Tuli selline kuldaväärt idee, et võiks lihavõtete ajal, kui neli päeva järjest vaba on, kuskile soojale maale akusid laadima sõita – täiesti suvalisse kohta, kus oleks hästi soe, saaks chillida, puhata, lebotada, päevitada ja ujuda…
Aga noh, kõik lennupiletid on just täpselt selle aja ümbruses üüratult kallid, mis on igati loogiline. Liiga kallid meie jaoks.
Ja ometigi tahaks, nii väga. Mu sünnipäev jääb veel ka sinna sisse…
Niu!
See on täpselt minu moodi (hale) – kirjutada lõppägedast reisist puhta laiskuse tõttu alles poolteist kuud hiljem. Aga parem hilja, kui mitte kunagi – või mis? Eks oligi viimane aeg vanad Eesti-muljed kaelast ära saada, sest juba järgmisel nädalal tulevad uued peale.
Teisipäev, 11. detsember
Meie seiklustest lennujaamas saab lugeda siit. Tolle postituse lõpus tehtud plaanid jõudsid muidugi õhtu käigus väheke muutuda.
Veetsime Vaskaga mõnusa tunnikese Viru keskuse Pann&Cook krevetiwoki taga, kust krevetid olid ilmselt rändama läinud. Aega kulus nii märkamatult käest, et pidin sealt kohe hambaarsti juurde põrutama. Esimest korda viimaste loendamatute aastate kestel ei leitud mul rutiinse kontrolli käigus ühtki auku, vaid veidi hambakivi ja põletikus igemed, mis on ju nohu 😉 Pärast seda suundusin läbi tuule ja vihma vapralt läpakahooldusesse (ja jõudsin napilt, viis minutit enne sulgemist) – sain seega ühe koti paljudest ära antud ning kolistasin trammiga tagasi linna. Tavidis raha vahetades unustasin ühe oma arvukatest kottidest Vaska sünnipäevakingiga sinna maha ning avastasin selle puudumise alles Viru keskuses, kus suuri summasid rahaautomaati toppisin. Kappasin siis sama targalt vanalinna poole tagasi, ise samal ajal infotädi käest Tavidi numbrit välja peilida üritades. Selleks ajaks, kui tädi käest numbri kätte sain ja sellele helistasin, olin Tavidi kontorist vaid paari minuti kaugusel. Kott õnnelikult käes, kihutasin tagasi, Norman Optikasse läätsede järele.
Kõik tolle päeva kohustused ilusti ühel pool, oli aus plaan minna räpase ja väsinuna Vaska juurde koera jalutama, pessu ja mõneks tunniks magama. Kuna vahepeal oli aga helistanud Kanters ja avaldanud soovi kokku saada, otsustasin hoolimata ebakaubanduslikust välimusest seda siiski teha.
Kondasime temaga kõigepealt Kaubamajas ning siirdusime siis Hella hunti. Süüa mina ei tahtnud, aga siider maitses ikka jube hea küll – pärast kuid Londonis joodud löga. Pärast kaht klaasi juba tunduvalt ülemeelikumas tujus võtsin lahkelt vastu pakkumise Kantersile külla minna ja tema uus elamine üle vaadata. Seal tinistasime veel veini ja rääkisime niisama, kui juba helistaski Vaska ning teatas, et tema kontsert on läbi ja ta ise teel kodu poole. Seega pidin ka mina koheselt suuna sinnapoole võtma, sest tema võtmed olid teatavasti minu käes.
Ja kui ma siis lõpuks tema juurde jõudsin ja kõiki neid ettevalmistusi nägin, mis minu tulekuks tehtud olid, siis oli suisa kahju, et ma varem ei jõudnud. Sellest rääkimata, et ta oli mulle terve kirja kirjutanud koos igakülgsete juhistega kohale jõudmiseks (joonistatud kaart ja puha), Eluka jalutamiseks, söögi leidmiseks ja muuks taoliseks – see oli nii nunnu kiri, et trükiks selle siia, kui viitsiks, aga esiteks ei viitsi ja teiseks oli see siiski piisavalt isiklik… Ja isiklikke kirju netti üles ei riputata, eks 😉 Teadke siis lihtsalt, et oli hästi nunnu. Ja et mind ootas kodus tervitusšokolaad ning tervitusnaps – tikrisiider!
Siidri võtsin ette niipea, kui koju jõudsime ning maitses ütlemata hää.
Vaska kokkas mulle pastat ning ahjus küpsetatud seeni sinihallitusjuustuga (minu uus lemmikroog!) ning veetsime ülejäänud õhtu siidri, veini ja jumaliku toidu taga ning lihtsalt rääkisime. Sest NII palju oli ju vaja rääkida. Ühtlasi andsin kohe üle ka tema sünnipäeva- ja jõulukingituse, sest me kumbki pole ootamises eriti kannatlikud 😉
Reisiväsimus murdis mu aga häbiväärselt kähku maha, niisiis vajusime pisut peale keskööd lihtsalt magama.
Vaska ise kirjutab meie õhtust siin. Ma lugesin seda just uuesti ja no nii suur igatsus tuli peale, et täitsa jube kohe. Millal sa mulle külla tuled, ah???
Kolmapäev, 12. detsember
Hommikul kell kaheksa olin sunnitud Kuldnoka häärberist koos perenaisega lahkuma ning võtsin suuna Kaubamaja Cafe Muahi poole, et seal oma silmaopi konsultatsioonini aega parajaks teha. Jõin värskelt pressitud greibimahla ja lugesin ning elu oli igati lill. Vahepeal jõudsin kokku saada veel emaga, kes oli Tallinna mingile jõululõunale kutsutud ning siis oligi aeg Silmalaseri poole suunduda.
Seal tabas mind registratuuritädile endast teada andes külma dušina teadaanne, et minule laserit teha ei saavatki, sest seda üle -8 ei tehta. No ma olin kunagi mitu aastat tagasi lugenud, et saab nagu -13ni ning selles usus siiralt elanud. Konsultatsiooni aeg sai kinni pandud e-maili teel ning seal ei osanud ei mina mainida ega aja kinni paneja küsida, kui suur miinus mul siis täpselt on.
Õnneks juhtus meie vestlust pealt kuulma Harras Mölder, kes oli just sealsamas mingeid asju ajamas ning oli lahkelt nõus mind oma tiheda graafiku vahele võtma ning üle kontrollima ja laskma kõik vajalikud testid ära teha – et saada teada, kas mulle on võimalik panna lisalääts (tema on ainus inimene Eestis, kes seda operatsiooni teeb). Ja oh seda õnne, saabki! Tehti minuga seal küll igasuguseid asju ja (ilmselt siis kahtlaseid) silmapõhju uuris kohe mitu spetsialisti, aga roheline tuli mulle anti. Suvel on plaan asi ära teha, selleks ajaks tuleb siis raha kokku ajada. Raha, jah… Kui lootsin, et saan hakkama 22 000-ga, siis lisaläätse puhul lähevad kaks silma maksma kokku 38 000. Aga nii suurte summade puhul polegi see vahe enam NII suur, see on lõppeks vaid mu kaheksa aasta läätsede raha, aga selle aja peale olen ma vaid 31 ja terve elu on veel ees, mugavusest rääkimata… Ning mul on võimalus see raha siin töötades kõrvale panna, seega – mis muud, kui teeme ära! Tüsistuste võimalused muidugi on, aga need on ka laseri puhul ja mina olen optimist – usun, et ei juhtu midagi. Lugesin netist ka selle kohta ja olen täiesti positiivselt meelestatud. Vähemalt on nüüd kindel, et ma saan oma nägemise täitsa nulli ja seda oppi saab teha -20ni kui mitte rohkem – ma siiani arvasin, et laser on ainus variant. Ühesõnaga TORE!
Pärast Silmalaserit sain bussijaamas kokku emaga ning sõitsime lõpuks Pärnusse. Samal õhtul oli mul kosmeetik, kellele sai aeg nii viimasel minutil kinni pandud, et peaaegu polekski miskit saanud ning ta võttis mu puhtast halastusest veel pärast ametliku tööaja lõppu vastu. Ja oi, te ei kujuta ette, kui hea tunne oli lõpuks ometi kõigist neist vastikutest karvadest korralikult lahti saada.
