Esmaspäevad on need päevad, kus me käime lastega mänguväljakul, sest Abikaasa töötab ja auto ei ole pargi õueala kinni. Eelmisel esmaspäeval sai mõned pildid ka klõpsitud.
Teel mänguväljakule…
…kus sai tükk aega lustitud…
…ja tagasiteel peab enne tuppa minekut KINDLASTI postkasti ka kontrollima. Ühest kastist ei piisa, kõik kontrollitakse üle 😀 Aga Plika teab hästi, millisest kastist asjad välja võtta võib 🙂
Meie pereauto oli peaaegu kuu aega remondis, nii et me polnud tükk aega kuskil koos lastega käia saanud. Kolmapäeva hommikul oli aga järgmine helsestasjoni aeg ja ähvardasin Abikaasat, et kui selleks ajaks autot pole, läheb ta ise lastega bussiga 😀
Niisiis tõi ta auto koju ja saime kõik koos minna. Helsestasjonis oli lõbus – lapsed mängisid kogu aja, meie jutustasime töötajatega (st üks oli töötaja, teine mingi praktikant, tudeng vms). Rääkisime minu meelest täitsa suvalistest asjadest – kauaks kavatseme jääda, mida teeme jne. Laste kohta rääkisime ka igasugu suvalisi asju, mida küsiti. Vaktsineerimistpassidest tehti koopiad, lapsed mõõdeti-kaaluti ära (Poiss 96 cm ja 15,5 kg, Plika 110 cm ja 17 kg), aprilliks saime Plikale uue aja, et tal silmi kontrollida – nägin seinal seda tabelit ja küsisin, millal Norras silmakontroll tehakse, ongi nelja-aastastele. Mõtlesime juba Eestis minna, aga mõtteks see jäi… Nüüd siis teeme ära.
Siis käisime läbi perearstikeskusest, sest mul oli beebipillide retsepti vaja. Minu arsti polnud too päev kohal, registratuuritädi ütles, et digiretsepti võimalus on olemas, pidi järgmiseks päevaks valmis tehtama. Mina rõõmustasin, et kõik nii lihtsalt sujus, otse loomulikult selgus aga laupäeval apteegis, et mida pole, on retsept. Nüüd pean homme helistama ja uurima, mis värk on – tablette jätkub mul vaid nädala lõpuni, nii et asjaga on päris kiire…
Ning lõpetuseks kasutasime juhust ja käisime üle pika aja Ikeas. Olin just paar päeva tagasi mõelnud, et lastel pole IKKA teist komplekti voodipesu, nüüd sai lõpuks ära ostetud. No ja peale voodipesu rändas meiega kaasa veel terve hunnik nipet-näpet majapidamistarbeid, millest ammu puudust tundnud olime. Kui tahta raha säästa, siis esimene koht, kust otsida, on kasutatud kraami poed ning teine konkurentsitult Ikea – mujal on kõik asjad lihtsalt kallimad.
