öko

Vaktsineerimisest

Loen siis praegu Egle Oja ja Madleen Simsoni raamatut “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele. See on nii keeruline ja paks, et paneb pea tolmama – peaks koju ostma, et oleks olemas, saaks aeglaselt ja oma tempos lugeda, süveneda.

Igal juhul ma praegu loen diagonaalis, et ennast natukenegi rohkem kurssi viia. Vaktsineerimise kohta käivat lugesin väheke põhjalikumalt.

No ma olen alati teadnud, et vaktsiinid on üks paras äri ja seega ei saa nende lauspropageerimist päris tõe pähe võtta. Samas ajavad paduvastased ka vahel harja punaseks. Objektiivset infot on jube raske saada – mina oma aruga ei oska eristada, kelle jutt õige on, ma pole nii tark.

Plika on saanud kõik plaani järgi, va MMR, selle jätsin tegemata, plaanis oli ehk hiljem. Poisil jätsin lisaks B-hepatiidi tegemata, mõtlesin aastaselt alustada, eks näis.

Ja mina olen ka mõelnud, et no need on ju ikka nii rasked haigused, vast ikka teeme ära, nüüd on see viisikvaktsiin ju puhastatud ka ja… Mitmelt poolt olen lugenud argumente, et pärast vaktsineerima hakkamist kõik need haigused kadusid. See tundus ka väga loogiline.

Aga vot nüüd ma lugesin sellest raamatust midagi väga huvitavat – et tõepoolest, näidatakse graafikuid, kust on näha, et vaktsineerimise algusest alates nende haigusjuhtude arv ühiskonnas järjest väheneb, kuni kohati praktiliselt kaob. AGA ei mainita, et tegelikult algas vähenemine juba ENNE vaktsineerimise algust – need haigused on 20. sajandi jooksul lääne ühiskonnast kadunud pigem tänu elementaarse hügieeni levikule, linnade sanitaarse olukorra paranemisele ning inimeste üldise vaesuse ja sellest põhjustatud põduruse vähenemisele.

Säh sulle kooki moosiga. Ma pikemalt ei viitsi kirjutada, aga mõtlema pani küll. Ma nüüd loen edasi. Diskussioon on teretulnud!

Mõtteid kodusünnitusest

Ma uudiseid loen vähe ja valikuliselt, seega tean, et teema on õhus, aga pole enne tänast ühtki artiklit lugenud. Nüüd oli parasjagu hetk, kus meeletult igav ja midagi asjalikumat teha ei viitsinud, mõtlesin üle pika aja Delfi naistekasse piiluda ja leidsin selle artikli. Iseenesest ma nõustun enamiku autori mõtetega, aga need on nii solvavalt kirja pandud, et suisa kurb kohe. See selleks. Mis mina asjast arvan?

Olen kodusünnitamise seadustamise poolt. Ma ei ole mingi väga äärmuslik rohe- ega ökohull, aga ma usun, et on olemas inimesi, kel on nii palju väge, sisetunnet, kogemust – kuidas iganes seda ka ei nimetaks – et nad soovivad kodus sünnitada ning see on hea valik nii neile kui lapsele.

Kindlasti ei leia ma, et kodusünnitus peaks olema reegel või et seda peaks aktiivselt propageerima. MINA näiteks ei julgeks elu sees kodus sünnitada. Ma tahan olla haiglas, kus abi on vajadusel lähedal. edumeelsemates kohtades saad sa sünnitada oma plaani järgi ning kõik on igati kena. Enda kogemustest – Tartus oli sünnitusplaan kaasas ning niipea, kui seda paberit loeti, hakati selle järgi ka tegutsema – tuled hämaramaks ja nii edasi. Pärnus ei jõudnud seda kaasa võtta, aga suhtumise põhjal arvan, et sellest poleks ilmselt ka kasu olnud. Seal tundub enamiku töötajate jaoks olevat ainult kaks sünnitamise varianti: see, mis on nende meelest õige… Ja kõik see, mis sünnitaja võib soovida, aga mis nende arusaamaga ei kattu, on vale. Mina sain mitu korda kuulda, et ma tegin seda ja teist valesti. No ei tahtnud ma selili laua peal sünnitada ja nii edasi. Ma ei mäleta oma ämmaka nime ja mul pole sellest sünnitusest mingeid dramaatilisi mälestusi. Läks kiirelt, ma ei lasknud ennast sellest “vale” jutust kuidagi häirida – teadsin, mida tahtsin, seda ka sain. Lihtsalt tagantjärele võin emotsioonivabalt ära mainida, et Tartu suhtumine mulle meeldis, Pärnu oma mitte. Ja kindlasti ei saa minu kogemuste põhjal teha järeldust, et Tartus on kõik ämmakad head või Pärnus halvad – kindlasti on väga normaalseid ka. Lihtsalt mulle sattus mitte kõige meeldivam ja kuulu järgi olevat Pärnus sellised ülekaalus.

