puhas toit

Leivast ja saiast

Aasta algusest peale küpsetasin kõik leiva ise, aga siis läksid ilmad soojaks ja maikuus jäi juuretis kappi seisma. Nüüd üritasin üle pikema aja küpsetada, aga juuretis ei ole siiani ennast piisavalt kogunud, ilmselt on targem uus muretseda. Koorikleivad olid küll head, aga…

Ma ei tea, suvel lihtsalt ei viitsi pidevalt küpsetada. Ja suvel ei ole miskipärast ka nii väga leiva isu. Nagu toiduks tahaks hästi palju kerget ja värsket, samamoodi ka leivarindel – must rukkileib lihtsalt ei eruta ega tekita isu, tahaks midagi pehmemat ja õhulisemat.

Nii olengi taaskord poesaiade libedal teel. Eelmisel suvel sõime ainult Saibi, mis oli alguses imeline, aga viskas lõpuks täiesti üle. Selle suve lemmikud on Leiburi uued röstsaiad. Tol hetkel, kui leiva küpsetamine ära jäi ja oli vaja midagi poest haarata, oli noil just soodushind, lisaks jäi silma väga kena kujundus ning ka sai ise nägi äärmiselt isuäratav välja.

Ja kurat, no on hea. Oleme söönud palju nii mitmevilja kui 100% rukkijahust rösti. Kui Abikaasa vahepeal kogemata mingi Kuldse-sarja saia koju tõi, pani see nina kirtsutama, sest nägi nii valge ja pläss välja. Üldse ei isutanud. Aga nood uued, need on mõnusalt tumedad. Ja jumala eest, ma saan aru, et tegelikult on see puhas emotsioon, sisu on ikka kõigil üsna sama.

Mulle üldse ei meeldi poest leiba-saia osta. No ei usu ma sellesse, et kui sai pikemat aega jube pehme ja värske ja õhuline püsib, et selle koostises siis midagi väga tervislikku on. Leiva pakendeid lugedes kerkib ka vahel kulm, sest ise tehes ju tean, mida sisse panen – maitseb hästi ja ei näe põhjust kõige selle ülejäänu jaoks. Rääkimata sellest, et ma olen mahedate koostisainete austaja. Ja Vändra Leiva toodang on ammu ära tüütanud.

Aga jah… Ei suuda sundida ennast suvel pidevalt küpsetama. Saia ega sepiku küpsetamist pole ka kunagi proovinud. Loen Ragne blogist, et juuretisega saab ka saia teha. Aga no see sai seal pildil mind oma välimuselt nii väga ei ahvatle 😛 Ja nagu öeldud, ma suvel eriti ei viitsi ka… Ehk oleks siin lahenduseks leivaküpsetusmasin? Tahaks ju ise teha, sest siis tean täpselt, millest mu toit koosneb ning saan osta kvaliteetse tooraine – masinaga oleks see ise tegemine palju lihtsam, viskan ainult asjad sisse ja… Ah, ma ei tea. Eelistan küll juuretisega tooteid pärmile, aga no poe saiades on ka nagunii pärm sees.

Sel suvel muidugi mingit masinat ostma ei hakka, aga pikemas perspektiivis ehk… Seni pole vast väga hullu, kui veel paar kuud Leiburi toodete peal elame. Lähevad ilmad külmemaks ja elu kodusemaks, küll tuleb siis ka leiva küpsetamise ja söömise isu tagasi, olen selles üsna kindel. Jajaa, muidugi on nüüd tööle minek ees ja elu läheb sellevõrra hoopis kiiremaks, aga ega see leiva küpsetamine nii palju aega ka võta, lihtsalt hea oleks, kui igal vabal hetkel väljas ringi ei leegiks, nagu see praeguste soojade ilmadega kipub olema.

Praegune lemmik on igatahes mitmeviljaröst. Saia välimus on hunnitu ja pakend on ka nii mõnus (hea turundus ühesõnaga, ma oskan seda hinnata, jätab kohe igati tervisliku mulje). Rukkiröst on ka hea ja ilmselgelt tervislikum, aga too mitmeviljaröst on ikkagi kõige mõnusam. Las ma siis patustan kolm kuud 🙂

See silt E-ainete vaba on mu meelest muidugi üks suur reklaamimull. Ma eriti ei usu, et toodete koostises midagi reaalselt muudeti, lihtsalt löödi silt peale. Ja see on vist nagunii ainult nisujahust saiadel – et rukkijahust midagi nii pehmet ja õhulist teha, on ikka emulgaatoreid ja paksendajaid vaja. Mitte et ma reaalselt midagi tööstuslikust saiaküpsetusest teaks, lihtsalt loen, et nii 100% rukkijahust röstil kui Saibil on need kolm E-ainet endiselt sees (ja kui nüüd võrdlema hakata, siis koostis muus osas nagunii üsna sama).

