head asjad

Head asjad #7 – töö

Ma olen olnud oma praeguses töökohas umbes-täpselt 2,5 aastat ja ma endiselt armastan oma tööd, kogu südamest.

Mulle meeldib olla igapäevaselt silmini “öko” sees.

Mulle meeldib, et ma saan otsustada.

Mulle meeldib, et mind usaldatakse.

Mulle meeldib, et mu tööaeg on äärmiselt paindlik – saan valida töötamise aja ja koha ise. Enamik ajast see tähendabki töötamist kontoris ja kontori tööaegadel, aga see annab nii tohutu suure vabaduse ja kindlustunde, et soovi korral/vajadusel saan valida teisiti. Kui tuleb tuju laupäeva öösel nokitseda, võin seda teha. Kui tunnen end veidi tõbiselt või on vaja haigeid lapsi kantseldada või saan mingi vajaliku kohtumise aja vaid keset tööpäeva, on mul võimalik kodukontorisse jääda või töölt ära käia.

(Ja valisin töö ka tänaseks teemaks just tänutunde tõttu viimatimainitud võimaluse pärast, mida täna taas kasutasin)

Mulle meeldivad mu Pärnu kolleegid – olen endiselt äärmiselt rahul sellega, KUI hästi oma meeskonna valisin. Saame ülihästi läbi, saan oma müüjaid kõiges 100% usaldada, nad on nii tublid ja iseseisvad, saan tänu sellele muretult oma tööd teha.

Mulle meeldib see, et ka kaugemate kolleegide seas on tekkinud nö “oma inimesed”, kellega saan rääkida absoluutselt kõigest. Nii palju annab juurde, kui tead, et sul on mõttekaaslased. Great minds think alike 🙂

Mulle meeldib, et meie ettevõte areneb. Seda on äärmiselt huvitav jälgida, muuhulgas ka teadvustada, et kõigi inimestega ei saagi tekkida päris ühesugune klapp, mis samas ei takista kuidagi meeldivat suhtlust, eranditult kõigiga.

Mulle meeldib, et ma saan lisaks oma Pärnuga seotud igapäevatööle tegeleda erinevate tervet ettevõtet puudutavate lisaprojektidega – see hoiab töö mitmekesisena ja vaimu värskena.

Mulle meeldib, et mul on õnnestunud saada endale just need tööülesanded, mis mulle sobivad, kus saan kasutada oma tugevaid külgi. Ja kuidas näiteks jälle kolleegile meeldivad mingid muud asjad, mida tema teeb suurepäraselt. Tema ei tahaks teha minu asju ja mina jällegi tema omi. Igaühele oma 🙂

Mulle meeldib mu palganumber. Hetke ideaalist on küll veel tsipake puudu – ja kui see saavutatud, küllap siis panen paika uue eesmärgi, hehe – aga praegusel hetkel olen ikkagi rahul 🙂

Kuna miski ei ole ideaalne, siis täitsa ausalt tunnistan, et mu töös on ka omad väljakutsed. On teatud asjad teatud inimeste suhtumises, millega ma üldse ei nõustu ja ilmselt jäämegi selles suhtes eriarvamusele. Aga hetkel, seades plussid ja miinused kaalukausile, on plusse õnneks tunduvalt rohkem. Seega, asjade suhtes, mis ei meeldi, rakendan oma tavapärast taktikat – proovin muuta paremaks, kui see ei õnnestu, siis ignoreerin ja lasen minna. Olen pidanud praktikasse rakendama nii üht kui teist 🙂 Õnneks on asju, mis on paremaks muudetavad ja need ülejäänud… Neil lihtsalt tulebki minna lasta, enda meelerahu huvides. Et maksimaalselt nautida kõiki häid asju, mida töö juures armastan.

See annab elule lihtsalt NII palju juurde, kui töö on nagu teine kodu ja parem osa kolleegidest nagu teine perekond. Mitte PÄRIS kodu ja PÄRIS perekond, aga peaaegu. Saate aru küll 🙂

too

Head asjad #6 – Plika

Mu kallis tütreke, sa saad täna 8 aastat vanaks. KAHEKSA! Kuhu see aeg küll lendab?