Seisukohad võivad küll ajaga muutuda, aga ma olen üsna kindel, et sünnitan ka kõik järgmised lapsed haiglas. Kui neid üldse tuleb, aga arvan, et vähemalt üks ikka kunagi, ehk ka kaks 😛 Iseasi, kas ma niiväga Pärnusse sünnitama tõttaks… Või ehk võtaks siis raha eest eraämmaka, mõne nendest vähestest normaalsest 😉 See olekski ilmselt kõige mõnusam lahendus – ei viitsiks teise linna sünnitama minna, ikka kodu lähedal. Seda muidugi juhul, kui ma järgmise lapse sünni ajal üldse veel Pärnus elan. Ja noh, kui sünnitus läheks sama kiirelt kui kaks esimest, siis võiks vabalt ka “niisama” sünnitada, lihtsalt alati on ju võimalus, et seekord läheb kauem… Ja kui ma peaks seal kaua kannatama, siis oleks küll oluline, et normaalne inimene mind kõrval suunaks.

Ühesõnaga… Mina ei usu, et kodusünnitamise seadustamine paneks inimesi seda massiliselt tegema. Kui keegi seda soovib, võiks tema rasedust jälgiv ämmakas/arst teha kindlaks, et ta ikka teab kõiki riske – ei piisa ainult sellest, et inimene viskab paberile allkirja alla, mõned ullikesed ei loeks seda ehk läbigi. Oluline on see, et inimene, kes üldse kaalub kodus sünnitamist, viiks ennast igasuguste ohtudega väga põhjalikult kurssi ning otsustaks siis, kas ta ikka soovib seda. Ma usun, et paljud mõtleks ümber 🙂

Aga need vägevad naised, kes seda tõepoolest soovivad, neil võiks see võimalus olla – seaduslikult. Kui seadus lubaks professionaalsel ämmakal kohal viibida, siis vähendaks see riske, mis oleks ju ainult hea. Ma pole kuulnud ühegi kodusünnitussekti liikme tulihingelist juttu sellest, kui hea ja õige see ikka on… Nad kindlasti pingutavad kah üle. Ka minu jaoks pole see argument, et kunagi sünnitati kartulivagude vahel või et Hollandis kõik teevad nii.

Aga võimalus, see võiks olla. Kui sul on mõnus kodu, mis on sinu rahupaik ja sa soovid, et sinu laps sünniks sinna… Kui sul on sisemine teadmine, varasemad kogemused ja nii edasi… Arstiabi viisakas kauguses… Miks mitte?

Vaevalt et keegi kortermajas oma kodus sünnitama tahaks hakata 😛 Mina näiteks ei kujutaks üldse ette, et ma selle võrdlemisi verise ja ligase toiminguga peaks oma vanni- või magamistoas ühele poole saama. Eelistan haiglat – seal on inimesed, kes minu eest hoolitsevad. Lihtsalt need inimesed võiks olla edumeelse suhtumisega ja minu soovidega arvestada. Ma usun, et enamik inimesi arvab minuga sarnaselt, olgu kodusünnitus seadusega lubatud või mitte.

