Mõtlesin, et paneks oma praeguse seisu toidumajanduses täiesti ausalt kirja, äkki motiveerib natuke muutma ja teeb sihid selgemaks. Aga hoiatan ette, et sellest tuleb üks erikuradipikk postitus, ma ju ei oska lühidalt ja üldiselt, ikka pikalt ja põhjalikult.
Räägiks kõigepealt minu põhimõtetest, ideaalist.
Usun, et mahemärgiga tooted tõesti on mahedad. Tean, et paljud kahtlevad ning arvavad, et küllap öösel ikka põllule keemiat puistatakse. Mina aga usun sellesse, et mahemärgi saamine on kallis, kontroll kõva, rikkaks sellega Eesti oludes nagunii ei saa – seega teevad inimesed seda siin pigem hingega, missioonitundest. Mis puutub välismaisesse mahekaupa, siis loodan sama. Ideaalis eelistan võimalikult väikeseid tootjaid – jällegi selle mõttega, et pigem on väikefirma see, kes teeb asja hingega ja hästi. Samas ei ole ma üdini skpetiline suurkontsernide mahesarjade suhtes – kasutades filmist Food, Inc laenatud mõtet: ilmselgelt toodavad nad mahedalt kasumi saamiseks, mitte sellepärast, et neid tabas äkitselt valgustus ja süümepiinad reostunud toidu ja keskkonna pärast. Sellegipoolest on mahetoit tervisele parem, kui tavaline. Ja kui mu rahakott ei võimalda osta Eesti mahepastat, ostan Rimist poole odavamat Itaalia mahepastat, mitte kõige odavamaid ja tavalisemaid Selveri makarone. No see oli lihtsalt üks suvaline näide 🙂
Eelistan alati võimalikult kohalikku – Eestimaist, eriti Pärnu lähedalt pärit tooteid. Mahemärgi olemasolu on küll tore lisa, aga kohaliku puhul on tähtis pigem see, et võiksin tootjat/kasvatajat usaldada – teadmisest, et ta kasvatab oma kraami/loomi puhtalt, on mulle küll.
Tahaks hakata järjest rohkem ise kasvatama ja kõik eeldused on selle jaoks olemas. Samas, tundes ennast – ülearu ma aias rassida ei viitsi. Nii et igasugu värki, mille eest peab rohkem hoolitsema, kasvataks vaid nii palju, et saaks hooajal oma aiast süüa, aga nt maasikaid sügavkülma ostaks ikka turult. Õunapuude ja marjapõõsastega on ses mõttes kergem – ei vaja nii palju hoolt, ei pea igal aastal uuesti istutama, sealt saab talvevarusid ka. Õunamahla tahaks ise teha ja… Aga hea küll, see kõik on tulevikumuusika, see suvi läheb põhirõhk kodule, mitte aiale.
Et süüa aasta läbi võimalikult kohalikult ja rahakotisõbralikult, on hädavajalik suvine valmistumine ja SUUR sügavkülmik. Tavakülmkapi omast ei piisa, isegi meie kolme sahtliga sügavkülmik on haletsusväärselt väike (ja seegi on praegu ema juures, kuniks oma elektrisüsteemi uuendatud saame). Pikemas perspektiivis peaks näiteks kirstu lisaks ostma – siis saaks sinna panna igasugu marju ja rabarberit ja… No ja supipõhjasid võiks teha ise varuks ja… Kui liha väiketootjalt osta, saab sageli suurema koguse korraga, seda võiks siis külmutada… Võimalusi on lõputult.
Aga kuidas lood siis praegu on?
Leib-sai. Ostame Selverist Pere Leiva lahtisi variante: vormi- ja põrandaleib, Lahe sai. Just sellepärast, et need on enamasti pehmed ja värsked, ühtki kilekotistatud toodet selliselt ei saa. Vändra Leiva tooteid kiidavad paljud, aga mina olen alati sattunud neid siis ostma, kui need enam oma esimeses värskuses pole ja seega on lahtine leib-sai alati maitsvam tundunud. Aa, aga Abikaasa vanaema juures sain Vändra Leiva odrasepikut kliisepikut (või speltasaia?), mis oli küll pehme ja mõnus ja maitses isegi hästi – tavaliselt mulle sepik üldse ei maitse. Peaks teadlikumalt poes saia asemel seda sepikut võtma 😛
Ideaalis küpsetaks muidugi kõike ise, reaalis ei tunne, et veel viitsiks. Kunagi kindlasti! Ja kuna mul on tugev eelarvamus oma usinuse suhtes, siis kujutan ette, et meie peres oleks tänuväärne abiline leivaküpsetusmasin – siis oleks käevaeva vähem (ja ei ole vaja tulla ütlema, et tegelikult see pole üldse raske – ma tean, ma tean, olen kuulnud). Mõned masinad pidavat isegi musta leiba tegema, just sellist tahaks… Aga no see kõik on tulevikumuusika, niipea masina jaoks raha kindlasti pole.
