda, eks kuu aja pärast siis vaatame, kas asi on paranenud!