poiss
Viimase nädala kokkuvõte
Mul oli ikka täielik puhkus. Lasti hirmkaua magada, tehti süüa, mängiti lastega ja nii edasi. Täiesti tavaline oli see, et mina ärkasin siis, kui lapsed olid õuest tagasi tulnud ja enne lõunaund sõid 😀
Pildistasin lõpuks üles kõik kingitused, mis lastele toodi. Mh, unustasin Plika põlle, aga seda on nagunii parem pildistada siis, kui see tal ees on, nii et hiljem. Igal juhul said lapsed nii Abikaasa pereliikmetelt kui minu emalt hunniku värvi- ja kleepsuraamatuid ning uued ägedad vildikad (meie enda jaod hakkasid kuivama ja jäid Eestisse maha, nii et meil siin vildikaid polnudki). Mm, üks ema kingitud voolimise raamat jäi ka ikkagi pildilt välja, aga no olgu siis.
Poiss sai üliägeda traktori 😀
Meil oli plaanis minna Bergenisse turistitama, aga sinna ei jõudnudki. Külliga sai algul kokku lepitud, et nemad tulevad oma perega ka – see oleks lahendanud probleemi, et üks koht jääb autos puudu. Aga siis läks neil ootamatult väga kiireks, nad nimelt KOLIVAD MEILE NAABRITEKS 😀 No okei, mitte just päris naabriteks, aga 850 m meie juurest on nende uus kodu alates 1. veebruarist. No ja seoses ootamatu kolimisega oli neil nii palju tegemist, et Bergen jäi ära. Oleks saanud osa seltskonda bussi panna, aga see tundus liiga suure ettevõtmisena, otsustasime ühiselt turistitamise soojemasse aega lükata. Selle asemel viis Abikaasa ema ja tema mehe terveks päevaks kohalikku kaubanduskeskusesse 😀
Mina sain selle nädala jooksul kodus tehtud mitu asja, mis kogu aeg mõttes, aga seni polnud tegudeni jõudnud. Kõige olulisem on kahtlemata see, et ma võtsin lõpuks ette Abikaasa paberimajanduse – sortisin kõik ära, tõlkisin Google Translate’i abiga paar kirja, sain ülevaate maksmata arvetest (te ei taha teada) jne. Samuti tühjendasin ja organiseerisin tema mailboxi, sest kui ta tahab, et ma edaspidi tema sekretäri mängiksin, peab kõik organiseeritud olema 😀
Uurisin lõpuks välja, kuidas peretoetusest loobuda saab – nagu arvata, oli vaja digiallkirjastatud avaldust. Kirjutasin ja saatsin ära. Me pole veel Norras lastetoetust taotlema jõudnud, nad nagunii maksavad tagantjärele ja teevad Eesti omaga tasaarvelduse, aga kõige viisakam oleks olnud kohe ära kolides Eesti omast loobuda. Ma lihtsalt ei viitsinud sellega tegeleda. No mingi teema vist nagunii on, et kolm kuud võib “niisama” elada ja siis tuleks teada anda, meil sai see aeg ka just täis, nii et oli viimane aeg Eesti asjadega ühele poole saada.
Siis võtsin lõpuks kokku julguse ja pesin ära oma värvilise jaki, mille ostsin Camdenist kevadel 2009. Jajah, saite õigesti aru, peaaegu NELI aastat kandsin ma seda jakki ilma kordagi pesemata. Nimelt üks teine värviline jakk, mis ma varasemalt ostsin (ja mille ostsid ka mõlemad mu õed), läks pärast üht pesu nii kahvatuks, et ei olnud enam üldse nii ilus. Õeke pesi masinas, mina käsitsi, tulemus jäi ühtviisi halb. Nii ma lihtsalt ei julgenud… Kuna varrukaotsad olid aga ikka üsna määrdunud ja jakk oli mingist ajast kerge kopitanud haisu külge saanud, siis panin ta ikka 30 kraadiga pessu. Ja hurraa – tundub, et tegu on teistsuguse riidega, sest värvidega ei juhtunud absoluutselt mitte midagi. Kahjuks ei tulnud pähe kõige määrdunumaid kohti enne masinasse panemist sapiseebiga hõõruda, aga tunduvalt puhtam on igatahes ja nüüd, kus ma tean, et pesemine hävitavalt ei mõju, julgen seda tiheminigi teha 😀
Seoses eilse garderoobiuuendusega pesin pärast laste hommikust õueskäiku ära ka kõik nende õueriided, homseks peaksid kenasti kuivad olema. Tegelikult ootab teine masinatäis veel pesemist. Natuke parandada oleks ka vaja… Homme 🙂
