Väike punk arvuti taga:
Vannimõnud:
Palllll!
Elevant, mis Maris jõuludeks kinkis, on üks hetke lemmikuid:
Ükskord, kui toas hirmus palav oli, võtsin Plikal riided seljast ja jätsin ta mähkme väel mängima. Pisut hiljem avanes järgmine vaatepilt:
Milleks kandekott?
Pisike, nunnu ja magab:
Peavõru proovimas:
Kui saaks vaid kõrgemale…
Igasuguseid riideid on mõnus kaela ümber panna…
…kui hästi läheb, siis õnnestub suisa pähe tõmmata.
Loeb:
Plika on viimased päevad keskmisest virilam. Abikaasa kahtlustas hammast, mina arvasin alguses, et vast ikka pole, purihambad peaks ju umbes aastaselt tulema hakkama. Eile vaatasin, et näpud on ikka kogu aeg suus, äkki tõesti – hammaste poolest on ta seni nagunii umbes kuu aega raamatutest ees olnud.
Täna vaatasin suhu kah, nii palju kui vaadata lasti. Alumise parempoolse esimese purihamba koha peal on mu meelest muhk küll, kui ma seda just ette ei kujuta (vist ei kujuta). Lusikaga veel ei kõlksunud.
Mis seal ikka. Nelson ja närimisrõngad läksid jälle käiku. Näis, kas mu kujutlusvõime varsti valge peakese ka välja pistab 😛
Siin korteris on kerged toolid, millest Plika jõud ka üle käib. Köögis sileda põranda peal lükkab ta neid alati ühest ruumi otsast teise ja protesteerib nördinult, kui näiteks laud ette jääb ja edasi ei saa. Täna lükkas toas ka ühe tooli külili ja siis keset tuba. Kuidas ta selle viimasega täpselt hakkama sai, seda ma ei tea – vaip peaks ju piisav takistus olema. Igal juhul oli tool enne seina juures laua ääres ja nüüd keset tuba Plika mänguasjade keskel. Peaasi, et lõbus on, eks 😉
Õeke sõitis täna hommikul tagasi Rootsi, nii et me oleme nüüd üle pika aja Plikaga kahekesi kodus. Ja fotokas töötab, mis mul siin ikka targemat teha. Tegelikult on hirmus uni, sest ärkasin veerand kaheksast (see ei lähe arvesse, et ma hiljem veel tunnikese tukkusin :P) – tahaks siiasamasse päikeselaiku kerra tõmmata ja magada. Tõenäoliselt panen siiski hoopis Plika magama ja lähen hommikusööki tegema… Kõht koriseb.
Plikale ei meeldi miskipärast, kui ma talle putru keedan – tuleb kööki ja viriseb nii kaua, kuni ta sülle võtan. Aga kuidas ma keedan putru, laps süles – tüütu, eks. Nii ma siis panengi ta tavaliselt pliidi kõrvale kapi peale istuma – tööpinda on nüüd ju küllalt, mahub lapski ära.
Mul on seal kaks purgikest – kaltsium ja tsink. Üks Plika lemmiktegevusi on nende purkide raputamine – ikka mõlemasse kätte ja siis vehib. Kunagi ammu õnnestus tal ühel purgil kaas ka pealt ära keerata, aga enam pole seda juhtunud. Üksi ma teda nende purkidega muidugi jätta ei julge.
Täna harjutas ta lisaks oma uut oskust asju millegi sisse panna. Võttis kausist apelsini ja pani selle potti. Võttis kausist tomati, hammustas tüki, sülitas välja ja pani nii tomati kui tüki potti. Siis pani kaltsiumipurgi ka potti. Võttis välja, sest seda oli vaja ju raputada. Siis pani jälle tagasi. Jne jne jne.
Lõpuks hakkas purke maha viskama. Esimesed paar korda tõstsin need üles tagasi, siis enam ei viitsinud. Viskas mõlemad maha, piilus nõutu näoga üle kõrge ääre, keeras siis ennast ümber ja lasi jalad rippu, et alla saada. Hull laps – see kapp on nii kõrge, et ta ei ulatu püsti seisteski ülemise ääreni.
Ah, aga pärast kolme kuud käputamist on ta ilma toeta seisma hakanud – ajab ennast püsti ja kõigub. Samme teinud veel iseseisvalt pole, aga ausalt öeldes ma ei tunne sellest puudust ka – nii on tal lihtsam silma peal hoida 😉
