rõõm – Page 155 – Tikri blogi

Uus lemmikblogi ja mõttemõlgutusi tulevikust

19/10/2015 / reisimine, rõõm, unistused / 8 Comments

Kuna mu “igapäevases” lugemislistis on julgelt üle 100 blogi, siis uusi ma noil päevil väga ei otsi. Muudki tegemist 🙂 Loen lihtsalt paar korda päevas Feedly läbi ja asi vask.

Aga nädal või kaks tagasi juhtus nii, et kommenteerisin kellegi blogi ja klõpsisin mingi teise kommenteerija peal ja leidsin sealt soovitused mingitele kolmandatele blogidele ja… Ühesõnaga eestlased välismaal on taas teemaks. Kaks blogi olid piisavalt huvitavad, et läbi lugeda ja Feedlysse panna, samas jätsid piisavalt külmaks, et avalikku blogrolli esialgu panna ei viitsi. Loen veel nats ja vaatan.

Kolmas blogi, mille ette võtsin, no see haaras täiega 🙂 Ehk siis Anu Vancouveris. Kuna ta on juba mitu aastat kirjutanud, siis hakkasin kohe otsast peale mõnuga lugema ja nädalake hiljem jõudsin võiduka lõpuni.

Eestlaste elu võõrsil on mind alati paelunud. Ja kui siis on tegu ka enam-vähem samas vanuses inimesega, kel maailmapilt samuti mõnusalt sarnane ja kes OSKAB KIRJUTADA… No mida veel on õnneks vaja? Ülimõnus lugemine oli.

Muidugi tahan ma nüüd Vancouverisse kolida. Ainult et alles siis, kui lapsed oma elu peal, mis tähendab, et ma olen vanuses 40+, mis tähendab, et viisa mõttes vist ei ole väga kerge, kui just vahepeal endale sellist tööd ei skoori, mis ühtlasi seal ka nõutud on… Aga noh, lapsed alles lähevad kooli, aega on selle kiire asjaga 😀

Siiani olen mõelnud, et oleks kena, kui oleks kolm kodu – Eestis (suvel oleks siin), UK-s (kevad-sügis oleks seal) ja mõnel soojal maal (aga mitte liiga kuumal, mitte liiga kaugel) – kuhu läheks siis, kui külmast kopp ette saab 🙂

No ja miks mul nüüd seda Kanadat äkki vaja on, ah 😛 Aga lihtsalt kõik see värk seal Vancouveris tundub nii täpselt see, mis mulle meeldiks. Alates kliimast, lõpetades odava sushiga. Ja muidugi kõik muu, mis sinna vahepeale jääb. Ingliskeelne keskkond, sõbralikud inimesed, palga ja elukalliduse suhe jne. Muidugi UK-s saaks ka enam-vähem seda kõike, kolida oleks imelihtne ja kodus käia ka. Aga no sellist stabiilset tuuletut kliimat seal vist ei ole 😛

Muidugi on võimalus, et selleks ajaks, kui lapsed on oma elu peal, olen ma nii vana, et oma kodu on maailma kõige mugavam koht ja ei tahagi kuskile reisida. Aga praegu ma küll ainult sellest unistangi et, “kui lapsed ükskord ülikooli lähevad, saab jälle välismaale elama kolida”. Kusjuures üldse ei ole nii, et Eestis ei meeldiks, väga meeldib – aga mujal meeldib ka! Ja kui ma olen ühes kohas, siis igatsen teist… Nii et päriselt, ma tahaks endale palju kodusid väga erinevatesse kohtadesse ja piisavat sissetulekut, mis võimaldaks mul elada seal, kus parasjagu tuju on 🙂

Olen alati mõelnud, et millalgi tuleb veel vähemalt kolmas laps (kui mitte rohkem), samas mõtlen ka, et kui praegu on põhimõtteliselt 13-14 aasta pärast vabadus, siis kui ma paari aasta pärast veel ühe lapse saaks, oleks see juba 20 aasta pärast. Mitte et lastega kolida ei saaks, eks. Aga mind ÜLDSE ei tõmba see mõte! Ma välismaal tahaks elada mugavat täiskasvanuelu, oma tempos. Lastega on siin Pärnus pere lähedal ülim, ei viitsi ma nendega siit kuskile kolida 🙂 Ja muidugi ma saan täiesti aru, et mitte mingit mõtet pole siin ratsionaalselt kaaluda seda kolmanda lapse asja – kui tuleb titeisu, siis tuleb, kui ei, siis ei.