Neljapäev, 13. detsember
Kõigepealt taas kosmeetikusse, seekord näopuhastusse. Vahepeal hommikusöögipaus koos Mehega – kuidagimoodi oli ta suutnud maanduda Veereva õlle pubisse, millega mul on väga vastandlikud mälestused, sest olen seal viibinud väga erinevate inimestega. Selleks ajaks, kui ma kohale jõudsin, oli mulle juba hommikusöök ja kohv ära tellitud ning veetsime seal äärmiselt mõnusa tunnikese.
Edasi suundusin naistearsti juurde. Kuna olin oma aegade panemisega nii viimasele minutile jäänud, ei jõudnud enam Tallinna noortekabinetti, kus viimased aastad käinud olen ning pidin leppima suvalise arstiga Pärnu haiglas, kes pidavat olema ema tuttav ning seega loodetavalt normaalne.
Khm, jah. Lootused ei osutunud paraku tõeks. Ma olin seni käinud regulaarsetel läbivaatustel erinevates noortekabinettides nii Tallinnas, Tartus kui Pärnus ning alati väga meeldiva kohtlemise osaliseks saanud. Olin harjunud sellega, et mulle tehakse kõik vajalikud testid jne. Seekord pidin testide eest küll ise maksma, sest haigekassat ju enam pole, aga mis siis ikka.
Mida ma aga ei osanud arvata, oli see, et mult nõutakse teadmist, MIS teste ma siis nüüd tahan. Olen alati käinud ja öelnud, et regulaarne kontroll, tehke kõik, mis vaja. Ja nüüd järsku käsutatakse mind mu juttu õieti kuulamata toolile, küsitakse, mida ma tahan ning minu kõhkleva oleku peale öeldakse: see on minu aeg, mis siin jookseb.
Mõni ime siis, et ma igasuguseid teste tegemata sealt tulema tulin, ainsaks saagiks vaid järgmise kuue kuu pillide retsept, ehkki olin tahtnud just nõu küsida, kas peaks ehk nende võtmisesse üldse vahe sisse tegema. Aga selle arsti käest polnud küll mõtet midagi küsida, pealegi ei meeldi mulle oma isiklikke hädasid lisaks arstile veel sealsamas istuvale õele kurta…
Tavaliselt oleksin ma sellise juhtumi peale vaid õlgu kehitanud, naernud ning mõelnud: ah sellised siis ongi need arstid, kelle eest foorumites hoiatatakse. Kuna ma olin aga endiselt reisist üleväsinud ja suhteliselt hapras konditsioonis, viis see kõik mu nii endast välja, et hakkasin nutma niipea, kui kabineti uksest välja sain ning löristasin vist pool tundi ühtejärge. Läksin koju, jõudsin vahepeal juba maha rahuneda ning nutsin siis jälle teist samapalju. Hämmastav, mis magamatus ja pinged teha võivad.
Selle arsti nime ma avalikus blogis nimetama ei hakka, aga kui keegi tahab teada, millisest arstist Pärnus hoiduda, siis erakanalite kaudu võib küsida. Kui ma järgmisel päeval oma seiklustest kosmeetikule rääkisin (seekord läksin sinna Meest ootama, tema tahtis ka näopuhastust), hakkas too nime kuuldes kõva häälega naerma ja küsis, kas mulle mingeid diagnoose ka pandi. Et too arst olevatki jubedus kuubis ning lisaks kõigele veel alkoholiprobleemidega. Vot selline lugu siis.
Igal juhul tuli emal meelde, et tal on ju veel üks tuttav ämmaemand, kes on väga tore inimene ning too lubas mind lahkesti veel samal õhtul pärast nende keskuses toimuvat loengut vastu võtta. Kuna loeng muudkui venis ja venis, tegime Mehega linnas aega parajaks – kõigepealt Jazz Cafes, hiljem taas Veerevas õlles. Kella üheksa paiku sain lõpuks kõne, et võin tulla, jätsin Mehe Veerevasse äsja tutvutud toreda neiuga juttu vestma ning läksin uuele katsele.
Ja seekord panin küll kümnesse. Too ämmakas oli nii asjalik ja tore, et kurtsin talle ära kõik oma hädad, sain sealsamas tehtud kõik oma testid (sh vereproovi) ning kõigele lisaks teada, et mu immuunsüsteem on 120% (aga see on juba pikem jutt, mida siinkohal rääkida ei viitsi). Jätsingi tablettide võtmise pooleli, et organism puhkaks ning sain ka vajalikku nõu, mis kaitsevahendeid edaspidi kasutada, sest kondoomid pole küll püsisuhte puhul asi, mida ma aktsepteerida suudaks või tahaks.
Ma olingi juba mõnda aega mures, mis saab siis, kui ma saan 25-aastaseks, sest noortekabinetist saadetakse siis ju pikalt, aga näe – leidsin endale võrratu arsti (ja testid, muide, olid muidugi ka kõik korras, midagi muud ma ei eeldanudki).
Tunnikese hiljem siirdusin tagasi Veerevasse õlusse, kus Mehel endiselt väga lõbus oli. Veetsime seal aega pea kella üheni öösel, nägin muuhulgas üle pika aja üht oma eesti keele õpetajatest ja üldse oli hästi tore.
Reede, 14. detsember
Kella 12-ks juuksurisse, millega lõppes päevi kestnud aktsioon “Tikrile kaubanduslik välimus” – sain endale superägeda soengu ning olin seega igati valmis avalikkuse ette ilmuma.
Siis käisime Mehega Endla teatris tema õe samal õhtul toimuva 30. juubeli kostüümipeo tarbeks vajalikke vahendeid otsimas. Kui Mees mulle millalgi varem mainis, et me läheme kostüümipeole, oli mu esimene automaatne mõte: oh, äge, saan ennast ilusaks teha. Kujutasin ette printsessi või muud taolist. Mees aga teatas, et tema tahab mingisugune loom olla ning kuna leidsin, et oleks kena temaga ühtses stiilis olla, ei jätnud see mulle just suurt valikuvõimalust. Kostüümilaenutuse tädike oli üsna tõre, sest kliente muudkui saalis. Nagu ma aru saan, oleks meil pidanud kohale tulles juba oma soovidest konkreetne arusaam olema (à la tahan piraadikostüümi vms), et ta saaks meile siis ise vajalikud riided välja otsida, aga lõpuks lasi ta meil veidike ringi vaadata ning meie saagiks langesid nukitsameeste pead ning känguru ja jaaniussi (või mis iganes muu rohelise ussi) kestad.
Ja õhtupoolikul suutsime veelkord Veerevasse õlusse sattuda, nälga kustutama ja aega parajaks tegema.
Mehe õe sünnipäevast mul kahjuks pilte pole, sest me ei jõudnud neid enne ärasõitu endale muretseda, aga siin on üks, mis õeke tol õhtul pärast meie koju jõudmist tegi:
Laupäev, 15. detsember
Hommikul pidime ennast kangelaslikult jubevara üles ajama – Kats tuli meid kõiki ilusaks tegema ehk fotograafi juurde minekuks ära maalima. Siis võtsime suuna Raekülla, vendade Vlassovite ateljeesse, kus Vadim meist hulga ilusaid pilte tegi – mõningaid võisite näha siin, aga panen nüüd siis veel mõned, sest noh – pildid on ometi ilusad 😉
Pärast seda tähistasime ema 60. juubelit Kadunud lootuse pubis (asjakohane nimi, irw), millest mul kahjuks jällegi õieti pilte pole, sest nende kõrvetamisega läks viimasel hetkel suht kiireks ja DVD sai ka enne täis. Kuna minu ja Mehe eelmise õhtu kostüümid mu perekonna vaimustusse ajasid, otsustasime neid veel korra rahva naerutamiseks kasutada (seekord küll juba õega):
Pidime aga peolt enne lõppu ära minema, sest ees ootas juba järgmine: Midrissiti jõul Viljandimaal Rarru suvilas, mis oli alanud juba eelmisel õhtul, aga kuhu me varem paraku lihtsalt ei jõudnud.
