Kuidas ma esimest korda elus spordiklubis käisin
Nagu plaanis oli, käisin täna Tervise Paradiisi spa & sport klubis bodybalance‘i trenni järele proovimas.
Ma muidugi äärepealt poleks üldse läinud 😛 Pärast teisipäevase plaani tegemist helistasin emale ja palusin tal endale retuuse laenata (sest mul pole kodus ühtki paari pükse, mille saaks mahutada mugavate treeningpükste kategooriasse) ning unustasin siis kogu asja täielikult.
Täna hommikul kella üheksa paiku olin ikka veel voodis ja üldse mitte kõige paremas tujus, sest külm oli ja selg valutas. Ning siis äkki tuli meelde – pagan, trenni pidin ju minema. Perioodikaartide 20% soodukas lõppeb homsega ära, edasi lükata polnud enam ka kuskile.
No teate, ma ausalt mõtlesin, et ma ei lähe. Nii külm ja vastik oli olla… Ja minu jaoks nõuab selline ihuüksi uude ja võõrasse kohta minek eneseületust ja teatud vaimset ettevalmistust 😀 Ühesõnaga olin juba peaaegu otsustanud, et ei lähe, aga helistasin siis igaks juhuks, et küsida, kas trennis üldse kohti on (kodulehel soovitati ette broneerida) ja kuna oli, siis… Panin ennast ikkagi kirja 😀
Üritasin leida kapist T-särki, mis poleks liiga lühike, liiga ümber, liiga lohvakas, liiga kaunistatud (nööbid, tikandid) – sõelale jäi kaks. Kuna ühel oli tuntud Eesti koolitusguru reklaam ja Abikaasa ütles, et tema selle pluusiga küll kodust välja ei läheks 😀 Siis osutus valituks Merlise disainitud must T-särk, millel hurmav vene tähtedes tekst: “A kust te võtate, et Savisaar on m*nn”. Igati hea valik, eksju. Juba riiete vahetus nõudis eneseületust, sest pliit polnud jõudnud veel elamist kuigivõrd soojaks kütta. Eks ma siis pliidi ees vahetasingi – see oli ainus koht, kus kringliks ei külmunud.
Kodulehel oli kirjas, et trenn on paljajalu, aga jalanõusid on vaja riietusruumist saali minekuks. Ja et need peavad olema heleda tallaga ning sisetingimustesse sobivad. Mul selliseid muidugi polnud – olid ühed heleda tallaga sportlikumad kingad ning varbavaheplätud. Pärast pikka juurdlemist, kumb võiks olla kohatum, otsustasin plätude kasuks. Ise kujutasin muidugi elavalt ette kilomeetrite pikkuseid koridore, kus ma nende plätudega vantsima pean, ümberringi blondid tibid Nike treeningpapudes. Dressipluus ja sokid soovitati lõõgastuse ajaks kaasa võtta – dressipluusi mul ka polnud, võtsin ülivärvilise Camdenist ostetud jaki.
No ühesõnaga… Kartsin valesti käituda, valesti riietuda, silma paista, no teate küll 😀
Pärast hommikusööki ja -kohvi oli tuju juba parem. Väljas oli äärmiselt mõnus ilm ka – polnud eriti tuuline ja päike paistis. Kohale jõudsin veerand tundi enne trenni algust ja otse loomulikult oli kassas jube järjekord (see ju veekeskusega ühine). Õnneks tehti teine kassa ka lahti ja sabad hakkasid kiiremini liikuma – sain oma ühe korra kaardi kätte ja leidsin isegi saali suurema probleemita üles.
No ja muidugi võin tagantjärele nentida, et hirmul on suured silmad. Riietusruumist oli saali ainult paar sammu. Treeneril olid varbavaheplätud, kõik teised olid sokkis või paljajalu, minu plätud jäid minust kah kotti 😛 Nike-tibisid ei hakanus ühtki silma 😀 Riietusruumis ei osanud ma oma kappi kinni panna, sest ei teadnud, et see sissepääsukaart tuleb luku juures prakku torgata, muidu võti ei keera. Kui olin seal mõnda aega tulutult logistanud, jagas kõrvalolev tore neiu seda tarkust lahkelt minugagi.