No ühesõnaga, ma pole kunagi olnud seda tüüpi, kes hambad ristis tervislikku või mahedat taga ajab, kui parasjagu üldse ei viitsi või millegi muu järele isutab. Kui isutab, siis ostangi, aga kuna mõistusega mõeldes see mulle ikkagi ei meeldi, siis on lootust, et saab pikemas perspektiivis oma toitumisharjumusi ikkagi tervislikumas suunas muudetud. Tasapisi!

Rõõm heast leivast

Ma olen varemgi umbkaudseid arvutusi teinud, aga numbripede nagu ma olen, kaalusin täna kõik oma seemnepeotäied ära ja arvutasin täpselt välja, kui palju minu küpsetatud leib maksab. Sain tulemuseks täpselt selle, mida ühes varasemas postituses arvasin – 2×750 g leiva küpsetamiseks kulub toorainet umbes-täpselt €1.50 eest. Lisaks elekter (1h 20 min ahjus), vesi (nõude pesemine) ja minu töö – aga viimast ma küll rahaks ei oska arvestada, sest ma tõepoolest naudin leiva küpsetamist.

Vändra Leiva teraleib, mida vanasti tihti ostsime, maksis €1.91/380 g. Selle koostises oli rukki lihtjahu ja -püül, nisujahu, juuretis, linaseemned, päevalilleseemned, linnaseekstrakt, suhkur, pärm, sool.

Minu leivas on mahe täisterajahu, juuretis, rafineerimata suhkur, himaalaja sool ning mahedad päevalille-, kõrvitsa-, lina- ja õlikanepi seemned.

See rahulolu on ikka üüratu. Ma söön imemaitsvat värsket leiba, mis on tehtud vaid parimast toorainest. Hea küll, suhkur pole mahe ning päevalille- ja kõrvitsaseemned on pärit Hiinast, selle koha pealt võiks asi parem olla. Pole ausalt öeldes seda seemneteemat süvitsi uurinud – linaseemneid ostan Raismikuoja talu letist, õlikanepi seemneid Pihlaka maheringilt, kuna ühedki Eesti päritolu mahedad päevalille- ja kõrvitsaseemned pole aga silma hakanud, tellisin need ühes muu mahekraamiga hulgilaost. Eks ta jabur on, süüa Hiinast pärit seemneid, ehkki nii kõrvits kui päevalill kasvavad ju Eesti kliimas eduliselt…

Nojah, läksingi sujuvalt teemast välja. Peamine on ikka see, et ma rõõmustan iga kord, kui leiba söön. Igapäevane rõõm kvaliteetsest toidust. Küpsetamine on lihtne ja nauditav, raha kokkuhoid märgatav.

Lihtne ongi geniaalne.

Kas te olete päriselt mõelnud, mida me TEGELIKULT sööme?

Kui ma esimest korda seda artiklit lugesin, siis lihtsalt olin selle jutuga igati nõus. Mõned kuud hiljem lingiti seda kuskil jälle, lugesin veelkord ja siis panin ennast raamatukogus järjekorda ka raamatule, mille põhjal artikkel kirjutatud oli: Mats-Eric Nilsson “Toidu demagoogia. Mingi aeg tagasi sain raamatu lõpuks kätte ja äärmiselt asjalik lugemine mu meelest.

Tsiteerin üht lauset artiklist:

Erinevalt „hüsteerilistest toidutädikestest” ei huvita Nilssonit ei keskkond ega tervis. Ta on hedonist, keda šokeerib ebakvaliteetne toit ja toidutööstuse küünilised PR-tehnoloogid. Nilssonit ei häiri E-ained, vaid see, et mõnelgi korral ilmub põhikoostisaine, millega toitu reklaamitakse, näiteks maasikas, loetellu alles viimase vagunina hirmuäratava e-ainete rongi järel, moodustades „maasikamaitselisest” tootest vaid 0,06%.

Just sellepärast julgen ma seda raamatut kõigile soovitada. Sel pole mitte mingit pistmist “hüsteeriliste tädikeste ökomulliga”, aga paneb raudselt kõvasti järele mõtlema kõik need inimesed, kes on senini söönud seda, mis ahvatlev tundub, ning pole näinud mingit vajadust silte lugeda, sest “kui lubatakse ja müüakse, järelikult on ohutu” ja “elu ongi kahjulik, toit on ainult väike osa sellest”.

Lühidalt: VÄGA suur osa sellest, mida tänapäeval toidu nime all müüakse, on toiteväärtusetu kräpp, kus õiged ja ehtsad toiduained on asendatud odavate lisaainetega, mis annavad toidule “päris” välimuse ja maitse. No tegelikult ka, minge lihtsalt poodi ja lugege vahelduse mõttes, mis pakendil kirjas on. Pakun, et väga paljude asjade puhul sobivad pooled koostisosad pigem keemiaõpikusse, kui toiduretsepti.