Muidugi jah, lastele ei pruugi äkki ka see meeldida, kui ma nende ülikooli minnes välismaale kolida tahan 😀

Abikaasa kusjuures tahab ainult palmi alla. UK ja Kanada teema paelub teda vähem 🙂 Samas ega ta vastu ka pole. Ja mina tean, et ainult palmi all hakkaks mul igav. Väga fun oleks, kui saaks käia soovi korral kuskil soojal maal puhkamas ja akusid laadimas, ideaalis oleks mul tõesti sobivas kohas majake selleks tarbeks, aga püsivalt elaks ma pigem ikkagi nelja aastaajaga keskkonnas. Talveks läheks lihtsalt ära 😀

Niisiis, masterplan.

40. sünnipäevaks on eesmärgiks ilus korras remonditud unistuste kodu, laenuvabadus ja nii stabiilne rahaline seis, et saaks mõnusalt ära elada – väljas käia ja vahel reisida ja nii edasi. Ja – väga oluline – investeerida. Muidugi selle kõige saavutamise ajal teha oma unistuste tööd, mis iganes see siis ka antud hetkel poleks ja olla rõõmus perekond.

50. sünnipäevaks on eesmärgiks olla oma investeerimistega nii kaugel, et oleks teatud passiivne sissetulek, nii et tööl käima ei peakski 😛 Sest noh, kui kodu on korras ja laene pole, siis pole elamiseks palju vaja, eks 😉

Nende 20 aasta sisse peab mahtuma veel kuskile metsa ökomajakese ehitamine. Esialgu suvilaks ja hiljem püsivaks pesaks. Nendeks suvedeks, mis me Eestis veedame 😛

Aga jah… Ikka investeerida tuleb, passiivset sissetulekut tekitada. Ma saan aru, et see ei ole just kiire rikastumise viis ja esiteks tuleks sellega ALUSTADA ja hetkel on juba pikemalt seis selline, et palgapäevaks on näpud põhjas ja remondist võime ainult unistada, investeerimisest rääkimata, ja korras kodu on minu jaoks olulisem kui investeerimine 🙂 Aga kui kõik läheb plaanipäraselt, siis kõigepealt likvideerime enamik laenujuppidest, siis teeme remonti ja tekitame sellega jupi laenu juurde, siis maksame mõlemad laenud kähku lõpuni ja kui hästi läheb, siis selle kõige kõrvalt juba alustame investeerimisega kah. Ja kui laenud makstud, no siis saab juba rohkem panustada.

Ja kui siis muudkui järjest jube targalt investeerida, siis aja jooksul saab endale ehk seda unistuste elu ka lubada, või mis? Mitmes riigis kodu omada 🙂 No ja reisida tahaks nagunii, kogu maailmas.

Plaanid peavad ikka olema. Kuidas tegelikult läheb, eks seda näitab elu. Plaanid võivad aja jooksul ka 200% muutuda, oluline on lihtsalt eluga rahul olla 🙂

Uus lemmiksiider

16/10/2015 / igapäevaelu, rõõm / 1 Comment

Kevadel rõõmustasin, et Eesti siidrimaastikule on lõpuks ometi tekkinud midagi veidi tervislikumat. Aga no… Ei olnud ikka see. Oli okei, aga ei jäänud lemmikuks. Vahepeal katsetasin Pulsi siidritega. Leedri-sidruni oli hea, aga no mulle ÜLDSE ei meeldi poest valget suhkrut koju vedada, nii et hing polnud sugugi rahul.