Trenn ise oli täitsa mõnus ja treener Kätlin ka tore. Mul puudub, eksju, igasugune võrdlusmoment teiste klubide, trennide või treeneritega… Aga mulle täitsa meeldis. Oli rahulikku laadi, samas piisavalt kiire, nii et pooled liigutused läksid ikkagi sassi. Päikesetervitusest ei saanud sotti, tasakaaluharjutuste ajal tuikusin nagu joobnud kana ja nii edasi 😀 Oma saamatuse tõttu irvitasin pool trenni ajast. Alguse tai chi oli piisavalt lihtne, lõpulõõgastus väga mõnus. Vahepealsed jooga ja pilatese harjutused olid minu jaoks igatahes piisav väljakutse. Mõnusalt soe oli seal ka, trenni ajal hakkas täitsa palav. Jakki ja sokke seega lõõgastusel vaja ei läinudki – jõudsin sel ajal mõnusalt parasjagu maha jahtuda.
Ma ei saa nüüd öelda, et see trenn mulle nii kohutavalt meeldis, aga see oli alles esimene kord, ei saagi mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Meeldis piisavalt, et 24x kaart ära osta – see nö ettemaks motiveerib mind trennis käima küll… Ja arvan, et mida rohkem käin, seda rohkem meeldib ka.
Teel koju helistas Abikaasa ja ütles, et ma poodi läheks. Kuna ta nõudis muuhulgas tomatipastat ja Kessu just millalgi rääkis, et Rimis müüdaval ICA mahesarjal on jubehea tomatipasta, lisaks võtsin ennast juba üle nädala aja kokku, et Kaubamajaka Swedbankist oma uus krediitkaart ära tuua ja Rimist lühikesi suuski piiluda ning ühtlasi oli vaja veel apteeki, et igemegeeli osta, siis mõtlesin, et ilm on ju ilus ja trennile trenni otsa tegemine ainult hea ning seadsingi sammud sinnapoole.
Krediitkaardi ja geeli sain kätte. Suuskades pettusin – need olid allapoole kaardus, mõeldud mäest alla laskmiseks, nagu pakil olevalt pildilt näha, tänaval poleks nendega miskit teha. Vanasti olid sellised suusad küll sirged, ainult ninad olid ülespoole nagu suuskadel ikka. Täielik feil. Huvitav, kas neid vanu suuski veel ka kuskilt saaks…
Rimis tuuseldasin mõnuga ringi. Kuna ma käin seal väga harva, aga sealne mahetoodete sari on üsna sümpaatne, siis ostsin peale tomatipasta veel kohvi, kakaod, sinepit, riisi ja Rimi enda mahemakarone. Itaalias toodetud makaronid muidugi, Eesti omad on ju ka olemas, pealegi tervislikumad… Aga üle kolme korra kallimad kah. Rimi omadel oli just soodukas, proovime ära.
Kakao koha pealt mõtlesin hiljem, et ei tea, kas oli nüüd vaja, Meie Mark oleks ju kah sobinud, mis siis, et see pole mahe, vähemalt kohalik ja ei sisalda igast jama. Aga noh, eks proovime kõigepealt ICA ja järgmiseks Eesti oma. Praegu on just sellised ilmad, kus mulle meeldib vahel kakaod lürpida, aga praegune, mida veel veidi alles, on vist O’boy ja ma ei taha isegi mitte mõelda, mida see sisaldab – Plikale just meelsasti sisse ei joodaks.
Ja siis veel rohelist salatit, kurki ja banaani… Ja munamakarone, neid linnupesa taolisi – sest Liis ajas just ükspäev MSNis isu peale oma hiina nuudlite jutuga, meil on ju nüüd wokipann ka ja puha. Ühesõnaga läksin pizza peale paari asja ostma ja lahkusin €27 arvega. Tüüpiline! Vähemalt on nüüd igasugu kuivaineid jälle varuks.
Otsustasin kolmest kotist hoolimata koju ka jala minna – olen tänase päeva jooksul kõndinud 6,5 km (ja tuleb veel lisa, sest läheme varsti Abikaasa sugulase juubelile, mis on ka õnneks piisavalt lähedal, et jala minna). Päris korralik trenn, ma olen rahul. Iseasi, kui tervislik just üleüldises plaanis, sest üle poole sellest maast kõndisin Riia maanteel mõnuga heitgaase sisse hingates.
Nojah, kaldusin vahepeal trenni teemast kaugele, aga jõudsin vähemalt lõpuks tagasi 😛 Ja nüüd on viimane aeg ennast sünnipäevaks sättima hakata!
