öko

Esimene leivategu

Miskipärast on mul olnud igasuguste isetegemistega raudpoltkindel eelarvamus, et see kõik on kindlasti midagi keerulist ja aeganõudvat. Ja kui ma siis lõpuks viitsin natuke teema kohta päriselt mõttega lugeda ja proovida, siis avastan, et häbiväärselt lihtne. Teha jogurtit, toorjuustu, kohupiima, kondenspiima, jäätist… Nüüd siis leiba.

Juuretise sain ema mehelt, Mrs G jagas MSNis nõuandeid, netist eriti lugeda ei viitsinud, järgisin siinseid juhtnööre. Jahuks oli Pihlaka maheringilt saadud Tõrvaaugu talu mahe rukki lihtjahu, tainast tegin ainult ühe pätsi jagu (poolest liitrist veest) ja vastavalt soovitusele üsna pehme, et õhulisem tuleks.

Lasin liiga kaua hapneda, peaaegu ööpäeva – mille tulemusena, üllatus-üllatus, sai leib meie maitsele veidi liiga hapu. Järgmine kord proovin traditsioonilise 16 tunniga. Poole kõrgemaks see küll ei kerkinud – mul sai tainast kolmveerand vormi ja kerkis ääreni. Pärast ahju panemist unustasin esiteks veerand tunni pärast temperatuuri madalamaks keerata, tegin seda ehk umbes pool tundi hiljem. Teiseks unustasin ära, mis kell ma üldse leiva ahju panin, seega ei osanud täpselt arvata, millal välja võtta 😀 Kuna küpsetamine jäi öösse (halva ajastuse tulemus), siis võtsime lihtsalt välja ja läksime magama – hommikul avastasime, et alt veidi tainas, seega läks ahju tagasi.

Aga esimese leivateo kohta igati hea, ütleks ma. Veidi liiga hapu ja veidi liiga krõbeda koorikuga, maitseainete ja seemnetega peab ka veel katsetama, aga muidu oli täitsa mõnus leib. Õhulisem, kui paljud teised ise küpsetatud leivad, mida proovinud olen, nii et see sõtkumise asemel segamine ja pehmem tainas on väärt soovitused. Igati tervitatav mu jaoks, ma ei viitsigi sõtkuda ja eelistan iga kell selliseid küpsetisi, kus tainast näppudega tegemise asemel kausis segada saab. Muretaigna jaoks palun näiteks alati Abikaasa appi, tal on mingi nipp, saab müstiliselt kiiresti või ja kuivained segi näpitud.

Igal juhul äge. Ootan juba uut katsetamist. Poest enam leiba osta ei kavatse 😀

Prügimajandusest, vol 2

vol 1

Ühesõnaga. Rääkisin paari prügifirmaga, kirjutasin linnavalitsusse kah. KUI nad lõpuks oma kohtuvaidlused vaieldud saavad ja korraldatud olmejäätmete vedu (KJV) tuleb, siis on mul võimalik tellida see max 50 liitrit ja 20 kg kott, mis ei eelda konteineri olemasolu. Kuni KJV aga pole, seni on vaja konteinerit, mida võib ükskõik kui harva tühjendada lasta (kuni muidugi ei haise ega mädane – elementaarne, eks).

Ja mitte keegi ei tea, kas KJV tuleb kahe nädala, kahe kuu või kahe aasta pärast. On nii kaua veninud, võib ilmselt veel sama kaua venida.

Konteinerit omada oleks mõistlik nagunii, eks. Sest isegi kui ma hiljem selle kotiteenuse tellin, võiks seda kotti ju selle kuu aja jooksul, mil teda täidan, konteineris hoida. Ühesõnaga peaks siis ostma 50 l konteineri? Samas nii kaua, kuni KJV pole, maksaks ma selle tühjendamise eest ikka kuni 140 l konteineri hinna… Nii et praegu võiks sama hästi siis 140 l olla. Aga hiljem pole sellega midagi teha, 50 l kotti selle sees ju ei hoia.

