Mõnusaid jõule!
plika
Raamatukoi
Vabandan pildi halva kvaliteedi pärast, oleks pidanud ikka lähemale minema, mitte üritama laua tagant toa teise otsa zoomida…
Asjad on enam-vähem koos, kodu on enam-vähem korras… Varsti saan loodetavasti Iirisega kokku ja viin talle “jõulukingiks” mõned mahejuurikad, mida ise ära süüa ei jõudnud…
Ja õhtul Rootsi 😛
Kolmepäevapalavik!
Mina polnud sihukesest asjast kuulnudki, aga Kessu arvas juba üleeile, et kui laupäevani palavik on ja pühapäeval täpid tulevad, siis on tegu kolmepäevapalavikuga.
Kusjuures eile minu meelest palavikku polnud, samas Plika magas väga pikalt lõunaund, ju midagi vajas veel ikka välja magamist. Ja täna on tõepoolest selg pisikesi punaseid täppe täis (õnneks vähem ja väiksemad, kui tollel pildil). Rinnal on vähem, mujal pole pea üldse.
Igatahes – palju rõõmu punastest täppidest. Vähemalt tean nüüd, mis viga. Ja enam ei nakka. Ja viie päevaga peaks täitsa korda saama.
Känguru
Plikal tuli õhtupoolikul jälle palavik. Kui palju, ei tea – nii, kui kraadiklaasi nägi, pistis röökima, ei hakanud teda siis piinama. Rohkem kindlasti mitte kui eile.
Üritasin teda kuue paiku magama panna, silmad vajusid voodis kohe kinni, aga niipea, kui ära läksin, oli virr lahti. Nii üle kümne korra – ei aidanud käe hoidmine ega laulmine, mina ära minna ei tohtinud. Lõpuks andsin alla, kraamisin Manduca välja ja tõstsin lapse kõhule. Seal ta siis suigatas vahelduva eduga kuni peaaegu üheksani.
Mul õnnestus läbi häda ja viletsuse selle aja sees pesu kuivama panna ja kokata makarone hakklihaga – kõik võttis küll tavalisest kolm korda kauem aega, aga tehtud sai. Siis söötsin Plika kurguni täis ja kui pärast seda diivanile selili heitsin ning ta kõhuli oma rinnale panin, suikus kohe unele. Tõstsin ta mõne aja pärast voodisse ümber ja nii ta siis nüüd magabki.
Nutt ja hala, kui lapse haigus Abikaasa asjatoimetustega kattub. Eile õhtul pidime minema kõik koos poodi, et Abikaasale särk ja kingad osta. Selle asemel pidi ta üksi minema (mina oleks tahtnud väga minna, talle see-eest üldse ei meeldi, eriti üksinda) ja mina passisin lapsega kodus. Nii et mõlemad haigusepäevad olen üksikema mänginud.
Aga noo, saame hakkama, ikka ju saame 🙂 Õnneks tuleb nüüd nädalavahetus ja minu üksikema staatus saab kiire lõpu. Ja loodetavasti peletame palaviku homseks lõplikult minema.
Esmaspäeval on Abikaasa viimane tööpäev ja õhtul lendame Rootsi. Juhhei!
Jõulurõõm tungib põue
Ei tea, kas asi on lumes, selles, et Plikal pole enam palavikku või selles, et Abikaasal on täna töö jõulupidu (mitte et see mind rohkem puudutaks, kui et ma manitsesin Abikaasat töökaaslastele ikka kaarte vastu kirjutama ning veedan tänase õhtu Plikaga kahekesi), aga kuidagi märkamatult on juba minulgi natuke jõulutunnet.
Need kaardid on kõik Abikaasa töökaaslastelt ja kõige nunnum on Iiriselt. Milline täpselt, võite ise arvata 😛 Ise pole me otse loomulikult veel ühtki kaarti kinkinud, välja arvatud nüüd Abikaasa tööl… Ausõna, ma ei saa aru, miks keegi pärast kõiki neid aastaid üldse vaevub meid meeles pidama. Isegi piparkooke pole me jõudnud viimastel aastatel teha… Aga noo… Ma ikka räägin endale, et järgmine kord oleme usinamad ja… Äkki ükskord siis oleme ka.
Mis Plikasse puutub, siis võite taaskord ise otsustada. Kas paistab, nagu sellel nihverpulgal oleks miskit viga? 😛