Mingil hetkel tõi Abikaasa mulle Linda ubina. Tegi Saku oma suhkruta siidri, pidi A Le Coq kähku samalaadse toote turule tooma 🙂 Ja vat SEE mulle tõesti maitseb. On vähem magus, kui Pilvine õun, samas mitte täitsa kuiv, mis mulle ka ei istu. Just selline paraja maitsega. Nii et praegu pole tõesti enam küsimust, kui siidri ostmine on. Linda läheb loosi 🙂

Muidugi mulle meeldiks proovida kohalike väiketootjate siidreid, aga kuna ma ei tea, kust neid otsida, on see seni mõtteks jäänudki. Mallukas kirjutas mingisugusest ja loosis välja kah – ma isegi kommenteerisin, aga no tema blogist midagi võita on umbes sama, mis heinakuhjast nõela otsida. Ja nüüdseks ma isegi ei mäleta, mis siider see oli.

Ühesõnaga jah. Kui ma viitsiks, siis ma otsiks üles kõik need kohalikud siidri väiketootjad ja teeks neile ettepaneku, et saatku mulle, ma maitsen ja kirjutan ja loosin. Aga ma ju ei viitsi 🙂

Ma nüüd rüüpan oma hüva märjukest edasi. Rimis oli soodukas €0.89 (täishind on sel vist €1.19 kandis) – ostsin reede puhul mõned pudelid. Olin selle nädala viiest tööpäevast kolm 10h letis müüjat asendamas ja ehkki ma seda väga nautisin, on nüüd küll tunne, et lesiks järgmised kaks päeva voodis, lestad laiali, ja ei teeks mitte midagi asjalikku 🙂

Igal juhul te võite mulle soovitada häid siidreid. Ilma lisatud suhkruta 🙂 Soovitavalt kodumaiseid 🙂

Sügisesed meistriteosed

12/10/2015 / plika, poiss, rõõm / 2 Comments

Reedel lasteaiast koju tulles korjasime kastaneid, aga nädalavahetusel ununes loomade tegemine ära. Täna korjasid lapsed lisaks lasteaias tammetõrusid.

Kui ma pärast pikka tööpäeva enne kella üheksat lõpuks koju jõudsin, näidati mulle õhtune looming ette. Abikaasa panus oli piirdunud naaskli üles otsimisega, ülejäänu on täiesti laste enda tehtud.

Plika tegi ühe ämbliku ja ühe looma ning abivahendi, mida saab kasutada nende mõlema püsti hoidmiseks (ämblikul ja loomal olid kõhu all selleks spets augud ja puha). Ta ise järjest sättis oma loomi ja käskis pildistada:

Poiss oli veel rohkem teha jõudnud. See, mida ta püsti hoiab, on tema sõnul kaktus. Siis on üks lehm, üks niisama loom, üks ämblik… Ja see alumine keskmine on vurr 😀

Igatahes jube vahva. Ma jumaldan oma laste loomingulisust. Mina ise oleks teinud lihtsalt traditsioonilised loomad – jalad ja pea ja saba ja silmad… Aga nemad mõtlevad igasugu asju välja. Ja need mängud, mida nad kogu aeg mängivad… Et seda loomingulisust alla ei surutaks, kui nad suuremaks kasvavad! See on mu suurim soov.

Jipikajee

09/10/2015 / plika, rõõm / Leave a Comment

Frozeni teemal jätkates – avastasin täna poolkogemata sinule.ee lehel ringi surfates, et neile kuulub meeletu kogus erinevaid e-poode, mille kõigi kaupu saab sinule.ee lehelt tellida. Muuhulgas on nende e-pood ka pusled.com. Ja avastasin, et Labürindi mäng on neil ka täitsa olemas ja isegi soodsam kui tollel teisel lehel, mille enne leidsin. Seega saan tellida Lego, lauamängu ja kaks puslet otse siia pakiautomaati, ilma igasuguse saatekuluta. Ja keegi ei pea kuskile järele minema. Ja veel kolmel pereliikmel on kingitused olemas 😀 Ma muidugi pean nendega enne rääkima, kui ma midagi tellima hakkan, aga usun, et neil pole midagi selle vastu.

Äge.

Kirjutasin tolle esimese postituse ka äsja selgunut arvesse võttes ümber ning muutsin fotodel hinnad ja veebilehtede nimed ära. No et oleks korrektne 🙂 Äkki keegi kunagi hiljem satub näiteks otsinguga selle postituse peale ja siis on ju hea, kui kõik info on võimalikult ajakohane.