Kui parandada sünnitusabi kvaliteeti, siis ei kipuks ehk ka haiglast halva kogemuse saanud emad tulihingeliste kodusünnituse pooldajate leeri minema. Ja üleüldse, ma ei arva, et Eestis see sünnitusabi kvaliteet nii väga halb oleks – otse vastupidi, ma arvan pigem, et see on võrreldes mitmete muude riikidega üsna hea. Inglismaal näiteks poleks sünnitada tahtnud. Aga jah, selles valdkonnas töötavaid inimesi on erinevaid ning sellest tulenevalt ei ole kõik sünnituskogemused paraku positiivsed.

Minu on olnud õnn kogeda nii üht- kui teistsugust suhtumist ning nautida sellegipoolest kahte imelist sünnitust… Kui väljendit “nauding” ikka on siinkohal sobilik kasutada.

Kodus sünnitamine peaks olema igal juhul seaduslik.

Lõpetuseks aga veidi teemakohast huumorit – lugesin ja naersin, nii et piss püksis 😀

Värviline rõõm, vol x

Üks põhjuseid, miks ma alati väga-väga õekesele külla tulemise üle rõõmustan, on Västeråsi imemõnus lasteriiete kaltsukas. Pärnus ei pääse ma pea kunagi liikvele ja eriti midagi ei leia ka – hea küll, ütlen ausalt, et ma küll kogusin kohalike kaltsukate kohta andmeid, aga peale Papiniidu Humana pole mujale jõudnud, seal aga on lasteriiete valik minu käimiste ajal alati niru olnud.

Õeke ise ütleb ka siinse kaltsuka kohta, et valik on parem kui tavalistes poodides, mis uusi riideid müüvad. No ja otse loomulikult pole mingit haisu, mis Eesti kasutatud riiete poodidega pea alati kaasneb. Ja kõik riided on suuruste järgi ära jagatud, ilusti puude peal ja puha.

Nii me siis jätsime mehed lastega koju ning läksime ja tuulasime üle tunni aja. Kõige rohkem tuulamist nõudis üks suur kast, kuhu olid kokku kuhjatud eriti odavad riided.

Mul läks üksjagu raha, aga riideid sain terve kotitäie kah – eriti rõõmsaks teeb meele see, et emotsioonioste praktiliselt ei olnud. Nojah, nii palju küll, et ilmselt oleks rangelt võttes võinud üht tüüpi riiete arv veidi väiksem olla 😛 Aga no… Ilusad olid ju. Ja ma tegelikult arvan, et ma ei pingutanud üle.

Soovid olid mul konkreetsed – Plikale pikkade käistega pluuse (neid ta kannab kogu aeg, aga enamikust on nii välja kasvanud, et praeguseks hetkeks oli kasutuses vaid kolm, millest üks veel veidi suur) ja soojad kindad (unustasin tema omad Eestisse, need polnud ka nagunii väga head), Poisile pikkade käistega bodysid (kodune riietus on tal alati pikkade varrukatega body ja sukkpüksid, konkurentsitult kõige mugavam – ei pea mässama jalast ära tulevate sokkide või püksist välja tikkuvate särkidega) – paarist olemasolevast oli ta praktiliselt välja kasvanud, suuremaid mu varudes polnudki. Punaseid sukkpükse oleks ka Plikale tahtnud, aga tema suuruses polnud üldse midagi. Pole ka suuremat häda – teist värvi sukkpükse on tal siiski piisavalt.

Poiss sai kuus bodyt, Plika kuus pluusi ja kolm paari pükse, kindad ja saapad 😀 Kokku maksin 491 SEK ehk 870 EEK ehk €55 (no ma ei suuda veel väga hästi eurodes mõelda, veel vähem Rootsi rahas, nii et kasvõi enda jaoks panen kolm erinevat vääringut igale poole kirja).

Aga ega muudmoodi saa, kui peab ikka üksikasjaliku ülevaate andma.

Plika pluusid – 29 SEK/51 kr/€3.29, 3×35 SEK/62 kr/€3.97, 10 SEK/18 kr/€1.13. Esimesed neli suuruses 92, viimane 98/104, aga mõõtudelt suht sama.

