reisimine

Kas 27+5 on 28. nädal?

/ rasedus, reisimine / 3 Comments

Ma olen ikka see totu, kellele kõik asjad alles viimasel minutil meelde tulevad. Lendan teisipäeval Rootsi, rasedust selleks ajaks 26+6. Tagasi järgmisel esmaspäeval, rasedust 27+5.

Ryanairi kodukas ütleb nii:

Once an uncomplicated single pregnancy enters its 28th week, you are required to carry with you a ‘fit to fly’ letter. /—/ Ryanair reserves the right to refuse travel if a passenger over 28 weeks pregnant does not present to carry with you a “fit to fly” letter from their midwife/doctor.

Põhimõtteliselt see number 28 lööb ette alles kaks päeva hiljem. Aga TEGELIKULT on 28. nädal ju 27+1 kuni 28+0…  Vist.

Helistasin perearstile, sealt öeldi, et võiksin kirja saada, aga see maksab, hind olevat vist £11.50. 2008 sügisel sain ma haiglast küll tasuta kirja, ei tea, kas saaks nüüd ka või on igal pool tasuliseks tehtud, enivei mul pole enam aega haiglasse minna ja maksta pole kohe üldse mingit tahtmist.

Nii et ma siis otsustasin, et riskin. Rootsi lennates pole veel mingi nipiga 28 nädalat täis. Tagasi lennates… No ma võin üritada Rootsist tasuta selle paberi saada, mul ju inglise keeles rasedaraamat kaasas, sealt näha, et probleeme pole. Või kui ei saa, siis panna miski avaram jakk selga ja loota, et midagi ei küsita. Või kui küsitakse, siis laiutada käsi ja öelda, et mul on ju alles 27+5, teil kodulehel selge sõnaga kirjas number 28.

Küsiks neilt järele, aga klienditeeninduselt pole võimalik e-maili teel midagi küsida ja helistamine maksab – krt teab, kaua kõigepealt ootejärjekorras istuma peaks, ei taha oma viimast krediiti ära kulutada.

Mh, Plikat oodates lendasin 35+6 ja keegi ei küsinud paberit näha. Küllap saan ka seekord hakkama. Aga vastutustundetu olen muidugi küll 😛

Lennufirmade võrdlusest

/ kolimised, reisimine / 5 Comments

Ostsin just ära lennupiletid kojusõiduks (küll Riiga, aga bussipilet Riia-Pärnu on täiesti samas klassis võrreldes Tallinn-Pärnuga) ja kõik kokku läks maksma kõigest €108.39 ehk £93.44 ehk EEK 1693.37:

Miks lennuk, mitte auto, on pikem jutt, kirjutan hiljem eraldi, ärge vaevuge isegi küsima, ma ei viitsi kommentaarides seletada. Igatahes olime enne AirBalticu pakkumise leidmist juba suhteliselt suures masenduses, sest Easyga oleks mai lõpu/juuni alguse piletid maksnud £250 kandis, Estonian Airiga peaaegu 6000 kr, Ryaniga küll £110, aga seal oleks ka hirmus vähe pagasikilosid olnud.

Sellega seoses tegin huvi pärast väikese uurimuse ja Exceli võrdlustabeli erinevate Tallinnast/Riiast lendavate lennufirmade tingimuste ja tasude kohta. Jätsin kõrvale igasugused äriklassid jm, lähtusin alati kõige soodsama hinnaga kaasnevatest tingimustest.

Estonian Airil on piletihind kohe ühes summas näha, mingeid lisatasusid pole.

Easyjetil lisandub algselt näidatud hinnale järgmisel lehel registreeritud pagas ning lõpuks kaardimaksetasu, mis on mul krediitkaardiga olnud alati £8 ringis (kodulehe väitel £3.50+2,5% kogusummast).

Ryanairil on piletihind vahepeal suisa 0, aga kindlasti lisanduvad igasugu müstilised lisatasud, mis küll konkreetset kuupäeva valides kohe ära näidatakse, järgmisel lehel lisanduvad pagasitasud ja lõpuks kaardimaksetasu €5/£5.

