plika

See neetud raha

/ igapäevaelu, jõulud, plika, virin/urin / 6 Comments

Ma tegelikult arvutasin üpris hästi välja, et me oma rahadega umbes detsembrini hakkama saame ja täpselt nii läkski.

Aga ma ei teadnud, et vanemahüvitise taotlemiseks läheb tööandja kirja vaja, sest suvel väideti vastupidist. Ma ei osanud arvata, et ma saan selle kirja vale kuupäevaga ning mu järgmine e-mail jääb kahe silma vahele, nii et õiget kirja ei saadeta ning taotlemine muudkui venib ja venib.

Jaa, ma saatsin selle viimase õnnetu meili juba esimesel detsembril, ma oleks pidanud ammu ise uuesti torkima minema… Aga ma tegin seda alles nüüd. Olen suht kindel, et teist korda mu kirja enam ei ignoreerita, saatsin uue meili nii ülemusele kui ühele töökaaslasele, et too ülemusele meelde tuletaks. Aga nagu ma aru saan, siis enne veebruari algust mingit raha nagunii ei tule – seda juhul, kui ma taotlen enne 15. jaanuari ning asi veel mingil muul põhjusel ei veni.

Noh, loodame parimat.

Aga praegu on raha nii otsas kui otsas. Õigemini, mingi pisku veel on, väiksed ootamatud sissetulekud olid. Sellest pole aga suurt kasu, pärast üüratute kommunaalide maksmist ei jää peaaegu miskit järele. Ja jõulud on ees. Ja mitu sünnipäeva. Ja ehkki mulle on öeldud, et ei ole vaja kinke teha, siis ma ju ei saa päris nii (eriti sünnipäevadega), endal on halb.

Küll ma midagi välja mõtlen ja küll me kõige sellega hakkama saame, lihtsalt niru tunne on.

Mõtlen küll, kas oleks pidanud Meest varem tööd otsima utsitama, aga… Kuradi hea on olnud temaga koos kodus olla ja lapse seisukohalt on ju eriti hea, et isaga esimestel elukuudel nii palju koos olla saab.

Aga igalt poolt kummitatakse majanduslanguse teemadega – kõik räägivad, kuidas töö leidmine läheb järjest raskemaks ja kuigi ma üldse ei kahtle, et selle töö leiab, siis enne veebruari ju sealtki raha ei tule.

Vahepeal peame võlgades elama, sest üür tahab ikkagi maksmist. Ja kuigi ma tean, et kui see vanemahüvitis tuleb, saame tagantjärele möödunud kuude eest ka, nii et võla tagasi maksmine ei ole probleemiks, on siiski s*tt. Sest võlgu ma vihkan, kirgliselt.

Ja kedagi peale eneste süüdistada pole. Ise oleme olnud laisad ja mugavad.

Nüüd mõtisklen põhimõttelistel teemadel, millele üldse võib kulutada ja millele mitte. Tegelikult peaks ju meeletult kokku hoidma, ostma ainult kõige odavamat sööki ja hädavajalikke esmatarbekaupu ning makse maksma. Aga ma olen neid jõule nii kaua oodanud ja ei kujuta küll ette, et raha kokku hoidmise pärast nüüd kuuse ja piparkoogitaigna ostmata jätaks. Mõned asjad lihtsalt peavad olema.

Need šabloonid ja kõik muu kohviga seotud nänni jätsin igatahes Iiriselt tellimata, sest kui meil alguses jäi kokkulepe, et ma maksan talle jaanuaris ning veebruar oleks vast ka veel okei olnud ning ta lubas mind suisa jõulukingituse korras veidike toetada, siis ma… Kuidagi ei tahtnud. Tähendab, hirmsasti tahtsin neid asju, sest Eestist ei saa ja kes teab, milla keegi jälle tuleb, aga praeguses rahalises seisus, kus küll teab, et mingi hetk hakkab raha sisse tulema, aga rangelt võttes ei saa ju isegi selles kindel olla, et see juhtub veebruaris, äkki läheb midagi veel nihu ja lükkub hoopis märtsile… Ei tundunud kuidagi olevat õige kulutada. Oeh.