Niisiis, seekordne saak. Tsitrusepress 39/€5.29, jääkuubikuvormid tk 9/€1.22 (mõtlesin küll kasutatud kraami poest vaadata, aga seal algab enamik hindu 10 kroonist, seega polnud vahet), silikoonist pintslite komplekt 19/€2.58, teesõel 9/€1.22, vahukulp 39/€5.29, munalõikur 9/€1.22 (meie oma oli just katki läinud) ja õunalõikur 19/€2.58 (meil endil on üks olemas ja mõtlesime naabritele osta, sest Külli avaldas mingi hetk soovi, aga nüüd meeldib see uus meile endale vist nii palju, et ei tea, kas annamegi ära :D):
Endale ostsime ühe voodilina 129/€17.50 ning laste voodipesukomplektid maksid 79/€10.72 (lilleline) ja 129/€17.50 (ringidega):
Mingi hetk, kui Plikal turvavööd kinnitasime, suutis Poiss iseseisvalt juhipoolse autoukse lahti teha ja rooli taha ronida 😀
Ikeas ei suutnud me kiusatusele vastu panna ja patustasime üle pika aja rämpstoiduga – seal on ju need 5-kroonised hotdogid 😀 Võtsime lastele ühe ja endile kaks, lisaks kaks topsi jookide jaoks – vähemalt nii palju edasiminekut on küll, et ma võtsin harjumusest Coca, aga see hakkas vastu, niisiis jõime meie lastega vett. Tobe muidugi, et selle topsi eest 7 kr maksma pidi, kui oleks võinud oma pudeli kaasa võtta (see on midagi puhveti taolist, kus istekohti pole, laudade juures saab vaid seista, et oma sööki toetada – keegi kindlasti ei ütleks midagi, kui me oma veepudelist jooks), aga vähemalt sai seda lõputult täita ja eks järgmine kord oleme siis paremini varustatud 🙂
Ilmad on meil nüüd kevadiselt soojemad ning just paar päeva tagasi sai Abikaasaga arutatud, et kui hommikupoolikul päike väljas on, tuleks juhust kasutada ja koos lastega välja minna – külmemal päikseta perioodil ei sundinud mind ükski vägi vabatahtlikult õue, aga nüüd on see puhas rõõm.
Täna hommikul aetigi mind üles teatega, et sööme ära ja läheme õue. Täpselt parajal ajal helistas Külli, kes oli ka lastega õues, nii ühendasime jõud – käisime vee ääres ja mänguväljakul.
Norra liivakastiliiv on hall, kivine ja tolmune. Lapsi ei häiri, ainult emasid 😀 Aga pesumasinad on olemas, nii et las lapsed lõbutseda 🙂
Meie “külas” elab veidi üle 2000 inimese ning peale eramajade on siin vaid toidupood, lasteaed ning koht, kus müüakse ja renditakse autosuvilaid 😀 Teised taolised külad on meist alates 3-4 km kaugusel, suurem keskus koos kõigi vajalike poodide ja asutustega ca 10 km kaugusel, Bergen ise ca 20 km kaugusel. Bergenis oleme käinud vaid korra – arvele võtmiseks tuli käia kõigepealt politseis ja siis maksuametis, viimase lähim kontor ongi Bergenis. Kõik muu vajalik – igasugused poed, arstid, raamatukogu jne jne jne, on 10 km kaugusel olemas ning seal me siis vajadusel käimegi.
Kuna auto on nagunii olemas, on sellega sõitmine odavam ja mugavam ning kasutame seda igal võimalusel. Praegu on aga meie auto paranduses ja Abikaasa rendiauto kahekohaline. Asju ajamas käimegi kahekesi, lapsed on seni Külli pere hoida. Tänaseks aga sain aja helsestasjoni, et saada tõend lasteaiajärjekorras eelise saamiseks – neil oli see ainus aeg, mis enne märtsi leidsid ja nad soovitasid tõendi kindlasti enne 1. märtsi ära esitada. Ühesõnaga võtsime vastu ainsa aja, mis oli meile nii ebasobiv, kui üldse olla sai – esiteks esmaspäeval, mil Abikaasa töötab ning ei saa kaasa tulla, teiseks täpselt laste uneajal, 13.30. No mis teha, eks – kui vaja minna, siis tuleb minna.
Seni olime bussiga sõitnud vaid ühe korra, detsembris. Auto oli katki ja oli vaja minna Ikeasse. Tookord sõitsime bussiga pimedas, bussipeatustel nimesid polnud ja bussis neid ka ei näidatud, nii et mina ei saanud üldse aru, kus maha minna – Abikaasale oli ümbrus tuttav, kuna ta sõidab igapäevaselt autoga, tema õnneks teadis. Sellest ühest korrast jäigi nii keeruline mulje, et uuesti proovida polnud mitte mingisugust isu – no ja nagu öeldud, autoga on odavam ja mugavam ka.
