poiss – Page 67 – Tikri blogi

Esimene iseseisev bussisõit

25/02/2013 / igapäevaelu, norra, plika, poiss, rõõm / 5 Comments

Meie “külas” elab veidi üle 2000 inimese ning peale eramajade on siin vaid toidupood, lasteaed ning koht, kus müüakse ja renditakse autosuvilaid 😀 Teised taolised külad on meist alates 3-4 km kaugusel, suurem keskus koos kõigi vajalike poodide ja asutustega ca 10 km kaugusel, Bergen ise ca 20 km kaugusel. Bergenis oleme käinud vaid korra – arvele võtmiseks tuli käia kõigepealt politseis ja siis maksuametis, viimase lähim kontor ongi Bergenis. Kõik muu vajalik – igasugused poed, arstid, raamatukogu jne jne jne, on 10 km kaugusel olemas ning seal me siis vajadusel käimegi.

Kuna auto on nagunii olemas, on sellega sõitmine odavam ja mugavam ning kasutame seda igal võimalusel. Praegu on aga meie auto paranduses ja Abikaasa rendiauto kahekohaline. Asju ajamas käimegi kahekesi, lapsed on seni Külli pere hoida. Tänaseks aga sain aja helsestasjoni, et saada tõend lasteaiajärjekorras eelise saamiseks – neil oli see ainus aeg, mis enne märtsi leidsid ja nad soovitasid tõendi kindlasti enne 1. märtsi ära esitada. Ühesõnaga võtsime vastu ainsa aja, mis oli meile nii ebasobiv, kui üldse olla sai – esiteks esmaspäeval, mil Abikaasa töötab ning ei saa kaasa tulla, teiseks täpselt laste uneajal, 13.30. No mis teha, eks – kui vaja minna, siis tuleb minna.

Seni olime bussiga sõitnud vaid ühe korra, detsembris. Auto oli katki ja oli vaja minna Ikeasse. Tookord sõitsime bussiga pimedas, bussipeatustel nimesid polnud ja bussis neid ka ei näidatud, nii et mina ei saanud üldse aru, kus maha minna – Abikaasale oli ümbrus tuttav, kuna ta sõidab igapäevaselt autoga, tema õnneks teadis. Sellest ühest korrast jäigi nii keeruline mulje, et uuesti proovida polnud mitte mingisugust isu – no ja nagu öeldud, autoga on odavam ja mugavam ka.

Bussipiletid läksid selle kuu algusest kallimaks – kui detsembris maksis üksikpilet täiskasvanule 27, siis nüüd juba 29 NOK. 4-15a laste ja pensionäride pilet on 15 NOK – kui Ikeas käisime, ei küsitud kummalgi otsal Plika eest piletiraha, ega ise ka ütlema ei läinud. Täna linna sõites maksin samuti vaid enda pileti eest, aga tagasi tulles kasseeriti üks laste pilet ka. Nii et sõltub bussijuhist – pool ajast saab laps, kes piisavalt noor välja paistab, ikkagi tasuta. Ja ausõna, neid hindu arvestades ma ISE küll ütlema ei lähe, et vaadake, ta on neli täis. Kui raha küsitakse, siis muidugi maksan tõrkumata 🙂

Bussipileteid on võimalik soetada igal erineval moel. On olemas plastikust transpordikaart, nagu Londonis Oyster, kuhu saab igasugu variante peale osta või lihtsalt raha peale panna ja seda jooksvalt kasutada. Samuti on võimalik maksta bussis sularahas, erinevalt Londonist on hind aga täiesti sama – Londonis on pilet bussis poole kallim. Nagu Londonis, on ka siin tsoonid, aga terve Bergen on tsoon 1, meie elame tsoonis 2 ning kõige odavam pilet ongi tsoonidele 1-2, kaugemalt tulijatel siis mõnevõrra kallim.