Õhtu oli tore, nägin juba varem kohatud Mehe sõpru, sain tuttavaks uutega, nägin üle mitme päeva Swammi ja üle tõsiselt pika aja Runni, sain tuttavaks Jaile, Pisi ja Maideniga… Oi, tore oli. Ja sellest õhtust on mul isegi mõned pildid.
Kõigi kohalviibijate kasv sai koos vanusega köögiseinale jäädvustatud. Kuna mina ei olnud üldse nõus Antti esialgse väidetava kasvuga, sest Mees on minu meelest vähemalt sama pikk, sai Antti üle mõõdetud ning seinale vastavad parandused tehtud. Ja kuigi seinal paistab Antti pikem olevat, siis sellel pildil tundub asi vastupidine. Võta siis kinni!
Kõik õhtu lipsukandjad:
Pühapäev, 16. detsember
Pärastlõunal sõitsime tagasi Pärnusse ning õhtul käisime Mehe, õekese ja Kaidiga Steffani pizzat nautimas. Irooniline oli see, et ma tahtsin suurejooneliselt kogu arve kinni maksta, aga mu pangakaardil polnud piisavalt raha (minu teada oleks pidanud küll ja veel olema, aga unustasin õppelaenu, mis oli vahepeal maha läinud) – piinlik või mis 😀 Ja ikka pidi Mees maksma.
Esmaspäev, 17. detsember
Et ükski reis ei saa mööduda ilma ebameeldivusteta, möödus see päev peamiselt Mehega tülitsedes. Halbu asju aga otse loomulikult meenutada ei taha, seega las jääda.
Teisipäev, 18. detsember
Sõitsime Mehe ema ja õega Tartusse. Ema ja õde suundusid paari tunni pärast Pärnu poole tagasi, meie jäime sinna. Jõudsin Vildes pelmeene süüa ning sealt ühe siidriklaasi pihta panna, siis selle õnnetult kombel täiesti tahtmatult lubamatusse kohta maha unustada, vahepeal Antti juures jalga puhata ning siis rokibaari suunduda.
Underground oli äge, sinna lähen hea meelega teine kordki tagasi. Nägin ära Daki, Piia ja Nadja (aga ka esimest korda IRL Mehe eksi, mis oli ühtekokku päris humoorikas, aga noh, las see jääda sinnapaika), kinkisin kõigile punaseid karvaseid käeraudu ja Daki sai lõpuks oma pastaka kätte… Õhtu jooksul jõudsime veel Zavoodis söömas käia ning Undergroundi tagasi tulla… Ning jällegi oli ääretult tore, ainult et alkohol ei tahtnud minuga eriti koostööd teha, nii et purju ma ei jäänudki ja läksin õhtu lõpuks mahlale üle.
Öömaja saime Antti ja Rarru juures, kus Mees sattus vaimustusse Maideni rotist, kes seal hoiul oli ning mina kilkasin vaimustusest tuttavate nagide peale (meenutuseks vaata siit):
Kolmapäev, 19. detsember
Magasime ennast välja ja nautisime hilist hommikusööki Tigedas tikris (kajastatud õige põhjalikult siin). Ja siis jätsingi Mehe Tartut nautima ning võtsin ise suuna Tallinna poole, sest kui Mehe põhiline sõpruskond on Tartus, siis minul paraku Tallinnas.
Kõigepealt läksin oma vanasse töökohta. Oi, kui veider oli üle kuude Leppa näha. Tõsiselt veider! Polnud enam üldse harjunud temaga… Aga tore oli üle pika aja jälle poes hängida.
Õhtupoolikul sain kokku Markoga, jõime mitu tundi Kehrwiederis kohvi ja rääkisime elust. Juttu jätkub meil temaga alati küll ja veel, nii tore oli teda üle pika aja näha. Ja ta kinkis mulle šeikeri (või kasutatakse eesti keeles ka ingliskeelset väljendit shaker?) koos retseptiraamatuga! Oi, teate, ägedad kokteilid on mu nõrkus ja ma olen alati mõelnud, et ma tahaks seda endale saada, aga ma olen ka alati teadnud, et ise ma seda endale niipea ei osta. Nüüd on vaja veel koju piisavas koguses erinevaid alkohole muretseda ja saabki kokteile segama hakata 😉 Mees siin ükspäev juba miksis midagi olemasolevatest vahenditest kokku.
Aga ega see kohtumine ei jäänud viimaseks. Kehrwiederist suundusin edasi ei kuhugi mujale kui Levikasse, et seal ülejäänud õhtu Ruuduga klaase kummutada.
Levika koha pealt pean küll tunnistama, et minu praeguse eluperioodi juures ei ole see päris minu koht… Veel eelmisel kevadel oli see mu teine kodu ja kõik oli äge, aga vahepeal olen ma jälle maha rahunenud ja Kehrwiederi taolised õdusad kohvikud sobivad mulle hetkel palju paremini. Ja alkohol otsustas ka tol õhtul minuga mitte koostööd teha, niisiis ei õnnestunudki mul ennast purju juua. Aga Ruudut näha oli jällegi ütlemata tore ja sai igasugustest asjadest räägitud.
Kogu möödunud päevade meeletust suhtlemisest tingituna vajusin ma jällegi häbiväärselt vara ära ning, jäädes elegantselt maha viimasest bussist, pidin Vaska juurde minemiseks takso võtma. Veidi enne kella ühte kohale jõudes olin sunnitud ta sisse saamiseks üles ajama, õnneks ei paistnud see teda eriliselt häirivat ning õige pea norskasime me mõlemad õndsalt tema paksude tekkide all.
Neljapäev, 20. detsember
Kell kaheksa olin taas sunnitud linna peale minema. Istutasin ennast Pärnu kohvikusse ja tegin seal nii kaua aega parajaks, kuni kell üheksa sai ning ma HP hooldusesse oma läpaka järele minna võisin. Viga polnud tollel õnneks midagi, lihtsalt vent oli paksult tolmu täis olnud (tegi teine nii koledat häält, et kartsin juba kõvaketta jamasid). Maksin selle teadmise ja puhastuse eest rõõmuga 250 krooni ning põlgasin ära hinnapakkumise uuele akule, mis oleks mulle maksma läinud vist üle 2000 krooni, kuna kahtlustasin, et saan Londonist midagi odavamat (hilisemate uuringute tulemusena võin kinnitada, et pea poole kõvema aku saab poole odavamalt indeed).
Siis hängisin veel mõned tunnid oma vanas töökohas. Lootsin, et saan Lepa tunnikeseks kõrvale kohvikusse vedada, aga tänu jõulueelsele tarbimismaaniale see ei õnnestunudki. Lubasin temaga siis pühapäeval jooma minna, aga etteruttavalt võin mainida, et pühapäevaks olin omadega liiga läbi. Nii polnudki võimalust Lepaga pikemalt rääkida, millest on väga kahju. Suvel Eestisse minnes teen asja kindlasti tasa.
Siis sain taas kokku Markoga ning käisin temaga UpUpis lõunat söömas. Jällegi üks uus koht Tallinnas, väga mõnus oli ja hea meelega lähen teinekordki tagasi. Muuhulgas pakuvad nad seal hiiglaslikku lattet, millesarnast ma varem polegi näinud (no see tass oli konkreetselt pool liitrit!):
Õhtupoolikul pidin esialgsete kavatsuste kohaselt veel Ruuduga ringi hängima, aga kuna ootamatult selgus, et Mees tuleb õhtul paariks tunniks Tallinna, hülgasin Ruudu häbiväärselt, shame on me. Ma polnud Meest vaid kaks päeva näinud ning juba oli igatsus nii suur, et lihtsalt ei saanud teisiti.
Ühtlasi nägin ära oma kõige esimese poe ja sain sealsete veel alles olevate vanade töötajatega juttu vesta.
Mehega käisime Ülemiste keskuse Kreeka restoranis söömas (vot seda kohta küll ei soovita – pannkoogid on väikesed ja mõttetud, kõht ei saa täis, piim on soe ja see rõve kauasäiliv, sellise asja puhul tuleks Eestis küll piima tellivat klienti eelnevalt hoiatada, see ei kõlba ju juua!) ja hängisime niisama keskuse peal ringi… Niii hea oli temaga koos olla.
