Kuna mu “igapäevases” lugemislistis on julgelt üle 100 blogi, siis uusi ma noil päevil väga ei otsi. Muudki tegemist 🙂 Loen lihtsalt paar korda päevas Feedly läbi ja asi vask.
Aga nädal või kaks tagasi juhtus nii, et kommenteerisin kellegi blogi ja klõpsisin mingi teise kommenteerija peal ja leidsin sealt soovitused mingitele kolmandatele blogidele ja… Ühesõnaga eestlased välismaal on taas teemaks. Kaks blogi olid piisavalt huvitavad, et läbi lugeda ja Feedlysse panna, samas jätsid piisavalt külmaks, et avalikku blogrolli esialgu panna ei viitsi. Loen veel nats ja vaatan.
Kolmas blogi, mille ette võtsin, no see haaras täiega 🙂 Ehk siis Anu Vancouveris. Kuna ta on juba mitu aastat kirjutanud, siis hakkasin kohe otsast peale mõnuga lugema ja nädalake hiljem jõudsin võiduka lõpuni.
Eestlaste elu võõrsil on mind alati paelunud. Ja kui siis on tegu ka enam-vähem samas vanuses inimesega, kel maailmapilt samuti mõnusalt sarnane ja kes OSKAB KIRJUTADA… No mida veel on õnneks vaja? Ülimõnus lugemine oli.
Muidugi tahan ma nüüd Vancouverisse kolida. Ainult et alles siis, kui lapsed oma elu peal, mis tähendab, et ma olen vanuses 40+, mis tähendab, et viisa mõttes vist ei ole väga kerge, kui just vahepeal endale sellist tööd ei skoori, mis ühtlasi seal ka nõutud on… Aga noh, lapsed alles lähevad kooli, aega on selle kiire asjaga 😀
Siiani olen mõelnud, et oleks kena, kui oleks kolm kodu – Eestis (suvel oleks siin), UK-s (kevad-sügis oleks seal) ja mõnel soojal maal (aga mitte liiga kuumal, mitte liiga kaugel) – kuhu läheks siis, kui külmast kopp ette saab 🙂
No ja miks mul nüüd seda Kanadat äkki vaja on, ah 😛 Aga lihtsalt kõik see värk seal Vancouveris tundub nii täpselt see, mis mulle meeldiks. Alates kliimast, lõpetades odava sushiga. Ja muidugi kõik muu, mis sinna vahepeale jääb. Ingliskeelne keskkond, sõbralikud inimesed, palga ja elukalliduse suhe jne. Muidugi UK-s saaks ka enam-vähem seda kõike, kolida oleks imelihtne ja kodus käia ka. Aga no sellist stabiilset tuuletut kliimat seal vist ei ole 😛
Muidugi on võimalus, et selleks ajaks, kui lapsed on oma elu peal, olen ma nii vana, et oma kodu on maailma kõige mugavam koht ja ei tahagi kuskile reisida. Aga praegu ma küll ainult sellest unistangi et, “kui lapsed ükskord ülikooli lähevad, saab jälle välismaale elama kolida”. Kusjuures üldse ei ole nii, et Eestis ei meeldiks, väga meeldib – aga mujal meeldib ka! Ja kui ma olen ühes kohas, siis igatsen teist… Nii et päriselt, ma tahaks endale palju kodusid väga erinevatesse kohtadesse ja piisavat sissetulekut, mis võimaldaks mul elada seal, kus parasjagu tuju on 🙂
Olen alati mõelnud, et millalgi tuleb veel vähemalt kolmas laps (kui mitte rohkem), samas mõtlen ka, et kui praegu on põhimõtteliselt 13-14 aasta pärast vabadus, siis kui ma paari aasta pärast veel ühe lapse saaks, oleks see juba 20 aasta pärast. Mitte et lastega kolida ei saaks, eks. Aga mind ÜLDSE ei tõmba see mõte! Ma välismaal tahaks elada mugavat täiskasvanuelu, oma tempos. Lastega on siin Pärnus pere lähedal ülim, ei viitsi ma nendega siit kuskile kolida 🙂 Ja muidugi ma saan täiesti aru, et mitte mingit mõtet pole siin ratsionaalselt kaaluda seda kolmanda lapse asja – kui tuleb titeisu, siis tuleb, kui ei, siis ei.
Muidugi jah, lastele ei pruugi äkki ka see meeldida, kui ma nende ülikooli minnes välismaale kolida tahan 😀
Abikaasa kusjuures tahab ainult palmi alla. UK ja Kanada teema paelub teda vähem 🙂 Samas ega ta vastu ka pole. Ja mina tean, et ainult palmi all hakkaks mul igav. Väga fun oleks, kui saaks käia soovi korral kuskil soojal maal puhkamas ja akusid laadimas, ideaalis oleks mul tõesti sobivas kohas majake selleks tarbeks, aga püsivalt elaks ma pigem ikkagi nelja aastaajaga keskkonnas. Talveks läheks lihtsalt ära 😀
Niisiis, masterplan.
40. sünnipäevaks on eesmärgiks ilus korras remonditud unistuste kodu, laenuvabadus ja nii stabiilne rahaline seis, et saaks mõnusalt ära elada – väljas käia ja vahel reisida ja nii edasi. Ja – väga oluline – investeerida. Muidugi selle kõige saavutamise ajal teha oma unistuste tööd, mis iganes see siis ka antud hetkel poleks ja olla rõõmus perekond.
50. sünnipäevaks on eesmärgiks olla oma investeerimistega nii kaugel, et oleks teatud passiivne sissetulek, nii et tööl käima ei peakski 😛 Sest noh, kui kodu on korras ja laene pole, siis pole elamiseks palju vaja, eks 😉
Nende 20 aasta sisse peab mahtuma veel kuskile metsa ökomajakese ehitamine. Esialgu suvilaks ja hiljem püsivaks pesaks. Nendeks suvedeks, mis me Eestis veedame 😛
Aga jah… Ikka investeerida tuleb, passiivset sissetulekut tekitada. Ma saan aru, et see ei ole just kiire rikastumise viis ja esiteks tuleks sellega ALUSTADA ja hetkel on juba pikemalt seis selline, et palgapäevaks on näpud põhjas ja remondist võime ainult unistada, investeerimisest rääkimata, ja korras kodu on minu jaoks olulisem kui investeerimine 🙂 Aga kui kõik läheb plaanipäraselt, siis kõigepealt likvideerime enamik laenujuppidest, siis teeme remonti ja tekitame sellega jupi laenu juurde, siis maksame mõlemad laenud kähku lõpuni ja kui hästi läheb, siis selle kõige kõrvalt juba alustame investeerimisega kah. Ja kui laenud makstud, no siis saab juba rohkem panustada.
Ja kui siis muudkui järjest jube targalt investeerida, siis aja jooksul saab endale ehk seda unistuste elu ka lubada, või mis? Mitmes riigis kodu omada 🙂 No ja reisida tahaks nagunii, kogu maailmas.
Plaanid peavad ikka olema. Kuidas tegelikult läheb, eks seda näitab elu. Plaanid võivad aja jooksul ka 200% muutuda, oluline on lihtsalt eluga rahul olla 🙂