Ausalt öeldes ei näe ma ennast niipea leiba-saia ise küpsetamas, seega võiks esialgu üritada lihtsalt mahetoodetele üle minna. Vändra Leib on ju ometi kohalik. Ja see sepik oli tõesti hea! Kui nüüd mõne hea leiva ka leiaks… Ja seda kõike pehmelt saaks… Siis ju täitsa võiks. Aga seni ostan Selverist lahtist leiba-saia edasi ja ülearu ei põe.
Piimatooted. Hetkel on kapis Selveri omatoodetest piim, kohvikoor, hapukoor ja või ning Rimi jäätis. Kohupiima ja maitsestamata jogurtit ostan võimalusel Saidafarmi omi, sest need on mahedad ja hea hinnaga – Pajumäe on tunduvalt kallim. Tegelikult Pajumäe liitrine jogurt on okei hinnaga, aga seda Selveris pole ja kaugemal ma hetkel eriti ei käi. Närvi ajab see, et Saidafarmi jogurtist on sageli alles vaid hinnasilt, Pajumäe pisike tops on aga nii kallis, et olen ikka sunnitud tavalist ostma. Peaks Selverisse kirjutama ja nurisema – nõudlust ilmselgelt on, miks rohkem sisse ei võeta.
Piima saame aeg-ajalt ühe Abikaasa maal elava sugulase käest, kes seda kaks korda nädalas linnas müümas käib. Raha ta selle eest keeldub võtmast, aga samas ta käib meie juurest läbi vist pärast müümist, st ainult siis, kui midagi üle jääb. Peaks temaga uuesti rääkima, et ta ikka alati tuleks – me hea meelega maksaks, tahaks ju piima saada!
Kui ta käib, võtame kuus liitrit. Siis saab kohvikoore ka sealt ilusti ära koorida. Aga maapiimaga on muidugi see jama, et esiteks see läheb suht kiirelt hapuks – no meil on köök ka hästi palav tänu kütmisele, nii et külmik ei suuda ka vist piisavalt jahutada… Neli päeva see piim igatahes ei seisa. Ja iga päevaga tuleb järjest rohkem seda rasva maiku külge, siis ei maitse enam nii hea. Ehkki viimasel ajal olen ära harjunud või siis koorin paremini, et maitsel pole enam viga.
Ise kooritud kohvikoor läheb muidugi eriti kiirelt tükki ja näeb halb välja. Ma ei saa täpselt aru, on see juba hapuks läinud või lihtsalt tükkis (no ma ju homogeniseerimisega harjunud linnalaps :D). Samas on selline mõnus rahulolu, kui olen oma käega maapiima koorinud ja seda koort siis kohvile kallan 😛
Ideaalis jooks kogu aeg maapiima ja eriti kena oleks, kui seda saaks üle päeva – aga kui seda ukse taha kätte ei tooda, siis… Siiani pole viitsinud kindlal kellaajal kohale minna, ehkki tean, kus müüakse, pole väga kaugel, käib kolm korda nädalas ka. Peaks selle sugulasega ikka uuesti rääkima… Ja usinamaks hakkama.
Ideaalis teeks kah jogurti ja toorjuustu ise nagu Kessu – peakski talt küsima, kuidas täpselt, seda võiks isegi katsetada, tundub lihtsam, kui leiva küpsetamine (ja ei, endiselt pole vaja tulla ütlema, et tegelikult on leivaküpsetamine ka lihtne).