Siis suundus Mees tagasi Tartu poole ning mina siirdusin Viru keskusesse, et seal wifis istudes aega parajaks teha, kuniks vendade Urbide kontsert lõppeb ja me Pipsiga tema poole minna saame. Pipsi uus elamine oli udupeen, ma ütleks, või noh, kas just PEEN sõna oteses mõttes, aga ütlemata mõnus ja hubane. Rääkisime terve õhtu juttu, sõime ja jõime… Pips kinkis mulle jõuludeks Seksipiibli, mis mind otse loomulikult üliväga elevile ajas ja mida ma ülejäänud õhtu jooksul pidevalt lehitsema pidin.
Reede, 21. detsember
Käisin Pipsiga tema töö juures (polnudki varem sellel korrusel käinud ja tema lauda näinud, majja oli muidu paar korda varemgi asja olnud), et ta auto ära tuua, mis eelmisel õhtul napsutamise tõttu maha oli jäänud. Sõime Pärnu kohvikus hilist hommikusööki ning käisime siis jõulukinke otsimas. Kusjuures me vist kumbki ei leidnud eriti midagi 😀
Õhtul sain kokku Kristiga, kes oli just tulnud viimaselt eksamilt – väsinud, aga õnnelik. Läksime Piritale tema poole, kus õhtu möödus jällegi veini taga mõnusalt juttu vestes, Raul serveeris meile veel verivorsti hapukapsaga ja elu oli tõsiselt lill.
Viimase bussiga suundusin tagasi kesklinna, kus Vaska juba paar tundi oma sünnipäeva pidas ning ühinesin pidulistega Texases. Mõned neist olid juba kustunud, mõned (sh sünnipäevalaps ise) meeldivalt švipsis. Igatahes seal me veel istusime ja jutlesime, kuni meid sulgemise tõttu välja visati. Edasi Angelisse enamik seltskonnast siiski minna ei viitsinud, seega tellisime taksobussi ning üllatavalt paljud meist lõpetasid öö Vaska juures – kokku oli meid seal vist viis.
Laupäev, 22. detsember
Hommikul lisandus meie seltskonnale veel üks Vaska töökaaslane ning maha sai peetud suur kohvi- ja saiapidu (sest see oligi Päris Õige Päev).
Siis suundusime kolmekesi Kaubamajja, kus oli Vaska kord jõulukinke shopata. Mina jõlkusin niisama kaasas ja leidsin muuseas üliägeda türkiissinise kaelaehte koos kõrvarõngastega, mille siis sealsamas nahhaalselt Vaska endale jõuludeks kinkida lasin. Nojah, tegelikult ta muidugi ise pakkus ja mina olin nõus, sest mu enda rahad olid juba haletsusväärsesse seisu kahanenud.
Käisime taas UpUpis, kus teenindajad keeldusid meile nii pikka aega arvet toomast ning meie letile lähenedes küsisid ka vaid süüdimatu näoga, kas saavad meid kuidagi aidata (me olime arvet enne küsinud, eks), et me vastasime: “ei” ning läksime lihtsalt minema. See on mul vist esimest korda elus külma arvet teha, aga no Vaska südametunnistus hakkas teda paar päeva hiljem piinama ning ta läks ja maksis selle arve ikka ära.
Siis suundusime tagasi Kuldnoka häärberisse õhtuseks Marilyn Mansoni kontserdiks valmistuma. Sellega seoses oli hommikupoole juhtunud tore lugu – üks kontserdile minejatest helistas ja ütles, et ta ei saa tulla, ning palus oma piletile mõni teine kasutaja leida. Nii juhtuski, et ma sattusin pahaaimamatult Mansoni kontserdile. Hämmastav!
Kõigepealt pidin muidugi aktiivselt vinguma teemal “mul pole midagi selga panna”, aga Vaska abiga otsisime mulle ta õe riidekapist musta maika, lisaks üks mu truudest lipsudest ning veidike musta silmapliiatsit ja valmis ma olingi. Ühtlasi jõudis ootamatult ja mõnusalt pähe hakata pool pudelit veini, mille ettevalmistuste kõrvale sujuvalt ära tarbisime.
Enne kontserdi saime kokku veel Rentsi ja Rojuga ning jõime ühed siidrid.
Kontsert ise oli, olgem ausad, väga äge. Mitte et ma oleks osanud kaasa laulda rohkem kui ühele laulule, aga show oli siiski võimas. Kuna mina muusikaarvustusi kirjutada ei oska, panen teile siia lingid Iire ja Klari vastavasisulistele postitustele, sest ma nõustun nende mõlemaga 100%.
Pärasti kontserti sai mingi ime läbi ennast viimase trolli peale pressitud (mis graafiku järgi oleks pidanud veerand tundi tagasi minema) ning pool tundi Statoilis hotdogisabas seistud.
Vaska, muide, pajatab oma sünnipäevast täitsa pikalt ja toredalt siin, muuhulgas näiteks sellest, kuidas meid trollis sigadeks sõimati.
Pühapäev, 23. detsember
Magasime võrdlemisi kaua, panin Vaska Balti jaamas rongi peale ning suundusin siis kesklinna, kus pidin mingil hetkel kokku saama Pipsi ja Murakaga. Kuna olin jällegi kõigist pidustustest ja meeletust suhtlemisest suhteliselt kapsas, matsin maha mõtte Lepaga kokku saada ning temaga üks peet juua ning istusin selle asemel Viru keskuse bussiterminalis asetsevasse Metro kohvikusse, kus ma juba neljapäeva õhtul Pipsi oodates korra tasuta wifit nautisin. Too õhtu jõin ma ainult mahla ja jäätisekokteili, mis olid suhteliselt lollikindlad ostud. Seekord viibisin seal aga pikemalt, mistõttu tekkis vahepeal ka nälg… Ja koos sellega järjestikused komplikatsioonid.
Pipsi tellitud pasta osutus taldrikutäieks makaronideks (kõige labasemas mõttes) koos mõttetu ollusega ning suur mahl maksis tavalisest poole rohkem, klaas oli aga pea sama väike. Hiljem ostsime mõlemad ühe hotdogi, mis oleks pidanud ometigi suhteliselt lollikindel ost olema või vähemalt nii meile tol hetkel tundus… Aga sai oli kuivanud ja kogu krempel üldse kaheldava väärtusega. Ning minu kohviga anti kaasa vaid üks tükk suhkrut ja kui ma seda juurde küsima läksin, teatati mulle, et tükk suhkrut maksab üks kroon. ÜKS KROON TÜKI SUHKRU EEST! Ma pidin istuli kukkuma 😀 No ühe krooni see tädi sai, aga ega sinna kohvikusse enam tagasi ei kisu. Täpsemalt – läheks ainult õhtul peale üheksat, sest muud normaalsemad wifikohad sealkandis on siis juba kinni, aga Metros saab 23-ni istuda.
Käisime Muraka ja Pipsiga veel Viru keskuse peal ringi ning nad aitasid mul välja valida viimase osa Mehe jõulukingitusest. Siis suundusime kõrval asuvasse uude Patrickusse, kus me õhtul vanade töökaaslastega kokku pidime saama (selleks puhuks Murakas Tallinna tuligi). Kuna kokkulepitud kohtumisajani oli veel paar tundi aega, mõnulesime kolmekesi siidrite-kokteilide ning pelmeenide-küüslauguleibade taga. Pips läks varsti koju, tema asemele tuli Kristjan, kes aga ka kahetsusväärselt ruttu ära läks… Rääkimata Kantersist, kes oli lubanud tulla, aga meid Haapsallu minemise kasuks hülgas. Teistega istusime siis pikemalt, ehkki Maidol hakkas suures naistekarjas ka varsti imelik ja ta lahkus ülejäänud seltskonnast varem 😀
Helen pakkus meile Murakaga lahkesti ka öömaja ning tema pool pidi enne magama minemist veel muidugi tunnikese juttu rääkima.