Äkki oleks antud asjaoludel kõige mõistlikum konteiner üürida? Arvutan, et umbes 27 kuu üür võrdub konteineri hinnaga. Võiks ju loota, et Pärnusse järgmise kahe aasta jooksul KJV ikka tuleb, siis oleks üürimisel mõtet. Praegu tekib meil veel tegelikult mõnevõrra rohkem prügi ka, mähkmed ju.

Või noh, teine variant oleks ilmselt kuskilt kasutatud konteiner skoorida. Need ju odavamad, siis oleks ostmisel mõtet. Hiljem võib siis maha müüa vms. See ei peaks isegi olema 140, võiks olla ka 80 või mis iganes vahepealsed variandid veel on. Sest nii kaua, kuni KJV pole ja ma võin lasta oma konteinerit tühjendada ükskõik kui harva, oleks suht idiootne lasta oma 50 l konteinerit 140 l hinna eest tühjendada…

Ühesõnaga ma olen nõutu. Taaskord 😛 Ega ma päris täpselt läbi ei abla kah, KUI palju me seda prügi täpselt toodame. Tundub, et jubevähe, samas need mähkmed…

Kellelgi pole siinkandis üle kuni 140 l konteinerit, mida kangesti meile anda/müüa tahaks? 😛

Jumalikud tatraküpsised

Pärast suurt sünnipäevatamist oli igasugusest küpsetamisest ja kookidest mõneks ajaks kõrini, aga täna õhtul tuli jälle magusaisu, nii et otsustasin tatraküpsised ära proovida.

NII head! Sellest ühest portsust saab muidugi suhteliselt vähe, neid peaks korraga ikka mitu-mitu plaaditäit tegema, siis saab isu täis ja jääb ehk üle ka. Võrratult maitsev ja tervislik maius. Kusjuures järgmine kord paneksin vist veel vähem suhkrut, nt 75 grammi.

Ei mingit probleemi, kuidas ülejäänud tatrajahu ära kasutada. Valmivad lihtsalt ja kiirelt.

Mulle nii kohutavalt meeldib küpsetada! Nii suur rahuldus on teha ISE maitsvaid asju, selle asemel, et neid poest osta. Sellest rääkimata, et on odavam ja tunduvalt tervislikum.

Ostmise eetilisest poolest

Tänu Mormelari kommentaarile hakkasin mõtlema peatsele külmkapiostule ka eetilise eluviisi aspektist. See teema on mulle alati väga põnev tundunud, aga olen sellest üsna vähe ja üldist lugenud (peamiselt Leo Hickmani “Paljaks kooritud” raamatust) ning ei osanud varem suuremaid asju ostes küll sellele mõelda.

Ma jätan praegu kõrvale riided ning kõik muu väiksema ja odavama kraami, kõigele korraga tähelepanu pöörates läheksin hulluks. Aga vaadates eetilise pilguga tagasi senistele suurematele ostudele, ehkki pidasin toona silmas lihtsalt meie vajadusi ja toote üleüldist kvaliteeti, võib nendega ka eetilise poole pealt täitsa rahule jääda.

Voodi tellisime väikeselt Tõrva tegijalt, viisime talle isegi peitsi asemel kasutamiseks ökoloogilisemad viimistlusvahendid – küsisin nõu ühelt keskkonnasõbraliku ehituse ja viimistlusega tegelevalt tuttavalt, ostsime Safranist karnauubavaha emulsiooni ja miski teise asja (õli vist), mis selle alla käis, ei mäletagi enam täpselt. No ühesõnaga – eetilisuse koha pealt pole midagi kobiseda.

Pesumasin on Electrolux, mis valiti sel aastal maailma kõige eetilisemate firmade sekka. Läks ka hästi 🙂

Köögisegisti on Gustavsbergi oma – selle kohta ma ei leidnud kiire otsingu käigus midagi, süvitsi praegu otsida ei viitsi. Aga tegu on Rootsi firmaga, Rootsi on üldiselt edumeelne. Pluss see segisti on lihtsalt nii ilus ja nii hea, et ma rõõmustan selle üle iga päev.

