Olgu see nädalavahetus, riigipüha, puhkus või lihtsalt vaba päev. NII MÕNUS ON.
Mõnus on välja magada – ärgata siis, kui uni ära läheb, mitte äratuskella peale.
Mõnus on rahulikult hommikust süüa.
Mõnus on perega koos kvaliteetaega veeta.
Mõnus on, et ülejäänud päev on ka vaba ja võid ise otsustada, mida sellega teha. Voodis vedeleda, lugeda või lemmiksarja vaadata. Hullumeelselt koristada. Minna välja. Minna külla. Teha ÜKSKÕIK MIDA. Või kõike 🙂
Ma jumaldan naljalehtede postitusi teemal funniest text messages. Neid on igasuguseid – klassikalised autocorrecti feilid, vanemate ja laste vahelised vestlused, sõnumivahetused koera või kassiga… You name it. Armastan neid kõiki.
Täna õhtul tundsin, et on vaja naerda, googeldasin ja lugesin kohe hulgim. Ja üks minu suurimatest lemmikutest läbi aja, ärge küsige miks, on see:
No ja igasugused poliitiliselt täiesti ebakorrektsed lemmikud, neid ma parem ei hakka siia panema 😛
Ma üritan meenutada, KUST mu firmamärgina tuntud optimism alguse sai… Ja ega ei oskagi öelda.
Ma ei mäleta, et ma oleks terve elu nii arutu optimist olnud. Selle blogi algusaegadelgi polnud optimism sugugi läbiv teema. Kirjutasin alguses lihtsalt pigem igapäevaelust või kasutasin blogi võimalusena ennast välja elada. Ma ei usu, et mul on praegu siin palju lugejaid, kes on jälginud blogi algusest peale, kui mõned sõbrad välja arvata. Või noh, ütleme siis – lugenud mu blogi regulaarselt juba enne seda, kui rasedaks jäin 🙂
Eks ma olin võrdlemisi optimistlik varem ka, seda ma usun. Palju see blogis väljendus, ei oska isegi hinnata. Aga see teadlik optimism ja soov jagada blogi kaudu pigem rõõme kui muresid – see tuli ilmselt ikkagi koos lastega.
Ja ausõna, mulle VÄGA meeldib olla optimist. See teeb elu PALJU lihtsamaks. Mida aeg edasi, seda enam ma oskan tagasi vaadates oma elu analüüsida ja järeldusi teha.
Nagu eelmises postituses mainisin, nüüdsest kavatsen olla senisest VEEL optimistlikum. Ma olen nõus, et negatiivseid tundeid ei tohi enda sees lihtsalt alla suruda ja neid eitada, nendest tuleb aru saada ja neil minna lasta… Aga teate, KUI palju on mõttetult negatiivseid tähtsusetuid mõtteid ja pisiasju, mis võivad ketrama ja kuhjuma hakata, tekitades lõpuks suure portsu negatiivsust – ilma, et sa sellest arugi saaksid? Täiesti mõttetut “kogemata” negatiivsust asjade suhtes, mis ei ole üldse olulised? Mis oleks olemata, kui sa neid oma mõtetega negatiivseks ei mõtleks? Vot just neist asjadest ma räägin. Just need asjad kavatsen ma edaspidi enda jaoks kõik positiivseks mõelda.
Ja nood sügavamad minevikuasjad… Neid ma tunnistan ja lasen neil minna. Armastusega. Sest täna on minu ülejäänud elu esimene päev. Ja minu minevik ei defineeri mind kuidagi. Ja minu tulevikus on võimalik absoluutselt KÕIK.
Ja ma olen väärt absoluutselt kõike head, mida endale soovin. Nagu ka sina 🙂 Nagu kõik inimesed maailmas. Tuleb ainult ise seda uskuda, ennast armastada, olla positiivne ja tänulik.
Jajaa, ma tean, internetiga on seotud niiiiii palju ohte ja muresid ja mis kõik veel.
Aga, olgem ausad, kuradima mugav on 🙂
Imelihtne on suhelda, leida infot, meelelahutust… Kõik on paari kliki kaugusel.