Esmaspäev, 24. detsember
Olime Murakaga mõlemad netist endale suhteliselt varajaseks hommikutunniks bussipiletid ette ära ostnud, et me Tallinnas puhtast nõrkusest poolt päeva maha ei magaks. Saime ilusti bussi peale ja jõudsin lõpuks ometi tagasi Pärnusse. Olin seal aga omadega nii läbi, et üle terve linna poodide kestnud tulutu värvilise tuhksuhkru või glasuuri jaht ning Mehe väga valesti sõnastatud ja hoolimatult pillatud lausejupp murdsid mu lõplikult maha. Ülejäänud päeva ei teinud ma enam suurt midagi, jätsin minemata Mehe ema jõululõunale ja keeldusin õhtul isegi oma emaga jõululauas istumast. Tülitsesime nii mis kole… Lõpuks leppisime muidugi ära ka. Aga okas jäi hinge ja jõululaupäev oli rikutud.
Aga noh, järgmistel jõuludel läheb paremini, eks 😉
Teisipäev, 25. detsember
Hommikul vaatasime ära Love Actually, mida olime eelmisel õhtul poolenisti just näinud.
Päeval läksime Mehe vanaema juurde jõululõunale, nägin ära hunniku tema sugulasi (kellest osa olin ma tema õe sünnipäeval ja muudel puhkudel küll juba näinud) ning pidin, oo õudust!, salmi lugema. Aga muidu nautisin kogu seda pidu väga, vastupidiselt Mehe kartusele, et ma ei kannata selle lärmi sees olla (kõik rääkisid kõvasti ja ühekorraga). Oli lihtsalt mõnusalt lärmakas ja sõbralik perekondlik koosistumine, mul oli suisa kahju, et pidin nii vara lahkuma. Ja Mehe vanaema on kõige ägedam! Mul endal on kõik vanavanemad ju üle kümne aasta surnud…
Igatahes pidin ma söögiga piiri pidama ning peolt enne lõppu lahkuma, sest ees ootas veel Marise 25. juubel, mida nad olid minu sinna jõudmise ajaks juba Karini ja Lembiga paar tundi tähistanud. Söönud olin ma selleks ajaks ikkagi nii palju, et salatini ei jõudnudki… Ilmselt oli selles oma osa ka Marise seentel hallitusjuustu, kodujuustu ja singiga ehk minu uuel lemmikroal väikese variatsiooniga – hävitasin seda ikka metsikult. njämm! Ja siis veel torti ja üht teist torti ja meeletus koguses puuviljasalatit… Oehh. Näljaseks lähen paljast mõttest!
Ja isegi Mees jõudis lõpuks veidikeseks Marise juurde, et sealt poole öö ajal lõpuks kodu poole minna. Polegi vist varem nii kaua Marise sünnipäeval olnud.
Ahjaa, ja Marise juures oli vahepeal remonti tehtud, nii ma sattusin vaimustusse tema ägedast esikutapeedist ja tegin sellest pilte – seda ka Kaidile mõeldes, ta ju meil see elevantide fänn:
Kolmapäev, 26. detsember
Kuna ühine jõuluõhtusöök läks aia taha, tahtis ema meid kõiki ikka lõpuks ühe laua taha saada, seega läksime avastama uut restorani uues kupliga majas turu juures, mis äsja avatud oli. Ma kujutan ette, et suvel saab sellest kõige katuseterrassiga väga äge koht, aga tol hetkel oli suht jahe ja tühi, ropult vigasid täis menüü (pidasin plaani menüü vead ära parandada ja Elmar Lepale koos jõulutervitustega meilile saata, aga mõtteks see jäigi) ning väga väike toiduvalik. Toidud ise polnud ka päris minu maitse, liiga fancy. Emale jällegi meeldis väga, nii et…
Ei, kindlasti tuleb sinna suvel tagasi minna, katuseterrassile jäätisekokteili jooma 😛
Ema üritas meist ilusat pilti ka teha, aga meie tegime ainult koledaid nägusid:
Tahtsin õhtul veel Kaidiga kokku saada, aga ta oli ära metsas, seega jätsin kingikoti tema isa kätte ja oligi aeg hakata Tallinna poole sõitma – Krissu pakkus meie viimaseks ööks lahkesti öömaja. Õnneks olid Mehe sõbrad sinnapoole sõitmas, nii ei pidanud me suurte kohvritega bussi minema.
Krissuga sai ka terve õhtu juttu vestetud ning tema uue lemmikloomaga tutvust tehtud – ta oli just endale kasside hoiupaigast kassi ära toonud.
Neljapäev, 27. detsember
Sõitsime taksoga Ülemistesse, ostsime sealt kokku viimased puuduolevad asjad ning võtsime järgmise takso lennujaama. Check in läks libedalt, lisakilosid polnud ning kolme tunni pärast olimegi tagasi Londonis. Ilm oli Eestiga võrreldes suisa kevad ning Stanstedist Londonisse viiva bussi juht eestlane.
Reisikirja lõpp.
Nii, nüüd on mu karmavõlad lõpuks makstud, kolm ja pool tundi möödas ning nelja ja poole tunni pärast vaja juba üles tõusta. Head ööd!
Selle uue tööga läks mul ikka küll oodatust HOOPIS teistpidi.
Ma nimelt sain vestlusel valesti aru – kui tüüp ütles, et nad otsivad ühte supervisori taolist jubinat ja ühte general assistanti, siis mina eeldasin, et nad on mõlemad kohvikus. Tuli aga välja, et kohvikusse on vaja vaid supervisorit ja general assistant tegutseb igal pool mujal… Söögi poole peal – mida ma siiralt vihkan (selles sissekandes ma rõõmustan, et ma ei tee sellist tööd. täpselt sellist, nagu ma nüüd siis teen).
Sellest, mis portsu otsa ma sattusin, sain aru alles oma esimesel tööpäeval, mille alguses mind umbes 2,5h erinevate lepingute ja paberitega tutvustati… Ja siis oli juba liiga hilja taganeda, sest vanast töökohast olin juba ära tulnud ja uhkus tagasi minna ju ometi ei luba. Mõtlesin, et mis seal’s ikka – proovin ära, järsku polegi nii hull.
Kusjuures, üks tšikk, kes minust päev hiljem alustas, oli täpselt samamoodi baristaks kandideerinud ja hoopis toidupoolele sattunud ja minu meelest tuli see talle samasuguse üllatusena, et äkki neil ongi kombeks niiviisi poolvalega uusi inimesi palgata?
Idioodivorm on täiesti olemas – ma sellest kirjutasin ka kunagi. Lilla lühikeste käistega eest nööbitav pluus, mis oleks täiesti kena, kui oleks kehasse, paraku sain praegu suuruse 14, mis on nii suur, et kõige väiksem number 10, mille ma endale varsti saama peaks, on ilmselt ka suur. Must põll, millele pole midagi ette heita ja… Nokamüts. Neid on seal lillasid ja musti, mustad vist uuemad, mulle anti praegu mingi lilla lätu, mis on ikka jube 😀 Pidin uue mütsi ka saama, eks näis. Aga no ON idioodivorm, ei ole midagi öelda. Vähemalt on see kinnine koht, sõbrad ei saa külla tulla 😀
Söögikoha pool on meil selline, et on pikk bistroolett, kus on soojad toidud ja värgid, siis võileivalett, kus me ise klientidele nende soovi järgi võileibu teeme, suur joogilett, kus on peale jookide ka mujal valmis tehtud salatid, magustoidud, puuviljasalatid, mida me ise valmistame jms ning salatilett, kust müüakse hommikul kaaluga erinevaid hommikusöögikrõbinaid ja lõuna ajal samamoodi kaaluga erinevaid salateid.
Mu tööaeg on 7-15.30. Hommikusöök on 7.30-10 ning lõunasöök 11.30-13.30. Muul ajal oleme põhimõtteliselt suletud ja valmistame järgmist söögikorda ette või koristame, no sealt joogiriiulist saab neid valmis asju siis ka osta, aga nende eest saab tegelikult kohvikusse ka maksta, mis asub teisel pool suurt saali ja on avatud kella kuueni.
