Minu lapsed
plika
Tõeliselt hea päev
Lisaks päikesele, mõnusale hommikule ja headele uudistele oli meil õhtul veel huvitavat tegemist – käisime vanemuises Nerva ja Tauno Kangro näituse avamisel (mis oli mulle muuseas heaks põhjuseks end ometi veidike üles lüüa – seelikut, kontsi ja suuri kõrvarõngaid kanda – vägagi teretulnud nähtus mu praeguses elus).
Nerva hakkas mulle meeldima juba siis, kui Antti meiega Coldharbour Lane’il elas ja tema postkaarte seintele kleepis. No ja siis, kui Charlotte’i kohvikus juunis näitus tehti, armusin lõplikult.
Nüüdseks olen paaril näitusel ja galeriis käinuna tema töid originaalis päris palju näinud, lisaks veel kõik ülejäänud, mis kodulehel väljas (jajah, ma olen tõepoolest need kõik läbi vaadanud). Tänasel näitusel oli ka uusi selle aasta töid, mida esimest korda nägin ja nii mõnessegi kohe armusin. Näiteks see ja see.
No ja vanematest piltidest see ja see ja see ja see… Oeh. Millal ma ükskord rikkaks saan?
Ma alguses plaanisin küll print screeni kasutada, et blogisse pildid panna, aga siis otsustasin, et ikka ei tee seda – ühest küljest oleks nagu tasuta reklaam, mille vastu ei saa ometi kellelgi miskit olla, teisest küljest on lihtne salvestamine ikkagi põhjusega keelatud ja kuna ma pole luba küsinud, siis jäägu lihtsalt lingid. Aga vaadake kindlasti!
Muidu oli igati tore ja Plika pidas ennast esinduslikult üleval – oli mul alguses mõnda aega linas, siis mõnda aega Mehe süles, siis sai kõrvalruumis tissi ja magas natuke oma vankrikotis ning siis oligi aeg ära minna. Lõpuks sai üleväsimus küll võitu, nii et ta nuttis meie riiete selga panemise ajast kuni koduni välja, aga õnneks oli teekond lühike ning meil õnnestus ta siiski täiesti sündsa aja jooksul maha rahustada – magab sügavalt miskine üheksast saati. Näis, millal esimest korda ärkab 🙂
Kui see laps ennast edaspidigi üritustel nii hästi üleval peaks, siis käiks kohe hulgim. Ega muidu ju ei teagi, tuleb proovida!
Nii et igati tore ja tegus päev oli, tuleks neid aga rohkem. Ja see päike, et seda veel nädalateks jätkuks! 🙂
Edusammud
Harjutame last järjekindlalt pärast kaheksa-üheksa paiku vannis käimist ja öötissi kohe magama jääma. Kui vanasti jäi ta päriselt magama alles üheteist-kaheteist vahel, siis täna on poole kümnest saati norsanud. Noh, enne seda me ka tegelesime mõlemad selle nimel pea tund aega – ei saanud alguses voodisse jätta, kukkus kõva häälega karjuma, kui käest ära panime ja tuli jälle sülle võtta…
Ise arvan rahutuse põhjuseks olevat seda, et ta ei saanud esimese korraga piisavalt kõhtu täis, miski hakkas teda ilmselt häirima – pärast uuesti tissi pakkudes imes veel tükk aega ning oli siis piisavalt rahulik ja poolmagavas seisundis, et omaette voodisse lutti imema ning üsna pea ka magama jääda.
Eks me jätkame samas vaimus. Loodetavasti tulemustega.
Eile sain kolme asemel kahest magama, täna jõuan ilmselt isegi enne ühte. Õhtune kontrollring on juba tehtud – panen veel homseks pensioniametisse minekuks kõik valmis, pesen hambad ära ja siis lähengi.
Sest ma ei kasvata ju ainult last, ikka ennast ka 😉
Kasvatuslikke küsimusi (vastukaja oodatud!)
Mul on viimasel ajal tekkinud lapsega seoses paar teemat, mida tahaks siin põhjalikumalt lahata, et lugejate abiga asjasse veidi selgust saada.
