raamatud

2022 raamatud

Lugesin 2022. aastal 125 raamatut ja 38 272lk – 84 raamatut inglise ja 41 eesti keeles. See teeb umbes 10 raamatut kuus ja 105lk päevas.

Alguses oli mu Goodreadsi aasta eesmärk 150 raamatut. Kui otsustasin võtta veebruaris kõrvale teise väljakutse puslede näol (ja ma loen keskmise raamatu läbi kiiremini kui panen kokku ühe 1000tk pusle), alandasin eesmärki 100 peale. Kui see liiga kiiresti täis sai, tõstsin jälle 150 peale. Kui lugemiseks enam nii palju aega ei olnud, alandasin 125 peale. Viimased kaks raamatut lugesin 31.12 õhtul. Viimase lõpetasin kolm minutit enne keskööd 😀

Kõike aga teadagi ei jõua ja puslede arvelt kannatas lugemisvara kvaliteet – lugemise väljakutse jätsin üsna aasta alguses pooleli ja gruppi arvustusi kirjutada samuti ei jaksanud. Lugesin suures osas kerget kirjandust, mille jaoks palju mõttetööd vaja ei läinud ja mis võimaldas lihtsalt argielust välja lülitumist.

Uuel aastal uue hooga! Plaanis on rohkem raamatuid, vähem puslesid – rohkem nautimist, vähem rapsimist. 2023 lugemise väljakutse juba ootab!

Nagu ikka, jätsin selle faili originaalsuurusesse, nii et kel huvi, saab suuremalt lahti klikkida.

Viie tärniga hindasin eelmisel aastal rohkem kui kümmet raamatut, aga allolevad jäid kõige enam meelde.

Kuna terve aasta ma blogisse midagi ei kirjutanud, pean tagantjärele ikka kuude statistika ka kirja panema 😀 …

2021 raamatud

Kui vähegi viitsin/jõuan, teen tagantjärele ka kuude kaupa kokkuvõtted. Seniks aga üldine aastakokkuvõte, mille 31. detsembri hilisõhtul FB-sse postitasin 🙂

Lugesin 2021. aastal 145 raamatut ja 42255 lk – see on ca 3 raamatut nädalas ja ca 115 lk päevas. 106 raamatut ja 29031 lk eesti keeles ning 39 raamatut ja 13224 lk inglise keeles. Tänu liitumisele lugemise väljakutse grupiga oli sel aastal loetu varasemast tunduvalt mitmekesisem ja eestikeelsed raamatud vahelduseks tugevas ülekaalus – nii kodumaised autorid (66 raamatut) kui ka tõlkekirjandus inglise, soome, rootsi, norra, taani, hollandi, ungari, saksa, prantsuse, hispaania ja jaapani keelest. Lemmikžanr on endiselt põnevik/krimi (40 raamatut), ilukirjandust ja naistekaid sai mõlemat pisut üle 20, noortekaid 15, Minu-sarja seekord vaid 11 (kõik on läbi, noh 😃), no ja siis veel elulugusid, lihtsalt elulisi raamatuid, enesearengut, näpuotsaga klassikat. Aa, ja fantaasia/ulme, mida vabatahtlikult poleks kätte võtnud, aga sai ka sealt pisut loetud ja mõni asi oli isegi päris hea 😃 Mingit pingerida koostada ei jaksa, aga kõige-kõigemad raamatud noppisin siiski välja. Goodreadsi hinded: 5 – 20 raamatut, 4 – 84 raamatut, 3 – 31 raamatut, 2 ja 1 – mõlemad 5 raamatut. Võib rahule jääda ja jätkan samas vaimus 🙂

Pildifailid jätsin originaalsuuruses, nii et kel huvi, saab suuremalt lahti klõpsata, sisse zoomida jne.

Naomi Novik “Välja juuritud”

LV13. Tuntud muinasjutu uusversioon.

Naomi Novik “Välja juuritud” (Tänapäev 2016, 458lk)

Fantaasia ei ole reeglina üldse minu teetassike ja vabatahtlikult ma ühtki selle žanri raamatut kätte ei võta 😛 Antud juhul aga soovitas seda mulle üksteisest sõltumatult mitu sõpra ning lisaks sobis väljakutse teema alla – seega tundus täitsa kohane teha erand.

Ja ma olen meeldivalt üllatunud – see lugu tõesti köitis mind! Mitte et see oleks mu nüüd fantasy-usku pööranud, seda mitte – ei tunne kihku haarata järgmise sama žanri või kirjaniku raamatu järele, aga eraldiseisva lugemiselamusena igati nauditav.

