plika – Page 169 – Tikri blogi

Vaikus majas – kuri karjas

13/10/2009 / plika / 7 Comments

Plika tuli mulle hommikul vannituppa järele ja jäi sinna, kui tuppa tagasi läksin. Kui temast viie-kümne minuti pärast ikka kippu ega kõppu polnud, kahtlustasin halba ja läksin vaatama, mis toimub. Nagu näha, siis meie elamine ikkagi pole nii lapsekindel, kui ma arvasin…

Plika pole meie sellekohastele õpetustele vaatamata ilmutanud siiani mingit huvi millegi kuskile sisse panemise vastu – seni on ta asju ainult laiali loopinud. Ega’s midagi – vannitoa uks meil muidu kinni ei seisa, kui seestpoolt lukus pole, järelikult tuleb ennast ümber harjutada poti kaant kogu aeg kinni panema… Või loota, et see oli ühekordne juhtum.

Aga see on täiesti raudne laks, et kui laps kuskil kahtlaselt kaua vait on, siis tegeleb ta millegi keelatuga. Tegelikult ma teadsin seda muidugi ennegi.

Fotod on päästetud!

12/10/2009 / edevuse laat, plika, üürikodud / 6 Comments

Õekese arvuti, mis ennist mu vigase mälukaardi peale formatit teha soovitas, ei lugenud seda täna kõigepealt üldse välja, aga siis läks läbi ime õnneks ja saime pildid kätte. Juhhei! Ühtlasi sain talt jõuludeni ühe mälukaardi laenuks ning kui Rootsi läheme, saan ühe teise päris endale. See mure siis ka lahendatud, jumal tänatud – ma tundsin ennast täiesti poolikuna, kui ei saanud vajadusel igal minutil pilti teha.

Aga kraamin siis kõik lagedale, mis välja tuli.

Pärast küürimist näeb meie köök välja selline:

Pärast Plika nihverdamist nägi elutuba ükspäev välja selline (no meil on hetkel ainult üks väiksemat sorti kummut, kuhu meiegi riided ära ei mahu, nii et lapse riided on kohvris ja see kohver lahti jätta oli suur viga…):

Trepi piire polnud eriti lapsekindel, nüüdseks on sellele papp ette tõmmatud. Ei näe just eriti esteetiline välja, aga vähemalt turvaline…

Ühel esimestest päevadest, kui ma polnud jõudnud veel kogu elamist lapse vaatenurgast kriitilise pilguga üle vaadata, avastasin Plika vannitoast lõbutsemast:

Ühel hommikul:

Plika Primarki saak:

Need sukkpüksid olid eelmise pildi tegemise ajal juba jalas:

Mu äge vaarikapunane sviiter. Pildi peal tegelikkusest väheke lillam. Otsisin täna sinna juurde sobivat värvi kaelaehet, aga ei leidnudki – kõik olid kas sutsu liiga roosad või sutsu liiga lillad. Aga oi, sviitri värv on sellegipoolest lihtsalt parim – sihuke… Punaka alatooniga fuksiaroosa. Täpselt selline, nagu mulle meeldib.

Oh, ja siis ma ostsin täna kaks peavõru 😀 Claire’sis on lõpuks ometi aru saadud, et kõik inimesed polegi ümmarguse peaga, nii et need on täitsa parajad ka. Üks on harilik must, aga ma ei suutnud sellele pildil olevale ka vastu panna – mul on (punaste) lipsukeste suhtes täielik nõrkus – ühed Primarkist ostetud bokserid on ka lipsuga, lihtsalt niii nunnud.

Ja viimaseks mu Camdenist ostetud ülicool jakk, mis mind siiamaani iga kord seda vaadates rõõmust hõiskama paneb. Meenutuseks kõrvale ka too, mille mai lõpus ostsin. Siis ei olnud valik nii suur, ostsin toonastes oludes parima ja olen seda palju kandnud ka. Aga see, mis ma nüüd sain, on lihtsalt super – täiesti perfektne! See on pikem, katab naba ilusti ära, käised on hästi pikad, kapuuts on palju lahedam kui tavaline ja värvid sobivad mulle ka paremini – külmad erksad toonid.