Üksikpilet maksab 29/€3.93. Teised variandid on päevapilet 110/€14.93, nädalapilet 220/€29.85, kuupilet 690/€93.62 ja poole aasta pilet 3450/€468.11. Sooduspiletid on poole odavamad. Lisaks saab osta kaardile 12 üksikpiletit 10 pileti hinnaga jne. Eks ma tutvun nende võimalustega kunagi siis, kui reaalne vajadus on, praegu panin lihtsalt teile mõned hinnad kirja, et üldist aimu saaksite.

Tegelikult ma arvan, see ebasobiv arstiaeg saadetigi kõrgemalt poolt selleks, et ma oma bussisõidhirmust üle saaks 😛 Sest täna, valges, läks kõik imehästi. Netis on olemas reisiplaneerija, taas kord sarnane Londoni journey plannerile. Sealt peaks saama otsida nii aadressi kui peatuse nime järgi – aadressiga oli mul probleeme, aga peatuste järgi toimib kenasti. Teadsin, et pean sõitma Åsane terminali, niisiis vaatasingi, mis kell buss tuleb, läksime aga peatusesse ja jõudsimegi kenasti kohale.

Meie kodupeatus. No ei ole peatuse nime kuskil, otsisin 😀

Muretsesin küll, kas ma ikka tean, millal on õige aeg maha minna – ütlesin bussijuhile ka. Õnneks oli terminal täiesti äratuntav – kõik eelmised peatused olid tavalised üksikud bussipeatused tee ääres, terminal aga suurem koht, kus kuus peatust, tähistatud erinevate tähtedega.

Abikaasa näitas mulle hommikul kaardi peal täpselt ära, kuidas ja kuhu minema pean. Olime seal korra varemgi käinud (samas majas asus ka too perarst, kus võeti vastu elava järjekorra alusel), aga pimedas ja autoga, olin haigete laste pärast mures ning ma olen teatavasti nagunii väga kehv orieteeruja, kes võib kellegagi koos kümme korda samasse kohta minna ning hiljem ikka mitte teada, kus see asub 😀

Mul olid kõik bussigraafikud, peatuste järekorrad ja ka google mapsi vajalikud kohad fotokasse pildistatud – no mis teha, kui nutitelefoni pole, eks 😀 Aga tõesti oli väga lihtne, nii et mul ei läinud kaarti vaja. Kõik inimesed läksid bussiterminalist otse jalakäijate tunnelisse, mis viis otse Åsane keskuse ette. Läksime keskusesse sisse, käisime pika-pika maa läbi keskuse, peatusime vahepeal teele jäänud laste mängunurgas, sest aega oli veel küllalt ning läksime siis teisest keskuse otsast jälle välja, vasakule ümber nurga trepist üles ja seal see helsestasjon oligi.

Helsestasjon on koht, kus hoitakse peal laste arengul, tehakse vaktsiine jne. Reaalse haiguse puhul tuleb ilmselt perearstil käia, aga muu värk siis seal. Vähemalt nii olen ma asjast aru saanud. Jalatsid tuli kohe ukse juures ära võtta, natuke edasi oli suur ootesaal paljude mänguasjadega, nii et lastel oli lõbu laialt. Kohe kutsuti ka kabinetti, kus oli jällegi palju mänguasju – lapsed lihtsalt mängisid, mina rääkisin töötajaga.

Tõenditel, mis ta oli välja printinud, oli laste emakeel maha tõmmatud (ma ei pannud tähele, mis sõna seal oli) ja parandatud vene keeleks. Seletasin siis, et ei, meil on ikka eesti keel, nii et ta pidi uued kirjad printima. Ta polnud kindel, kuidas eesti keel on ja mina ka ei teadnud 😀 Estland on Eesti, sellest tuletas ta keele koha peale estlandsk – on see siis õige või vale, aru saadakse igal juhul. Muud seekord ei tehtudki – anti uus aeg 13. märtsiks (neil on seal päris pikad järjekorrad), siis ilmselt mõõdetakse-kaalutakse ja pannakse kirja, mis vaktsiinid tehtud on.