Ma ei osanud mitte midagi oodata, aga üsna algusest peale läks väga põnevaks – ja nii tore oli jälgida peategelaste arengut. Põnevust ja kaasaelamist jagus küllaga kuni raamatu lõpuni – lõpp ise oli nunnu ja jättis sisse hea tunde.

Tõlge ja toimetamine tundusid ka üle prahi. Ma pole küll kaugeltki ekspert, pigem lihtsalt alateadlik keelepede. Mitte midagi ei häirinud, see on minu suust juba suurim kiitus 😃

Jana Maasik “Enne lõppu”

LV19. Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021.

Jana Maasik “Enne lõppu” (Tänapäev 2020, 256lk)

Ohh… Mul olid sellele raamatule kõrged ootused 🙂 Mulle üldiselt väga meeldivad noortekad, nii kergemad kui raskemad, ma kaotan ennast nende sisse kergesti ära. No ja kõik arvustused, mida ma olin lugenud, nii Goodreadsis kui siin grupis, olid samuti kiitvad.

Aga ma ei tea, kas polnud siis õige kuu seis või mis, aga… Esimest korda hakkasin lugema märtsi keskel, olin tol õhtul väsinud ja ei suutnud tegelastel järge pidada – liiga palju nimesid korraga. Midagi põnevat ei toimunud, et oleks kiskunud edasi lugema. Nii jäigi ootele ja ligi kuu hiljem üritasin uuesti, seekord lõpetasin edukalt kahe päevaga ära.

Esimene pool raamatust oli minu jaoks pigem meh. Tegelasi oli palju, meelde jätta keeruline, tegevust see-eest kuidagi vähe, vahel lehekülgede kaupa filosofeerimist, millega ma ei suhestunud.

Teine pool läks põnevamaks. Ju olid tegelased lõpuks meelde jäänud ja iseloomud nii palju lahti kirjutatud, et oskasin neist midagi arvata. No ja tegevusliin arenes ka suti hoogsamalt.

Lõppkokkuvõttes ikkagi pettusin. Just nimelt sellepärast, et ootused olid liiga kõrged 😃 Aga kuna kõik muidu kiidavad, siis ärge mind kuulake, lugege ikka ise 😃 Ei olnud halb raamat, mulle meeldis küll. Aga ei saa öelda, et VÄGA meeldis. Nii ma siis paningi GR 3 kõigi nende viite kõrvale…

Jørn Lier Horst “Jahipenid”

Lugemise väljakutse grupi postitus 11. aprillist.

Ma olen Wistingu raamatuid lugenud paar tükki enne ka. Esimene oli “Salauks” – meeldis piisavalt, et otsida netist sarja järjekord ja avastada, et eesti keeles neid kõiki polegi. Seega võtsin ette kronoloogiliselt esimese, mis olemas – “Talveks suletud”. Too raamat mind ülearu ei kõnetanud, sest olin parasjagu järjest lugenud õige mitu krimkat, kus kõigis oli läbiv narkoäri ja sellest teemast oli kerge kopp ees.

Seejärel jäi pikem paus ja nüüd mõtlesin, et võtaks veel mõne Wistingu. “Jahipenid” oligi äkki eesti keeles ilmunutest järgmine? Ma ei tea, mul on kõik sassis 😀

Aga pean tunnistama, et see raamat minus ka ülearu suurt vaimustust ei tekitanud. Kuidagi igavavõitu oli alguses, ei saanud tükk aega vedama. Lõpupoole läks küll põnevamaks, aga miskipärast mul lugemine ei edenenud, pidevalt panin raamatut käest, et vahepeale midagi muud teha… Siis haarasin uuesti, sest oli ju ikka põnev ka ja tahtsin läbi saada.

Lõppkokkuvõttes ma ei saagi aru, kas ma peaksin Wistinguga jätkama või mitte. Ühest küljest nagu tahaks, teisest küljest – kui kaks raamatut kolmest olid pigem “meh” – kas siis on mõtet jätkata? Kas ülejäänud raamatud on põnevamad? Mul on ikka see kinnisidee, et kui sari, tuleb lugeda kronoloogiliselt (ehkki olen selle vastu juba eksinud ja nagunii neid kõiki eesti keeles polegi).

Eks ma nüüd istun natuke selle mõtte otsas. Karta on, et toon ikka millalgi raamatukogust veel mõne koju… Sest sari on ju pooleli 😀

Scroll to Top