Täna anti mulle ja Abikaasale võimalus minna kahekesi asju ajama – esimest korda Norras oldud aja jooksul. Käisime pangas, et mulle arvet teha. Tahtsin pildiga pangakaarti, mis toimib umbes nagu kohalik ID kaart, aga pole kindel, kas ma seda saan – mul nimelt pole passi ja ID kaart ei pruugi olla piisavalt “turvaline” isikuttõendav dokument sellise pangakaardi tegemiseks. Mingi inimene, kes on ID kaartide ekspert, polnud täna enam kättesaadav, nii et nad saadavad talle esmaspäeval mu ID kaardi koopia ja tema siis ütleb, kas saan või ei. No sest pildiga kaardist polekski nii suurt häda, saaksin oma isiku ka Eesti ID kaardiga tõendatud, aga siis ei saaks ma ka internetipanka kasutada, mis oleks juba täielik feil. No pöidlad pihku, eks. Kõige halvemal juhul taotlen endale paljalt netipanga pärast suvel Eestis passi ka. Sest kolm aastat ilma internetipangata on ikka liig mis liig 😀
Seejärel läksime raamatukokku. Abikaasa tegi endale kaardi ja laenutasime norra keele kursuse algajatele – inglise keele baasil ja kuulamise osaga, mis oli minu jaoks kõige olulisem. Ei kujuta ettegi, millal ükskord kursuste jaoks raha üle jääma hakkab, aga ilma keeleoskuseta enam ei saa, häbi on. See õpik tundub igati asjalik ja häälduse osas on CD-d suureks abiks. Hakkame nüüd usinalt tudeerima.
Raamatukogus on siin selline süsteem, et on lugejakaart ja enda valitud pin-kood. Raamatu laenutamine käib nii, et paned lugejakaardi aparaati, toksid koodi sisse, paned raamatu sinnasamasse masina peale, valid puutetundlikul ekraanil mingi asja ja sulle prinditakse välja tšekk tagastamise kuupäevaga. No täna tegi seda kõike meie eest raamatukogu töötaja, aga väga lahe süsteem igal juhul. Ja tagastamise tähtaeg on mu sünnipäev 🙂 Nii et sünnipäevaks peab algtasemel Norra keel selge olema 😛
Lõpetuseks läksime Fretexisse, mis on Humana-laadne kett – palju riideid, aga ka muud kraami. Leidsin sealt ühe imeilusate värviliste piltidega lasteraamatu, mis on täpselt paras meile sõnade õppimiseks. No ja lastele muidugi ka 😀 Maksis 25 NOK/€3.39. Siis ühe kiirköitja, mida mul on vaja Abikaasa paberimajanduse korralikuks talletamiseks ja lihtsalt ühed mõnusad kaaned, jällegi paberimajanduse jaoks, kumbki 5 NOK/€0.68. Meil on lühikese aja jooksul mitu tassi katki läinud, nüüd leidsin neljase komplekti – sobiva suuruse ja kujuga, sarnased, aga mitte ühesugused – täpselt nii, nagu mulle meeldib – 9 NOK/tk (€1.22). Ja kõige jaburam ost oli värvilisest seebist tehtud rasvakriitide taolised joonistusvahendid (29 NOK/€3.93) – kuivalt on täiesti nagu rasvakriidid, aga kui vette kasta, siis on tulemus umbes selline, nagu vesivärvidega joonistades.
Hm, Eestis ma sellise raha eest küll kasutatud raamatut ja neid kriite ostnud poleks, aga siinse toidu hindade juures tunduvad kõik ülejäänud asjad nii odavad, et jah 😀 Igatahes on Plika neist kriitidest hirmsas vaimustuses ja mina olen ka rahul, sest vesivärvide ja pintsliga on palju rohkem plökerdamist.
Vaatasin lõpuks ka kõik ülejäänud pildid üle.
Enne, kui ma värskete piltidega jätkan, panen meenutuseks kaks vanemat pilti eilse riidejutu jätkuks – see klounaad tuli meil tõesti alles koos lumega, sügisel polnud veel värvide kokku sobitamisega mingeid probleeme. Oranž müts – olgugi, et veidi suur – sobis Poisi jopega ideaalselt, aga see jope on nüüd väike 🙂 Ja roosa müts sobis Plika õhukese jopega kenasti, kummikud kah. Terve komplekt on Krati plikalt päritud 😀
Ja nüüd sobiv pildimaterjal värvide kakofoonia kohta. Plika käis nädalavahetusel vanaema-vanaisaga oma tulevase lasteaia õues mängimas:
No ma saan aru, et midagi kohutavalt hullu polnud ja ilmselgelt oli peamine see, et lapsel oleks soe, aga ikkagi salamisi ohkasin, sest mulle nii meeldib, kui on lapsed kenasti riides ja värvid sobivad kokku. Kahjuks ei teinud ma pilti sellest, kuidas lapsed täna väljas käisid – oma uute roosade kinnaste ja mütsiga näeb Plika selles kombes ikka hulka parem välja. Poiss käis täna veel Plika roosa tuukrimütsiga õues, aga sain tema uue sinise kenasti suurema vastu vahetatud. Homme saan ehk neist uues varustuses pilti teha.