Kas tead, et sa oled üks tõeline kavalpea? Sa vist nii väga tahtsid, et me issiga koos oleksime! See oli sul kaval nüke nii varakult ennast meie ellu sättida – kui sa poleks seda teinud, kes teab, mis oleks saanud? Ma ei kujuta oma elu muud moodi üldse ettegi…

Ühest küljest sa nagu justkui alles sündisid, teisest küljest tundub olevat igavik möödunud sellest, mil sa olid veel pisike lõhnav beebi, minu konnapojake. Tead, ma vaatasin su neljapäevasel peol neid pisikesi titasid, kes nohinal emmede tissi imesid (jaa! sul oli ju tervelt kaks nii väikest külalist!) ja ohkasin – see on lihtsalt nii armas. Ja tundus uskumatu, et kunagi olid sina ka selline.

Nüüd? Nüüd ei ole sa enam beebi, isegi mitte see väikelaps, kellel tuleb iga hetk silma peal hoida. Nüüd oled sa juba Inimene. Iseseisev. Koolilaps. Järjest enam tekib sul oma soove ja mõtteid, kõike peab sinuga läbi rääkima, sulle lahti seletama… Tead, see on vahel ikka veel väljakutse meie jaoks! Liiga suur ja tark oled sa äkitselt! Aga eks me harjume 🙂

Sellega olen ma juba peaaegu harjunud, et sa oled nüüd koolilaps. Ja ma olen nii-nii uhke selle üle, et sa muutud järjest iseseisvamaks! Ise bussiga kooli minemine ja sealt tulemine on sul lõpuks ometi käpas, nii et meil kõigil on nüüd sellevõrra kergem.

Mõelda vaid, et peaaegu pool sinu lapsepõlvest ongi juba möödas! Kas tõesti olen ma kaheksa aastat olnud ema? See on ühest küljest kõige loomulikum asi maailmas, teisest küljest… Täiesti uskumatu.

Aitäh, et sa oled olemas ja õpetad mind iga päev! Ootan järgmiseid aastaid, et sinuga koos kasvada!

foto: Heili Mägi

Head asjad #5 – juhiload

Erinevalt oma õest, kes tegi load juba 16-aastaselt, polnud minul nende järele tükk aega mitte mingisugust soovi. Peres meil autot polnud. Mina, nagu ka kõik mu sõbrad, liiklesin bussiga ja olin sellega täiesti rahul.

Hiljem tulid juba kogenud juhtidest elukaaslased, nii et võisin kõrvalistmel ilutseda ja olin jällegi täitsa rahul. Mm, kuidas mulle meeldib enesekindel mees autoroolis 🙂 Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Esimest korda tundsin reaalset vajadust lubade järele siis, kui lapsed olid väiksed ja Abikaasa välismaal töötas. Siis autokooli läksingi 🙂 Ja noh, oli see alles saaga. Aga tehtud ma need load sain!

Sellest on praeguseks möödas veidi üle nelja aasta 🙂 Ja olen nende aastate jooksul sõitnud üsna vähe 🙂 Ainult automaatkastiga 🙂 Olen alati teadnud, et harjutamine on võtmesõna, olen aga oma Pärnu elu nii hästi ära sättinud, et seni polnud tõesti suuremat vajadust – mugavam on olnud sõita rattaga ja lasta Abikaasal pereautot juhtida.

Aga mul on NII hea meel, et ma need load lõpuks tehtud sain! Ja nüüd, pärast nelja aastat, ma tunnen esimest korda, et ma tõesti tahan rohkem autoga sõita. Iseseisvalt. Sest tekkis vajadus 🙂 Seega on nüüd vaja veel sobivat autot. Ja ma loon usinalt mõtetega reaalsust. Vaatame, kuidas mõjub 🙂

Head asjad #4 – taaskasutus

Olen paadunud ökoinimesena üsna tundlik ületarbimise suhtes. Jah, on asju, mida pean mõttekamaks osta uutena, on asju, mida ostan isegi liiga kergekäeliselt, sest mulle meeldib, on palju asju, mis võiks tulla teiselt ringilt, aga on soetatud uutena, sest see variant on olnud kiirem/mugavam…

Aga üldises plaanis on taaskasutus minu meelest absoluutselt vaimustav.