Mõned mõtted toidust

09/10/2015 / kööginurk, rõõm, toitumine / 7 Comments

Pole toidu teemadel juba ammu blogis midagi kirjutanud, aga Kriss kirjutas nii hea postituse tänapäeva toidulauast ja magusast ning poes käes siltide lugemisest, et ma kohe pean seda linkima. Põhimõtteliselt ma võiks ise täpselt sama kirjutada 🙂

Ma loen juba aastaid toidupoes käies kõiki silte – see on nii suur harjumus, et teisiti ei oskakski – ja enamasti kaob mul neid lugedes isu noid tooteid osta. Nii palju kui võimalik, teeme me kõike ise. Vahel ikka juhtub muidugi mingeid “valmis” asju ka koju.

E621 väldin igal võimalusel, samas maitsest ma seda ära ei tunne. Eks ta ikka lipsab vahel toidulauale – näiteks kui ma kord kuu või kahe või kolme jooksul tunnen vastupandamatut kartulikrõpsude isu. Ma olen kõik “puhtad” krõpsud läbi proovinud, aga mu lemmikuks on ikka kodumaine Vigur. Paraku naatriumglutamaadiga.

Või siis lihatooted. Ostsin paar päeva tagasi taluturult suitsusinki – maitses suurepäraselt (poest sellise ehtsa maitsega sinki ei leia), aga paganama E621 oli sees. Nutan taga Rebaseonu letti, mis Port Arturist ammu kadus. Miks on nii võimatu leida Pärnus kvaliteetseid lihatooteid? Savi sest mahemärgist, oleks lihtsalt puhas koostiski. Igas mõttes oleks kergem olla taimetoitlane – no eelkõige muidugi eetilistel põhjustel. Kuna mulle aga liha senimaani kohutavalt maitseb, siis olen leppinud, et taimetoitlus on minu jaoks kaugem tulevik või üldse mitte reaalne. Katsun selle asemel lihtsalt vähem ja puhtamat liha tarbida, aga seegi ei õnnestu väga hästi.

Külas käies ma ei pirtsuta, ei tuleks pähegi – see oleks tarbetu ja ebaviisakas ja pole absoluutselt minu asi teiste toidulauda kritiseerida. Söön seda, mida pakutakse, suure rõõmuga. See, kui keegi mulle süüa annab, tekitab minus alati piiritut tänutunnet, sest mulle endale teatavasti kokata ei meeldi 😀 Samamoodi ei kirtsuta ma kunagi nina ühegi nö külakostiks toodud asja puhul. Kuni toit mulle maitseb, seni ma naudin seda – olgu see siis tervislik või mitte nii tervislik.

Väljas söömine on muidugi ka tervislikkuse kontekstis kaheldava väärtusega tegevus – ei tea iial, millest see toit, mis võib väga hästi maitseda ja väga hea välja näha, valmistatud on. Selles mõttes on ju hea, et rahalised võimalused sunnivad väljas söömise pealt kokku hoidma? 🙂

Lapsed saavad külas käies üpris tihti igasugu magusat kraami ja seda pole ma kunagi näinud põhjust neile keelata. Aga see toit, millele ma ise oma raha kulutan ja koju ostan, seda ma väga valin 🙂 Juhtub küll vahel, et me ostame ka “rämpsmagusat” või lihtsalt rämpsu (loe: burgerit), aga noh, pigem harva ja pigem õhtul “salaja” kahekesi söömiseks. Üldiselt sööme hommikuti võileibu, nädalavahetusel ka putru, muul ajal teeme sooja toitu võrdlemisi kontrollitud algainetest, mis ei sisalda kahtlase väärtusega koostisosi (kõige keerulisem ongi juba ülalmainitud lihatoodetega). Ja kõige harilikum magus meie kodus on puuviljad – nii värsked kui kuivatatud. Vahel, kui viitsin, siis küpsetan. Kui keegi on midagi muud magusat toonud, siis sööme seda.

