Parim paik hommikusöögiks on ometi keset köögilauda!
Leidlikke näiteid lapsele improviseeritud lõbustusatraktsioonidest ehk turvahäll, mis on ukseauku kiigeks riputatud…
…ja minu hommikumantel, mille Mees ukselingi ja riidekapi ukse vahele seotud nöörile riputas – lapsel oli hirmus põnev selle äärt kätega sudida.
Võib ju võtta nii, et me käime Pärnus puhkamas, eks? 😉
Kõigepealt olime eile tavalisest kauem üleval (saime nii poole kahest või kahest magama). Selle tagajärjel magasin mina täna veerand üheteistkümneni (Mees ja Plika tõusid juba enne üheksat).
Pärast poole päevani kestnud hommikumantlis luuserdamist toppisime ennast lõpuks riidesse ja läksime jalutama, et laps ikka oma värske õhu normi kätte saaks.
Hiljem kodus lõunasöök, siis niisama äraolemine, siis õhtusöök ja siis jälle niisama äraolemine. Nii see päevake läbi saigi 🙂
Okei, ma pean tunnistama, Mees on minust tunduvalt tublim olnud – peale varase ärkamise olid temal ka hommikust saati riided seljas (mina olin see hommikumantlilohe) ning isegi poodidesse jõudsid nad emaga õhtupoolikul – Mees tahtis ema autoga sõitmist proovida, mina jäin lapsega koju.
Plika ei väsi mind meeldivalt üllatamast – ta peab ennast lihtsalt nii hästi üleval! Eks oma osa ole muidugi nii selles, et ta on juba natuke vanem, kui ka selles, et siinsed näod ja keskkond hakkavad talle juba tuttavamaks saama.
Igal juhul on ta olnud enamik ajast paras rõõmupallike – muudkui seletab ja laliseb omaette, naeratab laialt, istub meie söögiaegadel viisakalt turvatooliga laua ääres ja kõristab oma lambukestega, laseb vanaisal ennast väikse kõdi ja lollide nägudega naerutada… Vahel muidugi on väsinud ja viu-viu ka, aga seda kindlasti mitte rohkem, kui kodus olles, pigem isegi vähem. Isegi õhtul mängis tükk aega omaette lambukestega ja rääkis vanaemaga juttu, ei mingit virinat ja kussutamist. Kui ma ta lõpuks voodisse panin, magas praktiliselt minutiga.
Pildi peal on hetk tänasest õhtust, kui Plika vanaemaga telekat vaatas.
Täna hommikul sai lõpuks stuudios ära käidud – alguses mõtlesime küll nädal varem minna, aga siis otsustasime, et ootame sünnipäevani.
Ütleme nii, et mul läks blogisse valiku tegemiseks ikka üksjagu aega – mitte ei suutnud valida, millised kõige rohkem meeldivad 😛
Perepilti ei õnnestunudki päris sellist saada, nagu ma tahtsin – mitmed olid väga nunnud, aga perfektsest pildist (ma olen ju teatavasti perfektsionist) jäi puudu lapse naeratus – no mis sa seal naeratad, kui veetakse võõrasse kohta ja pannakse välgud sähvima 😉
Eks see olegi eesmärk järgmiseks korraks, sest nagu Mees ütles (tema jäi ka väga rahule) – kolme kuu pärast jälle! Küll kuuekuusega saab siis juba uusi trikke tehtud.
Fotograafi lemmikpildid on siin.
Muide, see on mul esimene kord ilma meigita (puuder välja arvatud) stuudios pilti teha – vanasti tundus see ikka vajalik, aga… Lapsega pilti tehes tundub loomulikkus täiesti… Loomulik 🙂 Ega ma igapäevaelus pole kunagi ennast võõbata viitsinud.
Must taust on üle kõige – nii hea kontrast. Ausõna, stuudios käimisest võib sõltuvus saada. Ikka hoopis teine tera, kui kodus põlve otsast klõpsutada.
Ärkasime poole kaheksast, olime poole kümneks stuudios, enne ühtteist tagasi kodus, et koristamine lõpetada ja asju pakkida ning pool kolm viis Pisi meid bussijaama.
Laps käitus terve päeva eriti eeskujulikult – magas kogu aja teel stuudiosse ja sealt tagasi ning hiljem bussi peale minnes jäi magama juba siis, kui teda välja minemiseks riidesse panime ja ärkas alles sel ajal, kui Pärnus õhtust sõime – ning mängis siis viisakalt turvatoolis oma lammastega, kuni me söögi lõpetanud olime.
Buss oli täiesti täis, aga ometigi õnnestus meil just oma istmetest üle vahekäigu tühi koht leida, nii et laps sai oma koha (tema tool oli muidugi minu kõrval, Mees istus sutsu kaugemal). Parim asetus, mis üldse ühes liinibussis olla võib 🙂 Mees luges ajalehte, mina raamatut ja aeg muudkui lendas. Väga hea reis oli.
Aga need stuudiopildid nüüd, kui ma suudaks otsustada, millised üles panna 😀 Varsti-varsti!
Seniks mõned ise tehtud pildid.
Käisime stuudiost koju minnes hommikusöögiks sooje saiu ostmas (sünnipäev ikkagi!):
Lapsed mängivad arvutimängu:
Ma söön oma mähkme ära, kui see nii pole!
Suured tüdrukud hoiavad ise lutti suus.
