Täna hommikul
poiss
Oli see alles reis
Tallinn-Riia ots oli nohu, ausõna. Veidi peale üheksat jõudsime kohale, see on ju igati norm aeg. Aga jah, see kaks tundi ooteaega, mis jooksis sajaga sisse laste uneaega ja sealt edasi… Oehh.
Riia lennujaamas istusid lapsed alguses kenasti paigal, aga muidugi mitte kauaks. Siis hakkasid ringi jooksma. Teate, ma ei viitsinud neid eriti taga ka ajada. Meie lähedal istus üks neiu, kes nendega natuke mängis, temast oli palju abi. Me istusime kohviku ühes otsas ja teises otsas oli lett – seal töötasid üks neiu ja noormees, kes õnneks ka pahaks ei pannud, kui lapsed kogu aeg edasi-tagasi jooksid ja leti taha minna üritasid. Kulutasime kõik oma latid ära – ostsime ühe caesari salati ja miskise ökomärgisega virsikujoogi. Salat oli hea, aga jook liiga läila. Kui lõpuks lennukisse minna sai, jooksis Poiss samal ajal leti juurde tagasi, kui mina üritasin kohvritega väravasse jõuda ja kohvikutöötaja tõi ta mulle sinna süles ära 😀
Lennukis ei saanud ju ka kohe magama jääda, oli vaja mängida. Lõpuks nad ikka vajusid minu kaisus ära. Ja otse loomulikult süttis õige pea pärast laste magama jäämist turvavöö kinnitamise tuli, nii et olin sunnitud mõlemad oma istmetele tõstma. Plikal sain vöö kenasti ära kinnitada, ta ei ärganudki. Aga Poiss kisas üpris hüsteeriliselt päris pikka aega – pole ka ime, kell üks öösel just magama jäänud laps üles äratada, sülest ära tõsta ja rihmastada… Lõpuks jäi uuesti magama. No ja siis lennuk kohe maandus ka. Kuna ilm oli üpris tuuline, siis maandumisel kõik plaksutasid, selle peale Poiss ärkas ja hakkas automaatselt kaasa plaksutama 😀
Aga seda rõõmu polnud kauaks. Olid lihtsalt kaks hiiglama väsinud ja märga last – Poisi mähe oli tagant kuidagi läbi lasknud ja Plikal läbi une väike õnnetus juhtunud (jumal tänatud, et selle lennuki istmed olid kunstnahast, mitte riidest!). Nii ma siis üritasin oma nelja koti ja kahe viriseva lapsega lennukist välja saada. Üks töötaja tuli appi, aitas mul kohvrid-kotid otse bussi tõsta.
Kui ma lastega pagasilindi juurde jõudsin, olid meie kohvrid juba peal ja sain need kohe kätte. Siis avastasin, et käru saab kätte vaid mündiga. Raha mul ju polnud (täna kusjuures ütles Abikaasa, et ei pea kohalik raha olema, eurod-dollarid-naelad sobivat kah – tõesti ei hakanud üldse uurimagi, sest olin nii kindel, et vaid Norra kroonide eest saab). Lend oli pooltühi ja kõik inimesed juba minema kiirustanud, nii ma siis olin seal oma kuue kohvri-koti ja kahe nutva lapsega ning mõtlesin, mida kuradit teha. Üritasin lihtsalt kahte kotti jalaga enda ees lükata, käsipagas oli nagunii, kaks suuremat kohvrit jäid esialgu maha. Mõtlesin, et lükkan kuidagi kotid ukseni, mis ette saali viib, siis lähen ülejäänud kohvritele järele. Õnneks üks töötaja tuli ja aitas mul need kohvrid ka õigesse kohta veeretada. Nuttev Poiss oli selle ajaga ees ära läinud ja uksed olid õnneks iseavanevad, nii jooksis ta issi käte vahele.
Siis läks kõik juba kiirelt. Abikaasa tõi käru, saime asjad lõikava tuule käes autoni lükatud, pakkisime kotid-lapsed autosse ja sõitsime kodu poole. Sõit oli ca 35 km ja kohati üsna maagiline. Tunnelid olid lahedad ja kõige ägedamad olid kahtlemata need hirmkõrged mäed, mille küljed olid maju täis, pimedas paistsid vaid tuled. NII ilus!
Seejärel kiirustas Abikaasa tööle ja mina võtsin lapsed esimeseks ööks kaissu, sest ei viitsinud neile lastetoas voodeid tegema hakata. Magama saime pool neli, kohaliku aja järgi pool kolm.
Puhkehetk lennujaamas
Veetsin esimese poole päevast kohvreid pakkides. Nagu tavaliselt, jäi VÄGA palju asju üle, st maha 😀 Viimase käsipagasikoti sain ema keldrist.
Sadu kohvrite kaalumisi hiljem oli mul tunne, et vist võib ikkagi siin-seal mõni ülekilo olla, aga lootsin, et kui probleeme tekib, rõhun sellele, et mul on kaks last, kes sõidavad täishinnaga piletitega, aga ei kaalu suurt midagi, nii et see üks kilo pole ju mingi probleem.
Tallinna sõit möödus probleemideta ja check inis oli võidurõõm suur, kui üks kohver oli täpselt 20 ja teised 20,1 kg. Aga kuulge, kas käsipagasile on kogu aeg kleepse pandud? Ma üldse ei mäleta, et oleks, nüüd igatahes kaaluti needki sealsamas ära ja pandi külge AirBalticu kleepsud hand luggage approved, 8 kg. Kaks käsipagasit olid 7,5 ja kolmas 9 kg, nii et kokku tuli õige summa. Hiljem jõudis kohale, et õlakott oli ju õlal… Aga tädi midagi ei öelnud 🙂
Turvakontrollis katsuti pealaest jalatallani läbi, nii põhjalikult pole seda kunagi tehtud 😀
Poiss on praegu üsna vastikus tujus, kus IGA asi, mis ei meeldi, kutsub esile kohese jonnihoo… Ja mitu korda jooksid lapsed mul kaugele eest ära ka 😀 Mina oma kotihunnikuga ju kiiresti järgi ei jõua. Õnneks jäi ette mängunurk ja siin me siis nüüd istume. Lapsed sõid vanaema kaasa pandud vahvleid ja nüüd mängivad, mina saan ka tibake hinge tõmmata.
Poole tunni pärast lastakse lennukisse. Ennist sain sõnumi, et Riia-Bergeni lend lükkub 21:40 pealt ca 23 peale. Muidu poleks häda, aga Abikaasa töötab ju öösel, temal läheb VÄGA kiireks. No loodame, et ehk ikka päris üheteistkümneni ei lähe ja saab kiiremini või ehk lendame lihtsalt kiiremini, nii et lõppvahe ei kujune väga pikaks.
Kuulmiseni! Järgmised uudised juba Norrast. Ütlesin Abikaasale, et wifi parool olgu meie koju jõudmise ajaks olemas 😛 Mis sellest, et meil külmkappi pole, peaasi, et INTERNET oleks, eks 😀
Magavad
Ma AUSÕNA tahtsin ise ka varem magama minna, aga jäin siis blogi kirjutama ja homseks nimekirju koostama ja pärast keskööd sain hakata jälle ülekandeid tegema ja… Noh, nii see läks. Nüüd on homsed plaanid küll üksipulgi kirjas ja mitu vajalikku asja tuli veel meelde, hetke rahalise seisuga ka sotid selged. Rõõmustasin, et Abikaasa kandis mulle ca €100 rohkem, kui küsisin, aga eks ta esitas omapoolseid tellimusi ka, lisaks tuli veel meelde asju, mis vaja kaasa osta, nii et ma olen peaaegu et jälle miinuses, nii see lähebki 😀 No õnneks see miinus on minimaalne, paarkümmend eurot. KUI mul nüüd veel mingeid ettearvamatuid kulusid meelde ei tule. Aga kui palju neid kahe päeva sisse ikka mahub, ah?
Ma nüüd lähen pesen hambad ära, kasutan niiti ka ja puha. Ja siis lõpuks saan magama. Äkki vanaisa homme halastab ja võtab lapsed hommikul enda hooleks… Täna ta ei viitsinud 😛
Magamistuba on ohtlik koht
Mängime lastega elutoas arsti. Mingi hetk hakkavad nad tülitsema, mina ütlen, et lahendagu oma asi ise ära, ma lähen nii kauaks magamistuppa. Varsti tuleb Poiss:
“Emme, tule!”
“Kuhu?”
“Tule elutuppa, mängime arsti!”
“Miks siin toas ei saa arsti mängida?”
Poiss mõtleb natuke. “Siin kollid tulevad. Hammustab sind!”