Muidugi jah, kõik see aeg, mille hoiad kokku infovahetuse / leidmise kiirusega ning veebipoodides shoppamisega – tõenäoliselt raiskad sellesama aja ära mängides, naljalehtedel surfates, uudiseid lugedes. Mis iganes kellelegi peale läheb 🙂
Lihtsalt mõistlik on vaja olla. Ise olla ja oma lapsi ka selles vaimus kasvatada.
Mul on väga hea meel, et ma elan just praegu, kus internet ja tehnika on elu nii mugavaks teinud. Hoolimata sellest, et vanasti oli rohi rohelisem, ei kujuta ma ette elu, kus kodus pole lauatelefonigi, mobiiltelefonidest ja arvutitest rääkimata. Kus oste saaks sooritada vaid päris poodides, kirjad liiguks vaid paberkujul, kõik info tuleks entsüklopeediatest ja raamatukogudest ning uudised paberajalehtedest ja raadiost. Kus poleks blogisid 🙂
Mul on hea meel, et ma elan just praegu ja et mul on kõik need võimalused. Ja et ma olen piisavalt arukas, et neid võimalusi mitte kurjasti ära kasutada.
Ma olen alati armastanud lugeda.
Ema väidab, et jätsin muusikakooli algklassides pooleli, kuna mul ei jagunud klaveri harjutamise kõrvalt piisavalt aega lugemiseks. Prioriteedid olid paigas, eks 😀
Mäletan lapsena raamatukogus käimist. Siis, kui Mai haruraamatukogu ei asunud veel Mai keskuses, vaid kuskil seal lähedal asuva viiekordse maja esimese korruse korteris. Siis, kui lugejapiletid olid veel kokku volditud papitükid, millele kirjutati iga kord uus tähtaeg 🙂
Just sellest raamatukogust leidsin ja laenutasin ma esimest korda elus Burnetti “Salaaia”, mida olen praeguseks lugenud julgelt üle kümne korra ja mis on mu lemmik siiani. “Väike printsess” oli mul kodus ning kui ma minu aastat hiljem avastasin, et samuti kogu aeg kodus riiulis olnud pealtnäha eriti igav raamat “Väike lord Fauntleroy” on sama kirjaniku sama kütkestav raamat… Oh seda rõõmu.
Mäletan täpselt, kus asusid selles raamatukogus lasteraamatud – uksest sisse tulles kohe vasakule. Ja osad raamatud – äkki koomiksid? – olid raamatukoguhoidja lauast vasakul asuvas riiulis.
Ma mäletan täpselt selle raamatukogu töötajaid – üks neist on nüüdseks vist pensionil, aga teisega kohtusin Mai raamatukogus veel mõned aastad tagasi, kui käisin seal juba oma lastega 🙂
Millegipärast on mul nii täpselt meeles üks praegu võttes täiesti rändom raamat – vaatan, et Läti kirjaniku oma – “Meie õue lapsed”. Mäletan, kuidas ma selle täitsa juhuslikult riiulist leidsin ja laenutasin ja kuidas see mulle üliväga meeldis 🙂
Ja siis tuli põhikool ja gümnaasium, seiklusjutud, musketärid ja krimkad… Dumas ja Doyle, Christie, Stout, Gardner… D’artagnan ja teised, Pantrikuru vangid, 20 000 ljööd vee all, Holmes, Poirot, Nero Wolfe ja Perry Mason… Ja kohustuslik kirjandus, millest ma suuremat ei pidanud, välja arvatud vabalt valitud noored Eesti kirjanikud, ma jumaldasin Kertu Rakke raamatuid 🙂
Ja siis tuli ülikooliaeg. New York Timesi bestsellerid.
Ja ma ei teagi millal, täiesti juhuslikult, ilmselt jälle raamatukogust suvaliselt kaasa haaratud, üks mu lemmik krimikirjanik praeguseni – Mary Higgins Clark.
Ja viimasse aja lemmik – Minu-sari.
Ja kes teab, kui palju raamatuid veel kõigi nende mainitute vahele.
Noil päevil eelistan pigem laenutamist ostmisele ning üsnagi tihti mugavuse mõttes e-lugerit paberkandjale. Aga Kõige Õigem Tunne on muidugi ikka raamatuid täis tuubitud riiulit vaadates 🙂