CIMG2924

116 suuruses püksid, mis mulle lihtsalt meeldisid ja nii odavad olid (10 SEK/18 kr/€1.13), et tuleviku tarbeks ära ostsin. Nunnu värviline kampsik suuruses 98, mis üsna varsti parajaks saab (25 SEK/€2.83) ning mõnusad mugavad 92 suuruses püksid kodus kandmiseks (10 SEK/18 kr/€1.13) – sellistest on ka natuke puudus, sest ma üldse ei viitsi Plikale kodus mingeid nööbiga või seotavate vöödega pükse jalga panna, kummiga on mugavam, siis ta saab ise potil käidud jne. Kaks paari nunnusid sokke, need küll uued ja Lidlist, kaks paari 19.90 SEK/35 kr/€2.25 – ma koristasin just Plika sahtlit ja rookisin kõik väikseks jäänud sokid välja, alles jäi ainult kaks paari, punased ja kollased, oli veidi juurde vaja 😛

CIMG2926

Ecco saapad nr 29 (129 SEK/229 kr/€14.62) – mul pole õrna aimugi, millal Plika neisse sisse kasvab ja vabalt võib juhtuda, et tal on 29 suurus südasuvel, nii et saapad jäävad kandmata. AGA. Need olid jube nunnud ja väga heas korras ja ma olen kindel, et sel juhul saan nad Eestis foorumis sama raha eest maha müüa, tõenäoliselt isegi kallimalt 😛 Ja punased kindad, ilusad ja ja praktilised, pika varrukaga, soojad ja veekindlad… Ma ei tea, kas oleks pidanud äkki  veel soojemad olema ja lukku varrukal ka pole, aga mul oli tõesti kohe vaja, välimus oli väga kena, sobivad kombega ideaalselt, hinnaks 45 SEK/80 kr/€5.10.

CIMG2929

Poiss kannab praegu peamiselt 74 suurust, aga kõik selles suuruses bodyd paistsid nii väikesed, et ostsin hoopis 80 – kodus sai selga proovitud ja täiesti parajad. Siin pildil on teine body 86 suurus ja 15 SEK/27 kr/€1.70, ülejäänud 80 suurus ja 10 SEK/18 kr/€1.13.

CIMG2930

See Plika pluus on 104 suurus, aga ka juba praegu üsna paras – pildilt pole näha, aga kaeluses ja käiste otstes on krooked – 39 SEK/69 kr/€4.42. Täitsa tavalised punased püksid – 5 SEK/9 kr/€0.57 ja Poisi bodydest absoluutne lemmik, LAMBAD ju! – suurus 80, veidi kallim kui ülejäänud, 29 SEK/51 kr/€3.29.

IMGP5920

Kui ma nüüd Plikale veel mõned punastes toonides sukkpüksid saaks, siis ma olekski üsna rahul ja absoluutselt igakülgselt varustatud… Vähemalt suveni, siis peab varud uuesti üle vaatama. Aga arvan, et enamik vajalikku peaks ka selleks ajaks olemas olema 🙂

Üleskutse Pärnu mahetarbijatele!

Kopeerin Mormelari postituse siia ka:

Sain oma postkasti sellise toreda kirja, et üks tubli talunik on ümbruskaudsete talude toodangu koos enda omaga kokku kogunud ja pakub nüüd seda ka Pärnusse. Valikus on kõikvõimalikku teravilja, tublisti aedvilja, lisaks veel piimatooteid, mune ja muud põnevat – hinnad on ületamatult soodsad. Aga kuna Pärnust on hetkel vähe soovijaid, tuleks neid juurde hankida, nii tasub siiapoole tulek ära kah.

Tellimine toimuks muidu nii, et enne iga tulekut saadab talunik listis pakutava koos kuupäevaga laiali ja igaüks esitab siis oma soovi.

Aga saatke meil aadressile pihlakatalukaup@gmail.com ja paluge end pärnakana listi lisada!

Ohtlik hambaravi

Mahe Mark reklaamis FB-s üht põnevat raamatut – Madleen Simsoni “Toidu mõjust lapse arengule. Ma muidugi osta ei raatsinud, aga sain täna raamatukogust. Lehitsesin natuke ja ette jäi alapeatükk amalgaam- ehk maakeeli hõbeplommidest.

