rasedus

Tagasi Tartus

/ kodumajandus, rasedus / Leave a Comment

Pärnus käik möödus viljakalt – Mees leidis ema keldrist oma asju ära tooma minnes suisa kaks võrevoodit. Üks neist tuuakse meile varsti ära, täna ei mahtunud peale. Mu emal oli Tartus asju ajada ja saime tagasi tema autoga, mis jälle maast laeni koli täis tuubitud. Aga nüüd hakkab sellega vaikselt ühele poole ka saama.

Lisaks sellele saime mingiks ajaks turvatooli laenuks (viimati oli see Mehe õe kasutuses ja kuulub kellelegi, kes nüüd jälle rase, aga mõned kuud on mureta, vähemalt haiglast koju saab jne) ja avastasime, et Mehe õe poisi (kah sügiselaps, sai kuu tagasi aastaseks) esimene vanker seisab neil ka kasutuseta trepikojas, võime rahuga ära ajada. Me pidime küll Haide käest vankri saama, aga seda oleks tulnud kellegi teise abiga Jõgevalt transportida ja tulevane vanaema võtab nagunii kohe Tartu tee jalge alla, kui Maasikas ära sündinud on – saab vankri lihtsalt auto pagasnikusse tõsta ja vaeva jälle vähem 🙂

Isegi mähkimislaua saime, ehkki ma selle järele reaalset vajadust ei tundnud – kui mina pidasin algselt mähkimislaua all silmas mingit sobiva kõrgusega kappi, et mähkides küürutama ei peaks, siis nagu ma aru saan, mõistetakse tänapäeval mähkimislaua all hoopis seda väikest kerget pehmest materjalist… Asja. Vot see on meil nüüd olemas. Ise poleks ostnud, aga kui pakuti, miks mitte.

Riidekapp näeb täitsa viisakas välja, värvihais on peaaegu läinud. Nüüd tuleb veel nupud muretseda.

No ja siis veel riiuleid. Millal me ükskord päriselt taaskasutuskeskusesse jõuame, ah?

Igal juhul… Hoolimata suurest segadusest, mis meil endiselt valitseb, on asjad eduliselt edasi liikunud. Kui Maasikas nüüd meie kokkulepet ikka kenasti hoiab ja veel nädalakese vastu peab, siis on teda vist juba päris kena kodu ees ootamas.

Elame-näeme. Ja loodame parimat 🙂

Kurioosne, indeed

/ rasedus / 1 Comment

Ääremärkusena peaks mainima, et kui hommikul teatud põhjustel juba halb tuju on, siis on kõige halvem kujuteldav idee minna uudiseid lugema, sest raudselt leiad sa sealt kividega surnuks loobitud naisi ja näljutatud koeri (meelega ei lingi, ei viitsi. Otsi Postimehe lehelt, kui nii väga huvitab).

Aga mis mind kirjutama pani, on hoopis see artikkel.

Mina lendasin teatavasti Eestisse tagasi 35+6 ehk viimasel päeval, mil Easy mind ametlikult lennukisse lasi. Võite kolm korda arvata, kas keegi mu tõendi vastu huvi tundis – EI! No minu puhul mängis rolli vast peamiselt see, et ma olen ju ebanormaalselt väike 😉

Artiklist jääb selgusetuks, kas naisel oli vähemalt UK poolt tulles tõend olemas – kui mitte, siis ta oli tõesti loll.

Aga kui oli ja seda lihtsalt ei tahetud? Muide, mina teadsin, et tõend võib nädal aega vana olla, ma eeldasin, et see siis seitset päeva tähendab, mitte viit…

Ja kui ma oleksin samamoodi välismaale puhkama läinud, siis ma ei teagi, kuidas mina olukorra lahendanud oleks. Hea öelda, et enne mõtle, kui lähed, aga… Välismaalt günekoloogilise arstitõendi saamine ON keeruline ja kui tegu on alles 31. nädalaga, siis mu meelest oleks võinud meeskond veidi üle nädala vana UK tõendi peale küll silma kinni pigistada ja perekonna tagasi lennutada.

Ma kordan, ma ei tea, kas see tõend üldse eksisteeris. Seega ei saa tegelikult mingeid põhjapanevaid järeldusi teha.

Aga noh… Põhimõtteliselt see on lihtsalt midagi, mida meeles pidada ja millega arvestada – kui peaks mõne järgmise raseduse ajal reisida tahtma.