Või ja hapukoor võiks ka mahedalt saadaval olla. Tegelikult Nopri (vist?) võid ma mahepoes nägin ja mu meelest kuradi kallis oli… Samas ega meil seda võid ülearu palju ei kulu ja paljusid muid asju ostan küll hoolimata kallimast hinnast mahedalt (tegelikult, võiga on sama teema mis suhkruga – kui ei küpseta, ei kulu pea üldse, küpsetades aga kuradi palju). No ma ülearu suuri süümekaid ei tunne, kui Selveri omi ostan, vähemalt Eestis toodetud ja nii. Aga tegelikult võiks olla kui mitte mahe, siis vähemalt mingi väiketootja värk.
Jäätist oleme siiani ostnud suvalist soodushinnaga vaniljejäätist suurtes pakkides, kokteili jaoks. On plaan proovida ise teha, õige varsti tahaks selle ette võtta. Praegu veel kogun ennast 😛
Juust on enamasti Tori-Selja piimaühistust. Kohalik ja odav. Ei tea, mida sisaldab. Peaks ilmselt uurima. Kui otsa saab ja sealt nii kiirelt uut pole tulemas, siis ostame Selverist midagi suvalist ja soodsama hinnaga, muidugi ikka juustu, mitte juustulaadset toodet.
Oleks ideaalne, kui oleks kuskil lähedal mingi väiksemat sorti meierei, kes teeb kõiksugu puhast kraami – Maidenil on ses mõttes ideaalne seis, Nopri meierei on tal praktiliselt naaber vist. Mahemärk pole siinkohal üldse oluline, Nopri taolist kohta ma usaldan küll täiega.
Munad. Nendega on praegu kehvasti. Poes on vabapidamise munad suht kallid, seega olen ostnud tavalisi. Hetkel on isegi mingid Läti omad, sest olid odavad, ehkki Eesti variante oli kindlasti kümneid kõrval. Häbi-häbi 😛 See mahering, mis Pärnus just tööle hakkas, neil on vabapidamise munad 3 kr/tk. Põlgan kalliks. Mormelar teadis kedagi, kelle käest vabapidamise mune saab, aga praegu on see aeg, kus kanad eriti ei mune, hinnast ma tegelikult ka ei tea. Iirise ema töökaaskased peavad kanu ja olid põhimõtteliselt nõus mõned juurde võtma, et meie ka mune osta saaks, nende muna hind on normaalne – 1.50 kandis. Me tegelikult andsimegi tellimuse sisse, et nad siis võtaks kanu juurde, aga ega sealt enne suve ikka midagi ei tule ja üldse ma ei tea, mis sellest sai, peaks Iirise emalt üle küsima, ta lubas nendega rääkida. No ja need kõik on vabapidamise munad, ühegi kohta ei tea, mida neile kanadele sisse söödetakse. Tahaks loota, et ikka puhast kraami. Igatahes pigem vabapidamine kui puurikanade munad. Praegu aga ostame enamasti Selveri mune :S
Kuivained ja krõbuskid. Need on küll pea kõik mahedad, Eesti tooted ju olemas ja täiesti ok hinnaga. Hetkel on kapis mahetoodetest speltanisu püül, täistera nisujahu, tatratang, kamajahu, manna, Balsnacki krõbuskid (rukis, oder, hernes jne, said just mahemärgi ka külge) Plikale jogurtiga söömiseks, speltanisu helbed ja täistera kaerahelbed pudru tegemiseks.
Tavatoodetest on kartulitärklis, riivsai ja Manni odratang – viimast saab mahedalt ka, lihtsalt Abikaasal tuli mõte ja ostis Selverist, edaspidi ikka mahe. Kahe esimese kohta ei tea, oli lihtsalt vaja ja ostsime.
Speltanisu helvestest puder Plikale tegelikult peale ei lähe, ma ei teagi miks, minu meelest on hea. Ja viimane laar täistera kaerahelbeid on ka nii kestasid täis, et Plika sülitab pudru välja ja keeldub söömast. Varem seda jama nagu polnud… Peaks vist midagi muud katsetama.