Hommikusöögi ajal võtavad inimesed endale kõike ise, röstivad saiu ja mökerdavad neid erinevate asjadega või siis soe hommikusöök (peekon, muna, seened jne) või siis tõstavad endale erinevaid krõbinaid kaussi. Meie peame ainult hoolitsema, et kõike piisavalt oleks (kui miski otsa hakkab saama, siis sooja toidu puhul köögist juurde tellima või röstsaia ja krõbuskite puhul ise juurde panema).
Lõunasöögi ajal on soojast toidust üks taimetoit ja kaks lihatoitu, siis me peame reeglina selle lihaosa ise ette tõstma inimestele ja muid lisandeid võtavad ise, salatileti salateid võtavad ka ise ja siis on veel võileivalett, mis on hommikul veel suletud, aga lõuna ajal väga popp, kus me neile erinevaid võileibu kokku keerame.
Kassasüsteem on selline, et raha pole – klientidel on oma nime ja fotoga plastikkaardid, millele nad koridorist asuvatest spets automaatidest saavad raha peale laadida ja sellega siis meil maksta. Hoiab tublisti aega kokku. Maksmine on umbes nii, et tuleb läbi lüüa, mitu viilu peekonit või mitu muna keegi ostis, krõbuskid-salatid ära kaaluda, jookidel on enamasti triipkoodid jne. Ei midagi rasket, kiirelt läheb.
Ma olen selle esimese nelja päeva jooksul seal juba igasuguseid asju teinud ja jõudnud järeldusele, et esiteks pole kogu see värk üldsegi NII hull, kui ma kartsin/ette kujutasin ja teiseks – mida kaugemal mind hoitakse soojast toidust, seda õnnelikum ma olen.
Ehk siis kõige vähem meeldib mulle sooja toidu poolel silma peal hoida, klientidele ette tõsta, köögist juurde tellida ja neid raskeid kuumi asju tassida… Võileibu teha (mida ma ka tegelikult jubedasti kartsin, seal oli nii palju erinevaid asju, tundus keeruline) on tegelikult täitsa okei, krõbuski/salatiletil ja joogriiulil silma peal hoida on ka täitsa okei (joogiriiuli täitmine oli Tinderboxis üks mu lemmiktegevusi) ning kassas on muidugi kõige normaalsem.
Kui ma pärast kahte tööpäeva arvasin, et ma venitan nädala lõpuni välja ning ütlen siis ülemusele, et ei tule enam ja olen lihtsalt nii kaua kodus, kuni uue töö leian, siis reedeks arvasin juba, et vabalt võib seal nii kaua töötada, kuniks uus töö olemas. Aga seda uut tööd tuleks ikka kohe otsima hakata, sest ma eriti kaua ei kannata seal olla. Töö tööks, asi on veel ka suhtumises.
Suhtumine, jah. Peale töökaaslaste on meil seal see kõige kõrgem ülemus, kellega mul vestlus oli ja üks supervisor, kes meid siis iga päev ringi käsutab ja konkreetsed ülesanded kätte annab. Ärge saage valesti aru, kõik on üliviisakad ja positiivsed. LIIGA viisakad ja positiivsed! See supervisor kiidab absoluutselt iga asja eest, kõige väiksemate ja mõttetute asjade eest ja tänab kõiki kogu aeg ette-taha. Ja kõige suurem ülemus liigub ka kogu aeg ringi, lai naeratus näol, pool aega suhtleb klientidega (viisakas small talk), teise poole ajast otsib igasuguseid täiesti mõttetuid pisiasju, mis tema arust peaksid teistmoodi olema ja siis tuleb ja seletab suure naeratusega esimesele ettejäänud tavatöötajale – et näe, selle asja siin saaks ju NII lihtsalt korda teha, palun mine tee. Ja no need ON enamasti mõttetud asjad, näiteks tahab ta, et peekoniviilud oleks taldrikul ühtepidi reas – need polnud seal enne koledasti, lihtsalt pandud igapidi hunnikusse. Täiesti okei nägi välja. Kokad ka hiljem kommenteerisid, et krt, inimesed ei tule meile sellest taldrikust pilti tegema vaid sööma, et see ülemus on veits sooda.
Ühesõnaga meisse suhtutakse nagu idiootidesse 😀 Tinderboxis sellist asja polnud, kõik olid intelligentsed inimesed ja kõik olid kõigiga võrdsed. Õpetati, kiideti, laideti – nii, nagu vaja oli. Aga siin on umbes selline suhtumine, et kiida lolli kogu aeg, siis teeb head tööd. Ma täitsa usun, et neil on seal neid lolle rohkem ka, aga mina pole paraku üks nendest ja ma absoluutselt ei kannata seda suhtumist.
Mis kaastöötajatesse puutub, siis on meil mitu musta ning hunnik poolakaid. Ühesõnaga ongi selline nukker seltskond, kust väga laialt võttes paljud ongi mitte kõige intelligentsemad (teate, see poolakate invasioon Londonis, kellest paljud ei oska keeltki ja ei taha õppida ka – meie omad muidugi oskavad). Tegelikult on nad kõik toredad inimesed, eks meil ole alles see üksteise tundma õppimise periood ja hakkame järjest paremini läbi saama, nalja saab järjest rohkem jne. Aga vahel ma vaatan, mille pärast nad ülemustega vaidlevad (näiteks me saime uued nimesildid ja kirjutasime alla paberile, et kui ära kaotame, siis uus maksab £4, sest vanasti olevat kogu aeg neid ära kaotatud – no minu jaoks on see elementaarne, et silt on kogu aeg olemas ja kuhu kuradi kohta seda kaotada annab, minu jaoks pole sellist paberit üldse vaja, aga kui see on olemas, siis kirjutan alla ja pohhui… Aga üks vaidles seal kõigest hingest vastu ja… Ah, ma ei tea, nii lollid probleemid) ja mõtlengi, et no kurat, mis seltskonda ma ikka sattunud olen.
Kõige ägedamad on kokad – nemad on enamikus britid ja on sellised… Pigem ülemustega võrdsed. Tegijad. Jumala ägedad on kõik. Ja nemad õnneks ei suhtu meisse nagu idiootidesse.
Aga räägin siis lõpetuseks ühest positiivsest asjast ka (noh, peale hea palga ja hea tööaja) – me saame seal JUBE hästi süüa. Kui ma alguses arvasin, et meil on ainult üks paus, sest tööaeg on 8,5h, millest 8h eest makstakse, siis tegelikult on ikkagi kaks pausi – lisaks pooletunnisele lõunapausile ka veerandtunnine hommikusöök, mis on tööaja sees. Sooja hommikusööki me süüa ei tohi ja joogiriiulist enamikke asju ka ei saa (noh, väljast sisse ostetud väiksed pudelimahlad ja smoothied on lihtsalt liiga kallid), aga kõike muud üldiselt saab. Toidud on head, mitmekesised ja tervislikud. Puuvilju võime süüa, näiteks lõuna ajal on iga päev erinevad asjad ja need on HEAD. Vett saab masinast, piima võib õnneks juua 😀 Reedeti tohime sooja hommikusööki ka süüa, mis on jälle eriti hea… Salatid on lõuna ajal ülimõnusad (nii 8-10 erinevat) jne jne jne. Et süüa saab kaks korda päevas ja väga hästi. Pärast Tinderboxi võileibu ja suppe (millest umbes viis olid küll suht head, aga kujuta ise ette, kui sa sama asja viis kuud järjest sööma pead!) on see ikka täiesti taevalik.
Okei, söögiga seoses tuli kohe üks üdini negatiivne asi ka meelde – raiskamine! Kui Tinderboxis jäi reeglina õhtuti üle ehk paar võileiba ja saiakest, mille me siis kas endale võtsime või välja akna peale panime, et kodutud need sealt endale saaks võtta, siis suurfirmade poliitika on teistsugune – töötajatel ei lubata midagi endale võtta, sest me võime sellest toidumürgituse saada ja nad kohtusse kaevata. Kodututele ei lähe ka midagi, kõik asjad LIHTSALT VISATAKSE ÄRA.