AirBalticul on sarnaselt Ryanile aeg-ajalt tasuta piletid (meiegi omad olid) ja igasugu lisatasud, mida samamoodi kuupäeva valikul näidatakse, järgmisel lehel lisandub pagasitasu, kaardimakse tasu aga meeldiva üllatusena pole.

Registreeritud pagas on EE-l, Easyjetil ja AirBalticul 20 kg, Ryanairil 15 kg. Hinnad on järgnevad:

EE – tasuta
Easy – €11/£9 (vanasti oli £8 – järelikult muutub vastavalt kursile)
AB – €15/EEK 225
Ryan – €15/€15 (juulis-augustis €20/£20)

Käsipagasit on lubatud üks ühik + vist kõigil ka üks kilekott pärast lennujaama turvakontrolli soetatud asjadega (aga sageli seda väga ei kontrollita, mina olen mitmetel kordadel kahe kotiga läbi saanud, eriti Eesti poolt minnes). Easyl pole kaalupiirangut – peaasi, et tõsta jõuad. Ryanil on 10 kg, EE-l ja AB-l 8 kg. Max mõõdud (millesse mitte mahtumise puhul ma liigselt ei muretseks – mul pole küll käsipagasit kordagi kaalutud ega mõõdetud ja ma olen õige palju lennanud, Abikaasal mõõdeti kogu oma lennuajaloo jooksul ÜKS kord, vist Saksamaal – kuni kott turvakontrolli august läbi mahub, on kõik ok):

Easy – 56x45x25 cm
Ryan – 55x40x20 cm
AB – 50x40x23 cm
EE – 45x35x20 cm

Alla 2-aastane väikelaps maksab EE-l ja AB-l 10% piletihinnast, Easyl €18/£15, Ryanil €20/£20. 2-11 aastased lapsed saavad EE ja AB puhul pileti 33% soodsamalt, Easyl ja Ryanil on alates 2-aastasest täishind.

Alla 2-aastasega saab kõigi firmade puhul kaasa võtta tasuta vihmavari-tüüpi käru (täpsustus: EE puhul võib igasuguse käru võtta, teised kasutasid väljendit fully collapsible, mida iganes see siis ka ei tähendaks, äkki mingid suuremad vankrid, mis kokku käivad, kõlbavad ka, endal kogemus puudub), EE-l ja AB-l lisaks 10 kg registreeritud pagasit.

Uurisin huvi pärast ka turvatoolide/hällide hindu. Ryanil maksab see lisaks £10 kuni 20 kg tooli eest, AB-l läheb see lihtsalt registreeritud pagasi hulka, mis tähendab üle 20 kg puhul lisakilo hinnaks €15/EEK 225 – päris kirves, EE kodukalt ei leidnud selle kohta mingit infot, Easyjeti kodukalt samuti mitte, küll aga leidsin 2009 märtsist pärineva foorumipostituse, mis kinnitab, et lisaks kärule saab ka turvatooli tasuta kaasa võtta ning seda ka vanema kui 2-aastase lapse puhul:

I am happy to confirm that pushchairs, prams, car seats and travel cots do not form part of your baggage allowance and therefore are carried for free, provided that the infant/child is travelling as well. However, we do not offer a separate baggage allowance for infants. 

Pushchairs, buggies, car seats and travel cots can be taken right up to the aircraft, where they will be taken by cabin crew and stored in the hold. However, if it would be easier for you, you can check it in with your baggage at check-in. Full sized, non-collapsible prams cannot be accepted for travel. 

At some of our airports you may have to pick up your pushchair from baggage reclaim so please ask the Cabin Crew about your pushchair on arrival at your destination. They will be able to advise you on what happens at this airport.

Rasedatelt nõutakse arstitõendit Easy, Ryani ja AB puhul 28-35 nädalal, Easyl võis see kunagi kuni nädal vana olla, nüüd enam ei leia infot, Ryanil ja AB-l kuni 2 nädalat. EE nõuab tõendit alles 34-35 nädalal ja see ei tohi olla üle 10 päeva vana. Iseenesestmõistetavalt peab alati kaasas olema rasedaraamat vms, kust saaks tuvastada, palju nädalaid parasjagu on. Alates 36 nädalast lennata ei tohi, kaksikute puhul kohati paar nädalat varemgi.

