taaskasutus

Teine päev: +10 rida

/ taaskasutus / 1 Comment

Heegeldamine on täielik haigus! Olen täna terve päeva sellega tegelenud – nii palju, kui muude vajalikumate asjade kõrvalt võimalik oli. Pöial on päeva jooksul nagu isegi natuke tuimemaks muutunud – nojah, kõigega ju harjub.

Ausalt öeldes võiks ma veelgi heegeldada, aga värviliste kilekottidega on nüüd täielik jokk. Musta rea sain ära lõpetatud tänu sellele, et leidsin prügikoti, mille sees tekk ja padjad siia rändasid. See oli hea suur, oleks võinud prügikäastis ka ära kasutada, aga no mul oli ju vaja 😀

Siis tegin veel pattu ja võtsin kahele Sainsbury’s kotile lisaks ühe recycling prügi jaoks mõeldud koti, et oranži rea täis saaks. See on tegelikult juba kurjast, sest kogu selle kilekottide heegeldamise mõte on ju taaskasutuses, nii et kasutamata kotte sinna panna pole küll see, mida ma teha tahaksin. Lohutasin ennast sellega, et kuna siin pole kolm aastat keegi elanud, on nendest kottidest nagunii täielik üleküllus (iga kuu tuuakse uus rull), nii et see üks ei loe midagi… Aga siiski, põhimõtete vastu!

Igatahes on mul nüüd alles üks roosa, üks lilla, üks punane, kolm erinevat rohelist ja paar sinist kotti – ühestki värvist ei piisa terveks reaks. Ülejäänu kõik puha valge. Kust ma saan homseks palju lahedaid värvilisi kotte? Ma ju tahan edasi heegeldada! Alt naabreid käisin juba päeval rüüstamas, aga neil polnud ka midagi huvitavamat, kui nood kaks oranži Sainsbury’s ja paar sinist tšurkapoe kotti. Ja muidugi lugematul arvul Tesco omi. Valgeid. Urr.

Ma kaalun viisakaid kirjakesi palvega tuua oma ülearused värvilised kilekotid õilsa taaskasutuse eesmärgil meie ukse taha… Naabritele siis postkasti panna. Aga ma pole kindel, see on äkki liiga jabur. Liiga meeleheitlik 😀

CIMG9431

CIMG9434

Kolmandik on valmis 😛 Kui nüüd ainult värvilisi kotte saaks, siis lõpetaksin ilmselt kiiremini kui nädalaga.

Mõnus

/ igapäevaelu, rõõm, taaskasutus / Leave a Comment

Akna taga ladistab vihma. Laps magab. Lõpetasin just hommikukohvi ja võileivad (kell pool üks, irw).

Üle-eelmise postituse kommentaaris jäeti mulle kasulik link kilekottidest lõnga tegemise õpetusega. Nii on tõesti kergem – sellise sõlmimisviisiga pole hiljem otsi, mida peita. Mina, totu, muidugi ei jaganud pildi pealt üldse välja, kuidas see käib, Iiris pidi seletama.

Olen täna hommikul natuke üle ühe rea heegeldanud ja kõik senised otsad ära peitnud (no et selle tüütusega ühele poole saaks, rohkem neid ju ei tule). Nüüd saangi rahus edasi tegutseda, laps ei tule kiskuma 😀 Pöial on valus, aga villi pole. Kui heegelnõela natuke teises asendis hoida, siis pole õnneks üldse hull.

Ahh… Nii hea on olla 🙂

Pöial villis, vaip maas

/ rõõm, taaskasutus / 3 Comments

Nojah, see oli nüüd muidugi kunstiline liialdus, igatahes sain ma kurjaks riidest vaibakeste peale, mis vannitoas kogu aeg paigast ära lähevad (omanik tõi need siia, aga no Plika ju nihverdab korra üle ja ongi jälle nurgas käkras), ning alustasin kilekottidest vannitoavaiba heegeldamist. Plaanis on teha ruudukujuline, küljega 85 cm – ehk siis päris suurelt võtsin ette.

Heegeldasin (ütleme kolmveerand kohaga – muid asju oli ju vaja ka teha) kella viiest kolmveerand kümneni ja valmis sai kuus rida ehk 12 cm. Iiris õpetas sambaid tegema, nii tulevad head laiad read, saab kiiremini. Kui samas tempos jätkan, peaks täpselt nädalaga valmis saama.