Ja oi, ma ei kannata seda raiskamist. Okei, MINA ei pea seda sööki endale saama, aga andke siis vähemalt kodututele! Pret näiteks annab kõik oma ülejäänud võileivad igal õhtul varjupaikadele… Nii saaks. Või lasku töötajatel soovi korral alla kirjutada paberile, et võtavad ajast üle läinud toitu endale omal vastutusel ja EI kaeba firmat toidumürgituse korral kohtusse… Mida iganes! Meil läheb kogu aeg nii palju toitu raisku, et täitsa nutt tuleb peale. Eriti reedel – siis lähevad kõik võileivamaterjalid, mida muidu saab järgmiseks päevaks hoida, ka prügisse, sest üle nädalavahetuse need ei seisa. Räägitakse, et sellega kas harjub ära või siis tuleb uus töö otsida… Minu puhul kardetavasti jääb see viimane variant.
Aga minnes tagasi positiivsete asjade juurde, siis leping on ka korralik – kõik on ilusti kirjas, mingeid soodustusi saame erinevatest kohtadest, koolitusi tehakse aeg-ajalt jne. Ahjaa, boonussüsteem on ka – iga poole aasta tagant saab kuni 5% selle poole aasta palgast – neil on seal terve rida asju, mille järgi nad seda maksavad (alustades sellest, et ei tohi hilineda ja peab korrektne välja nägema kuni selleni, et iga töötaja võiks kord kuus mingi innovaatilise ettepaneku teha ja kõik need erinevad jupid moodustavad mingi protsendi boonusest). Esimese kuu jooksul võin päevapealt töölt ära minna, edaspidi on nädalane etteteatamisaeg, mis on ka nohu.
Nii et – ma ei kahetse sinna minemist. Jah, ma pean kiiremas korras uue töö otsima, sest ma ei viitsi idioodivormi kanda ja toitudega mässata ning ma ei kannata seda suhtumist… Aga seniks on mul parem palk, vabad nädalavahetused, väga hea söök… Ja ilmselt on see kogemus siis lihtsalt millekski hea 🙂
Muide, ostsime eile õhtul lennukipiletid ära – lendame 22. veebruari õhtul Rootsi (õekesel on 30. juubel), sõidame sealt laevaga esmaspäeva õhtul Eestisse (ema sai tasuta piletid) ning lendame Eestist neljapäeval, 28. veebruaril tagasi Londonisse. Ma ei tea, kui palju ma selle kolme päeva jooksul ära teha või kedagi näha jõuan – Mehel on vaja hambaarsti juurde minna ja minul Eesti arvele raha panna, enamiku ajast oleme ilmselt Pärnus. Pooleteise kuu pärast siis selline lühivisiit.
Ja järgmisel kolmapäeval tuleb Maris meile pühapäevani Londonisse külla. Äge!
Mul on tunne, nagu ma poleks juba väga pikka aega oma blogi selliselt pidanud, nagu mulle viimase aasta jooksul harjumuseks saanud on. Ilmselt sai pidevast blogimisest võõrandumise alguseks Eesti reis, sest seal polnud aega ja hiljem olin kogu reisist ikka veel nii väsinud, et esiteks ei viitsinud, teiseks polnud enam nii tugevat harjumust/vajadust. Ja uue tööga alustamine on ka suhteliselt enegiakulukas tegevus.
Võtsin nädal-paar tagasi üle kuude ette Epu blogi, millega omal ajal järjestikku lugedes jõudsin suvesse 2006 ning jätsin siis miskipärast pooleli. Sattusin jälle vaimustusse, nagu esimesel korral ja täna jõudsingi läbi. Nüüd saan ta siis oma linkidesse ka lisada (no see on mu kiiks, et kui avastan uue ja huvitava blogi, siis pean selle kõigepealt järjest kronoloogilises järjekorras läbi lugema, alles siis panen oma RSS-lugejasse ja linkidesse).
Ja kõigepealt tahakski jagada üht mõtet, mis mul mingist tema blogisissekandest meelde jäi – ausõna ei mäleta, mis sissekanne täpselt, seega linkida ei saa, aga ta vist rääkis lendamise kahjulikkusest keskkonnale. Inimesed maksavad kallist raha puhkusereiside eest, aga kohale jõudes ei tahagi seal tegelikult olla – neil on ajavahe tõttu väsimus ja pahurus ja ei viitsi üldse midagi teha. Hmm, ma võisin seda mõtet nüüd natuke väänata või oma kogemuse järgi mugandada, aga umbes selline ta oli.
Ma olen lihtsalt sedasama asja isegi tundnud.
Näiteks Egiptuse reis kevadel 2006, ma meenutan seda siiani väga suure soojusega… See oli äge, tõsiselt. aga ma mäletan ka seda, kuidas ma oleksin seal aeg-ajalt tahtnud pigem hotellitoas istuda ja läpakast Gilmore Girlsi vaadata, kui välja möllama minna. Või siis lihtsalt magada (selline tamp oli peal kogu aeg).
Mõtlen, et mulle sobib vist pigem ikka selline reisimine, kus pole turismigruppi ega giidi – et lähen omal käel ja vaatan täpselt seda, mida tahan. Küsimus on selles, mida ma siis üldse vaataks, ma pole ju üldse ajaloohuviline…
Ja teisest küljest jällegi – ma läheks iga kell Marisega uuesti reisile. Niisama suvalise grupi ja giidiga ilmselt ei lähegi enam (never say never, aga ma tõesti ei tunne, et tahaks, siis ikka pigem omal käel), aga kui Maris giid on, siis lisandub kohe selline isiklik äge kogemus. Ja no ta on hea giid ka muidugi 😉
Aga pöördudes tagasi reisiväsimuse ja-tüdimuse juurde, siis viimati tundsin seda meie Eesti reisi ajal. See oli ka tõsiselt äge, mul oli nii hea meel perekonda ja kõiki sõpru näha. Aga ma olin seal enamik ajast väsinud ja pinges, et jõuaks ikka kõik ära näha ja kõik rahule jääks… Ja ikkagi ei läinud kõik nii, nagu plaanitud – alustades minu ja Mehe tülist jõululaupäeval, mis päädis sellega, et ma olin õhtul nii masenduses, et keeldusin ema ja tema mehe jõuluõhtusöögile ilmumast ning varjusin teise tuppa, lõpetades sellega, et ma ei saanud Lepaga rääkida rohkem, kui paar lauset vana töökohta külastades, sest minu plaan teda tunnikeseks kõrvalasuvasse kohvikusse vedada luhtus tänu jõulueelsele tarbimishullusele ning selleks päevaks, kui ma oleks võinud temaga ideeliselt kokku saada ja pikemalt aega veeta, olin ma juba ise omadega liiga läbi, lihtsalt ei jõudnud…
Sinna vahele jäid kõik muud pinged, pidev väsimus ja ahastus – et tahaks ainult olla, rahus ja kahekesi, kohustustevabalt puhata… Oli puhkus, kus puhata ei saanud – oli puhkus, millest tuli hiljem tagasi Londonis olles töö kõrvalt puhata.
Ja kui Mehel ei olnud mingeid suuri plaane sõprade jaoks, tema läks lihtsalt nädalaks Tartusse (mina olin samal ajal Tallinnas), vooluga kaasa… Siis tema oli seal enamik ajast haige – sai küll sõpru näha ja väljas käia, aga haigena oli ikka tunduvalt s*tem.
Mh, esimesed Eesti reisist kirja pandud muljed on siis nii negatiivsed 🙂 Tegelikult oli ikka toredat palju rohkem, lihtsalt selle reisiväsimuse teema pärast sai kõik negatiivne kõigepealt jäädvustatud.
Ja mul on endiselt plaan reisist pik(em)alt kirjutada, pildidki on välja valitud (ehkki neid pole eriti palju) – lihtsalt aega pole olnud ja nüüdseks on mälestused mingil määral tuhmunud… Aga ma teen seda, ma luban, võimalikult ruttu.