Ahjaa, nime muutmise hinnad kirjutasin ka üles – Easyl €30/£25, EE-l ja AB-l €75/EEK 1175, Ryanil suisa €150/£100 – nii et viimase kolme puhul on ilmselt odavam uus pilet osta… Kuupäeva muutmise hindu ei viitsinud vaadata.

—

See oli mu esimene kogemus AirBalticuga – tundub, et tegu on jaburast segust tavalise ja odavlennufirmaga. Registreeritud pagas on tasuline ja ulmeliselt odavatele hindadele lisanduvad igasugu maksud, samas saavad soodustust ka 2-11 aastased lapsed, väikelapsel on tasuta registreeritud pagas ja kaardimaksetasu pole. Kuna ise eeldasin, et tegu on puhta odavlennufirmaga, olid kaks viimast tõesti väga meeldivad üllatused.

Igatahes jah… Superhästi läks nende piletitega – ostsime need ju kõigest kuu ette ja suveks. Kümme lisakilo Plika pagasi näol on tagasikolimisega kaasnevat asjade hulka arvestades kirss tordi peal (ülejäänud asjad saadame ühe Eesti vahet sõitva tüübiga, kellele maksame £1.50 kilost, natuke mahub loodetavasti ka maikuus tulevate külaliste kohvrisse :P). Lisaboonuseks veel see, et kui keegi ei peaks saama meile Riiga autoga vastu tulla, siis vähem kui kaks tundi pärast maandumist läheb otse Riia lennujaamast buss Pärnusse – ei pea kuskile seiklema minema ega meeletult pikka aega bussi ootama 🙂

—

EDIT: tuli meelde, et AirBalticu puhul lugesin huvi pärast nii inglise kui eestikeelset teksti:

Infants may have 1 piece of checked-in baggage up to 10kg and 1 fully collapsible stroller / pushchair free of charge.

Imiku kohta võib võtta tasuta kaasa ühe ühiku pagasit ja ühe kokkupandava lapsevankri/käru, mille kaal kokku ei ületa 10 kg.

Sellest eestkeelsest tekstist jääb mu meelest igatahes mulje, nagu võiksid lapse pagas ja käru KOKKU 10 kg kaaluda, samas kui ingliskeelses on selgelt kirjas, et 10 kg pagasit JA käru, samuti on eestikeelses allpool veel kirjas, et:

Lapsevankri vedu on tasuta kui broneeringus on ka imik (kuni 2 aastane). Kokkupandavat lapsevankrit ei arvata registreeritud pagasi kaalu hulka.

Ühesõnaga mina pole eestikeelset teksti lugenud ja lähtun ingliskeelsest, siililegi selge 😛

Reisijuttu

/ igapäevaelu, reisimine / Leave a Comment

Eile olin nii s*tas tujus, et ei hakanud blogi üldse lahti tegemagi. Täna käis aga Iiris külas, nii et olin sunnitud kogu elamise ära koristama (külalised on parimad, motiveerivad) ja päike paistis ja paha tuju ei kesta mul kunagi mitu päeva järjest.

Nii et tähendan nüüd meie tagasireisi kohta ka mõned asjad üles.

Startisime Pärnust hommikul poole üheksase bussiga – ema ei tahtnud selle suure veega autoga sõita, aga tuli mind ära saatma ikka. Kuna kohver oli raske, läksime taksoga otse Ülemistesse. Õnneks on mul seal endiselt kolleege, kes mind teavad-tunnevad, nii et see on mu tavaline lennueelne staap, kus saab kohvri ära parkida, Rimis toiduvarusid täiendada ja muidu aega parajaks teha.

Aega oli umbes kaks ja pool tundi, selle aja jooksul käisime Loodusperes ja Rimis ning Chopsticksis lõunatamas. Marko tuli ka, nii et sain temagi lõpuks ära näha ja natuke juttu ajada. Ja lõpuks oli aega veel teistel tööd segada ning Nadja ja Ruuduga juttu puhuda. Mõnus!