Positiivse poole pealt nii palju, et uus õppelaenu graafik saadeti lõpuks koju ja jube hea oli poole väiksemaid summasid vaadata. Alla 400 krooni kuus pole tõepoolest enam mingi raha, üleüldse võiksin paari kuu pärast selle võla ühes tükis tagasi maksta. Seda ma muidugi ei tee, sest esiteks langeb raha väärtus iga päevaga ning teiseks pole üldse võimatu, et mõne aasta pärast saab järele jäänud laenust veel pool riigi poolt kustutatud. Elame-näeme 🙂

Ja see on ka positiivne, et mul ühtki muud laenu kaelas pole. Praegust majandusseisu arvestades kohe äärmiselt positiivne.

—

Esimese jõulukaardi sain kah. Katsilt 🙂 Aitäh!

Ma ise plaanisin suure hoolega kaarte saatma hakata, aga nüüd on jõulud peaaegu ukse ees ja mul on tunne, et kõik jääb jälle tegemata. Samamoodi, nagu me plaanisime see aasta varem kuuse tuua, et seda kauem nautida ning nüüd on jõuludeni ikka ainult viis päeva.

Päh.

—

Peame homme kell 9.15 lastehaiglas olema, Plikal on röntgen (kõik imikud käivad selles vanuses puusi pildistamas, nagu ma aru sain). See tähendab poole kaheksast äratust. Kell on pool neli. Mul pole ikka veel und. Viimased ööd on graafik jälle nii p*rses. Päeval ka magada ei taha või kui korra uni tapabki, siis raudselt sel hetkel magada ei saa ja hiljem enam ei taha. Ja ma nii kardan, et see uni tabab mind järgmisena homme õhtul, kui Vaska sünnipäeva tähistame.

Pean päeval natuke magama, kindluse mõttes. Ehk õnnestub.

Teine katse

/ plika, rootsi / 2 Comments

Siis, kui kell oli kolm ja ma tahtsin lõpuks magama jääda, otsustas Plika üles ärgata ja tissi nõuda. Selle asemel, et rahulikult tissi otsa magama jääda, oksendas ta mõnuga voodisse. Pärast puhastustöid ja mähkimist ei tahtnud teine mitte vaiki jääda, seega polnud muud, kui uuesti linasse. Esimesel katsel sai vist midagi halvasti, sest sibeles rahutult, aga teist korda proovides läks eduliselt. Ja pea sättis ta ka seekord täitsa otse.

Mehel läks kogu selle jamamise peale uni ära, sest tema oli juba enne keskööd magama jäänud, seega hakkas ta taas ema arvutiga mässama ja DVD-sid kõrvetama, et format C-d teha.

Muuseas sain lõpuks endale DVD fotodega, mille kunagi suvel ema arvutist endale kokku tõmmanud olin. Leidsin mõned huvitavad pildid selle aasta veebruarist, kui me Rootsis õekese 30. juubelil käisime.

Tagantjärele mõeldes oli reisi parim nali muidugi see, kuidas mina kogu aeg süüa tahtsin ja Mehele rääkisin, et pane tähele, nüüd olen rase.

Auväärt juubilar oma eale kohases poosis:

Tegelikult peaks muidugi magama minema. IRW.

Laps linas, rahu majas

/ plika / 3 Comments

Panime Plikat õhtu jooksul umbes kolm korda magama, ärkas alati viie minuti pärast üles. Kuna muidu ta suuremat ei jauranud, vaid jäi kussutamise/tissi suhu toppimise peale suht kähku vait ja uuesti magama, siis viitsisime mitu korda katsetada. Aga lõpuks sai siiber ja toppisin ta linasse, esimest korda nö “päriselt”. Paari minutiga magas, veerand tunni pärast tõstsime oma voodisse (nojah, ta magab siin küll põrandal matkamadratsi ja lambanaha peal) ja tudub nagu inglike juba pea kaks tundi.