Nutt ja hala, tõepoolest

/ igapäevaelu, rasedus, virin/urin / 6 Comments

Kõik kisub viimastel päevadel kiiva ja käib närvidele. Tundub, et mitte midagi ei saa tehtud ja kõik teised on kõiges süüdi. Ja tegelikult tean küll, et ise olen sama palju süüdi, kui kõik need teised, aga kuivõrd tuju on just nii s*tt, kui parasjagu on, siis ei viitsi ka midagi ette võtta.

Selline tunne on, nagu oleks kogu Eestis oldud aja üksteisest mööda elanud ja maha logelenud. Tähtaeg varitseb kuklas. Ja seekord pole tegemist tähtajaga, mis oleks ühel kindlal päeval või mida annaks ehk edasi lükata. See tuleb, millal ise tulla tahab, võib tulla kasvõi homme. Ja tulemus on suurem, kui ükskõik mis kunagi varem minu elus.

Kuniks ma siin üksi olin, võisin ennast õigustada sellega, et paljukest ma ikka ära otsustada ja osta ja valida saan, suuremad otsused peab ju kahekesi tegema.

Nüüd me oleme juba kümme päeva kahekesi ja peale paari asja pole mitte miski mitte kuskile jõudnud. Kumbki nagu ei viitsi tegeleda või ootaks, et teine võtab asja otsustavalt enda kätte ja tirib mõlemad tegudele. Tulemuseks on see, et passime päevade kaupa arvutis, käime koos või eraldi väljas, raiskame liiga palju ja mõttetult raha toidule ja… Elamine on ikka sama pooleli kui enne.

Ja kõigest sellest tulenevalt ma ilmselt olengi viimased paar päeva nii torssis. Ja vingun iga asja pärast. Ja Mehel on sellest juba arusaadavalt kõrini, nii et ta pigem väldib mind ja tegeleb oma asjadega. Aga et üritada asju päriselt selgeks rääkida või mingitele järeldustele jõuda… Ei, milleks. Vältida ja vinguda on ju kergem.

Üks paras lasteaed me ikka oleme, tõepoolest 🙂

Ja kogu aeg on mul selline tunne, et ma võin tõepoolest kohe-kohe sünnitama minna (mitte et füüsiliselt selline tunne oleks, aga PÕHIMÕTTELISELT ju võiksin, tähtajani on vähem kui kaks nädalat, mis tähendab, et oleks täitsa seadusliku ja tavalise aja sees) ja meie elamine EI OLE valmis selleks, et sinna tuua veel üks ilmakodanik ja kui ta kord juba ära sündinud on, pole meil enam aega ega võimalust seda putitada, sest kogu tähelepanu on mujal ja jääb mujale. Kuudeks. Aastateks.

Aaaaaaargh. Ma vihkan, kui kõik venib. Ma vihkan, et me ei suuda kumbki konkreetseks hakata ja asju kiiremini liikuma panna.

Muuhulgas olen ma siiralt ja sügavalt mures sellepärast, kuidas me nii väikeses korteris järgmised kaks aastat hakkama saame – harjusin Londoni viimase korteri avarate oludega nii ära, et nüüd kahekesi siin imepisikeses köögis ja vannitoas pole ruumi ei istuda ega astuda. Aga ise me selle korteri valisime ja tunne oli NII õige. Ma kuidagi ei taha uskuda, et see sisetunne petta sai. Seega tuleb need väiksed olud kuidagi enda kasuks tööle panna. Ma ainult ei tea veel, kuidas.

Ma olen kahel viimasel päeval ebanormaalselt palju aega veetnud voodis lakke põrnitsedes ja ennast segaseks mõeldes (peab ju ometi olema teooria, kuidas kõike paremaks teha), aga reaalsusesse jõuab vaid nii palju, et ma vingun ja virisen veel absoluutselt iga asja peale, mis Mees teeb või ütleb ja ronin voodisse tagasi. Tema teeb, olgem ausad, nagunii rohkem kui mina. Ja ikkagi ei suuda ma mõistlikuks hakata ega vingutujust üle saada, sest kõik tundub nii halvasti ja valesti olevat, et kui ka üritaks asju selgeks rääkida, ununeks pool neist ära ja ülejäänud pool ununeks kohe pärast rääkimist ära, sest asju on liiga palju ja üleüldse…

Ja sellist lapsikut hala kuulete te inimeselt, kellest peaks järgmise paari nädala jooksul saama lapsevanem. Kes peaks järgmise paari nädala jooksul hakkama vastutama kellegi kolmanda elu eest.

KAS TUNDUB, NAGU MA OLEKS VALMIS VÕI???

Scroll to Top