Kui ma neid jakke nüüd koos vaatan, siis tegelikult on need ju suhteliselt erinevad – ühist vaid nii palju, et mõlemad on värvilised jakid ja pärit Camdenist. Nii et eks ma kannan ikka mõlemat edasi… Aga uus on siiski kõige lemmikum 😛

Pärast aasta aega kestnud vegetatsiooni Eestis on mind tabanud täielik shoppamisvaimustus – ega ma ei võtnud siia nagunii palju riideid kaasa, sest lihtsalt ei mahtunud ja kuna pole nii ammu midagi uut ostnud, siis on tunne, et kõike on vaja. No ma olen ju naine ja garderoob vajab ikka aeg-ajalt värskendust. Halb on see, et praegu kulub raha mu Eesti arvelt. Ma olen sellegipoolest rahul – olen küll suht palju ostnud, aga võrdlemisi soodsaid asju.

Värviarmastus on täiega tagasi tulnud. Kui vahepeal kandsin ainult punast ja musta või mustvalget, siis nüüd on punase-musta kombinatsioonid küll endiselt lemmikud ja mustvalge meeldib ka, aga vaatan kõiki teisi värve lisaks. Türkiissinine on viimaste aastate lemmik, fuksiaroosa samuti. Lisaks kaitserohelisele olen teisigi rohelisi märkama hakanud ja isegi teatud tooni lilla tundub äge. Rohelisevaimustus oli mul viimati keskkooli alguses ja lilla vaimustus keskkooli lõpus… Ja pastelltoonid võite ahju visata 😛

Lisaks on mul mingi naiselikkuse periood. Liiale ma sellega siiski pole läinud – näiteks ehteid ostes võib kõik peenikese hõbeketi otsas rippuvad jublakad, tagasihoidlikud kivid, väikesed kõrvarõngad ja bling-blingi rahuga kõrvale jätta – mina tahan ikka suurt, silmatorkavat ja värvilist. Suured värvilised pärlid ja kivid on ägedad. Aga seelikud ja sukad ja mantlid ja viisakad kingad ja…

No on kohe vajadus uusi asju osta ja ilus olla. Olen nii kaua kodus istunud, tahaks kapist välja tulla. Ilmselt on London süüdi 😛

Lühikokkuvõte

11/10/2009 / edevuse laat, plika, seltsielu / 4 Comments

Eile trippasime Tootingus – õeke tahtis Primarkist veel midagi osta, mida Croydoni omas polnud, mina sain Plikale bodyd.

Täna käisime Vera Cruzis hommikust söömas, saatsime siis Abikaasa Plikaga koju tagasi ja läksime Camdenisse, kus muuhulgas üle pika aja Riinat nägin, kes lühiajaliselt Londonis peatus, et siis edasi Aasiasse minna.

Põhimõtteliselt võin enese üle uhke olla – ostsin ainult ühe asja, väga vahva värvilise jaki, mis on väga sarnane kevadel ostetule, ainult veel ägedam. Kunagi näitan kindlasti pilti ka. No ja siis ostsin veel hiinakat… Ja värskelt pressitud apelsinimahla… Ja My Village’i maitsvat smoothiet, mille Ly meile valmistas. Njah.

Aga siis helistas Iiris ja ütles, et tal on pärast tööd Oxford Streetile asja ja kuna Kadi tahtis teda näha, siis mõtlesime, et miks mitte, travel card tuleb nagunii täis, võime sõita. Ja läksimegi. Ja mul on nüüd kaks paari uusi teksasid Dorothy Perkinsi tall sectionist – tumesinised ja mustad, skinny cut 😛 Oh, ma armastan Londonit – nii hea, kui on olemas pood, kuhu minusugune inimene saab alati minna ja kindlalt parajate pükstega lahkuda. Maksin nende kahe paari eest kokku £35. Jällegi, Eestis 600 krooni eest kahte paari teksapükse ei saaks – õigemini mingisugused saaks küll, aga kindlasti mitte nii pikki.

Ja siis me istusime veel pubis, sõime ja jõime siidrit mustsõstrasiirupiga ning rääkisime juttu.

Koduteel passisime vähemalt 20 minutit Brixtonis ummikus ja ootasime siis veel kodu lähedal mõttetult kaua mingit teist bussi, nii et jõudsin koju veerand tundi pärast seda, kui Abikaasa oli Plika magama pannud. Ilma öötissita. Pärast seda, kui ma olin viimased kaks tundi lapse järele igatsenud ja ootasin kangesti, et saaks teda sülle võtta ja nunnutada ja tissitada ja… Oeh. Ma olin nii pettunud.