Ma ei tea, et mul oleks kunagi ühtki olnud… Või kui oligi, siis on need ammu valgete vastu vahetatud. Mäletan, käisin kaks kuud enne 19. sünnipäeva hambaarsti juures, et veel tasuta kõik korda teha – nad vahetasid mul toona kõik vanad plommid ka välja. Oli mõni neist vanadest hõbeplomm? Tõesti ei tea, pigem mitte, peaks emalt küsima, tema ehk mäletab paremini.

Igatahes pole mulle mitte kuskil enam aastaid hõbeplomme pakutud. Ma arvasin, et neid Eestis enam üldse ei pandagi! Abikaasa ütles aga, et tal on paar tükki suus ja viimati Pärnu hambapolikliinikus oli veel küsitud, kumba plommi ta tahab. Ta õnneks võttis tavalise.

Seda ma tean, et UK-s on hõbeplommid riikliku standardhinnaga (lähed hambaarsti juurde ja olenemata aukude arvust maksad ühe kindla summa, umbes nii), aga valged plommid tunduvalt kallimad. ÕNNEKS ma ei jõudnud seal hambaarsti juurde.

Sest see, mida ma nüüd raamatust lugesin, oli ikka täiesti õõvastav. Minu vastumeelsus hõbeplommide vastu oli siiani puhtalt koleduse pärast – no hall ju. Ja nagu mainitud, ma arvasin, et neid Eestis enam ei pandagi, pole sellele teemale juba aastaid mõelnud.

Igatahes eraldavad need plommid aja jooksul kuludes organismi elavhõbedat ja see teatavasti mürgitab. Ja eemaldada ei tohiks neid plomme ilma spetsiaalse kaitsevarustuseta, sest siis läheb elavhõbe igale poole laiali – kahjulik nii patsiendile kui arstile.

Põhjamaades ei soovitata neid panna rasedatele, Rootsis ja Norras on üleüldse keelatud.

Eestis on ainult üks hambakliinik, kes nende plommide eemaldamisel mingeidki turvanõudeid järgib. Polnud küll öeldud, milline.

Uhh, vastik hakkas, ausõna.

Ja siis ma googeldasin ja lugesin siit, et amalgaamplommile pole hea asendus ka valguskõvastuv, sest see sisaldab samuti raskemetalle. Ja ma olen täiesti kindel, et just selliseid mu suu täis ongi 😛 Aga seal pole pikemalt kirjas, kui kahjulikud need siis on, ma ei viitsi hetkel edasi uurida ka. “Tsement”, tsirkoon ja keraamika olevat paremad lahendused. See kõik ei ütle mulle absoluutselt mitte midagi, aga ma küsin järgmine kord hambaarsti käest üle. Vaatame, mis tema arvab.

Abikaasa suust tahaks need hõbeplommid igatahes kiirelt välja saada. Huvitav, kus see turvanõudeid kasutav kliinik on…

Ja paljud kindlasti ütlevad, et igasugu asju väidetakse ja mõeldakse välja, aga kõik ju käivad hõbeplommidega ja pole viga midagi. Ma ei viitsi sellele kuidagi vastu vaielda, aga ennast ja oma perekonda hoian küll amalgaamplommidest edaspidi kauge kaarega eemal. Ja teiste täidisevariantide kohta katsun ka põhjalikumalt uurida.

Hee, siit leidsingi ühe uudise, mis kinnitab, et kõik on ohutu ja hea, et elavhõbedat eraldub nii vähe. Jajah, paari aastaga saab ju küll mingeid põhjapanevaid järeldusi teha.

No eks igaüks ise teab, mida omale suhu panna laseb…

Oeh, palju kergem oleks elada “pimedana”. Kui ma millestki kahjulikust midagi ei teaks, ei peaks ka pidevalt muretsema või üritama selgusele jõuda, keda uskuda. Paraku olen juba noid teemasid nii palju uurinud, et tagasiminekut enam pole. Ja kõigi selliste vaieldavate teemade puhul eelistan ma alati valida võimalusel selle variandi, mis on tervisele ohutum. Väitku siis skeptikud, mida tahes.

Scroll to Top