rõõm

Noil päevil ei tarbi ma alkoholi praktiliselt üldse. Seltsielu on vaikne, enamasti on külaskäigud perekesksed ning alkohol ei tule meeldegi. Sügisest saadik olen ilmselt alkoholi joonud harvemini kui korra kuus.

Aga niipea, kui ligi hiilib suvi, tekib isu väikese siidri järele 🙂

Ma olen alati siidrilemb olnud. Enne lapsi jõin Fizzi. Siis oli neli aastat  rasedust ja imetamist ehk suhtelist karsklust. Samal ajal muutus järjest teadlikumaks mu eluviis ja toitumine ning ühes sellega võõrdusin järjest enam suhkrust ja valmistoitudest. Fizzi ma enam juua ei suuda, liiga magus ja keemiline mu jaoks.

Kolm aastat tagasi tutvustas Tage mind Somersby siidriga, mis sai mu uueks lemmikuks – just õuna oma. Seda on nood viimased suved omajagu joodud. Aga mida edasi, seda enam tundus ka see liialt magus.

Kunagi varem Sherwoodi ja Somersbyt võrreldes meeldis Sherwood mulle vähem. Nüüd paar kuud tagasi Piial külas käies maitses aga väga. Oli vähem magus ja… Pudeli pealt vaatasin, et suhkrut seal sees pole. Mõtlesin, et suurepärane, vahetan Somersby välja. Kasulikum ja puha.

Hiljuti jäi poes käies ette soodushinnaga maasika Sherwood. Kuna maasika Fizz oli kunagi mu suur lemmik, siis võtsin prooviks ühe pudeli. Samamoodi kunagi soodushinnaga proovimiseks ostetud ploomi Sherwood oli nii halb, et ei suutnud üht pisikest pudelitki ära juua, sestap rohkem ei julgenud.

Mitu päeva seisis siider külmkapis ja ootas isu. Täna õhtul tuli isu. Oli täitsa maitsev, aga imestasin, kuidas saab nii magus siider olla ilma lisatud suhkruta. Googeldasin tsipake ja leidsin ühelt teiselt lehelt tunduvalt pikema koostisosade nimekirja, kui pudelil kirjas. Pudelit lähemalt uurides avastasin, et tõepoolest – lausele “Valmistatud naturaalsest õunaveinist, õunamahla kontsentraadist ning maasika lõhna- ja maitseainest” järgneb koostisainete nimekiri, kus oli suhkur ja kõik muu kenasti välja toodud. Täitsa naljakas, kuidas mina, aastate pikkuse kogemusega sildilugeja, niiviisi sellise reklaamlause haneks läksin ning silti edasi ei lugenud. Igal juhul ei kisu enam ka Sherwoodi ostma.

Minu suureks rõõmuks on olemas asendus. Ma olen noid kuivi ja naturaalseid siidreid proovinud igasugu variante, nii kodu- kui välismaiseid… Aga ükski pole ülearu erutanud. Ja nüüd hiljuti tõi Abikaasa mulle täiesti omaalgatuslikult poes käies ühe siidri. Ütles, et oli teine nii ilus välja näinud.

Lubage esitleda: Saku “Pilvine Õun” ja “Mesine Pirn”. Imeilusa pudeliga, kodumaised JA EI MINGIT LISATUD SUHKRUT.

Kuna Abikaasa teab mu lembust just õunasiidrite vastu, siis seda ta mulle tõigi ja maitses hää. Pirni oma tahtsin ka proovida, aga Rimist ei leidnud, nii too maasika Sherwood ostetud saigi. Abikaasa käis just täna Maximas, aga ei tulnud meelde paluda tal mulle “Mesist Pirni” tuua… Eks mõni teine kord.

Ühesõnaga – uus lemmik selleks suveks. Tegelikult sattusin just hiljuti Tori Jõesuu Siidri- ja Veinitalu FB lehele, vaat nende toodangut ootan erilise huviga, mahesiider Pärnumaalt, enam paremini ei saakski. Aga seda on lootust maitsta alles järgmisel aastal, nii et sel suvel siis “Pilvine õun” 🙂