Bussipiletid läksid selle kuu algusest kallimaks – kui detsembris maksis üksikpilet täiskasvanule 27, siis nüüd juba 29 NOK. 4-15a laste ja pensionäride pilet on 15 NOK – kui Ikeas käisime, ei küsitud kummalgi otsal Plika eest piletiraha, ega ise ka ütlema ei läinud. Täna linna sõites maksin samuti vaid enda pileti eest, aga tagasi tulles kasseeriti üks laste pilet ka. Nii et sõltub bussijuhist – pool ajast saab laps, kes piisavalt noor välja paistab, ikkagi tasuta. Ja ausõna, neid hindu arvestades ma ISE küll ütlema ei lähe, et vaadake, ta on neli täis. Kui raha küsitakse, siis muidugi maksan tõrkumata 🙂
Bussipileteid on võimalik soetada igal erineval moel. On olemas plastikust transpordikaart, nagu Londonis Oyster, kuhu saab igasugu variante peale osta või lihtsalt raha peale panna ja seda jooksvalt kasutada. Samuti on võimalik maksta bussis sularahas, erinevalt Londonist on hind aga täiesti sama – Londonis on pilet bussis poole kallim. Nagu Londonis, on ka siin tsoonid, aga terve Bergen on tsoon 1, meie elame tsoonis 2 ning kõige odavam pilet ongi tsoonidele 1-2, kaugemalt tulijatel siis mõnevõrra kallim.
Üksikpilet maksab 29/€3.93. Teised variandid on päevapilet 110/€14.93, nädalapilet 220/€29.85, kuupilet 690/€93.62 ja poole aasta pilet 3450/€468.11. Sooduspiletid on poole odavamad. Lisaks saab osta kaardile 12 üksikpiletit 10 pileti hinnaga jne. Eks ma tutvun nende võimalustega kunagi siis, kui reaalne vajadus on, praegu panin lihtsalt teile mõned hinnad kirja, et üldist aimu saaksite.
Tegelikult ma arvan, see ebasobiv arstiaeg saadetigi kõrgemalt poolt selleks, et ma oma bussisõidhirmust üle saaks 😛 Sest täna, valges, läks kõik imehästi. Netis on olemas reisiplaneerija, taas kord sarnane Londoni journey plannerile. Sealt peaks saama otsida nii aadressi kui peatuse nime järgi – aadressiga oli mul probleeme, aga peatuste järgi toimib kenasti. Teadsin, et pean sõitma Åsane terminali, niisiis vaatasingi, mis kell buss tuleb, läksime aga peatusesse ja jõudsimegi kenasti kohale.
Meie kodupeatus. No ei ole peatuse nime kuskil, otsisin 😀
Muretsesin küll, kas ma ikka tean, millal on õige aeg maha minna – ütlesin bussijuhile ka. Õnneks oli terminal täiesti äratuntav – kõik eelmised peatused olid tavalised üksikud bussipeatused tee ääres, terminal aga suurem koht, kus kuus peatust, tähistatud erinevate tähtedega.
Abikaasa näitas mulle hommikul kaardi peal täpselt ära, kuidas ja kuhu minema pean. Olime seal korra varemgi käinud (samas majas asus ka too perarst, kus võeti vastu elava järjekorra alusel), aga pimedas ja autoga, olin haigete laste pärast mures ning ma olen teatavasti nagunii väga kehv orieteeruja, kes võib kellegagi koos kümme korda samasse kohta minna ning hiljem ikka mitte teada, kus see asub 😀
Mul olid kõik bussigraafikud, peatuste järekorrad ja ka google mapsi vajalikud kohad fotokasse pildistatud – no mis teha, kui nutitelefoni pole, eks 😀 Aga tõesti oli väga lihtne, nii et mul ei läinud kaarti vaja. Kõik inimesed läksid bussiterminalist otse jalakäijate tunnelisse, mis viis otse Åsane keskuse ette. Läksime keskusesse sisse, käisime pika-pika maa läbi keskuse, peatusime vahepeal teele jäänud laste mängunurgas, sest aega oli veel küllalt ning läksime siis teisest keskuse otsast jälle välja, vasakule ümber nurga trepist üles ja seal see helsestasjon oligi.
