Tule veel külla…
…kõigepealt sõidad autoga kaks ööd-päeva siia ja tagasi minnes satud sellise lennuki peale.
Muuseas, tegelikult oli kaks maandumist olnud – Hamburgis ja Berliinis, kui ma ei eksi. Naljatilgad.
reisimine
Jõuluks Rootsi
Kuna lennupiletid Eestisse olid hirmkallid, mõtlesime selle asemel jõuludeks Rootsi õekese juurde minna. Otse loomulikult tuli välja, et ka need piletid pole kuigi palju odavamad. Õnneks maksis õeke oma mehega jõulukingi korras ühe otsa välja, nii et võisime kogu seda lõbu endale lubada.
Niisiis 21-30. detsember oleme Rootsis 🙂 Ja ema tuleb ka. Nii et perekond on koos. Ja iga-aastane Rootsi-reis saab ka seega tehtud – just mõtlesin, et see aasta ei jõuagi.
Abikaasa peab alles 4. jaanuaril tööle minema, nii et saame tagasi tulles veel kodus puhata. Võrratu!
Kodu otsingutest nii palju, et Abikaasa sai täna tolle maakleri kätte ning kaks korterit kolmest olid tõepoolest veel saadaval. Üks oli ilma pesumasinata ja väike, nii et selle praakisime kohe välja, aga teine oli seni nähtutest parim – ruumi oli piisavalt, mööbel olemas, seisukord normaalne, asukoht okei. Midagi viga otseselt polnud, aga miski sisetunne ütles meile ikka, et ei taha.
Nii et kõige parem on ikka siinne ülemine korter 🙂 Ma nüüd kirjutan naabrile ja üritan veel üüri alla saada. Kui ei saa, siis on natuke kehvasti. Tahaks ju nii kangesti siia jääda.
Aga vast ikka saab, eks 😉
Jälle Londonis
Mul on peale tüdrukute õhtu ja pulmafotode veel mitmeid seni avaldamata pilte Plikast, aga need jäägu hilisemaks, täna ei jõua. Praeguse postituse algusesse sobivad aga hästi mõned pildid kolmapäevaõhtusest pakkimisest.
Igaühel oma kohver:
Täna hommikul lennujaamas:
Sai natuke lastenurgas hullatud:
EMT-l on ulmelised reklaamtoolid, täpselt nagu koopad:
Lend ise läks hästi ja midagi eriti märkimisväärset ei juhtunud. Jah, me lendasime seekord Easy asemel Estonian Airiga, ümberistumisega Helsingis (ei pannud seda enne tähele, kui piletid olid juba bookitud) ning saabumisega Heatrow’sse, nii et iseenesest peaks ju midagi rääkida olema… Lihtsalt ma olen juba nii palju lennanud, et loodetud põnevust jäi ikkagi väheks. Kangesti ajab naerma see, kuidas ma esimest korda Londonisse tulles kartsin lennujaamas ära eksida.
Helsingisse lendasime lennukiga, millel oli ainult 30 kohta, see oli päris jabur. Heatrow tundus kuidagi väike, aga muidu okei (parim oli muidugi minu küsimus Abikaasale: kas siin on alati sellised lillad tuled olnud? Lihtsalt nii harjunud Stanstedist lendama…). Kõige märkimisväärsem sündmus kogu reisi jooksul oli see, et unustasin oma mantli lennukisse – hea, et see juhtus Londonis, mitte Helsingis. Saime kätte, pidime ainult ootama. Viimasest polnud suuremat häda, tahtsime nagunii söömas käia:
Kolme kohvri, kahe koti, käru ja lapsega on päris kurnav liigelda, aga jõudsime õhtupoolikuks edukalt West Norwoodi. Teate, täielik kodu tunne on siin 🙂 Kuna Iir oli õhtuni tööl ja Sten on hetkel üldse Eestis, läksime kõigepealt hoopis Abikaasa töö juurde. Sai seal tunnike juttu aetud (ehkki jõudsime alles napilt pärast tööpäeva lõppu kohale) ning edasi pubisse mindud. Seal läks juba hoopis lõbusaks, eks kahel siidril (otse loomulikult mustsõstrasiirupiga!) oli oma roll.
Oi, teate, NII tore on jälle Londonis olla. Meie geniaalsest korteriplaanist ei tulnud küll miskit välja, sest ülevalt naaber on paraku remondiga juba ühele poole saanud ning tahab seega liiga palju raha, aga küllap me siis leiame miskit muud – läheme homme ümbruskonda jalutama ja majade eest kuulutusi otsima (päris palju on silte väljas). Või kes teab, ehk ei leita üle £700 eest kedagi ja tüüp on nõus meile hinda alla laskma… Küll kuidagi saab.
Aga hirmus tore on olla 🙂 Ei jõua ära oodata, millal endale elamise leiame, millal jälle kõiki sõpru näha saab, millal kõigisse igatsetud kohtadesse jõuame…
Vajan järgmisel nädalal küüti marsruudil Tartu-Pärnu-Tartu
Pean olema järgmise nädala neljapäeval (17/9) kell 12.30 Pärnus. Sinna minemiseks sobib iga aeg alates teisipäeva õhtupoolikust, tagasi pean tulema neljapäeva õhtul või reede varahommikul.
Kui keegi peaks kahe vaba kohaga mulle sobival ajal sel marsruudil sõitma (üks otski oleks abiks!), siis minu kontakt on paremal ääres. Maksan hea meelega bensiiniraha, sest bussipileti ostmine tuleks Eesti riigis teatavasti tunduvalt kallim.
Kaks kohta hõivaksime siis iseenesestmõistetavalt mina ja Plika 🙂
Ilus oled, Eestimaa
Meie selle suve Eesti-tuur oli eelmise nädala neljapäeval ja reedel, aga kirjutamiseni ei jõudnud ikka enne, kui nädal hiljem. Kuna olin eilsest õhtust tänase õhtuni netita, andis see võimaluse segamatult oma pildihunnikuga tegeleda – kes teab, millal ma sellega muidu üldse ühele poole saanud oleks.
Neljapäevahommikune start Pärnust:
Esimesena tegime peatuse üldsegi mitte plaanis olevas Kirna mõisas, sest ema olevat sinna ammu minna tahtnud. Istusime siis ka erinevatel pinkidel, mis kõik peaksid tervisele hullult hästi mõjuma. Muuseas oli seal üks tore kass, kes ennast Mehe sülle pressis, mis siis, et lapse kõrval eriti ruumi polnud:
Esimene plaanipärane peatus oli Roosna-Allikul, reisiplaani sai see minu algatusel – tahtsin nimelt näha, kust see Pärnu jõgi siis õieti algab. Ma ei tea, kas ma lootsin silte ja teerada, mis tolle allikani viiks, aga sildid näitasid valesti ning kohale jõudsime ainult tänu lahkete kohalike juhatusele – üks proua tuli meiega päris pikalt kaasa, et metsavahele kaduv võssakasvanud rajaots kätte näidata. Kummikud oleks kohased olnud, varbavaheplätudega oli kohati nii libe, et täitsa ohtlik. Aga metsas oli sellest hoolimata mõnus, allika nägime ära, süda on rahul. Ja sõbralik proua lasi meil tagasi jõudes porised jalad ka aiavoolikust üle.
Muideks, mis värk sellega on, et nii mina kui Mees mäletame kooliajast selgesti, et Pärnu jõgi on oma 144 km-ga Eesti pikim, aga nüüd lugesin, et hoopis Võhandu ja 162 km?
…