plika

Reisimine kahekuuse lapsega?

Plaanime minna jaanuari alguses Rootsi õekese ülikooli õpetamisele. Vaidleme selle üle, kas Rootsis oleks mõttekam liigelda auto või bussiga.

Kui ma julgesin plaanida jõulude ajal bussiga Pärnusse sõitu, sain kurjustada, et nii väikest last ei tohi küll keset talve ühistransporti lasta, sest kõik kaasreisijad on potentsiaalsed viirusekandjad. Loogiline, eks.

Aga kaks ja pool nädalat hiljem on Rootsis 2x120km ühistranspordis juba ohutum sõita, sest kes teab, mis ilm siis on, kiilasjää võib olla, auto võib lumme kinni jääda, ei tea, kas liisinguautoga üldse välismaale minna tohibki, Mehe nimele sõiduloa tegemine maksab… Ja üleüldse autoga ja nii väikese lapsega võõral maal on ohtlik.

Mina optimistina ei näe põhjust arvamiseks, et siis just nii kole ilm olema peaks kui täna, minu jaoks ei oma mingit loogikat see, et liisinguautoga ei tohi sõita välismaal (et kuniks liisingut maksad, oled Eestis lõksus? Raske uskuda, aga ma neid seadusi ei tea ka) ja ma ei usu, et kellegi teise nimele sõiduloa tegemine eriti palju maksab. Mehel sõidukogemust on ja ma täiesti usaldan teda.

Noh, mis te arvate? Kas me peaks bussiga minema või autoga? Viimasel juhul tuleb auto omanik ehk minu ema ära veenda 😉

Või peaks äkki üldse minemata jätma, sest ettevõtmine on liiga riskantne?

Nojah, lapsele oleks kindlasti ohutum, kui teda üldse kogu aeg kodus hoida. Ma olen vist lihtsalt süüdimatu 😛

On laupäev, tore päev…

Mäletatavasti sain ma Pipsi-Marko tänasest külaskäigust juba kolmapäeval teavitatud, reaalse koristamiseni jõudsime aga ikka alles täna peale lõunat. Turbokäigul sai üks riiul paika pandud (noh, seina külge tuleb veel kinnitada, aga seisab eduliselt niigi), asju keldrisse viidud ja põrandaid puhastatud. Esialgu oli jutt kell üks kohale jõudmisest, reaalselt jõudsid nad kolmveerand kolmest… Ja me ei kuulnud esimest uksekella, sest mina olin just duši alt tulnuna teises toas ja Mees müristas tolmuimejaga. Nagu alati, said kõik asjad nii viimasel minutil valmis, kui üldse saada võisid.

Saime külakostiks piparkooke, mis olid meile selle aasta esimesed 😛 Kui Pips ennist küsis, mis mul Plikale vaja on ja ma temalt Beebiveebi kinkesertifikaadi tellisin, sain meeldiva üllatuse osaliseks, sest kaardiga oli kaasas pikkade käistega Beebiveebi logoga body. Küll suuruses 12-18 kuud, aga noh – kasvab ju 🙂 Ja siis saime veel komplekti, millega lapse käe- ja jalajäljendeid teha… See saab põnev olema, pärast Kessu ja Tauno kogemusi. Minu pakil pole isegi kirjas quick, easy, no mess – äkki läheb siis kergemini.

Hetkel tudub Plika magusasti minu hommikumantli sees.

Kaks nädalat

Plika sai täna kahenädalaseks. Mina olen kaks nädalat ema olnud. Siiamaani on kummaline mõelda, et MEIE tegime selle olendi valmis, et ta kasvas MINU sees ja mahtus sealt välja ka. Täiesti jabur!

Tänane päev on möödunud täpselt nii, et mitte midagi pole teha jõudnud. Plika magas öösel poole ühest poole seitsmeni, mis oli temast äärmiselt kena. Mina olen terve päeva iga tissikorra ajal ainult tukkunud. Hommikust sõime peale kahtteist ja vaatasime sinna kõrvale Thomas crowni afääri… No ja muidu olen tukkumise vahepeale jõudnud ainult natuke arvutis istuda ja ongi kõik.

Kandelina jõudis kohale. Kui ma nüüd ainult viitsiks mõne õpetuse otsida, kuidas nii pisikest siduda – oskan ainult topeltristi teha, aga see on vähe vanematele. No uurib.

Seadsime eile lõpuks Katsilt saadud ahju üles. Hetkel küll keset köögilauda, nii et sööma kööki enam ei mahu… Igatahes sai eile õunakooki ja täna tegi Mees imehead pizzat – kahe erineva singi, seente, juustu ja sinihallitusjuustuga. Njämm!

Päeval sadas laia lund, üritasin pilti teha. Pildilt see lumesadu muidugi eriti välja ei paista…

Lumi, ikka lumi :)

Käisin tunnikese eest küpsetuspaberit ostmas, et Mees saaks õunakooki teha. Jõudsin välja just täistunni paiku, kuulsin kellamängu.

Pole midagi ilusamat kui lumi… Ja kellad. Ja Tartu. Ja Tartu inimesed. Nii hea oli olla.

Tegin Plikale Beebiveebi. Armas asi mu arust. Ja hea sõpradega infot jagada. Eriti meeldib mulle see, et seal on põhjad mitmes keeles – sain võimalikult minimaalse vaevaga oma Londoni tuttavatele kõik vajaliku kirja.

Kui keegi lugeda tahab, jätke kommentaari meiliaadress. Saadan vajaliku info. Enam-vähem tuttavatele nimedele vähemalt 😛 Võõrastele ilmselt ka, kui mu ära räägivad. Küsija suu pihta ei lööda!

Ega seal vist suurt miskit polegi, millest ma siin blogis rääkinud poleks, aga kõik on ühes kohas ja veidi kompaktsemal kujul.

Uurisin täna paberit, mille eile perearstilt sain ning lugesin sealt välja, et Plikal oli sünnil nabaväät 2x ümber kaela. See on ju potentsiaalselt ohtlik… Või mis? Laps on igatahes algusest peale parima tervise juures olnud.

Esimene lumesadu

Mitte et Plika sellest veel miskit aru saaks, aga ikkagi 🙂

Öö möödus rahulikult – hakkas kahe paiku veidi vigisema, aga paari silituse peale põõnas neljani. Siis oli tissipaus, mis venis kokku 1,5h pikkuseks, aga möödus jällegi rahulikult ja ma polnud ka üldse väsinud. Siis magasime poole üheksani ja praegu saime lapse just jälle sisse mässitud. Vahepeal suutis ta muidugi oma värskelt selga pandud riided täis oksendada – eile õhtul need pestud said ja täna hommikul pesumasinasse tagasi lendasid. Oh, well… Sellised pisiäpardused on osa elust.

Tundub, et täna on aega isegi normaalsel ajal normaalselt hommikust süüa ja duši all käia.

Scroll to Top