Valget jahu tahaks tegelikult võimalikult vähe kasutada, samas täistera nisujahu rikub toidu maitse ära 😀 Mahe valge nisujahu sai otsa, ostsin nüüd selle speltanisu – peaks väheke tervislikum olema. Ja noh, eks ole vaja lihtsalt maitseharjumusi muuta, eks… Aga praegu täistera nisujahust tehtud tooted ikka ÜLDSE ei maitse. No kohe vastik on! Sihuke vastik karaski maitse tuleb külge… Mulle karask ei maitse 😛
Pastatooted. Hetkel on kapis õige mitut sorti. Tavaliste Selveri sarvekeste paki lõpp. Pool pakki Tootsipeenra mahepastat kõrvenõgese maitsega. Suvalised Saksamaised munamakaronid, need linnupesa laadsed, hiina nuudlite tegemise jaoks ostsin. Rimi enda märgi all Itaalias valminud mahepasta – valgest jahust muidugi… No igatahes, tahaks ikka kodumaiseid tarbida. See tavaline täisterapasta oli neil täitsa okei, Abikaasa tegi maitsva kastme peale ja mingit vahet polnud mu meelest. Kõrvenõgese omad eriti ei maitsenud… Tahaks kukeseeni proovida. No ja kui mul on nõrkusehetk, kus tahaks raha kokku hoida, siis ostan noid Rimi omi, tavalisi enam mitte.
Ideaalis igatahes ainult Eesti mahepasta. On ju täiesti olemas! Ja kui mitte liiga tihti süüa, siis pole nii kallis ka 😛 Ise pasta tegemise kavatsust pole küll mitte mingisugust.
Riis. Hetkel on kapis mahepoest ostetud Rapuntzel pikateraline naturaalne riis ja Rimist ostetud ICA mahe jasmiiniriis. Esimene näeb pruun välja, teine on vist valge. Hinnavahet neil ei teagi. Me riisi palju ei söö ka. Võiks korra nädalas, aga hetkel pigem harvemini. Mulle riis väga maitseb, Abikaasale mitte nii väga – ja tema teeb süüa 😀
Suhkur ja mesi. Oh, vaevaliselt on see läinud, aga valget suhkrut enam ei kasuta. Abikaasa joob kohvi meega, mesi käib vahel ka koogi ja saia peale… Mina joon oma kohvi suhkruga, põhiline suhkur kulub muidugi hoopis kookide sisse. Praegu kasutan indiaanisuhkrut, mis on rõvedalt kallis (veidi üle €10 kilo), aga mahe, tervislik, sisaldab igasugu vitamiine ja maitseb nagu kukekomm 😛 Harjutan ennast teadlikult vähem suhkrut kasutama – kohvi sees vähendan vähehaaval suhkru hulka, koogiretseptides on ka sageli üle pingutatud, vähemalt piisab täiesti.
Ma ei tea, kuidas seda indiaanisuhkrut säilitada – kodus mitte õhukindlalt suletud kotis läks see kõvaks ja tükki. Kohvi sees pole probleem, koogitaignas küll. Olen potis sulatanud või siis sõelunud, osa on ju ikka peenike. Aga tegelikult tahaks küpsetistes suhkru asemel edaspidi hoopis agaavisiirupit kasutada – pidavalt olema suhkrust magusam. Ja tervislik. Ja ehk odavam ka. Tean, et Kessu ostis seda Londonist Sainsbury’st oma emale, olevat hea soodne olnud. Eestis kindlasti kallim, aga ma pole jõudnud seda teemat veel uurida. Kui meeles on, küsin järgmine kord Mahedast Margist.
Mesi pole mahe ja sellest on mul suva ka. Abikaasa vanaema kaudu saime Häädemeeste mett… Jõuludeks purgi Saaremaa mett. Mesi on mesi, vast on nii hea küll 🙂
Mahlad. Ploomimahl on jäätisekokteili jaoks. Niisama joomiseks on õuna- ja virsikumahl. Õunamahl on ise tehtud, saime Abikaasa sugulaselt, aga see on nii magus! Veega lahjendamine pole point, hapumad õunad peaks olema. Maitse asi. Nüüd on see vist külmunud seal konkus, võimalik, et ka käärinud… Suvel ehk saame juba ise teha, oma aia õuntest. Ploomi- ja virsikumahla ostame poest, viimast joome liitrite kaupa. Kui Largo mahlal korra soodukas oli, harjusime sellega nii ära, et Aura oma tundub nagu morss. Aga sellel on pidevalt soodukas ja Largol pea mitte kunagi. Päh.