Ühesõnaga jah… Ma ka ei vihka magusat ega suhkrut, olen suur magusasõber. Aga ma tahan süüa maksimaalselt seda, mis on mulle tõesti kasulik. Sealhulgas kasulikku magusat. Ja mulle ei mahu pähe, kuidas keegi saab poejogurteid või -müslisid TERVISLIKUKS pidada. St jah, kindlasti on ka normaalseid müslisid, aga need on tugevas vähemuses ja enamik inimesi ju silte ei loe. Meie peres pole jogurtisöömise harjumust, aga nii lihtne on ju teha maitsestamata jogurtist koduse moosi või muu meelepärase lisamisega endale tõeliselt tervislik vahepala. Ja kui kodus müslit teha ei viitsi, siis tõesti – loe silte ja leia mõni, kuhu pole suhkrut lisatud.

Et lõpetada rõõmsa noodiga, siis minu värske avastus tervisliku magusa vallas on puuviljaleib. Eks ma olen seda külas varemgi saanud, aga pole kunagi ise ostnud. Nüüd juhtus, et lapsed lunisid Abikaasaga eile OTT kaubaringil käies ühe puuviljaleiva välja – nad ise kusjuures kodus pirtsutasid, nokkisid ploomid välja ja jätsid enamiku ülejäänust alles (ma ei teagi, mis neile seal ei istunud – hamba all krigisevad kanepiseemned äkki, aprikoosid ka kellelegi ei meeldinud). Mulle aga maitses NII VÄGA.

Pole sel sügisel veel leivaküpsetuslainele saanud, aga kui jälle pihta hakkan, siis on plaanis nüüdsest iga leivaküpsetamisega teha tavapärasele kahele pätsile lisaks veel kolmas just puuviljadega. Mõtlen, et kuivatatud ploomid ja rosinad, nendest täitsa piisab – aprikoose ja muud ma lisama ei hakkakski. Ja nii ongi kogu aeg olemas lihtsalt valmistatav ja tervislik magus, et poleks kohe üldse mingit kiusatustki õhtuti salaja “rämpsmagusat” tarbida.

Kooki küpsetada ma kogu aeg ei viitsi, aga leiba küpsetan külmal perioodil nagunii ja kolmandikule taignast puuvilju sisse segada – pole midagi lihtsamat! Rääkimata tervislikkuse aspektist – täistera rukkijahu vs nisujahu, eks. Ma olen küll kasutanud igasugu alternatiivseid ja põnevaid tervislikumaid jahusid ning teen seda kindlasti ka edaspidi, aga argipäeva õhtute tervislikuks magusaampsuks on puuviljaleib ideaalne 🙂

Muidugi oleks super ja suurepärane kogu aeg ainult 100% kasulikust ja tervislikust kraamist toituda, aga ma äärmustesse väga ei usu ja kuna alati ju kodus ei söö, siis on lihtsalt elu tunduvalt kergem ja mugavam, kui muul ajal nö vooluga kaasa minna. Nii et minu jaoks on igati mõistlik koju ostetavat toitu hoolega valida, aga samamoodi süüa mujal seda, mida pakutakse, ning seda täpselt samamoodi nautida.

Keegi pole öelnud, et ei peaks üldse saia ja kooki sööma – nädalavahetusel ja pidulikel puhkudel ikka võib, miks mitte. Ma imetlen neid inimesi, kes suhkrust 100% loobuvad, et sõltuvusest vabaneda ja olen korduvalt mõelnud, kas peaks ise sama teed minema. Samas ei näe ma selleks enda puhul isegi mitte mingit sügavat põhjust, sest ma olen alati magusa söömisega piiri pidanud. Kui ma olen näljane, ei taha ma magusat nähagi – mulle meeldib süüa soolasest toidust kõht täis ja siis ampsata ehk lõpetuseks midagi magusat. Paljudel inimestel on aga häda, et nad ei suuda lõpetada magusa söömist enne, kui kõik on otsas – olgu tegu siis 50g või 300g šokolaaditahvliga, ikka saab korraga otsa. Vat sel juhul vist jah tõesti juba võiks mõelda, et äkki oleks lihtsam üldse mitte…

Mul on lihtsalt vedanud 🙂 Esiteks mul pole meeletut magusavajadust ja teiseks olen tänu suurepärasele ainevahetusele piitspeenike 🙂