Aga mis seal ikka. Peaksin hoopis õnnelik olema, et Plika on juba nii suur tüdruk ja saab ilma emata magama jäädud 🙂

Uued pulmapildid

08/10/2009 / plika, pulmad, rõõm / 2 Comments

Nagu ma mainisin, oli Andresel ilupildistamisel ja laulatusel abiline kaasas ning täna jõudsid Heili tehtud pildid lõpuks minuni. Mis ma oskan öelda – kaks fotograafi on ikka parem kui üks! Pulmateema oligi seoses Londoni asjatamistega tahaplaanile jäänud, nüüd sai jälle meenutada ja imeilusaid pilte ja vahvaid hetki ja… Ohh 🙂

Seekord tuli palju musipilte ja Plikaga pilte ja mõned huvitavad lähivaated ja… Kui nüüd veel onu pildid ka kätte saaks (tal oli kah suur kaamera, sealt võib nii mõndagi põnevat tulla), siis saaks külalistele suure veebialbumi lõpuks ära teha. Ja siis endale pärisalbumi. Ohh 🙂

Ei miskit uut

01/10/2009 / igapäevaelu, london/UK, plika / 2 Comments

Eile tegelesin terve päeva pulmapiltide sorteerimise ja töötlemisega – Andrese tehtud fotodega polnud muidugi vaja miskit teha, aga ülejäänud sõpradelt saadud piltidega oli mässamist omajagu. Ma pole nii ammu piltide kallal nokitseda saanud, tegin seda suure mõnuga.

Sain onult rõõmusõnumi, et ta oli enda tehtud pulmapildid läpaka kõvakettalt päästnud, enne kui see lõplikult pillid kotti pani – tõeline napikas. Neid peaks varsti näha saama, Heili pilte ootan endiselt, teise onu naine lubas enda tehtud fotod meilile saata ja kui veel Piia oma filmi ka ära ilmutaks… Siis olekski kõik 😀 Ma vist ootan selle suure veebialbumi tegemisega ikka nii kaua, kuni kõik pildid käes, ehk liiga kaua ei lähe, niikaua külalised muudkui kannatagu.

Eile õhtul vajus Abikaasa vara ära, meie Iirega hävitasime aga kahekesi pudeli veini ja panime maailma asju paika. Päris paigas on nüüd 😛

Korteririndel muutusteta. Saatsin eile ülemisele naabrile meili omapoolsete ettepanekutega, sain talt täna hommikul vastuse, et peab tööle minema ja mõtleb selle üle. Siiani pole vastanud. Pöidlad pihku, sest uute kuulutuste hulgas polnud ka sobivaid.

Täna pole absoluutselt miskit asjalikku teinud – istusin kodus arvutis ja hängisin Plikaga. Too oli küll imetlusväärselt heas ja iseseisvas tujus ega ei vajanud suuremat kantseldamist – lõbustas ennast pikka aega palli veeretades ning hiljem veel pikemalt põrandale tühjaks kallatud mähkmepaki sisu mööda tuba laiali pildudes. Ikka nii, et viskas kõik mähkmed üle õla, siis keeras ümber ja viskas tagasi. Ja naeris. Oh, mulle meeldib, kui ta nii iseseisev on.

Õhtupoolikul käisime Abikaasal tööl vastas:

Magamise rutiin on Plikal viimasel ajal selline, et hommikul ärkab Abikaasaga kell kaheksa, lõunaund magab ca 12-14, õhtul läheb magama 20-21 vahel. Töötab väga hästi.

Kui Eestis ununes väljaminekute kirja panemine pärast maikuist Londoni-reisi ära ja hiljem enam ei viitsinud, siis siin hakkasin kulusid uuesti üles tähendama. Nädal on nüüdseks möödas ja seis murettekitav – kulunud on £155, kusjuures me pole teinud muud kui mõned korrad väljas söönud, ühe korra joonud ja ülejäänud aja kokku hoidnud.

Esialgsete arvutuste kohaselt jääb meil pärast üüri ja makse elamise rahaks kuus £400-450, nii et seis on suht nukker. Ei taha väljas söömisest lõplikult loobuda (st see polegi ju nö traditsiooniliselt väljas söömine, see on junk food :P), tahaks vahel midagi peale söögi ka osta… Transport on rõvedalt kallis… Ainult koju ostetavat sööki saaks ja tuleks mõistlikumalt planeerida, samas on jällegi teatud asju, millest ei taha loobuda, ainult vee ja leiva peal elada ei viitsi.

Senine harjunud Londoni elustandard oli ju kahel palgal põhinev, nii et ma pole päris kindel, kuidas me nüüd ära elame (st vabalt elame, aga küsimus on selles, mis kvaliteediga see elu on). Üks on kindel – Eestis oleks kokkuhoid veel hullem olnud. Mis seal ikka hädaldada, alati ju saab.