Esiteks: kuidas peaks üks kolmekuune laps magama? Ma saan aru, et lapsed on erinevad ja kõik on individuaalne, aga minu meelest võiks ideaalne plaan olla (meie pere harjumusi ja võimalusi arvesse võttes) umbes selline:
Ärkamine hommikul kell üheksa, tunni-kahe pärast esimene lühike uinak. Kui ärkamine venib hilisemaks, võib hommikune uinak ka vahele jääda.
12-14 vahel algab pikk lõunauinak – hiljemalt kahest peaks laps ikka magama jääma, sest ta magab parematel juhtudel (kõigepealt jalutame väljas ja siis paneme ta kodus lahtise akna alla) kuni viis tundi.
Õhtupoolikul, eeldusel, et lõunauni lõppes kolme-nelja paiku, veel üks väike uinak, mis võiks lõppeda hiljemalt kella kuueks.
Kell kaheksa vann, pärast kõik asjatoimetusi umbes üheksast öötiss ja siis voodisse – et laps hiljemalt kell kümme juba magaks.
Vanni koha pealt – me ei ole näinud vajadust iga päev vannitada. Lapsele see küll üldiselt meeldib (mingit ahvivaimustust veest pole täheldanud, aga nägu on alati naerul), aga vee kokkuhoiu ja omaenese mugavuse mõttes teeme enamasti üle päeva – siis on ka just parajal hulgal mähkmeid, et need hiljem vannivees läbi loputada.
Samuti olen mitmelt poolt lugenud/kuulnud arvamust, et vanni tuleks teha enne eelviimast söögikorda – sellega on nüüd nii, et minu meelest seostub (võiks seostuda) pesemine siiski magamaminekueelsete rituaalidega ja mulle tundub kuidagi loogiline, et pärast vanni tuleb ööuni. Laps on meil sageli päevast ja vannist nii väsinud, et uinub juba tissi otsas. Vahel ärkab küll kümne minuti pärast nuttes, vahel jaurab omaette kuni üheteistkümneni välja, aga üldiselt jääb magama küll. Kessu on oma plikat ka alati probleemideta õhtul vannitanud.
Meie päev näeb tegelikkuses välja selline, et sageli ei õnnestu meil enne kümmet-ühtteist üles saada, mistõttu esimene uni on kohe pikk lõunauni, mis sageli kestab viie-kuueni õhtul (vahel on kohati mingeid (paari)kümneminutilisi tukastamisi ka). Pärast seda peaksime teda ideaalis magamaminekuni üleval hoidma, aga nüüd jõuamegi järgmise probleemini, millele seni tulutult lahendust otsin – Plika on kõik viimased õhtud jube viril olnud, kui teda turvatooli või diivanile/tegelustekile (ühesõnaga sülest ära) panna, on kohe kisa taevani. Ja isegi süles ei kõlba olla, ainult õla peal ja mööda tuba edasi-tagasi jalutades on enam-vähem rahul.
Ilmselt on ta päevastest elamustest lihtsalt nii väsinud, et muutub närviliseks. Aga ööunne ta ju enne üheksat-kümmet nagunii ei jää ja kõigis õpetustes öeldakse, et lapsed ei tohiks peale kuut magada, kuna nad jõuavad õhtuti rohkem üleval olla ja ei taha siis õigel magama minemise ajal üldse uinuda. Eks ma vahel olen tal silmnähtava väsimuse korral lasknud ka peale kuut tukastada (kui ta mul ikka õlal magama jääb, siis üles ajama ei hakka), aga sageli ta ei maga ning siis polegi muud, kui kaks-kolm tundi järjest on laps kogu aeg kellegi õlal ja vajab pidevat rahustamist – mis on kohutavalt tüütu ja väsitav.
Täiesti teemast välja vahemärkusena pean ära mainima, kuidas ma armastan hommikuid – kui tore on ärgata selle peale, et põnn sinu kaisus on ärganud, siblib ja seletab omaette ning naeratab sulle niiii laialt 🙂 Ja ta võib rahus hommikusöögi ajaks üksinda tegelustekile või turvatooli jätta, kus ta siis muusikat kuulab ja oma draakoni või lammastega hängib ja asjatab.
Pöördudes tagasi probleemide juurde – mida te arvate minu uneplaanist ja kuidas oleks võimalik last õhtul veidi rahulikumana hoida?