No ja ma ei kujuta ette, ploomimahla teha oleks ju võimalik, aga keeruline… Virsikumahlast üldse ei räägigi. Mulle ei meeldi, et need mahlad suhkrut sisaldavad, tahaks teada, kui palju (pakil pole ju kogust/protsenti kirjas). Ploomimahl võikski vähem magus olla, sest jäätis ise on piisavalt magus. Samas kui teeks ise jäätist, siis ei peaks nii magusat ju tegema… Oh, ma ei tea. Aga ei ploomi- ega virsikumahlast pole nõus loobuma – nii et ostan seda, millel soodukas ja vaatan ainult, et glükoosi-fruktoosi siirupit sees poleks (see on veel kahjulikum kui suhkur).
Värske kraam. Hetkel on kodus maheringilt saadud mahekartul ja -sibul, Selverist ostetud Eesti porgand ja Hiina küüslauk (edaspidi saab maheringilt seda), Grüne Fee salat ja Luunja kurk. Viimased kaks peaks vist olema üks firma? Lugesin vähemalt, et Grüne Fee kurgipõllud asuvad Luunjas. Mahemärki muidugi pole, aga väidetavalt ei kasuta nad kemikaale – kena igatahes, et veidi kodumaist keemiavaba kraami aastaringselt saadaval on. Siis on veel Selverist ostetud ingver (hiina nuudlite jaoks) ja eile ostsin mahepoest Eesti kapsa, et Poisile püreed teha (jõuaks nüüd ainult tegudeni).
Tahaks võimalikult palju kraami ise kasvatada, maheringilt tellida, turult osta (aga seal ka alati häda, et ei tea ju, kas on usaldusväärne müüja või mitte). Sellist kraami, mis Eestis ei kasva, pigem mahepoest – aga nagu korduvalt varem kurtnud olen, siis puuviljade koha pealt on valik kesine ja kallis. Peab rohkem suvel valmistuma ja talveks külmutama, siis on edaspidi kergem.
Praegu ostan seda, mida vaja läheb, enamasti Selverist – maheringil pole hetkel eriti valikut.
Lihatooted. Vist kõige valusam koht üldse. Tahaks lihatarbimist järjest vähendada, aga praegu on see meie elus veel küllaltki olulisel kohal. Maheliha praktiliselt ei tarbi – Märjamaa lihatööstusel midagi on, aga… Noh, Abikaasa töö kaudu saime ükskord sealiha osta, see oli talus kasvanud rõõmus ja suht mahe siga. Aga muidu on igahommikuste võileibade peale Selveri pasteet ja Selverist ostetud sink – mõlemal sees E621. Toidus kasutame peamiselt Rakvere kodust hakkliha – mingeid lisaained selles minu teada pole, aga noh, kuidas neid loomi seal kasvatatakse, ega ma ülearu palju ei eelda.
Sinki peaks ostma mõnelt väiketootjalt (kui teaks mõnd kohta, kust kindlalt puhast kraami saaks, siis läheks ostaks kohe), suitsusink on niiiii hea. Suitsuvorsti jahimeestelt, kes ise teevad – Merlis tõi kunagi oma isa põdralihavorsti, njämm. Liha samuti väiketootjalt – suurema koguse võiks osta, teha osa hakklihaks (masin on kodus täiesti olemas), osa lõigata sobiva suurusega tükkideks, külmutada. Noh, või siis osta kogu aeg turult ja värskelt, aga sinna hetkel pea üldse ei satu, ei tea kah nendest müüjatest midagi. Mormelar tegelt soovitas küll mingeid kohti, peaks tema kirja uuesti üle lugema. Pasteeti võiks ju kah ise teha, päris palju teevad. Aga tundub jube nikerdamine…
No vähemalt ei söö me mingeid imelikke vorste, mis sisaldavad jumal teab mida. Ikka sink või täissuitsuvorst.
Aa, pelmeenid võiks vist ka siin ära mainida. Neid on meil alati sügavkülmas, laiskushetkede puhuks. Uvic hiina pelmeenid hetkel, need maitsevad hästi, olid Selveris soodukaga. Aga eelistaks Maahärra omi – ainsad, millel pole sees E621. Ja ideaalis teeks üldse ise. Neid peaks ju saama samamoodi külmutada? Kunagi kindlasti proovime.
Kala. Sööme hetkel vähe ja kaootiliselt. Suitsukala maitseb väga, seda ostame vahel, kui ette jääb. Räime ostsime turult. vürtsikilusid poest.