Pildil paistab, nagu pea oleks hullult ära vajunud, aga tegelikult ta lihtsalt toetas seda minu rinnale ja lina äärele. Kuna laps ise oli nii rahulik, siis eeldasin, et asend on okei. Või oleks pidanud pead paremini/rohkem toetama? See lina ei veni, ei saanud sisse panna…

Kuna tõmbasin fotod siiski siia arvutisse ka, siis veel mõned.

Esimene pikk autoreis:

Esimene perepilt:

Täna käisime Kaidi õel külas ja nägime tema kolmenädalase poisi ära. NII armas laps oli, täitsa lõpp.

Aga jah, pärast eileõhtust tundidepikkust jauramist jäi laps kell üks öösel lõpuks tuttu ja magas pea kaheksa tundi. Täna on ta suhteliselt hästi käitunud, ainult õhtupoole natukene jauras, mis oli täitsa arusaadav – kui Kaidi õe juures magas Plika kogu külaskäigu aja, siis järgmises kohas olime veidi kauem, sai küll söödetud ja mähitud ja magas ka, aga lõpuks sai võõrast kohast ikkagi siiber ja nutujoru lahti. Tulime lihtsalt koju ära.

Nii et kui asja rahulikult võtta, saame ikka hakkama. Või noh, mis järeldusi sellest ühest päevast ikka teha – vaatame, mis homne toob.

Hetkel igatahes tundub, et võime reede õhtul südamerahuga Vaska sünnipäevale minna – tuleb rahulik istumine väikse seltskonnaga ja lina päästab ilmselt igasugustest võimalikest jauramisprobleemidest.

Mul on tõesti hea meel, et lõpuks lina ära katsetada sain ning see töötas sama hästi nagu rinnapump ja pudelist toitmine – sellised asjad teevadki elu kergemaks. Nii mõnus oli linaga ringi jalutada, last süles hoides väsivad käed juba suht kiiresti ära ja ta saab seal ennast magama jäämiseks liiga palju liigutada ka, linasse pakkimine mõjub hästi.

Esimene reis

/ plika / 6 Comments

Tulime ekspromtidee korras emaga Pärnusse. Lihtsalt sellepärast, et ta nagunii üksi autoga läks ja ma tahtsin vaadata, mis kraam mul veel keldrisse peitu jäänud on (enda arust viisin küll kõik ära, aga mingid jõuluasjad olid kuskilt välja tulnud ja mingid köögiasjad on ka veel kadunud). Ja last näidata 😛

Autos magas rahulikult terve tee, häälitses vaid lühidalt paar korda läbi une. Kodus sai tissi ja kiikus rahulikult turvatoolis, kuni me sõime.

Siis läksime Mehe vanaemale külla ja Plikal sai vist üheks päevaks uutest kogemustest kõrini. Algul käitus täitsa ilusasti, võttis tissi ja magas mingi aja Mehe õe süles… Aga mitte kuigi pikalt. Ja ülejäänud õhtu me teda magama ei saanudki. Järjest närvilisemaks läks, aga magama ei jäänud.

Nüüd oleme juba kolm tundi kodus ja kussutame teda unele. Vahepeal tissi otsas viis-kümme minutit magas, aga siis jälle kisa lahti.

Kisa vaheldub häälitsemisega ja ajutiste vaikusemomentidega, aga magama ei jää. Masendav. Kui järgmised päevad sama hullud on (tagasi Tartusse läheme ilmselt kolmapäeva õhtupoolikul), siis ma mõtlen küll kõik edasised reisid tõsiselt järele. Närvid on ka miskit väärt…

Scroll to Top