Saatsin nüüd külalised lennuki peale, puhkus sai läbi – nii neil, kui mul 😀 Pean jälle ise täiskohaga emaks hakkama, pole midagi teha 😀 Õnneks tuleb ema vähem kui nelja kuu pärast jälle külla. Ja mina sain igal juhul tublisti patareisid laadida ja palju kasulikku ära teha.
Nüüd on vaja Abikaasa paberimajandus lõplikult ära organiseerida – mõni asi tahaks veel tõlkimist ja kui vahelehed ning augustaja ostetud saavad, saab kõik kenasti uude kiirköitjasse ära paigutada.
Siis tuleb võimalikult kähku laste kohalike isikukoodide asi korda ajada – novembri lõpus saime need kätte, detsembri alguses avastasime, et sünnipäevad on sassi aetud ja siiani pole jõudnud minna seda värki klattima. No Bergenisse sõit on ju nii suur ettevõtmine 😀 Alguses olime laisad, siis olid jõulud, siis unustasime ära, siis olid lapsed haiged, siis olid külalised… Loll on see, kes vabandust ei leia, eks 😀 Aga nüüd vaja kähku-kähku asi korda saada, lasterahade taotlemine ja lasteaiajärjekorda panemine seisab selle taga. Tegelikult oleks alustuseks vist targem helistada ja uurida, kas Abikaasa saab selle asja üksi korda ajada või äkki piisabki kõnest – dokumentide koopiad on neil ju olemas ja sealt näeksid kohe ära, et nende endi pläkk… Tõenäoliselt tuleb ikkagi kohale minna ja TEGELIKULT, olgem ausad, oleks lapsed rõngas, kui saaksid autoga sõita ja seigelda, nii et võime vabalt kõik koos minna.
Sarjade vahtimise asemel on nüüd vaja iga päev usinasti keelt õppida. No tõsiselt, mitte ühtegi uut sarja peale meie iganädalaste (Castle, Hart of Dixie, Revenge ja White Collar – viimaseid kaht on tegelikult vastavalt kolm ja neli osa vaadata, siis oleme omadega järje peal) – üks või kaks osa päevas on okei, aga ülejäänud aeg kulugu asjalikult.
Ning lõpetuseks on plaanis Norra standarditele vastavad (esialgu küll ingliskeelsed) CV-d teha ja need mõnda agentuuri saata. Äkki näkkaks ka mulle mõni osalise ajaga koht, kus saaks inglise keelega hakkama – paar-kolm päeva nädalas võiksin vabalt töötada, Abikaasa on nagunii päeval kodus ja läheb õhtul magama alles siis, kui mina juba töölt tagasi oleksin.
Vaat sellised suured plaanid. Nüüd tuleb neid aga usinalt ellu viima hakata 😀 Aga no alustuseks lähen ma muidugi lihtsalt magama 😀
Elagu allahindlused
Sellest ajast saati, kui ilmad külmaks läksid, olen ma laste riietega igavesti hädas olnud – kõik see kraam, mis ma olen toredate inimeste käest saanud (siinkohal tervitused Kratile, Liisile, Annekale, Maritile ja Küllile), ei taha omavahel värvide poolest kuidagi kokku sobida. Kõik varasemad talved on kuidagi nii hästi läinud, et erinevatest kohtadest saadud kraam on omavahel sobinud, aga kõik need, mis sel aastal veel parajad on, on väga eri värvides. Kuna raha pole ja riided ju siiski olemas, käisidki lapsed siiamaani ringi nagu harakad. No eks ma sobitasin nii hästi kui sain ja kõige hullem polnud, aga siiski.
Täna läksime emaga poodidesse lastele kindaid ostma – mõlema veekindlad kindad on praeguse ilmaga jahedad, pigem kevad-sügis variandid. Plika omadele mahuvad sõrmikud vabalt alla, aga Poisi omad olid nii lootusetult kitsaks jäänud, et sinna alla midagi mahutada oli raske. No ja Plika omad ei sobinud värvilt ka üldse.
Me olime varemgi Abikaasaga spordipoest soojemaid kindaid vaadanud, aga ligi 200 NOK paari ees tundus nii kallis, et jäid ostmata, mõtlesime mujalt vaadata. Siis tuli hiigelpikk haigus, kus lapsed nagunii väljas ei käinud, nüüdseks on nad aga jälle täitsa terved, köha kadunud ja nohugi praktiliselt läinud, nii muutus kindamure jälle aktuaalseks.
Lindexis olid ilma lukuta kindad 89 NOK ja lukuga 189 NOK. Lukuga olid tunduvalt asjalikumad. Mingis järgmises spordipoes olid kõik variandid 199 NOK – leidsime küll ühed, millel oli villane sisu (kõik ju muidu puhas sünteetika), aga jällegi lukuta ja punane poleks hetkel ka kellelegi sobinud.
Siis läksime H&Mi, kus väga palju talvekraami oli 50 NOK (€6.78) peale alla hinnatud ja sealt saime tunduvalt suurema saagi, kui plaanis oli. Mõlemale lapsele veekindlad kindad õues mängimiseks, lisaks mõlemale omavahel kokku sobivad kindad ja müts autosõitudeks-linnaskäikudeks, Plika sai oma komplektile lisaks salli kah. Sall oli ainus, mil soodukat polnud, see maksis 79.50, kõik ülejäänud kraam oli 50 NOK.
Tegelikult käisime me poes suisa kaks raksu. Kuna Plika on ikka vahel õues rääkinud, et tema tahaks hoopis sõrmkindaid ja me leidsime ühed sobivas värvis, suuruses ja soojuses, siis ostsime need, ehkki polnud soodukaga, maksid 129 NOK. Poisile ostsime mustad lukuga labakud ning üliarmsa sinise komplekti. Plikale ei julgenud mütsi ega kindaid osta, sest kõik tema õueriiete erinevat värvi roosad toonid polnud mul nii hästi mälus, et ma oleksin osanud kõigega kokkusobivaid valida.
Kodus põlgas Plika aga sõrmkindad ära – olevat liiga paksud ja rasked kätte panna. Mis seal ikka, võtsime ta siis kõigi oma roosade riietega kaasa ja läksime tagasi poodi 😀 Lõpuks sai ta roosad ilma lukuta labakud (aga tema on juba suurem ja saab ka need üsna kergelt kätte) ning tõdesime rõõmuga, et üks kirju komplekt sobib kõigi tema roosade riietega üllatavalt hästi, isegi kollase ja mustaga kombe juures pole kõige hullemad.
Kuna 3-6a suuruses müts tundus Plikale väike, võtsime talle 6-8a. Poisile ostsime 3-6a ja alguses tundus see okei, nii et lõikasime hinnasildi küljest ja teisel poetiirul oli see tal juba peas. Koduteel aga vaatasime, et krt, oleks võinud vist ikka talle ka number suurema võtta. No tegelikult on tema pea üldse suurem kui Plikal, eks. Nii et ma katsun homme minna ja ümber vahetada – ära lõigatud hinnasilt on alles, tšekk ka, müts on korras ja üldiselt on nad siin üsna vastutulelikud, vast ei teki probleemi. Praegune müts on sel talvel okei, aga tahaks ju, et ta seda võimalikult pikalt kanda saaks.
Pika jutu lõpetuseks fotosüüdistused kah. Kõigepealt meie olemasolev kraam, mida seni kombineerisime – roosa müts tiba väike, oranž veidi suur, mustad kindad hirmus kitsad ja üldse suht ebamugavad, punased kindad muidu igati kenad, ainult et õhukesed ja värvi poolest hetkel mitte sobivad. No tegelikult ei sobinud ükski värv peale musta suht millegagi.
Tänane saak oli selline:
Ja kui uus kraam olemasolevaga kokku sobitada, siis…
Kollasega kombe on ei tea mitmendal ringil ja pigem poistekas, aga ajab asja ära, kui raha parema jaoks pole. Enne käis Plika õues mängimas selle, oranži-pruunitriibulise mütsi ja punaste kinnastega 😀 Uuel mütsil on kollane triip (küll tumedam, kui kombel), nii et sobib igatahes veidi paremini, roosad soojad kindad sobivad mütsiga üsna hästi – lõpptulemus on siiski üsna kirju, aga võrreldes kollane-oranž-pruun-punane komboga ikka tunduvalt etem.
Mütsi-salli-kinnaste põhitoon on täpselt roosade pükstega kokkusobiv ja need püksid on Plikal jalas alati, kui kuskile autoga läheme. Praeguse ilmaga lisandub sellele heleroosa jope, komplektis on täitsa sobivat heleroosat ka arvestatavalt. Soojema ilmaga on tume lillakasroosa jope, sellega sobib üsna hästi lilla triip, aga kui just kõva tuult pole, siis pole seda kompekti vajagi, piisab täitsa kapuutsist ja sõrmikutest (viimased on meil õnneks sobivas toonis olemas).
No need sinised just ideaalselt kokku ei sobi, aga ei karju ka ja see komplekt oli lihtsalt nii super armas, et ma ei suutnud ostmata jätta 😀 Poiss käis vanasti õues mängimas Plika roosa tuukrimütsiga (kapuuts oli peas, nii et väga välja ei paistnud – ma olen värvide osas muidu äärmiselt tolerantne, aga roosat poisile sel kombel eriti just panna ei taha), autosõitudel oli see müts Plika peas, aga kuna oranžitriibuline sinisega kohe üldse ei meeldinud, oli Poisil tavaliselt peas üks riidest triibuline müts, mis eriti ei sobinud, aga oli naatukene talutavam. Nüüd on hulka etem. Ja must sobib kõigega, selge see.
Meil on tegelikult Poisile kolm jopet veel, aga need on kõik 98 ja veel tiba suured (Poiss ise on vist 92 cm pikk). Ühte kaitserohelist oleme paar korda kandnud, aga Poisile miski selle juures ei meeldi, nii et ta nõuab nüüd välja minnes alati muumit. See on küll pigem kevad-sügiskomplekt, aga õnneks siin meeletult külm pole – soe jakk alla ja sobib küll.
Sellised stilistilised edasiminekud siis täna. Nüüd ei oiga enam mõttes iga kord, kui vaja kuskile lastega minna 😛 Kõige rohkem unistan ma muidugi sellest hetkest, kui meil on ükskord piisavalt raha, et osta lastele korraga terve komplekt uusi ja omavahel kokku sobivaid õueriideid. Just talveriided ja -jalatsid on need, mida võiks võimalusel uuena osta, eks… Aga mida sa, hing, teed, kui raha ei ole. No äkki järgmisel talvel juba on 😛 Praeguses seisus piisab aga täiesti tänasest, et mind hirmsamal kombel rõõmustada.
Juhhei!
Jõudsin ära oodata, nüüd on see haigus küll kindlalt lahkumas! Lapsed olid täna küll veidi virilamad kui tavaliselt ja lõunauni oli väga pikk, aga muidu olid nad siiski terve päeva üleval, palavikku polnud kellelgi, õhtusöögiks sõid laua ääres taldrikutäie suppi, ehitasid torni, vaatasid multikaid ja üldse… Poiss, kes on praktiliselt kümme päeva järjest maganud, oli täna ometigi jälle SUSLIK! Te ei kujuta üldse ette, kui suur rõõm oli seda suslikut näha.
Ühesõnaga täna enam sellist asja ei olnud, et lihtsalt poole istumise pealt magama jääks:
Köha on ka taganemas. Köhivad vahel, aga pole enam neid piinavaid mitte kuidagi lõppeda tahtvaid köhahooge. Tegin neile nüüd õhtul sinepipulbriga jalavanni, määrisin hanerasvaga rinna ja jalad sisse, villased sokid jalga… Ometi võisin seda kõike südamerahuga teha, sest kummalgi polnud palavikku.
Sain nad üle pika aja normaalselt magama panna. Elutoa diivan, kus me oleme Poisiga kõik see aeg maganud ja kus lapsed päeval enamik ajast magasid, on nüüd kokku pandud ja tuba ära koristatud. Täna pesime hambaid, lugesime raamatut ja laulsime – nagu NORMAALSETEL õhtutel. Ja nüüd magavad mõlemad oma voodis.
Nii et meie majas on rõõm.
Üleeile õhtul oli mul hirmus igav. Und polnud, mitte midagi tavapärast teha ei viitsinud. Klõpsisin suurema lootuseta kinnised blogid läbi ja leidsin postituse, milles mainis muuhulgas pusle kokku panemist. Heureka! Kaks kasutatud kraami poest ostetud puslet ootasid siiani kapi otsas oma aega, hakkasin väiksemat neist kokku panema. 1000 tk pusle sai valmis ühe õhtu ja ühe päevaga. Ega pikka pidu pole, tõmbasin karpi tagasi, et teha ruumi 1500 tk puslele – alustasin veel samal, st eile õhtul. No sellega läheb kaks päeva vähemalt, ma arvan 😛 Aga reedel tuleb ema, selleks ajaks võiks ikka köögilaua tühjaks saada või mis.