Pidin Poisi väevõimuga ära tirima, tahtis mängima jääda. Palju ei puudunud, et ta oleks kõhuli põrandale viskunud ja jonnima hakanud, aga õnneks saime siiski suht rahulikult tulema. Kaubanduskeskuses käisime läbi teele jäänud postkontorist, ostsime margi ja panime kirja posti. Siis tagasi terminali – teadsin, et meie buss läheb D peatusest. Silma jäid A, B, C, E, F (ja kui oli G, siis see ka), aga just D-d polnud kuskil näha. Jalutasime hoonele terve tiiru peale, jõudsime peaaegu algusesse tagasi, siis vaatasin korraks selja taha ja nägin, et D oli seal 😀 Jalutamise ajal oli see post meie poole serviti, siis polnud midagi näha. Lõppkokkuvõttes leidsime siiski õige koha kiirelt ja saime kümne minutiga kenasti bussi peale.

Olin bussile minnes vaadanud, et tagasi tulles saab kohe aru, millal kodupeatus on, sest just enne peatust on sealsamas tee ääres meie pood. Tagasiteel oli aga bussis, oh seda üllatust, päriselt olemas tabloo, mis näitas peatuste nimesid. Nii sai siis kodukoha nime nähes kohe nuppu vajutatud… Ainult selleks, et avastada, et see on üks peatus enne poodi, Külli maja juures 😀 Poe juures oleval peatusel oli hoopis teine nimi… Jälle targem 😀

Ühesõnaga läks paremini, kui oleks julgenud oodata – läks suisa imehästi. Ilm oli ka ääretult mõnus, päikeseline ja kevadine – sai ennast soojalt riidesse topitud, aga lõpuks olin enamik ajast palja peaga, ilma kinnasteta ja eest lahtise jopega ning soovisin, et oleksin jope asemel mantli pannud. Samas varjus oli jahedam, seal oli jope mõnus ja kapuutsi sai külma kaitseks pähe tõmmata.

Niisiis bussisõitu enam ei karda 🙂 Autoga on endiselt mugavam ja odavam, aga kui tahan näiteks kuskile üksi minna, siis pigem lähen bussiga kui võtan auto 😀 Kodupeatuse ära tundmine pole probleem, keskuse terminalis maha minemine samuti mitte. Sellest ma küll aru ei saa, miks pagana päralt bussipeatustes nimesid pole – Bergenis sees vast loodetavasti ikka on… Aga õnneks on osades bussides peatusi näitavad tablood siiski olemas, nii et asi pole täiesti lootusetu. No ja bussijuhi käest küsida saab ka alati. Kui see pilet ainult nii kallis poleks 😛

Protected: Pildikesi (vana)vanaemadele

25/02/2013 / plika, poiss / password

password

Protected: Magus uni

23/02/2013 / poiss / password

password

Numbrid, vol 2

23/02/2013 / plika, poiss / 3 Comments

Viis kuud tagasi.

Plika, 4 aastat ja 3 kuud – 107 cm, jalalaba 17 cm (suurus 28), peaümbermõõt 52 cm. Kannab suurusi 104 ja 110.

Poiss, 2 aastat ja 6 kuud – 93 cm, jalalaba 15,5 cm (suurus 25), peaümbermõõt 52 cm. Kannab peamiselt suurust 92, sekka ka 86 ja 98.

Kaalu Eestist kaasa kolima ei hakanud, otsustasime nüüd siia ka osta. Ikka on vahel vaja kaaluda, lapsi ja kohvreid 🙂

Tegelikult tahtsin lihtsalt saada mingit ülevaadet sellest, kui suuri riideid ma lastele osta võiks. No näiteks satun kasutatud kraami poodi või mõne hea allahindluse peale, jääb mõni nunnu asi silma… Ainult numbri järgi ostmine on paras õnnemäng – kunagi ei tea, kas see ka tõele vastab. Nii ma siis mõõtsin lastel ka jala ja käe sisekülgi, pikkusi õlast maani ning vööümbermõõtu (aga selle viimasega pole küll midagi peale hakata).

