raamatud

LV19. Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021.

Jana Maasik “Enne lõppu” (Tänapäev 2020, 256lk)

Ohh… Mul olid sellele raamatule kõrged ootused 🙂 Mulle üldiselt väga meeldivad noortekad, nii kergemad kui raskemad, ma kaotan ennast nende sisse kergesti ära. No ja kõik arvustused, mida ma olin lugenud, nii Goodreadsis kui siin grupis, olid samuti kiitvad.

Aga ma ei tea, kas polnud siis õige kuu seis või mis, aga… Esimest korda hakkasin lugema märtsi keskel, olin tol õhtul väsinud ja ei suutnud tegelastel järge pidada – liiga palju nimesid korraga. Midagi põnevat ei toimunud, et oleks kiskunud edasi lugema. Nii jäigi ootele ja ligi kuu hiljem üritasin uuesti, seekord lõpetasin edukalt kahe päevaga ära.

Esimene pool raamatust oli minu jaoks pigem meh. Tegelasi oli palju, meelde jätta keeruline, tegevust see-eest kuidagi vähe, vahel lehekülgede kaupa filosofeerimist, millega ma ei suhestunud.

Teine pool läks põnevamaks. Ju olid tegelased lõpuks meelde jäänud ja iseloomud nii palju lahti kirjutatud, et oskasin neist midagi arvata. No ja tegevusliin arenes ka suti hoogsamalt.

Lõppkokkuvõttes ikkagi pettusin. Just nimelt sellepärast, et ootused olid liiga kõrged 😃 Aga kuna kõik muidu kiidavad, siis ärge mind kuulake, lugege ikka ise 😃 Ei olnud halb raamat, mulle meeldis küll. Aga ei saa öelda, et VÄGA meeldis. Nii ma siis paningi GR 3 kõigi nende viite kõrvale…

Lugemise väljakutse grupi postitus 11. aprillist.

Ma olen Wistingu raamatuid lugenud paar tükki enne ka. Esimene oli “Salauks” – meeldis piisavalt, et otsida netist sarja järjekord ja avastada, et eesti keeles neid kõiki polegi. Seega võtsin ette kronoloogiliselt esimese, mis olemas – “Talveks suletud”. Too raamat mind ülearu ei kõnetanud, sest olin parasjagu järjest lugenud õige mitu krimkat, kus kõigis oli läbiv narkoäri ja sellest teemast oli kerge kopp ees.

Seejärel jäi pikem paus ja nüüd mõtlesin, et võtaks veel mõne Wistingu. “Jahipenid” oligi äkki eesti keeles ilmunutest järgmine? Ma ei tea, mul on kõik sassis 😀

Aga pean tunnistama, et see raamat minus ka ülearu suurt vaimustust ei tekitanud. Kuidagi igavavõitu oli alguses, ei saanud tükk aega vedama. Lõpupoole läks küll põnevamaks, aga miskipärast mul lugemine ei edenenud, pidevalt panin raamatut käest, et vahepeale midagi muud teha… Siis haarasin uuesti, sest oli ju ikka põnev ka ja tahtsin läbi saada.

Lõppkokkuvõttes ma ei saagi aru, kas ma peaksin Wistinguga jätkama või mitte. Ühest küljest nagu tahaks, teisest küljest – kui kaks raamatut kolmest olid pigem “meh” – kas siis on mõtet jätkata? Kas ülejäänud raamatud on põnevamad? Mul on ikka see kinnisidee, et kui sari, tuleb lugeda kronoloogiliselt (ehkki olen selle vastu juba eksinud ja nagunii neid kõiki eesti keeles polegi).

Eks ma nüüd istun natuke selle mõtte otsas. Karta on, et toon ikka millalgi raamatukogust veel mõne koju… Sest sari on ju pooleli 😀