CIMG9428

Mulle ei meeldi kirjud kilekotid, ühevärvilised oleks paremad. Isegi siniseid ei olnud ühte värvi nii palju, et kaks rida täis saaks. Ja see viimane rida peaks kollane olema, aga üks kottidest oli nii kirju, et pole arugi saada, urr. Musti kotte on mul veel varuks, rohelistest ei tule vist ka kahte rida välja ja valgeid (erinevate logode ja kirjadega) on muidugi hunnikus. Ma vist panengi iga värvilise rea vahele valge, muidu jääb kottidest puudu. Karta on, et jääb nagunii. Aga eks ma siis küsin näiteks alt naabritelt juurde 😛

Kuna see on mu esimene suurem töö, siis ma alles katsetan, kuidas on parem kilekotte ribastada (Iiris näitas umbes ette, aga oma kogemus on ikka parim, eks) ja kohati on sellepärast suht kohmakas kude. Aga noh, endale ju teen, vahet pole. Tundub, et sarnaselt salli kudumisele lähevad read järjest laiemaks… Ma ei teagi, mis selle vastu ette võtta.

Igatahes on ootamatult rahuldustpakkuv käsitööga tegeleda, ainult pöial valutab nüüd hirmsasti ja homseks on vist villis. Sellegipoolest on mul auahned plaanid ka muud nikerdamist katsetada – kui vaip valmis, koon Abikaasale salli (mul endal lihtsalt on juba liiga palju neid). Lõngast siis ikka, mitte kilekottidest, eks 😛

Esimene sünnipäev

/ kööginurk, plika, rõõm, seltsielu, taaskasutus / 2 Comments

Juba hommikul kõlistas postiljon ukse taga ja tõi veel ühe kingituse Kessult. Kaarti, muide, juures polnud (kui oleks pidanud olema), saatelehel lihtsalt õnnesoovid, mille täpitähtede asemel oli kastirida. Päris peen. Kink ise on siin pildil vasakul, paremal on Iirise kink 😀 Jajaa, ühe põhimõttega asjad, aga no erinevad ju ja mõlemad väga ägedad. Seda kergem on mul nüüd sisse viia süsteem, et panen pooled mänguasjad ära ja siis iga nädal vahetan… No et Plikal huvitavam oleks 😛

Päeval oli tegemist küllaga, oli ju vaja valmistuda – käisime suures Sainsbury’s tordimaterjali ostmas ja mütse otsimas. No mul oli kontseptsioon, et on vaja teha Kessule foto punase paberiga vooderdatud karbis istuvast lapsest, kellel on see sünnipäevamüts peas. Otsisin eile õhtul vähemalt kuuest high streeti poest, ainult ühes oli I love football variant, keeldusin 😛 Täna õnneks leidsin, no ja kuna neid ühekaupa ju ei saa, saime kõik mütsid… Aga sellest hiljem.

Kuna ma olin Iirise külla kutsunud (Abikaasa pidi ta arvutit putitama ja tal oli just õigel ajal vaba päev, keegi oli ometi vaja torti sööma kutsuda!), siis tekkis kohe vajadus koristada, nii ma siis kraamisin mitu tundi.

Vahepeal tulid Haidelt imeilusad lilled:

Tordi tegemisega oli ka paras kammaljaa – ma pole ju nii ammu midagi sellist teinud, siinmaal üldse mitte kunagi. Kuna mul siin ümmargust koogivormi polnud ja ma ei tundnud üleüldse valmisolekut hakata biskviiti küpsetama (aga tahtsin just seda), siis ostsin poest valmis põhjad. Eestis tegin taolist torti tavaliselt vahukoore või kohupiima ja ploomikompotiga, täna otsustasin virsikukompoti ja custardi kasuks (hahaa, eesti keelde tõlgituna on see vist keedukreem, mis kõlab nii halvasti, et ma ei tõlgi!). Ja siis veel muidugi maasikad. Absoluutselt ei suutnud otsustada, kui palju kogu seda kraami vaja minna võiks, ostsin siis igaks juhuks hirmsa varuga. Kokku keerasin kõik need asjad veerand tunniga. Ja siis juba tuligi Iiris.

Kohe varsti jõudis Abikaasa ka koju ja üksmeelsel nõudmisel asusime pikema jututa tordi kallale. Kui ma olin seda tehes mõelnud, et kes selle kõik küll ära sööb, hiigelsuur ju, siis sõime kõik (st Plika sõi küll meie taldrikust) kaks suurt tükki ja ainult veerand torti jäigi alles 😛

Ülejäänud õhtu putitas Abikaasa Iirise arvutit ning meie tegelesime käsitööga. Iirisel on viimasel ajal kudumisvaimustus ja ta ajas mulle ka isu peale. Mina üritasin tema juhendusel kilekottidest heegeldada. Kuna see on mul tõenäoliselt üle kümne aasta esimene kord heegelnõel kätte võtta (varrastega oleks sama lugu), siis loen esimese katsetuse eduliseks: heegeldasin vannituppa seebialuse. Nats lopergune ju sai, aga siiski 😀

Nüüd peab kohe mõtlema, mis järgmiseks teha. ja kududa tahaks ka… Salliga saan ju ikka hakkama!

Igal juhul oli tore päev. Ja keegi ei saa öelda, et ma ei viitsinud oma lapse sünnipäevaks torti teha. Mis siis, et patuga pooleks. Küll ma arenen 😛

Scroll to Top