Kuskil on kellelgi asi, mida tal pole enam vaja. Kuskil on keegi, kellel on mingit asja vaja. Viimane saab endale esimeselt selle asja, soodsamalt või suisa tasuta. Rõõmustab see, kes sai asjast lahti – ta sai ruumi juurde, ta ei pidanud seda ära viskama, ta ehk sai selle eest veidi rahagi. Rõõmustab see, kel oli seda asja vaja – et tal see nüüd olemas on, et ta hoidis kokku raha, et tal õnnestus mitte toetada arutut tarbimist… Kellele mis oluline on 🙂

Mina rõõmustan ühtviisi nii siis, kui mul õnnestub midagi enda jaoks ebavajalikku kellelegi ära anda, kui ka siis, kui keegi annab mulle midagi, mida temal enam vaja ei lähe, aga minul marjaks ära kulub… Või leian midagi praktilist, soodsat ja vajalikku teise ringi poest.

Ma lihtsalt ei saa aru, miks ma peaksin maksma rohkem, kui saab ka vähema eest 🙂 Jah, kvaliteedi eest tasub kindlasti maksta rohkem. Jah, vahel maksad mugavuse eest, sest teiselt ringilt mõnd asja leida võib olla tunduvalt keerukam kui poest. Aga enamik asju on mu meelest teisel ringil olevana täpselt sama head kui uuena 🙂

Nii et – taaskasutage rohkem! Külastage teise ringi poode. Leidke ebavajalikele asjadele uus omanik – rõõm on mõlemapoolne. Lisaks – andes ära kõik, mida vaja pole, teed oma ellu ruumi, et sinna saaks tulla uued, paremad ja õigemad asjad. Selle viimase all ei pea ma enam silmas ilmtingimata füüsilisi asju, vaid mida iganes toredat 🙂

Loodan väga, et Eestisse tekib aja jooksul järjest enam teise ringi poode, nagu neid on Soomes, Norras, UK-s ja mujal.

Head asjad #3 – kõrvarõngad

Valisin täna hommikuks meelega ühe kergema teema, mis ei nõuaks suuremat süvenemist ega pikka kirjutamist, sest tahan kiirelt tööle jõuda.

Kõrvarõngad on vaat et kõige olulisem osa mu garderoobist.

Kodus ma kõrvarõngaid reeglina ei kanna. Ehk vaid siis, kui on mõni suurem üritus või külalised ja olen seega tavapärasemast viisakamalt riides. Korraks poodi lipates või hommikul lasteaias käies ei tunne ka vajadust kõrva panna. Kui on aga tööpäev või ükskõik mis pikem ja viisakam käik, on kõrvarõngad absoluutne must be.

Ilma nendeta tunnen end alasti 🙂

Ma isegi ei mäleta, kust sai alguse mu armastus suurte silmatorkavate kõrvarõngaste vastu. Kujunes ehk välja Londonis?

Ma olen kõrvarõngaste suhtes väga valiv – enamik erinevatel põhjustel ei meeldi / ei sobi. Ei tohi olla liiga väikesed (igav), liiga suured (raske ja kohati üle pingutatud), liiga kribud (ei armasta väikeseid helmeid, vaid pigem suuremaid detaile ja konkreetsemaid jooni), värv on oluline… Ja nii edasi 🙂 Lemmikud on sellised, mis ei saa liigutades kõrvas väga “viltu” minna ja näevad seega alati head välja. Näiteks suured ümmargused kõrvarõngad, mis ei ole teiselt poolt värvilised, ei ole mu meelest üldse praktilised, ehkki mõned paarid mul on.

Igatahes, hetkel on mu kollektsioon selline. Siin on nii mõnedki, mille tõenäoliselt mingil hetkel ära annan, sest ei vasta päriselt mu kriteeriumitele – aga las nad olla, kuni olen midagi sobivamat asemele leidnud. Igaks puhuks peab olema sobiv paar 🙂

img_4480

Puhas rõõm 🙂 Viimane lihv riietuse juurde 🙂 Ja oma lemmikuid ma ei oskagi valida!

Scroll to Top