reisimine

Ma olen tegija

/ igapäevaelu, reisimine, rootsi, töö / 2 Comments

Et siis Rootsist.

Üldiselt oli kruiis mõttetu nagu ikka. Ma olen lihtsalt nii palju kordi Rootsis käinud, kruiisidel ja muidu, et üks päev võrdlemisi jaheda ilmaga sombuses Stockholmis ei tekita enam erilisi emotsioone. Seda enam, et Eestis oli samal ajal kolm korda ilusam ilm.

Aga muidugi oli tore õekest näha ja nii edasi. Et selles mõttes läks asja ette.

Tegija olen sellepärast, et suutsin unustada maha enamik asju, mis õele viima pidin. Oriflame’i nänn nt, mille talle juba ammu tellisin ja spetsiaalselt laua peal hoidsin kogu aeg, et jumala eest maha ei unustaks. Ja kartulivahvleid pidin ostma ja… Aga kuna kolmapäeval alles hommikul koju jõudsin, läks kuradi kiireks ja… Oijah. Nüüd tuleb leida keegi, kes võimalikult varsti Rootsi läheks. Anyone?

Märkimist väärt on ehk see, et lõunastasin Mongoolia restoranis… Väga hea oli, aga oleks ilmselt veel parem olnud, kui kõht oleks jõudnud pärast rikkalikku laeva hommikusööki ja vastlakuklit ning lattet uuesti tühjaks minna. Aga tore ikkagi, eks.

Ja siis veel seda, et ma katsetasin eile esimest korda elus epilaatorit. Senini pole julgenud, sest töötav epilaator nägi niivõrd verejanuline välja ja tegi jubekoledat häält. Üle kahe aasta olen sellepärast religioosse pühendumusega kosmeetikut külastanud. Aga Londonis tuleb odavamalt hakkama saada, seega… Noh, ma olen jube rahul, ütleme nii. Epilaator ruulib. Ja ma ei pidanud ennast isegi täis jooma 😀 (seda soovitatakse, vähem valus ja nii)

Kui täna kolmest tööle jõudsin, suruti kohe veinitass pihku. Avel oli nimelt eile sünnipäev. Pudel kästi tühjaks juua, nii ma siis tinistan siin vaikselt ja noh… Päris kaine enam pole. Aga kliente ka eriti pole, nii et mina vahet ei näe. Ülemused ei pidavat mu blogi lugeda viitsima – ma loodan, et see tõesti nii on. IRW.

Ei, tegelt on kõik jumala viisakas. Lihtsalt väikse veiniauruga. Aga reede õhtul võib, eks. Vähemalt siis, kui tegemist on sünnipäevaga.

Ma kunagi (loe: õhtul või homme) räägin teile pikemalt tänasest silmaarstil… Või noh, tegelikult lihtsalt prillipoes käigust. See on lihtsalt nii hea kogemus, et tahab eraldi sissekannet ja ma praegu ei viitsi.

Palgapäev on. Ilus.

(Vabandan, kui tekst ei ole kõige ilukirjanduslikum. Vein, noh)

Tikri pildipunkt

/ edevuse laat, fotomajandus, reisimine, rõõm, rootsi, seltsielu / Leave a Comment

Seoses sellega, et sain hiljuti hakkama suure tööga ehk valisin välja kõik pildid, mida paberile teha ja albumisse panna (aasta algusest alates, kokku 500 ringis, JAH, ma olen fotopede!), avastasin, et mul on palju ägedaid pilte.

Kollektsioon parimatest/tähenduslikematest/ägedamatest on siin:

EGIPTUS (14-24. aprill 2006)

Kairo


Valgusetendus püramiidide taustal


Alexandria raamatukogu


Alexandria hotell. Bassein (mille vesi oli muide jõle külm).


Alexandria hotell. Meie toa külmkapp.


…

Tikri pildipunktRead More »

Kiidan ja reklaamin

/ meedia, reisimine, rõõm / Leave a Comment

Nagu te kõik rohkem või vähem teate, käisin ma kevadel Egiptuses. Paljud ahhetasid reisi hinnast kuuldes, sest oleme harjunud supersoodsate 3000-krooniste pakkumistega (mis sisaldavad endas vaid edasi-tagasi lennupiletit ning hotellituba ühes kahest tuntud kuurortlinnast). Seletasin siis ka jõudumööda, et minu reis oli väheke teistsugune. Milline?

Loe siit.