Jala sisekülgi ja praegu kasutuses olevaid pükse võrreldes sai selgeks, et pükste sisekülje mõõt peab olema jala omast 5 cm vähem, siis on täpselt paras. No neil on ju kõhukesed, sestap vajuvad püksid veidi alla. Plika jala sisekülg on 45 cm, pükstel 40 cm. Poisi jalal 35 cm ja pükstel 30 cm.

Pluuside puhul on kõige olulisem varruka pikkus kaenla alt mõõdetuna, aga ainult selle järgi ei saa, loeb ka pluusi enda laius. Samuti avastasin täna Plikale parajaks saamist ootavaid pluuse selga proovides, et minu hoolikalt käise pikkuse järgi järjestatud pluusidest on kolm talle juba täiesti nabakad, samas kui käised on ikka pikad ehk kanda neid ei saagi. No eks see ole kasutatud riiete värk, mõned venivad pikkusest laiusesse. Enamik neist on nagunii tasuta saadud, seega pole vahet… Ja ostes tuleb lihtsalt pikkuse ja laiuse suhet tähele panna. Kaks tänastest feilidest olid kusjuures Monsooni toodang (pildil valge ja helesinine, roosa on United Colours of Benetton – sellel tuleks lihtsalt käised jupp lühemaks teha ja mõni väike plika saaks seda mõnuga kanda). Ühesõnaga uuelt osta ma neid küll ei julgeks (mäletan UK aegadest, et kallid olid kah), kasutatult vaataks väga kriitiliselt. Väga ilusad ja värvilised, aga mõõdud on nii metsa.

Ma mõõtsin tibake Plika olemasolevaid pluuse ja üldiselt on nii, et praegu on parajad sellised, kus käise sisekülg on 27-29 cm ja kogupikkus ühe käise otsast teiseni (selle mõõtmise ajaks panin käised pluusi küljega täisnurga alla, kui te nüüd aru saite, mis ma öelda tahtsin) on 85-87 cm.

Poisi praegu parajatel pluusidel oli käise pikkus 22 ja kogupikkus 72-74.

Jajaa, ma tean, et ma pingutan oma mõõtmiste ja süsteemidega üle, aga te ju teate, kuidas ma naudin süsteeme ja numbreid. Tuleb kasuks, kui silmamõõt hea pole 😛 Kõige mugavam on muidugi nii, et kodus ootavad varud parajaks saamist, mida saab siis aeg-ajalt jooksvalt selga proovitud. Sellist varianti me ju peamiselt harrastamegi, aga sellegi puhul võib juhtuda, et midagi jääb kahe silma vahele ja enne väikeseks, kui selga jõuab. No ja vahel jääb ikka kuskil miskit kena silma, vahel on mõnda asja juurde vaja (päris kõike ka varudes ootamas pole) ja ILMA lasteta shopata on ju palju rahulikum 🙂 Nii et nüüd ma tean, mis suurustest väiksemaid asju ma osta ei tohi. Suuremaid võib ju alati 😛

Ma loodan lähipäevil Külliga laste- ja meestevabalt poodlema minna – peamiselt soodukaga õueriideid otsima, sest neid oleks reaalselt vaja (krt, H&M oli oma soodukaga talvekauba juba ära korjanud, hiljaks jäime), aga kui mingit muud kena kasutatud või soodushinnaga kraami silma jääb, siis läheb ka kaubaks. Mõõdulint on igatahes alati kotis olemas 🙂

Iga päev on ülejäänud elu esimene

19/02/2013 / igapäevaelu, lastekasvatus, plika, poiss, rõõm / 1 Comment

Mulle hirmsasti meeldib see mõte. Ma olen viimasel ajal jälle üritanud teadlikult olla parem ema, naine, koduhaldjas… Ja istuda vähem arvutis. Asi on kaugel sellest, et ma nüüd sulnilt ringi hõljuks nagu vana rahu ise, ma lähen endiselt väga kiiresti närvi 😀 Aga ma sellegipoolest üritan ennast alati tagasi hoida ja kui ei õnnestu, siis vähemalt kähku ühele poole saada ning vajadusel andeks paluda. Ei tea mina, kes suudab hommikust õhtuni väikeste lastega kodus olles kogu aeg rahulikuks jääda. Mingid rahuliku iseloomuga isendid vist 😛 Ja no mis lastest rääkida, ka Abikaasaga on tihti suuremaid ja väiksemaid hõõrumisi. Eks see ole vast loomulik… Ja kui ei suuda rahulikuks jääda, siis pole tõesti muud, kui tuleb kähku maha rahuneda, kallistada ja ära leppida.