Lennujaamas läks kõik kiirelt nagu alati, Tallinna poole peal pole ju kunagi mingeid probleeme. Hoolimata ühe koti reeglist käsipagasis tõstsin südamerahuga kõik lennu ajal vajaminevad asjad spordikotist õlakotti ja otse loomulikult ei öelnud keegi selle kohta sõnagi – lapsega on ikka hea reisida 😀 Ega need asjad oleks mul vabalt spordikotti ära mahtunud, siis oleks tulnud lihtsalt neid lennukis rahvamassis välja tirima hakata, mis oleks olnud ekstra mõttetu.

Kui Stanstedi poolt minnes oli mul asju ülearu, kõik käed täis ja millegagi hakkama ei saanud, siis selle kogemuse põhjal sai seekord kõik nii ära organiseeritud, et oli lausa lust ja lillepidu. Joped näiteks rändasid juba enne lennujaama turvakontrolli eest ära kotti, seega ei pidanud nendega hiljem ekstra mässama jne.

Seekord polnud ühtki priority boardinguga reisijat, saime suisa teistena lennukisse – meie ees oli veel üks ema oma lapsega. Plika jäi mu süles magama juba siis, kui lennuk õhku tõusmiseks hoogu võttis ja põõnas magusasti üle kahe tunni. Viimased 45 minutit oli üleval, aga ka maandumine läks probleemideta – nohu ei kimbutanud meid kumbagi, nüüdseks on täitsa kadunud. Ühe päeva nohu siis 🙂

Tänu magavale lapsele möödus lend nii meeldivalt ja kergelt, kui üldse võimalik. Ajasin kõik kolm tundi juttu meie juurde istunud Pärnust pärit mehega, kes aitas mul hiljem kotti ja kohvrit tassida ning pani mu bussi peale. Ta küsis kohe alguses, kust ma pärit olen, sest ma olevat tuttava näoga, aga alles Stanstedis teda kaugemalt vaadates viisin näo ja nime kokku – töötasime üheksa aastat tagasi ühe suve koos, olin siis 17. Maailm on ikka imeväike 🙂

Passikontrollist sain nii kiiresti läbi, et jõudsin isegi plaanitust pool tundi varasema bussi peale. Bussisõidust jõudis kopp muidugi korralikult ette saada, sest sõitsime tipptunni ajal läbi kesklinna – täielik turistikas, kõik London Eyed ja Big Benid ja… Argh. Edaspidi ikka rongiga, kui vähegi võimalik.

Abikaasa oli meil Victorias vastas. Plika vaatas teda alguses tükk-tükk aega hästi tõsise näoga ja vaikselt. Sülle lubas võtta, aga mingeid emotsioone polnud. Eks ma olen lugenud küll, kuidas väikesed lapsed vähegi pikema aja järel isa “ära unustavad”, seega polnud eriti üllatunud – pigem rõõmus, et ta päris karjuma ja võõristama ei hakanud. No ja muidugi oli ta pikast reisist väsinud ja natuke haige… Igatahes läksime kõigepealt sööma ja seal läks Plika tunduvalt rõõmsamaks, kodus oli juba täitsa enda moodi. Eile hommikul, kui Abikaasa ära läks, oli veel viril ja seda terve päeva… Aga tänaseks on seegi möödas. Nii et lõppkokkuvõttes läks kõik hästi.

Ahjaa, meil on nüüd jälle auto. Uus kütusepump ja £322 miinust. Lisaks olemasolevale, mis on veel suurem summa. Eks tuleb nuputada, kuidas jälle nulli saada. Seniks jumal tänatud krediitkaardi eest. No ja Abikaasa maksab järgmisest palgast viimast korda sügisest võlga tagasi, edaspidi on palk juba paarsada naela suurem, arved lähevad kevade poole väiksemaks, küllap saame hakkama. Viimasel ajal on seis ikka väga niru olnud, oleme mitu korda mõttetuid trahve saanud (enda süü, ei viitsi pikemalt seletada), sellepärast nood tujudki. Aga tundus kuidagi võlts ja ebaõiglane siin kurta, meid ju ei ähvarda võlavangla ega nälg, meie ainus mure on see, kuidas oma kodu jaoks kogutust mitte lisa võtta… Seega oleme tunduvalt paremas seisus kui paljud teised. Ja päike paistab väljas. Ja kõik läheb hästi. Alati ju läheb!

