Lennujaamas jõudsime ka veel tavapärase laagri püsti panna, Plikale leidsime edeva käru pealekauba. Kahjuks ei tohtinud seda küll kaasa võtta 😛
Kogu reis möödus absoluutselt probleemideta. Õhku tõusmisel sai Plika tissi ja oli rahul. Kõik kolm tundi vahtis ringi, sest nii palju põnevat oli, ei saanud kuidagi magada. Meie taga istus üks paar aastase plikaga, sai nendega juttu räägitud ja lapsed said koos “mängida”.
Meie kõrval istus üks tore vanem inglise härrasmees, kes rääkis, et tema tütar töötab Vanemuises ja nad käisid abikaasaga just Queeni vaatamas.
Maandumisel jäi Plika tissi otsa magama ja ärkas uuesti alles siis, kui passikontrollist läbi olime.
Veebruaris koos lennupiletitega ostetud rongipiletid sain automaadist ilusti kätte – mis siis, et pangakaart, millega need toona ostsin, on praeguseks juba aegunud (see tuli piletite kätte saamiseks automaati toppida).
Sõitsime rongiga Tottenham Hale’i, sealt metrooga Brixtonisse, sealt bussiga West Norwoodi. Ja üheksa viisteist olimegi kohal nagu kõpsti 😉
Metroos oodates tahtis Mees House’iga pilti saada, aga kuna rong juba ette sõitis, ei saanud paremat poosi 😛
Plika esimene metroosõit:
Plika pidas ennast terve pika päeva üllatavalt hästi üleval. Magas vähe ja vahel väsinuna jorises küll, aga mingeid suuremaid nutuhooge polnud. Õhtul lõpuks kohale jõudnud, oleks ta pidanud kõigi eelduste kohaselt üleväsinud ja hüsteerias olema, aga vahtis tükk aega rahulikult ringi, kuni me sõime, ja tissi otsa magama jäämise asemel hakkas lalisema ja naeratama ja oli üldse nii seltskondlik, et… Ju ta tunnetas head õhkkonda, ma ei oska muud arvata. Mees sai ta ikka lõpuks magama 🙂
Mina olen omadega täiesti läbi ja surmväsinud – magasin öösel nelja tunni ringis, sedagi katkendlikult ja halvasti. Ärkasime pool kuus, päeva jooksul sain vaid tukkuda. Terve päeva olin väga heas tujus, aga metroos väsisin järsku jubedasti, kõik viskas kopa ette ja ei jõudnud ära oodata, et koju saaks.
Käisime poest läbi, ostsime kuuepindise piima ja kaheliitrise värskelt pressitud apelsinimahla (oh, kuidas ma olen neist mahladest puudust tundnud, Eestis pole värskete mahlade valikut ju ollagi… No ok, need pole siin VÄRSKELT pressitud, aga on pure, not from concentrate, saate aru, eks). Ja fish & chipsi – seda küll Mehe nõudmisel, tema lemmik junkiputkast, mille kohta mina ette teadsin, et mulle sealt miski ei maitse. Aga küll homme tuleb õnn ka minu õuele 😛
Ja kui me siis lõpuks koju jõudsime… Jaa, ma ütlen teadlikult koju, see on ikka veel kodu. Mul on nii hea meel, et Iir ja Sten siia kolisid, nii et saime siia tagasi tulla. NII HEA tunne on. Kõik on nii ilus… Nii tuttav… Nii oma… Nii mõnus… Isegi see lõhn siin. Ja taldrikud köögis. Ja mööbel. Ja vannituba. Ja aed. Ja…
Ei ole Londonis paremat kohta, kus olla 🙂
Plaane pole jõudnud veel üldse teha, magame välja ja siis mõtleme. Homme läheme kõige tõenäolisemalt Croydonisse shoppama, sest meil mõlemal on riideid vaja. Mina tulin näiteks nädalaks Londonisse kahe paari pükste ja kolme T-särgiga – kohe ei viitsinudki rohkem võtta, sest plaanin ennast ogaraks osta. Ok, mitte ogaraks, aga no et ikka tükk aega mureta oleks, ma ei viitsi Eestis nagunii poodides käia.
Ja ma kavatsen ka ennast igasugusest rohkem või vähem rämpstoidust ogaraks süüa, kõiki neid asju, millest ma olen puudust tundnud… Ja käia kõigis neis kohtades, millest ma olen puudust tundnud… Aga jah, see juba läheb plaanideks, ma olen liiga väsinud, et plaane teha.
Väsinud, aga nii kuradi rahulolev. Me tegime ääretult õige otsuse, et ikka tulime 🙂
*surmväsinult vasakule ära*