Aga ma panen siia lihtsalt mõne lõigud raamatust.

Minu elu oli varem hoopis lihtsam. Võisin põigata lähimasse toidupoodi, kahmata paar kilesse pakitud kuklit ja kõndida sealt mõne minuti möödudes välja, kotis leib, mis tundus olevat igati korralik. Sõin iga päev ilma silmagi pilgutamata midagi, mida leivaks kiideti. Ja joovastusin kõikide teistegi kombel bake off-ahjude kodusest lõhnast. Jäin uskuma seda, et peaaegu igast poest saab ahjusooja leiba ega mõelnud, kuidas on toidupoe müüjatest üleöö saanud pagarid.

Pärast pikka tööpäeva võis juhtuda sedagi, et astusime ICA supermarketisse ostma küpsekartuleid liha ja vorstiga või mõnd muud valmistoitu. Kui tekkis isu kuklikeste järele ega jõudnud neid ise küpsetada, lippas keegi lähedale poodi ja tõi kotitäie kaneelirulle.

Aga see oli enne.

/—/

Kui silmad on korra juba avanenud, on neid raske jälle sulgeda. Tundub ebaõiglane jälle mitte välja teha manipuleerimisest ja tarbetutest lisaainetest. Inimesel võib olla mitu põhjust jätta ostmata kaasaegse toidutööstuse keemilisi aineid. Ise käänan ja pööran iga pakendit, enne kui panen selle ostukorvi, ent ei tee seda tervislikel või loodushoidlikel põhjustel. Ma lihtsalt tahan teada, mida ma söön. Ma lihtsalt ei taha lasta end petta. Keegi ei tohi panna minu toidu sisse salamahti igasuguseid aineid ja samas väita, et söön midagi looduslikku, värsket, justnagu kodus tehtut. Nõustun mõnikord säilitusainete ja antioksüdantidega, sest neid kasutatakse kohati ka traditsioonilises toiduvalmistamises ja nende vältimine võib olla raske. Need on aga ainukesed lisaained, millele võin läbi sõrmede vaadata. See-eest ei kiida ma kunagi heaks lõhnatugevdajate, lõhnaainete, toiduvärvide või emulgaatorite ja stabilisaatorite sarnaste ainete kasutamist.

Laboratooriumitoidu vältimine eeldab tarbijalt nii teadmisi kui ka järelemõtlemist. Loodan, et see raamat aitab sellele kaasa ja on juhatuseks kõigile, kes tahavad kõrvale põigata peateelt. /—/ Esimeseks sammuks oleks tutvuda tööstusliku toidu valmistamisega ja teadvustada, et tuhanded lisaained valitsevad tervet meie toidutööstust.

Minule meeldib ehtne toit. Keemialabor jäägu minu köögist ja kõhust väljapoole. Muidugi annan ma vahel ahvatlustele järele, teen seda kusjuures täiesti kerge südamega. Tsiteerides Marist: ma tarbin suurema osa ajast seda, mis mulle meeldib, kui vahel on tegu puhta Mendelejevi tabeliga, siis ma söön seda siiski teadlikult.

Aga kas te olete ikka päriselt teadlikud? Ma usun, et on mugav mitte mõelda, aga minu meelest on see, mida me iga päev endale sisse sööme siiski üks olulisemaid asju – mõjutades meie välimust, kaalu, enesetunnet… Ärge peitke pead liiva alla, ärge laske kasumiahnel toidutööstusel endale pähe istuda. Sööge tõelist toitu, teie keha on teile selle eest tänulik.

Munaikaldus

Nelelt enne kuu lõppu mune ei saa. Abikaasal müüakse vahel töö juures maamune, lootsin sellele, aga otse loomulikult ei tule sinna ka enne järgmise nädala lõppu. Mis ma siis nüüd teen, mul on ainult üks muna alles 😀

Täitsa lõpp, noh. Ma olen nii ära hellitatud, et ei kujuta ettegi poest munade ostmist. Ma muidugi käin nii harva poes, et ei ole õrna aimugi, kas munapaanika on möödunud, on sealt üldse midagi osta? Mahemunade poehind on liiga kirves, aga Selveril olid mu mäletamist mööda õrrekanade munad – ikka parem kui mitte midagi…

Või noh, alati on variant peaaegi kaks nädalat ilma munadeta olla. Kah viis munadepühi tähistada või mis 😀

Üks väga hea film toitumisest

Ma muidugi reklaamin seda alles viimasel päeval, aga kuna tegu on laupäevaga, siis ma usun, et nii mõnigi leiab selle 1,5 tundi, et ära vaadata.