Hingetõmbehetk

/ igapäevaelu, mobiil, reisimine, seltsielu / 5 Comments

Ma olen esimest korda selle reisi jooksul täiesti välja puhanud. Asjad on korras, Plika magab, kohtumised on kokku lepitud… Nii et lõpuks saabus hetk, kus ma võisin rahulikult arvuti lahti võtta ning mul oli aega isegi blogid läbi lugeda.

Kõigepealt tahtsin kirjutada ühest pühapäevasest seigast, mis tol õhtul ununes – nimelt SIM kaardi jamadest. Märtsis 2007, kui esimest korda Londonisse kolisin, oli numbri ajutine sulgemine ja avamine tasuta. Veebruaris 2008 avastasin ebameeldiva üllatusena pärast kolme päeva Eestis, et hilisemal arvel kajastus teenustasu 99 krooni. Viimati Londonisse kolides küsisin üle, väidetavalt on teenustasu praegu 49 krooni – ja ma ei suuda kunagi meelde jätta, kas see läheb numbri sulgemisel või avamisel, igatahes ainult ühel korral 😛

Olen seda alati iseteeninduses teinud, pühapäeva õhtul ei leidnud ma aga äkitselt kohta, kust numbrit jälle avada saaks. Otsisin kõikvõimalikud valikud läbi ja lasin emal lõpuks klienditeenindusse helistada. Ja mis tuli välja? Numbrit saab avada PAKETIVAHETUSE alt. No tra küll, ausalt, SINNA ma ei vaadanud. Ma eeldasin, et seal saab vahetada paketti, mida seal saigi… Lisaks siis ajutiselt suletud numbrit uuesti avada (mhm, ja ma oleks saanud endale siis ükskõik millise paketi ka valida, aga mulle sobib endiselt 78). Heakene küll, nüüd siis tean. Aga loogikat mu meelest sellegipoolest ei ole, ju ma siis avasin eelmine kord numbrit veel vana kujundusega iseteeninduses.

Lisaks oli meil üksjagu jamamist Eesti SIMide üles leidmisega. Tavaliselt on need kuidagi paremini ära pandud, tihti on Eestis ja Londonis erinevad telefonid, nii et pole vaja üldse välja võttagi. Seekord leidsin ühe SIMi kuskilt karbist lahtiselt teiste asjade hulgast (ise kusjuures mäletasin, et olin seda tükk aega kummuti peal näinud ja lõpuks “ära” pannud, enne kui Plika näpud taha saab)… Teine SIM oli Abikaasa igivanas telefonis, mille ta Eestis õelt laenuks sai. Panin karbist leitud SIMi oma telefoni ja tuli välja, et see ei tööta enam. Parasjagu paanikat, lasin juba emal uurida, kuidas uue saaks (kõige kiiremini saab telefoni teel tellides, iseteeninduse kaudu minevat kauem aega), kui Abikaasa äkki märkas, et mittetöötav SIM on täpselt sealt katki, kust tema oma oli. Kiskus siis oma vanast telefonist teise välja ja ennäe imet – hoopis see oli minu oma. Mis see Abikaasa telefonis tegi, ei saa ma siiani aru, mina pole seda eales kasutanud.

Lõppkokkuvõttes oleks võinud ikkagi minu SIM katki olla – lepingulise kliendina oleks probleemideta uue saanud, Abikaasal on aga kõnekaart ning sama numbriga uue simi saaks vaid 99 krooni eest ja ainult siis, kui SIMi ümbriskaart veel alles on, mida muidugi pole. Nii et Abikaasa vana hea number, mis tal aastaid olnud on ning mis kõigil olemas on, on nüüd igaveseks läinud. Kurb!

—

Esmaspäeva hommikul tõusime veerand kuuest. Abikaasa saatis meid Plikaga Stanstedi bussile, veerand üheksaks olin juba kohal. Ma polnud miskis hullumeelsusehoos boarding passi välja printinud ja tahtsin ainult dokumentidega turvakontrollist läbi saada (mul oli vaid käsipagas ja web check in tehtud), turvamehed naersid mulle näkku ja saatsid lahkelt Easy letti. Mingi ime läbi polnud seal saba – tädi printis lahkesti vajalikud paberid välja ning ütles, et Ryan oleks selle toreda teenuse eest £40 võtnud. Ma ei kujuta ette, kas lennujaamas enne turvakontrolli mingit printimisteenust kuskil osutatakse (sees kindlasti saaks) – see oleks olnud alternatiiv… Õnneks läks kõik hästi.

Kohvri ja ilma käruta lapsega on ikka üpris tüütu üksi reisida, teist korda ma seda vabatahtlikult ei teeks. Õnneks aidati mind igal pool – üks mees, kellega turvakontrolli järjekorras kõrvuti sattusin, tõstis mu kohvrit ja hiljem sattusin täiesti juhuslikult ootesaalis istuma Eesti perekonna kõrvale (ema-isa, kolm last ja vanaema), kes mu kottidel silma peal hoidsid, kuni Plikaga kiirelt vetsus ja mähkimas käisin.

Kuna hommikul hakkas kerget lund sadama, mis saamatute brittide puhul tähendab automaatselt kaost lennujaamas, viibis meie õhkutõus poolteist tundi, Eestisse hilinesime õnneks vaid tunni. Plika pidas ennast võrdlemisi viisakalt üleval, viimase tunni isegi magas, sain talle “oma koha” ka – istusin akna all ja vahekäigu poole istus üks mees, kes oli lahkelt nõus magavat Plikat valvama, kuni ma vetsus käisin. Palju toredaid inimesi ühesõnaga 🙂

Tallinna lennujaamas ootas mind juba tund aega Marit, kellelt pidin algsete plaanide kohaselt kelgu laenama, kuid otsustasin lõpuks, et seda ei lähe siiski vaja, nii et sain Plikale ainult soojad traksipüksid ja küüti Mustamäele. Saime Kaidiga kokku, istusime paar mõnusat tunnikest Siili pubis ja tegelesime õgardlusega – Plika sõi mu praest pool käest ära, nii et mul jäi kõht tühjaks. Ostsin veel praetud pelmeenid ja see täitmatu laps sõi neist ka poole ära. Õudne 😛

Pips ühines meiega veidi hiljem ning sõidutas mind lõpuks enda poole ööseks. Plika jäi kenasti kolmveerand üheksa magama, nii et meie saime rahulikult keskööni juttu ajada.

Teisipäeva hommikul oli äratus kell seitse. Algne plaan oli selline, et Pips viib mu enne tööle minekut Marise ühikasse, kuhu ma oma kohvri jätan ning ma käin siis korraks kilomeetri kaugusel elava Liisi pool, et Plikale villased sokid saada. Kuna Maris polnud aga kindel, kauaks ta üldse Tallinna jääb, sai plaane lõpuks sujuvalt muudetud, nii et Pips viis mind hoopis bussijaama, kuhu oma kohvri 15 krooni eest päevaks hoiustada sain. Siis Plika kõhukotiga puusale ja Liisi poole – kuna ma olen täiesti orienteerumisvõimetu, tuli ta mulle veel poole tee peale vastu ka. Plika sai kaks paari villaseid sokke ja kõrgema säärega saapad laenuks, printisin välja kaardi, et Marise juurde minnes mitte ära eksida ning sumpasin jälle kilomeetrikese lumes. Jumal tänatud, et kelgust loobuda otsustasin, sellega oleks keerulisem olnud. Kilomeetri kaupa suudan Plikat puusal tassida küll.

Marise juures saime natuke hinge tõmmata – Plika sai hommikuputru ja Maris oli meile saiakesi ostnud… Siis läks ta hambaarsti juurde ja jättis meid kahekesi, mul oli võimalus kiirelt netis käia, meile lugeda ja paari inimesega rääkida.

Kui Maris tagasi jõudis, kiirustasime Estonia juurde, et ma Tabasalu marsa peale jõuaks. Kuna too number nendest peatustest ei läinud, mis seal ühes kohas koos olid (ju on siis osad peatused mujal), jäin marsast maha ja avastasin, et järgmine läheb alles tunni pärast. Õnneks lahenes olukord siiski positiivselt – Geily käskis mul trolliga Haaberstisse sõita ja tuli sinna autoga vastu.

Sain Geily uhke elamise ära näha (oeh, oleks endal nii palju ruumi), pisikese ja nunnu beebitüdruku üle vaadata (täiesti uskumatu, et Plika oli kunagi NII väike ja et minu kõhust tuleb varsti veel väiksem välja!) ning paar tunnikest juttu ajada… Siis pidin juba linna tagasi kiirustama, õnneks sain jälle küüti 🙂

Siis Solaris (polegi nii hull, kui juttude põhjal arvasin), Vapiano, Merlis ja üks kokteil… Plika jooksis mööda kohvikut ringi, plastikkaart hambus, ja tundis ennast igati hästi. Lõpuks olime sunnitud tal lastetooliga tee blokeerima (õnneks istusime sellises nurgas, et andis korraldada), Plika muutus juba liiga aktiivseks – üritas näiteks leti taha minna ja sai sealsete järskude uste käest väikse paugu.

Bussijaama läksin hirmsa varuga, sest kõik ähvardasid hirmsa liikluse ja aeglase ühistranspordiga. Buss sõitis need kolm peatust täpselt sama kiiresti kui tavaliselt, nii et lõpuks pidin pool tundi lihtsalt niisama passima. Aga Pärnu buss oli meeldivalt pooltühi, Plika pidas ennast õhtuse aja ja väsimuse kohta täitsa hästi üleval ning teeolud olid ka normaalsed, jõudsime kahe tunniga kohale (Maris, kes oli kaks-kolm tundi varasema bussiga läinud, sõitis näiteks 2h 40min).

Siis oli lõpuks kodu, puhkus ja pidusöök. Kartul ja kotletid ja kiivid ja… Plika, muide, joob täiesti korralikult ise tassist, nagu Abikaasa hiljuti avastas. Eks kallutamise tunnetamisega on veel natuke praktikat vaja – liiga täis tassist kipub kaela kallama ja liiga tühjast ei saa kätte, ise laua pealt ka veel ei võta, tuleb tass kätte anda… Aga joob ikkagi ilusti, kohe uhke tunne on.

Ülejäänud õhtu rääkisime emaga juttu ja jälgisime Plikat, kes lõbutses matrjoškadega, need olid tõeline hitt – oh seda õnne ja rõõmu, kui ühe jälle lahti sai ja järgmine seest välja tuli.

Täna hommikul sai üle mitme päeva mõnusasti välja magada, Plika ärkamist jälgida, koos hommikust süüa, duši all käia ja üleüldiselt rahus kulgeda – tänaseks oligi planeeritud kõige vabam päev, homme-ülehomme on juba juuksurid-kosmeetikud ja muud kokkusaamised, nädalavahetusel Tartusse.

Kui Plika üles ärkab, läheme Abikaasa vanavanematele külla.

Imetlesin hommikusöögi ajal ema võitoosi ning ütlesin, et tahaks täpselt sellist endale ka (me kasutame ka tavalist võid, mis külmkapis kõvaks läheb, nii et hoiame pigem laual ja praeguseni paberi sees – pole just kõige ilusam vaadata). Ema arvas, et sellist enam küll ei müüda, aga kui tema mees poest tagasi tuli, ulatas ta mulle täpselt samasuguse. Mul on nüüd ka ilmeilus moonidega võitoos, juhhei 😀

CIMG9566

Hullumaja

/ reisimine, rõõm / 1 Comment

Lend läks hästi, Eestis on väga lumine, tore ja kiire. Kui õhtul Pärnusse jõuan, siis on vast aega pikemalt kirjutada. Kui täna ei jõua, siis homme kindlasti – terve päev vaba ja ühtki kohtumist veel planeeritud pole. Neid üks-kaks kindlasti tekib, aga vähemalt saab siis ema mind autoga sõidutada ja ei pea kohvrit kaasas tarima, seega lihtsam.

Ja kõik inimesed on nii ilusad ja head 🙂 Eriti muidugi kõik need sõbrad-tuttavad kes mind selle 1,5 päeva jooksul juba aidanud ja võõrustanud on.

Scroll to Top