Ja nüüd teine küsimus: kuidas õpetada kolmekuusele lapsele rohkem iseseisvust ja erinevates kohtades rahulikuks jäämist?
Edusammud võrreldes esimeste kuudega on kindlasti see, et ta huvitub nüüd mänguasjadest, nii et võib tegelustekil mõnda aega üksi chillida ning pool ajast saab ta õhtuti ärkvel olles voodisse panna, nii et ta seal omaette seletades lõpuks magama jääb – vahel on selleks lutti vaja, vahel isegi seda mitte.
Kust läheb piir iseseisvuse ja hoolimatuse vahel? Ühest küljest on jube hea panna laps tegelustekile või turvatooli ja lasta tal oma asjadega tegeleda, see ju suurendab iseseisvust. Teisest küljest ei ole õige lasta tal võimalikult palju omaette tegutseda, et me ise saaks rahus omi asju teha – see on juba puhtalt meie mugavus, et me tahame lapsega tegelemise asemel pigem arvutis istuda (või koristada või nõusid pesta, mida iganes).
Samas jällegi – seda omaette jätmist saab nagunii harjutada ainult hommikuti ja päeval, sest õhtul on ta selleks, nagu juba mainisin, kaugelt liiga virin.
Mees arvab, et me peaksime harjutama last vähem süles olema ja ilmselt on tal õigus – aga me peame ju siiski lähtuma ka sellest, et nii väikse lapse nutul on alati põhjus ja seda ei tohi tähelepanuta jätta. Nii et kui ta õhtuti käest ära pannes kohe kohutava kisa lahti laseb, ei saa teda ju kuidagi sinnapaika jätta – ikka võtad jälle sülle.
Kuidas siis saavutada seda, et harjutada laps ilma karjumata vähem süles olema?
Mis puutub erinevates kohtades rahule jäämisesse, siis kuigi ma ühest küljest tean, et lapsel on oma kodus kõige parem ning igasuguseid pikemaid (ööbimistega) reise planeerides, olgu siis teise linna või riiki, peaks sellega arvestama ning reisid miinimumini viima, siis vahel ju ikka tahaks külas käia ja reisida ning ma olen kindel, et laps, keda on sellega harjutatud, talub keskkonnamuutusi paremini.
Kuidas harjutada last erinevates kohtades rahulikuks jääma, ilma et teda nö hoolimatult külma vette visates igale poole kaasa tarida ning samas mitte hoida teda nagu s*tta pilpa peal ja kogu aeg kodus istuda?
Seda teemat võiks laiendada ka küsimusele, kuidas last erinevate inimestega harjutada. Ma luban kõigil, kes vähegi soovivad, teda alati süles hoida, see tuleb kindlasti kasuks. Aga kas on mõeldav jätta laps hoidja hoolde, keda ta varem (eriti) näinud pole, kui tahame mõnel õhtul koos välja minna ja keegi oleks nõus hoidma? Seni on ainult ema meile kaks korda lapsehoidmisteenust pakkunud – esimesel korral läks kõik suurepäraselt, teisel korral nuttis laps nii palju, et pidime poole peo pealt koju tulema ning selleks ajaks, kui jõudsime, oli laps siiski magama jäänud ja magas hommikuni.
Kas on üldse mõeldav jätta ta õhtul paariks tunniks inimese hoolde, keda ta enne näinud pole (või on näiteks ühe korra näinud)? Nii väiksel ei tohiks ju tegelikult eriti võõristust olla + me võime üritada lapse üldse juba ööunele suigutada, enne kui läheme, nii et ajutise lapsehoidja hooleks jääks loodetavasti ainult valvamine (see on juba omaette teema, kes peale ema üldse viitsiks veel last hoida, raha võõra palkamiseks meil ju pole – aga kangesti tahaks vahel koos väljas käia ja mu ema on Tartus ainult kord kuus).