Külmkapi tarbeks uurides jäi ette näiteks Fagor sustainability report, väga nummi ju. Ja siis leidsin veel sellise lehe, kus 2009. aasta suvel vaadati külmkappe just eetilisest vaatenurgast. Jälle abiks!

Oh, see teema on tõesti väga põnev. Paljude asjade puhul on valik nii suur, et võtab silmad kirjuks – tootjate eetilisele taustale tähelepanu pöörates saab seda valikut tunduvalt kitsendada. Otse loomulikult võtan peale eetilise poole arvesse ka oma vajadusi, toote kvaliteeti, hinda jne… Aga tihti on valikus mitu üsna samaväärset toodet ja nende puhul võib eetiline pool juba tõesti määravaks saada. Praegusel näitel juhtis Mormelar mu tähelepanu sellele, et Bosch on Siemensi tütarfirma ning Siemens on seotud mustade investeerimistehingute ja odava tööjõu kasutamise skandaalidega.  Kindel punkt Fagori kasuks!

Aga ma uurin nüüd muidugi veel natuke. Tollel ülal lingitud lehel olid enne Fagorit pingereas veel Gorenje (mida soovitati ka segisti ostmisel, aga jäi meie hinnaklassist välja), Hotpoint, Indesit, Miele, Candy, Hoover, Smeg, AEG… Siis Fagor ja pärast seda veel LEC, Electrolux, Whirpool, Zanussi ja Liebherr. Beko, Panasonic ja Samsung olid keskmised ning LG, Bosch ja Siemens kehvade tulemustega täitsa lõpus.

Ühesõnaga Bosch jääb ostmata, selle otsustasin just ära. Aga kas Fagor või midagi muud, see on alles lahtine.

Põnev!

Küpsetuslainel

Ma olen viimase pooleteise nädala jooksul neli korda küpsetanud ja tulevikuplaane on mitmeid. Seni olen teinud traditsioonilisi järeleproovitud asju – kaerahelbepätse, muffineid, kaks korda õunakooki. Eile saime aga kuus liitrit maapiima ja homse päeva puhul on meie mõlema pered külla tulemas, nii et on plaanis key lime pie ja miski kohupiimakook, mille koha pealt ma pole veel täpsemalt otsustanud, pean retsepte lappama. Jogurti ja kondenspiima tegin eile valmis, toorjuust kohe-kohe saab, kohupiima võtan õige varsti ette.

Ostsin Poisi esimese pudru jaoks tatrajahu, aga seda on terve kilo, pudrule kulub kaduvväike osa. Otsisin netist retsepte, mida katsetada, leidsin tatrajahuküpsised. Mul on kodus nii purustatud pähkleid kui mandleid – ostsin UK-s küpsetistesse lisamiseks, aga ei jõudnud kasutada, need olekski vaja kiirelt realiseerida. Loodan, et küpsised maitsevad hästi (kommentaaride põhjal tundub paljulubav) – siis ongi jahu- ja pähklimure lahendatud.

Oh, ja ema sõbranna käis eile autoga Tallinna suures mahemarketis, ma saan kohe varsti kätte viis kilo mahedat toorroosuhkrut, seda müüdi seal lahtiselt, kilohinnaks miski 56 kr… Ma olen ekstaasis! Nüüd on kohe tükiks-tükiks ajaks mureta, sellest kogusest jätkub kuudeks. Küpsetistesse panen nagunii kolmandiku võrra vähem, kõik retseptid on vaikimisi liiga magusad.

Leivategu tahaks varsti katsetada… Ja küpsetamiselt sujuvalt edasi liikudes, lähipäevadel kindlasti jäätist ka (tahaks katsetada korraga nii seda kui seda retsepti (esmalt küll ilma šokolaadita), et maitset võrrelda). Lähen täna õhtul Mahedast Margist läbi ja ostan suurema koguse Nopri vahukoort, mune on üle 20, suhkruvarud kah piisavad. Põnev!

Scroll to Top