Olen lastega mitmed reeglid paika pannud ja üritan neist nii palju kui võimalik kinni pidada. No näiteks multikate vaatamise aeg on meil kaks korda päevas – pool tundi hommikupoolikul ja pool tundi pärast lõunaund. Vahel muidugi venib see kolmveerandiks tunniks, vahel olen ka lubanud hommikul terve Lotte ära vaadata – aga siis tingimusega, et õhtul enam muud ei vaata. Kui ütlen, et pool tundi on täis, siis minnakse kohe ise telekat kinni panema.

Teine reegel on üks mäng korraga ja enda järelt koristamine – nüüd on seda tunduvalt kergem realiseerida, kuna nad mängivad elutoas. Selleks ajaks, kui Eestisse tagasi kolime, peaks nad küll korralikult välja koolitatud olema 😀 Ega ma iga hetk muidugi silma peal ei suuda hoida, nii et tihti on rohkem asju laiali… Aga kui ma märkan, siis kutsun jälle koristama. Ja no muidugi on hea lihtne öelda, et enne ei saa sööma hakata/õue minna/multikaid vaadata/joonistada, kui tuba on korras ja ülejäänud asjad omal kohal.

Poisile meeldis kangesti klotsikastist kõik klotsid üle põranda laiali kallata, et siis tühja tagurpidi kasti enda ees lükates mööda elamist ringi joosta. See ajas mind hulluks, kõik oli pidevalt klotse täis. Nüüd on väga range reegel, et kui klotsid põrandale kallatakse, siis tuleb nendest ehitada või need kohe kasti tagasi panna. Kasti autona kasutada saab ka siis, kui see on õigetpidi ja klotsid sees 🙂

Otse loomulikult on Plika tublim koristaja, ta ju poole vanem – Poiss unustab ennast tihti koristamise ajal mängima. Aga ma katsun alati talle ka mõne väikese ülesande jätta, mille kindlasti just tema ära tegema peab. Ja kui tavaliselt peab talle ikka mitu korda ütlema, et hakkame nüüd koristama, siis seda uhkem olen, kui ta vahel täitsa ilma ütlemata ise oma mänguasjad tagasi paneb.

Toolile istumise panemise süsteem on nüüd ka igapäevaselt kasutusel, varem ma üldse ei viitsinud. Kui ema siin käis, siis tema hakkas seda tegema, me jätkasime. Poiss käib toolil tihemini kui Plika – Plika on suurem ja temaga on kergem läbirääkimisi pidada, aga Poisil on need tüüpilised kahese hood – kui miski ei meeldi, hakkab näiteks asju loopima või kapiuksega paugutama. Siis saab rangel häälel keelatud ja palutud asi üles võtta ning kui ta seda ei tee, läheb istub nii kaua toolil, kuni teeb. Üldse ignoreerime nüüd igasugust vingumist ja virinat väga teadlikult – ütleme, et räägime temaga siis, kui ta on rõõmus ja rahulik poiss.

Muidugi ma ikka vihastan vahel ja karjun… Aga üldiselt on seda siiski vähem. Või noh, oleneb päevast. Eile oli näiteks mitu päris suurt draamat. Aga nagu pealkirigi ütleb – iga päev on ülejäänud elu esimene. Täna hommikul kaisutasime lastega pikalt, palusin vabandust ja seletasin, et olin eelmisel õhtul väga väsinud ja pea valutas, nii ei suutnud ma nendega piisavalt kannatlik olla. Ja tänane päev möödus küll mõnusalt. Paar korda närvi läksin, aga mingit hullu karjumist ei olnud. Isegi mänguväljakul käisin lastega – see, et nad iga päev õue saaksid, on üks eesmärkidest ja esmaspäeviti, kui Abikaasa päeval töötab, ei ole ju autot õueala kinni parkimas, nii et lapsi üksi õue lasta ei saa.

Lapsed käitusid täna suisa harukordselt hästi, võiks öelda. Kaks ainsat närvi minemist olid esiteks hommikupoolikul, kui mul tuli pikalt Abikaasa tööasjadega tegeleda, nii et mul polnud aega lastega tegeleda – ütlesin neile küll, et pean need asjad ära tegema, siis läheme õue jne, aga no arusaadav, et väga pikka kannatust pole. Teise närvi minemise põhjustas minu enda vale otsus minna mänguväljakule ratastega – tee käib siin ju üles-alla, kõnniteid igal pool pole, lapsed ei jõudnud pikalt sõita, kui nende rattaid tassisin, ei saanud neil käest kinni hoida ja pidin kogu aeg õiendama, et nad autotee keskele ei jookseks. Ühesõnaga kui ma peaks veel nendega üksi mänguväljakule minema, siis jalutan, ratastega mineku jaoks on vaja teist täiskasvanut.

Muul ajal mängisid lapsed muudkui omaette, käisid mulle muidugi pidevalt midagi näitamas ja rääkimas, aga üldiselt lõbutsesid siiski isekeskis. Oli neil alles mänge, autode multikat tehti järgi, pimedas toas mängiti kombaini ja ma ei tea mis veel 😀

Minul päev oli väga toimekas – hommikul tõusin tavalisest varem, et Abikaasa saaks natuke kahe töö vahel puhata, sõin koos lastega putru, tegin Abikaasale süüa, siis tegelesin terve hommikupooliku tema tööasjadega, kui sellega valmis sain, käisime lastega õues, nende lõunaune ajal nikerdasin natuke meie kulude-tulude dokumendi ja aasta eelarvega, siis oli lõpuks aega rahulikult süüa ja blogisid lugeda… Siis juba ärkasid lapsed ja hakkasin süüa tegema. Mulgi puder tuli täna väga mõnus, juurde tegin suure kausitäie tomati-sibula salatit (saime Külli juurest kolm kilo tasuta tomateid ja kuna nemad tegid seda salatit ja maitses hästi, tegin kodus sama) – lapsed sõid ka hirmus hea isuga, kohe rõõm oli vaadata.

Õhtul oli lõpuks aega kööki kraamima hakata – alustasin kappide koristusega, panin vahepeal lapsed magama ja soojendasin Abikaasale süüa, saatsin tema ka magama ja sain siis lõpuks koristustöödega ühele poole. Nii hea tunne on, kõik kapid ja riiulid on tervislikku kvaliteetset toitu täis!

No ja siis oli kell juba peaaegu üks ning aeg Abikaasale öine snäkk valmistada.

Analüüsisin eile õhtul meie varasemate Norra kuude oste ja menüüd ning vahe selle kuuga on ikka tohutu. Rämpsu on palju vähem, mahedat, värsket ja tervislikku palju rohkem, hindade suhtes oleme ka palju teadlikumad. Iga kord, kui ühe tervisliku ja maitsva toidukorraga ühele poole saan, olen enda üle uhke 😀 Nendest varasemate kuude ostudest ma veel ükskord kirjutan, analüüs jäi eile pooleli ja täna polnud üldse aega – kui mõnikord tuju on, lõpetan ära ning jagan teiega ka.

Ja näe, blogi kirjutamiseks polnudki enne aega, kui keset ööd. Aga nüüd tulebki ruttu ära magama minna, sest eelmine öö jäi kuue tunni pikkuseks, plaanitud päevase tukkumiseni ei jõudnudki ja homme magab Abikaasa ennast töömaratonist välja, nii et pikka pidu mul hommikul pole 😛

Elu on igal juhul ilus. Tahaks pikemalt kirjutada, mõni teine kord on ehk rohkem aega.