Teine samast teemast tulenev küsimus on: kui palju peaks hoidja laskma lapsel nutta, enne kui ta ema-isa koju kutsub? Selge see, et alguses peaks üritama ikka ise rahustada, aga kui see on tulutu…? Meie viimane kord rahustas ema nutvat last vist mingi 40 minutit, enne kui magama sai ning kui laps hiljem jälle üles ärkas ja rahule ei jäänud, kutsus ta meid koju. Kuna laps aga koju jõudmise ajaks siiski magas, äkki oleks pidanud siis veel natuke ootama? Vähemalt nii on mõned meile maininud, et “otsige hoidja, kes teid esimese nutu peale koju ei kutsu” – eks me siis seletasime, et polnud päris esimene nutt…
Sellised mõtted siis keerlevad minu peas juba pikemat aega. Ma tean küll, et kõik lapsed ja olukorrad on erinevad, aga sellegipoolest – jagage kogemusi ja nippe, rääkige, kuidas teil on olnud ja mis on aidanud 🙂
Rutiini mõnu
Ma hakkan mingil määral korraliku pereema rolli sisse elama. Millestki täiesti tüüpilisest ei saa muidugi rääkida enne, kui Mees käib tööl ja mina hakkan süüa tegema, aga noh, edusammud siiski on.
Ma nimelt suudan, viitsin ja tahan meie elamist järjekindlalt korras hoida. Küll mõningaste mööndustega – köögi, vannitoa ja esiku suurpuhastusega sain ühele poole, elutuba on pealtnäha väga korras, aga lähemal vaatlusel hakkab silma suuremal hulgal tolmu ja kapiuste taga valitseb segadus. Magamistoast on endiselt nagu keeristorm üle käinud – seal pole ma jõudnud/viitsinud midagi koristada.
Ma endiselt ei põe, eks ma teen selle ülejäänud osa ära, kui tuju tuleb. Minu jaoks on hetkel olulisem see, et olemasolev kord ei kao kuskile 🙂
Mulle on juba harjumuseks saanud köök alati pärast seal kokkamist/söömist kohe ära koristada – mitte ainult nõusid pesta, vaid kõik asjad ära panna ning laud ja pliit ära puhastada. Ma tõepoolest tõstan vannitoas ühe riiuli duši alla minnes täiesti tühjaks ja kuivatan pärast duši all käimist peegelplaatidelt ja segistilt ning dušitorult veepritsmeid, et kõik ikka endiselt läigiks.
On välja kujunenud, et me teeme Plikale vanni vähemalt üle päeva ning ma loputan pärast seda vannivees kõik mähkmed ära, nii et need on järgmiseks hommikuks kuivad ja kasutusvalmis. Vannitamisel on välja kujunenud kindel rutiin, nii et saan sellega nüüd ka üksi hakkama – ehkki kahekesi läheb kiiremini ja lõbusamalt.
Mul on igaõhtune ringkäik enne magama minekut, kus ma tõstan elutoas kõik asjad omale kohale ja tühjendan prügikasti, et hommikul oleks hea kohe tegutsema hakata, mitte alustada eelmise päeva segaduse klaarimisega. Ma käin alati läbi ka köögist ja vaatan üle, et kõik oleks ikka puhastatud ja omal kohal ning päeval tehtud sooja toidu ülejäägid saaksid ööseks külmkappi.
Tegelikult tegin ma seda kõike kunagi varem kogu aeg ja see oli täiesti loomulik. Enda järelt oli kerge koristada, nüüd on kaks teist inimest veel (no Mees muidugi aitab kaasa, aga ta pole siiski selline korra- ja perfektsionismipede nagu mina, nii et mõned asjad, mis teda ei häiri, teen ikka mina ära. Tema teeb selle eest süüa :P) – segadus on kergem tekkima ja pohhuism koos sellega.
Aga lõpp pohhuismile – ma ei saa seda enam endale lubada. Ma olen ju nüüd pereema ja vastutan majapidamise heaolu eest 😉
Kui ma veel elutoa põhjalikult üle käia viitsiks ja magamistoa korda teha, siis võiks endaga juba ülirahul olla. Ehkki ma olen praegu ka rahul, ausõna.
Lähen teengi nüüd kontrolltiiru ära ja siis magama. Niigi olen poolteist tundi üle aja läinud, sai ju ammu lubatud, et hiljemalt kell üks tuleb voodisse und ootama minna.
Avastasin paar armsat pilti jaanuari algusest, mis tollal miskipärast üles panemata jäid:
