poiss
Leitsak = blogivaikus
Kuna mina kuulun teatavasti nende õnnetute hulka, kes ei talu ei liigset kuuma ega ka külma (enamikul on emma-kumma puhul taluvus parem, mul mitte :D), olen selle suve jahedust täiega nautinud. Nädalavahetusel oli see-eest keel vestil, vedelesin enamiku ajast diivanil ja ei jõudnud midagi asjalikku teha, blogi kirjutamisest rääkimata.
Tänane ilm oli jälle hingeõnnistus. Hommikul ärgata oli veel palav, aga läksin kohe ja tegin kõik aknad-uksed lahti, siis lebotasin mõnuga diivanil ja nautisin värsket õhku. Jõudsin jälle sooja sööki teha ja sain keset päeva rohida – õndsus. Kuumalaine ajal olin väga tubane, ehkki õhtul 22-23 paiku sõstraid korjama minnes jäi ikka mingi umbrohi ette, nii et sõstrakauss vao vahele ununes ning ohakad lendama hakkasid.
Ma ei kujuta ette, kas ma jõuan päriselt selle aia enne välja kolimist korda saada. Teoreetiliselt peaks terve p*rsetäie maad, kus praegu läbisegi umbrohi ja lilled kasvavad, läbi kaevama, ära tasandama ja muruseemet külvama. Kaevamine ise tundub juba ilgelt keeruline olevat, kas sellest ühest korrast aga üldse piisab, et kõik ebavajalik kraam (umbrohujuurikad st) piisaval määral välja saada, no ja naabrinaise jutust sain aru, et iga muruseeme polevat kah hea. Kuradi tuumafüüsika 😀 Aga hädasti oleks vaja aed teha selliseks, et uutel elanikel oleks kerge hooldada, vaevalt et keegi siin väga palju teha viitsiks ja umbe kasvada lasta ka ei saa, kui minu umbrohi tolmlema hakkab (või mida iganes noh, ennast reprodutseerima :D), oleks ju ümberkaudsetel aedadel ka asi üsna pees.
Õppesõidus on suurimaks probleemiks parkimine. Ma juba löön järgmist, kes tuleb ütlema, et ise pead vaatama ja tunnetama. Ma kogu aeg vaatan, silmad punnis, ikka ei tunneta 😀 Kui palju parkimist ARKi eksamil nõutakse? Kas külgboksist piisab? Või viiakse kuskile kaubanduskeskuse laadsesse parklasse autode vahele parkima? Või nende diagonaalsete joonte vahele? Õpetaja ütleb, et mis sest ARKist, elus läheb kõike vaja, aga minule vähemalt tundub küll loogiline see, et esialgu võin ma parkida vaid suurematesse parklatesse, kus on rohkem ruumi ja kui sõidupraktikat ja tunnetust tiba rohkem, siis ülejäänud jama edasi harjutada… No need diagonaalsed parkimiskohad, need on üsna lihtsad, ehkki ma jään tavaliselt ikka joonte vahele viltu ja ei saa täpselt aru, kusmaale ma välja sõita võin, et nina oleks piisavalt kaugel, aga ei läheks vastu äärekivi. Külgboks on teoorias üsna selge, aga ma üldse ei tunneta seda, kui kaugel need autod minust on, eriti just tagumine. Ja suures parklas teiste autode vahele parkimine, seda ma vist oskan üldse kõige vähem, aga sellistes olukordades ma lähekski üsna lebolt ja pargiks kuskile kaugemasse otsa, kus teisi pole – sellistes on ju alati ruumi.
Üleüldiselt on mu sõidukaardil ainult kolme tunni jagu lahtreid veel alles, siis peab õpetaja uue kaardi võtma või ma ei tea, vbla võtaks lihtsalt mingi lisapaberi ja hakkaks sinna peale mu allkirju võtma. Rääkimata sellest, kui palju raha kulub… Võeh.
Aga noh, küll ma saan. Peab saama.
Mis siis veel vahepeal juhtunud on? Ema jõudis Rootsist tagasi. Tõi meile igasugust nänni. Üles pildistatud sai vaid osa laste omast, ma rohkem praegu ei viitsi ka. Suurim hitt oli kahtlemata mullitaja, kus nupule vajutamine tiiviku pöörlema paneb ja see siis hunniku mulle teeb. Aga jah, kõigepealt sai patarei tühjaks, kui ma ükskord aku ära laadida jõudsin, sai mullivedelik otsa, isetehtud kraamist paraku tuleb jube vähe mulle, mitte sadu, nagu tolle originaalvedelikuga.
Ja siis veel haamriga kopsimise mäng, mis Plikale lasteaias meeldis ja pehmed mänguasjad ja…
Ja mina nägin Selveris nii ägedaid kokkukäivaid laste toole, et ei suutnud ostmata jätta – no te ju teate mu nõrkust lepatriinude ja maasikate vastu 😀 Ostsin kusjuures alguses ühe tooli, aga kodus tuli selline tüli, et tõin teise ka juurde. Maksid miski veidi üle €8 (täishind oli vist €12), see siis ühe hind – praegust kokkuhoiurežiimi arvestades poleks muidu küll raatsinud, aga Abikaasal oli just palgapäev. Ja lastetoa laual pole endiselt toole ja mulle meeldis kohutavalt just see, et nii kerge on kokku panna ja nii vähe võtavad ruumi. Väga rahul olen!
Ja rohkem polegi suurt miskit. Edasised plaanid ka samad: kokkuhoid, autokool, aed korda, kodu korda. Parema tuleviku nimel! 😀
PS. Ma VIHKAN pallide viimaseid kolmiktasemeid, need on lihtsalt jäledad! Aga seda suurem oli rahulolu, kui esimese viiest pärast päevade pikkust pusimist täna õhtul lõpuks ära tegin. Järgmine tundub lihtsam, jõudsin õige mitu korda päris lõpu lähedale. Üldiselt ei viitsi eriti mängida. Hea ongi 🙂
Imeline suvi
Eile oli sügis. Selline hall ja tuuline ilm, millisega oli nii mõnus toas istuda ja rõõmustada, et sõidutund edasi lükati ning kuskile minema ei pea. Kulgesime tasakesi, jõudsin köögikapid ära koristada… Lapsi ilm muidugi ei heidutanud, nemad käisid mitu korda õues mängimas.
Täna hommikuks oli suvi tagasi tulnud. Läksin enne hommikusöögi tegemist korraks õue bioprügi komposti viskama, nägin kõrgeks kasvanud umbrohtu… Ununes nii söök kui kompost, tuli hakata rohima. Kindaid tuua ei viitsinud, käed nüüd puhtaks ei lähe, enamik on ikka tegemata… Aga need kõige suuremad said kõik välja. Hommikune trenn!
Pärast hommikusööki jäi veel aega… Pesumasina lõpetamist ja sõidutundi minemist oodates istusin väljas, lugesin raamatut ja sõin magustoiduks sõstraid. Palju muidugi lugeda ei lastud, üks harakas ronis mulle väga konkreetselt sülle ja võttis sõstrakausi endale.
Imeline suvi.
Järjekordne vaimustav nädalavahetus
Külalised on lihtsalt võrratud. Lisaks sellele, et saab lõputult lobiseda ja on hea ettekääne igasugu maitsvat kraami kokata, peab nende tuleku puhuks ju kodu korda saama 😀
Seekord käis külas Kratt oma mehe ja noorema plikaga. Kuna ma teadsin, et nad tulevad laupäeval alles siis, kui lapsed lõunaund magavad, ei viitsinud ma muidugi reedel koristamisest mitte mõeldagi. Hea küll, lastele õhtul vanni tehes sai see ühtlasi puhtaks küüritud ja kraanikauss ka, nii palju siis reedest.
Laupäeval see-eest toimus non stop koristus kella kümnest neljani. Päev juba algas imeliselt – lapsed olid öösel mu kaissu tulnud, hommikul ärkasin mina neist veidi varem, üheksa paiku. Saime kõik koos virguda ja voodis mõnuleda. Pärast hommikuputru läksid nad kohe õue mängima ning ehkki sõbrad eile külla ei jõudnudki (neil olid omal külalised), mängisid nad kahekesi omaette ilma ühegi tülita, nii et ma sain rahus hommikust süüa ja siis katkematult koristada.
Ma pole juba kuid nii põhjalikult koristanud, ausõna 😛 Koristamisega ongi ju nii, et ma küll võin pikalt mitte viitsida, aga kui ma juba asja kallale asun, siis toimetan rõõmuga. Eile alustasin arvutilauast – sellel oli kolm läpakat ja lauaarvuti, hunnik juhtmeid, hunnik tolmu ja igasugu muud kraami ka. Tegin terve laua tühjaks, puhastasin kõik ära, viisin Abikaasa arvuti üldse minema ja pakkisin võõra läpaka ära viimist ootama, vedasin laua eest ära, et saaks korralikult põrandat pesta ja kaabli seina külge naelutada ning lõpetuseks mõtlesin välja üsna geniaalse süsteemi juhtmete peitmiseks.