Helsestasjon on koht, kus hoitakse peal laste arengul, tehakse vaktsiine jne. Reaalse haiguse puhul tuleb ilmselt perearstil käia, aga muu värk siis seal. Vähemalt nii olen ma asjast aru saanud. Jalatsid tuli kohe ukse juures ära võtta, natuke edasi oli suur ootesaal paljude mänguasjadega, nii et lastel oli lõbu laialt. Kohe kutsuti ka kabinetti, kus oli jällegi palju mänguasju – lapsed lihtsalt mängisid, mina rääkisin töötajaga.
Tõenditel, mis ta oli välja printinud, oli laste emakeel maha tõmmatud (ma ei pannud tähele, mis sõna seal oli) ja parandatud vene keeleks. Seletasin siis, et ei, meil on ikka eesti keel, nii et ta pidi uued kirjad printima. Ta polnud kindel, kuidas eesti keel on ja mina ka ei teadnud 😀 Estland on Eesti, sellest tuletas ta keele koha peale estlandsk – on see siis õige või vale, aru saadakse igal juhul. Muud seekord ei tehtudki – anti uus aeg 13. märtsiks (neil on seal päris pikad järjekorrad), siis ilmselt mõõdetakse-kaalutakse ja pannakse kirja, mis vaktsiinid tehtud on.
Pidin Poisi väevõimuga ära tirima, tahtis mängima jääda. Palju ei puudunud, et ta oleks kõhuli põrandale viskunud ja jonnima hakanud, aga õnneks saime siiski suht rahulikult tulema. Kaubanduskeskuses käisime läbi teele jäänud postkontorist, ostsime margi ja panime kirja posti. Siis tagasi terminali – teadsin, et meie buss läheb D peatusest. Silma jäid A, B, C, E, F (ja kui oli G, siis see ka), aga just D-d polnud kuskil näha. Jalutasime hoonele terve tiiru peale, jõudsime peaaegu algusesse tagasi, siis vaatasin korraks selja taha ja nägin, et D oli seal 😀 Jalutamise ajal oli see post meie poole serviti, siis polnud midagi näha. Lõppkokkuvõttes leidsime siiski õige koha kiirelt ja saime kümne minutiga kenasti bussi peale.
Olin bussile minnes vaadanud, et tagasi tulles saab kohe aru, millal kodupeatus on, sest just enne peatust on sealsamas tee ääres meie pood. Tagasiteel oli aga bussis, oh seda üllatust, päriselt olemas tabloo, mis näitas peatuste nimesid. Nii sai siis kodukoha nime nähes kohe nuppu vajutatud… Ainult selleks, et avastada, et see on üks peatus enne poodi, Külli maja juures 😀 Poe juures oleval peatusel oli hoopis teine nimi… Jälle targem 😀
Ühesõnaga läks paremini, kui oleks julgenud oodata – läks suisa imehästi. Ilm oli ka ääretult mõnus, päikeseline ja kevadine – sai ennast soojalt riidesse topitud, aga lõpuks olin enamik ajast palja peaga, ilma kinnasteta ja eest lahtise jopega ning soovisin, et oleksin jope asemel mantli pannud. Samas varjus oli jahedam, seal oli jope mõnus ja kapuutsi sai külma kaitseks pähe tõmmata.
Niisiis bussisõitu enam ei karda 🙂 Autoga on endiselt mugavam ja odavam, aga kui tahan näiteks kuskile üksi minna, siis pigem lähen bussiga kui võtan auto 😀 Kodupeatuse ära tundmine pole probleem, keskuse terminalis maha minemine samuti mitte. Sellest ma küll aru ei saa, miks pagana päralt bussipeatustes nimesid pole – Bergenis sees vast loodetavasti ikka on… Aga õnneks on osades bussides peatusi näitavad tablood siiski olemas, nii et asi pole täiesti lootusetu. No ja bussijuhi käest küsida saab ka alati. Kui see pilet ainult nii kallis poleks 😛