Kohv, kakao, tee. Ostan juba pikemat aega Rimist ICA mahesarja kohvi. Suht okei hinnaga, mugav osta. Peaks tegelikult vaatama, mis mahepoes saada, pole siiani viitsinud. Palju ei joo (enamasti tass päevas, vahel kaks, vahel üldse mitte), loobumise kavatsust pole. Kakaod vahel joome. Hetkel on mingi tavalise kakao lõpp alles ja ICA mahe ootamas. Kui need otsas, ostan vast Eesti Meie Margi oma. Teed me ise ei joo, mõned suvalised pakiteed on külaliste jaoks – kuskilt saadud, ise pole ostnud.
Maitseained, õli, küpsetamise kraam. Meresool – UK ajast, peaaegu otsas, üks Santa Maria oma, soolaleivaks toodud. Kui need otsas, ostan mahepoest Himaalaja soola. Pipar on mingi suvaline terapipar, eks seda võib edaspidi ka mahepoest vaadata. Santa Maria liha üldmaitseaine – kunagine lemmik, hea mugav hakkliha jaoks, aga kui otsa saab, siis juurde ei osta – E621 ju sees.
UK ajast on mahedalt puljongikuubikuid, basiilik ja tüümian, tavatoodetest loorberilehed, purustatud pähklid ja mandlid koogi sisse, vanilliekstrakt. Kaneeli on tavalist ja mahedat ka, rosinaid ostsin just mahepoest, jahvatatud kardemon on tavaline, küpsetuspulber kah tavaline. Sojakaste (Rootsi) ja mingi päevalilleõli (Saksa) mahepoest, makadeemiapähkli õli (Saksa) Maximast (hiina toidu jaoks), aga see viimane peaks olema suht hea kraam, mitte mingi päris suvaline.
Tomatipasta ja sinep Rimist, ICA sarjast – aga Abikaasale magus sinep ei maitse, selle peaks kellelegi ära andma. Majonees on meie suur nõrkus. Teeme pidevalt juustu-küüslaugu-majoneesi möksi. No seda, mida võileivale panna, üks meie suurtest lemmikutest. Ja majoneesi-hapukoore kaste on kartulite ja ahjuvormide peal nii hea. Proovisime UK-s mingit mahedat, no ei maitsenud. Sööme siiani kõige tavalisemat Provansaali (Tarplan on tootja) – pole head asendust leidnud, ise teha ei kavatse, kasutamisest loobuda kohe ka kindlasti mitte.
No ja siis on veel üks purk Salvesti hernesuppi suitsuribilihaga (see ainus, mis ei sisalda E621) ning marineeritud pepperonipaprikad (Ungari), mis ma Abikaasa soovil talle ostsin.
Ja saigi kogu meie kodus olev toit kirja… Kui ma just midagi ära ei unustanud 😛 Ahjaa, mingit küpsist ja kommi on vist ka natuke baarikapis, mis aegade jooksul kingitud on – seda vahel õhtuti nosime. Aga ise praktiliselt ei osta.
Põhimõtteliselt pole seis KÕIGE hullem – no muidugi võiks palju-palju parem olla, aga päris suvalist kraami siiski ei osta. Poolfabrikaate on vähe, kahjulikke lisaaineid ka väga palju pole, limonaadi ei joo praktiliselt üldse, krõpse sööme väga harva jne jne. Eesti kraami päris palju, mahekraami ka üksjagu. Võiks muidugi veel puhtam ja mahedam olla ja kindlasti tunduvalt mitmekülgsem. Ja rohkem peaks ise tegema ja… Ah, see kõik sai nagunii eelneva jutu sees ära öeldud.
Peab harjutama ennast rohkem värsket kraami sööma ja nädala menüü võiks ette valmis mõelda. Tegelikult on ju üsna lihtne mingi põhi paika panna: näiteks üks päev kartul, teine päev riis, kolmas päev tatar, neljas päev pasta, kaks päeva supp, üks päev näiteks… Maitea, pizza või midagi (seda teeme ka ise). Ja noh, liha võiks vähem süüa, kala rohkem, juurikaid palju rohkem. Ja nii edasi.
Aga hea küll, mul aju juba suitseb, ma rohkem enam ei viitsi. Niigi on järjekordne romaan.