Ma VIHKAN juhtmeid 😀 Olen neid varemgi karpi peitnud (jaa, ma tean küll, et õhu ligipääsu seisukohalt pole see just parim variant, aga no need paar kuud võib nii olla küll), seekord tuli meelde, et sain kunagi kingiks ühe sellise ägeda karbi, millel on juba auk külje peal olemas, sealt oli imelihtne juhtmeid läbi toppida, ei pidanud ise auku lõikama hakkama. Nojah, mitte et see süsteem nüüd ideaalne oleks, aga igatahes parem, kui eelmine pundar. Ja no ma olen muidugi enda üle uhke, et ma ise neid juhtmeid ja kaableid piki laua ja põranda äärt naelutasin, Abikaasal oli õnneks terve suur peotäis vajalikke kinnitusjuppe olemas, mingitest varasematest elektritöödest ilmselt.
No igatahes… Kahju, et mul enne pilti pole. Ja see kirjutuslaud on mu meelest ikkagi liiga… Ma ei tea… Pole nii ilus, kui tahaks 😀 Aga sada korda parem kui varem.
Siis küürisin puhtaks (loe: valgeks) täitsa halli ja plekilise elutoa põranda, nihutasin diivani paigast, et selle alt ja tagant ka kõik korralikult puhtaks saaks, küürisin köögis pliiti, külmkappi ja köögikappide uksi, isegi koridori seinu… Ja oh, elutoa aknalaua sain ka lõpuks ometi puhtaks küüritud, lisaks muidugi laste näpujäljed akende pealt, tänu mu uuele lapile olid aknad paari minutiga puhtad. Ja tõstsin elutoa riiulitel asju ümber, et üldmulje kenam saaks. Ja küürisin vannitoas ära kõik, mis eelmisel õhtul tegemata jäi.
Nii et tõeline koristusmaraton, millest ma ausõna iga minutit nautisin. Jaguks seda hoogu nüüd kauemaks, oleks ju vaja veel igasugu asju korda saada 😛
Kui külalised kohale jõudsid, tegime Krati ettepanekul makaronisalatit. Miks ma ise pole selle peale tulnud, see on ju imelihtne ja geniaalne ja tapvalt maitsev! Lapsed sõid ka kahe suupoolega. Seejärel eelmisest suvest tuttavad vaarika-kakaomuffinid jäätisega. Lõpetuseks siider ja vein väikese juustuga. Jajah, me kõik ägisesime, kõhud said nii täis.
Täna hommikul läksime randa. Ma tavaliselt lastega hommikupoolikul väga rannas käia ei taha, UV kiirgus ja nii edasi, aga ilm ei olnud nii palav, sai riided selga jätta, polnud häda miskit. Jalutasime Tervise Paradiisi juurest randa, lapsed hullasid jupp aega vees, seejärel jalutasime mööda promenaadi keskele välja ja olime veel tükk aega mänguväljakul.
Poiss ronis üles ja nõudis, et ma temast pilti teeks:
Siis leidis veel kõrgema “mäe”:
Plika lõbutses kah:
Väike vahepala:
Ning siis terve pikk maa koju tagasi, kus lõunasöögiks oli jäätis 😀 Seejärel vajusid lapsed probleemideta lõunaunne, mina jõudsin veel kiirelt poes ära käia ja oligi aeg külalised tagasi Tallinna poole teele saata.
Nii et imemõnus nädalavahetus oli.
Lisaks käis meil siin midagi naturaalmajanduse laadset 😀 Kratt tõi Plikale hunniku riideid, millest tema viiene välja kasvanud oli – kuus pluusi, kolm jopet ja dressika. Mina andsin talle neli fotoalbumit, mis mul juba tükk aega teisel pool riiulil uut omanikku ootasid – sai kunagi varuks ostetud, aga pooled jäid tühjaks ja nüüd olen fotoraamatute usku, Kratt aga juhtus sama kujundusega albumeid mu riiulis nägema ja kiitis ilusat välimust… Haarasin sõnasabast kinni ja andsin talle tühjad kaasa 😀 Poiss sai endale mitu papist raamatut (kah Krati plika pärandus), mina sain laenuks Merit Raju “Hingele pai” ja Krati mees sai laenuks ühe minu Öölase, mis tal pooleli jäi 😀 Ja lõpetuseks panin pealinna külalistele mitu kimpu koduaia piparmünti kaasa. Mõlemapoolne rõõm!
Nüüd on mul puhas ja korras kodu, lastel on sõbrad külas ja elu on lill.
EDIT: Kratt kirjutab ka.