Hungry for Change – 31. märts on viimane päev, mil seda netist tasuta vaadata saab.

Ma ise pole veel lõpuni vaadanud, jätkan homme. Väga suurt osa seni vaadatust ma tegelikult juba teadsin, aga oh kui hea on neid tõdesid iga natukese aja tagant meelde tuletada, ikka kipub vanasse mugavasse šokolaadi, pizza ja muu taolise võrku tagasi vajuma.

Mahe mahedaks, see on omaette teema. Aga kui paljud ikkagi üldse teadvustavad täiel määral, et valge suhkur on sõltuvust tekitav, samamoodi nagu on seda sigaretid, alkohol, narkootikumid (filmis võrreldakse suhkrut kokaiiniga, samuti valget jahu jne)? Enamik tänapäeva valmistoidust sisaldab nii palju kasutuid kaloreid ja nii vähe toitaineid. Tekitavad korraks täiskõhutunde, kuid organism ei saa vajalikke toitained ja vitamiine, näljatunne tuleb õige kiirelt tagasi, nii sööme aina enam ja enam ja enam… Ning kõik see ladestub rasvana.

Dieet ei vii üle poolte juhtudest kuskile – korraks kaotad kaalu, siis tuleb see jälle tagasi, tihti on lõplik number suuremgi. On vaja muuta mõtteviisi, toitumist. Nälgimine ei ole normaalne ja sellega ei saavuta püsivat tulemust – kui sundida keha dieediga endast osa loovutama, on organismi vastus iga hinna eest kõik tagasi võita, soovitavalt varuga. Süüa tuleb nii, et kõht on täis – tervislikku toitaineterikast toitu. Igasuguseid rafineeritud toite tuleks iga hinna eest vältida.

Mina ise olen teatatavasti see ärritava ainevahetusega inimene, kes jääb elu lõpuni piitspeenikeseks, mis on muidugi meeldiv peeglisse vaadates, aga sellest üksi on vähe. Ma tahan ennast hästi tunda, ma tahan olla energilisem, ma tahan olla terve ja heas vormis ka vanemana. Ma kavatsen saada terveks pensionäriks, kes ei pea ühtki rohtu sööma.

Ma olen endiselt seda meelt, et ei ole mõtet ennast sundida, vaid kõik peab mõistusega tulema. Ja mõistusele pole mitte midagi paremat, kui taolised filmid. Jälle juures uut indu, et rohkem ise süüa teha ja magustoiduks šokolaadi asemel rosinaid-mandleid krõbistada (minu lemmikkombo hetkel, njämm).

Minu jaoks on juba ammu elementaarne, et ma loen silte ja väldin igal võimalusel toitu, mille koostises on nö keerulise nimetusega ained. On mõningad asjad, millest pole suutnud loobuda, näiteks majonees (mida on endiselt plaanis ise tegema hakata, seniks ostame Lehtsala oma, mis sisaldab kõige vähem lisaaineid), pasteet (pole ka siiani ise tegemiseni jõudnud, pole millegagi liha peenestada, Selveri oma suuuur lemmik), sink (katsume küll puhtamaid variante leida, aga eks needki midagi ikka sisalda)… Vaadates oma selle aasta oste, mis veel? Aeg-ajalt šokolaad, kohukesed, vahel harva sulatatud juust – no ja lisaks veel umbes kord-paar kuus Steffani pizza. Need on kõige rohkem “valmis” toidud, mida ostame, kõik ülejäänu on üsna nö algained. Päris hea, leian ma. Alustuseks vähemalt.

Lisaks muidugi kõik need külas söödud ja kingiks toodud poekoogid ja muu kraam, mida me suurima heameelega sööme ja üldse pahaks ei pane. See on umbes see dieedipidajate värk, et kui sööd kooki teise taldrikust, siis need kalorid ei lähe arvesse 😀 Aga no ausõna, ma ei kujutaks küll ette, et ma läheks külla oma toiduga või kirtsutaks nina külakosti peale… Minu meelest oleks see ebaviisakas ja üle pingutatud. Tänapäeva maailmas ei ole võimalik 100% puhtalt toituda ja kui seda iga hinna eest taga ajada, siis võiks organism “tavalisema” toidu peale hoopis haigeks jääda. Nii et minu meelest on kõik praegu üsna heas balansis – koju ostan vaid võimalikult puhast kraami ja need korrad, kui saab mujal veidi väheväärtuslikumat toitu söödud, ei tee siis miskit hullu. Enamasti sööme ju ikkagi kodus.

Nii et jah, see suur eesmärk on ikka koju veel kvaliteetsemat toitu osta. Selles suunas me siin kogu aeg töötame 🙂

Aga jälle sai pikk loba, vaadake parem filmi.

Scroll to Top