Ja tänu Marisele sain Egiptuse kohalike oludega rohkem tuttavaks, kui see oleks tavaturistina eales võimalik olnud (no tegelikult võimalik ikka, aga tavaturistina oleks tulnud selleks rämedalt palju rohkem vaeva näha :)).

Mina olen igatahes väga rahul. Ja mõtlen, et peaks järgmisel kevadel Kreekasse minema…

In memoriam: Edelaraudtee

/ igapäevaelu, reisimine / Leave a Comment

Kui me 2003 kevadel A-ga Raplas tema juhilubade järel käisime, siis sõitsin ma üle kümne aasta rongiga – aga see oli elektrirong ja koht oli lähedal. Ja noh, A õel käisime ka kogu aeg rongiga külas, jällegi siis elektrirongiga. Pikemateks sõitudeks polnud mul aga kunagi pähegi tulnud rongi kasutada, kuna need on ju nii aeglased ja mõttetud. Seda senimaani, kui Hansapank andis sel sügisel kõigile õppelaenu võtjatele 10 tasuta sõitu Edelaraudteel. Mis tasuta saadud, tuleb ju ometi ära kasutada 😉

Uurisin siis Tartu ja Tallinna vahelise rongiliikluse kohta ning sain teada, et kiirrongid pidavat ühed ütlemata lahedad asjad olema – sõidavad sama kiiresti kui bussid, aga ruumi on tunduvalt rohkem.

See, kuidas ma esimest korda rongi peale läksin, oli ikka päris naljakas. Uurisin netist kaardi pealt, kustkaudu üldse jaama saab ja leidsin selle ka kenasti üles. Siis hakkasin mõtisklema, millise perrooni pealt rong minna võiks, õigemini milline neist perroonidest esimene on. Vaatasin kahtlustava näoga Elva rongi, mõtlesin, kas peaks ehk sellele minema… Ei läinud. Kui Tallinna rong ette sõitis, siis ei teadnud ma, kummale poole istuda, et näoga sõidusuunas olla, sest ei teadnud, kuhu poole rong sõidab. Istusin loomulikult valesti.

Aga istmed olid rongis tõesti ülimõnusad, paremad kui bussis. Ja ruumi oli ka palju rohkem, nagu räägiti.

Niisiis sai minust paadunud rongifänn – kiire, odav ja mugav. Asja juures oli ainult üks aga – JAAM asus nõmeda koha peal. Kui ühikast bussijaama läheb umbes viis minutit, siis rongijaama 20. Kui rasked kotid ka kaasas, nagu mul enamasti, pole see just eriti mugav. Tallinnas saab ka bussijaamast kiiremini koju kui Balti jaamast.

Nojah, pluss veel see, et rong käib 2x päevas, bussid iga poole tunni tagant.

Aga kui tasuta saab, siis võib ju käia viie asemel 20 minutit ja seada ennast rongi aegade järgi.

Kõige toredam oli see, et sain oma kümne tasuta sõiduga 12 korda sõita. Üks kord polnud piletimüüjal augurauda kaasas ja ta lubas hiljem tagasi tulla. Ei tulnud ja mina teda ka otsima ei läinud. Nii jäigi sõit alles.

Ja teine kord, kui ma oma kõige viimase tasuta sõiduga kaarti näitasin, ütles tädi: “Ainult üks kord ongi jäänud? Noh, teeme ühe korra veel.” Andis pileti tagasi ja auku ei teinud. Ma olin ikka tõsiselt üllatunud sellest, meeldivalt muidugi.

Kõik need tädid on üldse alati nii viisakad ja sõbralikud seal, et lausa lust sõita. Nende 12 korra jooksul ei näinud ma vist kordagi nende näol mossis ilmet.

Aga täna sõitsin ma oma viimase sõidu ära ja… See tähendab, et Edelaraudtee ja minu vahel on nüüdseks kõik läbi. Sest ainuüksi mugavate istmete ja rohkema ruumi pärast ma küll 20 minutit kõmpida ja päeva ainsat rongi oodata ei viitsi (teine läheb päris ebanormaalsel ajal). Hinnad läksid ka selle aasta alguses kallimaks, nii et bussipiletitega pole enam erilist vahet.

Selline lugu siis. Oli tore, Edelaraudtee. Kes teab, ehk kohtume veel kunagi. Seniks aga soojendan üles oma vahepeal maha jahtunud suhte Sebega.

Scroll to Top