Siis tahate te kindlasti kuulda minu uuest töökohast – see on ka pikem jutt. Paarile inimesele olen MSNis juba natuke rääkinud ka, aga blogisse sihilikult alguses ei kirjutanud, lasin asjadel väheke settida. Praeguseks on juba nii palju settinud küll, et võiks, nüüd on veel vaid viitsimist vaja – vast tuleb see post enne, kui Eesti-post. Tegelikult mõtlesingi sellest praegu kirjutada, aga leidsin, et oleks enne ühte sellist üleminekupostitust vaja, millega viimase kuu vaikimist seletada…
Ma tegelikult tundsin natukene puudust küll sellest blogimisest, et kui mingi tore/väike/kummaline mõte pähe kargab, siis kribid kohe hetkeemotsiooni ajel üles, aga nii palju, kui neid mu praeguse kaootilise elu käigus tulebki, tuleb kohe meelde ka see, et TEGELIKULT tuleks kõigepealt kirjutada kaks pikka ja kohustuslikku postitust, mis on nagu täitmata ülesannetena kaelas – kodutööd, mille tähtajad on ammu möödas 😉 Ma tean küll, et see on minu blogi ja ma ise otsustan, mida siia kirjutan – et ma võiksin üldse kirjutamata jätta, kui sellist tunnet pole… Aga ma tunnen siiski teatud kohustust nii oma lugejate kui iseenda ees – teie tahate ju teada, kuidas mul läheb ja ma ise tahan ka nii olulised ajad ajalukku talletada, et ma neid ka aastate pärast mäletaks.
No ja siis muidugi veel see teema, et meil on nüüd Mehega suhteliselt üks tööaeg. Mina küll lõpetan poolteist tundi varem, aga see aeg kulub kodus niisama luuserdamisele ja teiste blogide lugemisele – ning kui me koos kodus oleme, siis ma eriti ei raatsi blogi kirjutada. Selline väike süütunne on, kui oma aega mehe asemel arvutile kulutan. Jaa, tegelikult ma kulutan seda tema kodus olles nagunii – siis, kui ta süüa teeb näiteks, aga blogi kirjutamiseni miskipärast ikka ei jõua.
Need süümekad oleks väiksemad, kui temal oleks oma arvuti, aga tal pole… Õigemini, kuni Swammi tagasitulekuni on ju teises toas lauaarvuti, mida ta aktiivselt Kiyosaki Cashflow mängimiseks kasutab, aga mulle üldse ei meeldi see, kui me oleme küll ühel ajal kodus, aga eraldi tubades ja mõlemad ninapidi oma arvutis… Kui tal läpakas oleks, siis saaks vähemalt koos voodis vedeleda, natuke kaisus olla, vahepeal kalli ja musi teha ja niisama olla, aga eraldi tubades… On selline kurb ja mõttetu tunne. Minu jaoks. Seega ma üritan vähem arvutis omi asju teha ja rohkem temaga olla.
Ja nüüd lõpuks tuli mulle meelde, et ma ei tahtnudki mitte oma tööst kirjutada seda postitust alustades, vaid hoopis oma riietumisstiilist, õigemini selle muutumisest läbi aja ja muid mõtteid samal teemal.
Äh. Ja vaat mis lohepikk kaootiline post hoopis valmis sai! Täna on mul sellepärast aega kirjutada, et Mees läks pärast tööd kolleegidega pubisse ja mina saan süütundevabalt arvutis istuda. Enne veel muidugi (mõttes) mossitasin, et minu esimene “ametlik” vaba nädalavahetus just algas ja tema valib just selle aja ilma minuta välja minemiseks, nii et mina pean üksi kodus olema. Ehkki tegelikult mulle oli seda oma aega täitsa vaja ja mul on siin üksi mõnus.
Või nojah, nüüdseks olen ma küll juba närviline, näljane ja veidike masenduses, pea tuikab ja silmad on viietunnisest arvutis istumisest väsinud, süda on natuke paha ja üldse on nii… Raske olla. Aga Mees just helistas ka ja lubas hakata varsti kodu poole liikuma, nii et on lootust mõne aja pärast süüa saada – ega ma ju ise ometi ei tee. Vaatasin täna üle nädalate külmkappi, kohe huvitavaid avastusi tegin. Jaah, ära hellitatud, seda ma olen.
Okei, lõpp mölale. Ma luban teile pühalikult, et riietumisstiili- ja tööteemalised postitused te selle nädalavahetuse jooksul saate… Või susi mind söögu 🙂 Ja ehk, EHK on aega ja tahtmist ka Eestist kirjutada.
Jah, mis ma ütlesingi… Lõpp mölale!
Seda laulu ümisen ma vähemalt korra iga lennureisi ajal. Ja mina olen täna hommikul päikest näinud, mida enamik teist vist öelda ei saa!
Tegin eile öösel Swammiga diili, et kui ta Eestis olemise ajaks mu 3310-t laenata tahab (tal polnud ühtki mobiili, mis Eestis töötaks), siis peab ta köögi ära koristama. Tema koristamine seisnes küll ahjupannilt suuremate tükkide ära kraapimises ja selle ahju peitmises ning laua pealt puru ära pühkimises (nojaa, tegelikult ta pani vist ikka paar asja ka ära), aga köök nägi pärast seda nii viisakas välja, et ma ohkasin tänutundest ja koristasin ise üle.
Victoria buss sõitis nina eest ära, nii et sõitsime järgmise ööbussiga Westminsterisse ja seiklesime sealt edasi (brr, väljas oli külm).
Stanstedi saime suhteliselt valutult, üldse läks kõik suhteliselt valutult (kui jätta kõrvale hiigelsuur paistes punase-sinisekirju sinikas mu jalal, mis indeed igal sammul valutab). Vähemalt meil.
Aga kui jagada tarka nõu kõigile teistele lennureisijatele, siis kui sa lähed turvakontrolli kolme läpakaga käsipagasis, siis ei tasu turvatädile, kes uurib, miks sul neid nii palju on ja miks üks näeb välja, nagu seda oleks hiljuti lahti võetud, seletama hakata, et ei ole absoluutselt mingit loogikat tulla kolme arvutiga, kui sa tahad lennukisse pommi panna, sest selleks piisab ainult ühest. Turvatädi võib kurjaks saada ja su pikemaks pinnimiseks kõrvale viia.
Aga jumal kaitseb lolle ja nii jõudis Swamm ikka meiega Eestisse.
Lennukis oli kitsas ja külm. Kuivõrd me istusime esimeses reas, kohe väljapääsu juures, siis oli meil vähemalt jalgade välja sirutamiseks ruumi, aga samas mu jalad külmusid seal lõpuks ikka täiesti ära.
Kohver, muuseas, kaalus 18,8 kilo. Ja Londoni poolel on Easyjetil ikka väga karm “ainult üks asi käsipagasis” reegel – õnneks saime mu läpakakoti Mehe seljakotti mahutada. Eesti poolt tulin küll nelja kotiga ja keegi ei teinud teist nägugi…
Nüüd olen räpane ja väsinud, istun Viru keskuses ja ootan Vaskat (kommentaariks Krissu küsimusele, kas ma tõesti paremat kohta ei leidnud – kui minuga tahetakse kesklinnas kokku saada, siis ma otsin esimese koha, kus on tasuta wifi ja seinakontakt ning kui see juhtub olema kohvik, mis mulle oma interjööri poolest meeldib ja kus head sööki ka antakse, siis sobib ka Viru keskus 😛 ). Ostsin 22 krooni (!) eest klaasi mahla – no möödunud kaheksa kuu jooksul on siin hinnad ikka kallimaks läinud, sellest rääkimata, et vanasti oli teenindus lauast… Oh jah. Oleks teadnud, et mahl nii kallis on, oleks kohe jooma hakanud 😉
Aga tegelikult on kõik tore. Välja arvatud ilm muidugi. Ja ma ei viitsi üldse minna 1) valuutavahetusse 2) Norman Optikasse 3) läpakat garantiisse viima 4) hambaarsti juurde. Läheks hea meelega otsemat teed Vaska juurde, jalutaks Elukat ja keeraks seniks magama, kuni ta ise koju jõuab ja minuga trimpama hakkab.
Aga nii lihtne ei saa elu ometi olla 😀
Lõpp mölale, lähen nüüd valuutakursse uurima. Kunas teile jälle kirjutan, ei oskagi öelda – ideaalis peaks ma täna oma läpakast ilma jääma, et see nädala pärast tervena tagasi saada.
Kuulmiseni!
Tikker
Tallinn
Viru keskus