Esimene linnuke
Eesmärk: 2020. oktoobriks laenuvabaks. Vaatame, kas õnnestub 🙂 100% kindel pole, sest maakodu soetamise plaanid on pikemas perspektiivis endiselt õhus.
rõõm
Imeline
Abikaasa väänas pühapäeval jala välja, nii et on nüüd kodusel režiimil. Luu on õnneks terve, aga jalg on valus ja paistes, sai EMOst kargud laenuks ja nii ta siis siin nüüd on.
ÕNNEKS valmistab ema sel nädalal koolitust ette ehk teda tsiteerides “kasvatas juured alla” ja enne reedet autot ei vaja. Seega saan ma probleemideta tööl ja poes käia, lapsi aeda viia, aiast tuua… Terve talve on seda Abikaasa teinud, sest minul on KÜLM ja käikudega autot ma ei juhi ja noh, nagunii ta käib sellega tööl. Ühesõnaga tavaliselt ma olen reisija kõrvalistmel. Nüüd siis juht. Ja samas on asja hea külg see, et KUI Abikaasal on hädasti vaja ise sõita, siis automaatkastiga saab, rivist väljas on sidurijalg 🙂
Eile öösel, kui oleks pidanud ammu magama, koristasin ma köögikappe. Täpsemalt siis neid kahte, kus on toit 😀 Et ikka paremat ülevaadet saada, mida kõike oleks võimalik ära kokata. Autoremont + mõned muud kulutused = maksud saab makstud, aga peab söögi ostmiseks lisaraha teenima. Müüsin maha Poisi vana ratta, millest ta nüüdseks on välja kasvanud, Abikaasal on vist üks tööotsake sisse tulemas (pärnakad, ae, kellelgi ei ole arvutiga midagi teha vaja?), vanaraud ootab ära viimist (sh ilma veesärgita ja seest ühest kohast veidi lõhki, aga muidu üsna kena välimusega ja igati töötav Pioneer pliit, mille kohta pole senini suutnud otsustada, kas vanarauda, osta.ee 10 sendise alghinnaga oksjonile või mõni kolmas variant). Küll saame, alati oleme saanud!
Täna on vastupidiselt eilsele nii võrratu päikeseline ilm. Viisin lapsed aeda, pidin minema Säästust läbi, et Abikaasa vanaemale süüa osta, aga ole lahke, see oli täna miskipärast suletud. Nii ma siis tulin koju hommikust sööma, nüüd on kell üheksa läbi, saan Selverisse minna, siis vanaema juurest läbi, siis tööle.
Ühesõnaga tegudele!
Nädal aias
Pealkiri on uhke, aga reaalselt tähendab nädal tunnikest esmaspäeva õhtul ja nelja tundi laupäeval. Rohkem lihtsalt ei jõudnud 🙂 Tööpäeva õhtud kaovad reeglina käest – tuled koju, teed süüa, ongi juba aeg lapsed magama panna. Reede oli mul vaba, sest viienda tööpäeva tunnid juba varasematel päevadel ära tehtud, aga nii mõnus oli üksi kodus olla – olin kella üheni arvutiga voodis, läbisegi tööd ja lõbu… Ja siis pidin ikkagi tööle minema, sest meil oli koolitus, mis oli hirmus põnev, aga jah… Põhimõtteliselt oli tunne nagu igal tavalisel tööpäeval – jõudsime koju kuue paiku, tegime süüa, panime lapsed magama.
Too esmaspäevaõhtune sutsakas, pärast seda jäi aias seis selline:
Laupäeval oli imeline ilm. Hommikul kulgesime aeglaselt, välja saime ühe paiku. Üleaedne oli ka toimetamas – see, kellega kahe peale me nüüd 33 meetrit aeda peame välja vahetama. Ma juba sain tagasisidet, et võrkaed olevat porno, aga kuna naabril on võrgurullid juba olemas ja lippidest aed läheb vist ikka kirvelt kallimaks, siis… Tundub, et võrk läheb käiku. Eks näis. Igatahes saime juttu puhuda ja koos aia äärest telliseid ning umbrohtu välja kaevata 🙂 Ja arutleda, et kuna võrk seni lippaia peal roninud metsviinapuud vist ei kanna, tuleks privaatsuse saavutamiseks mingi muu variant välja mõelda. No hekk aia äärde vms.
Igal juhul on mul nüüd kinnisidee, et ma tahan aeda sirelipõõsaid. Tollel naabril on sirel hekina ja ta pügab seda nii agaralt, et see ei õitse – ma ei tahaks nii, ma tahaks kohe päris põõsaid, et oleks selline mõnus olemine, nagu kunagi Tartu aias. Nii et nüüd on vaja kuskilt sireli istikuid, tundub mulle. Mitte et ma jällegi sest asjast miskit teaks, aga tundub loogiline 🙂
Kuivatasin esimest korda sel aastal õues pesu:
Ma ei ole siiani suutnud otsustada, mida suvise pesukuivatusega ette võtta. Resti õue tarida on pigem tüütu, ehkki pluss on see, et kui ootamatu vihm tuleb, saab kõik pesu kiirelt tuppa tõsta 🙂 Minu jaoks on kõige romantilisemad ikka need vanakooli pesunöörid, mis on puude vahele tõmmatud, nende puhul jääb ära ka see häda, et pesu on tihedalt mitmes reas ja kuivab sellevõrra aeglasemalt. Aga esiteks on meil puude vahed väga suured ja teiseks pole see puudele eriti hea (mis tuletab meelde, et võrkkiige asukoht tuleb ka ära otsustada aia ümber planeerimisel, eelmisel aastal oli üks ots mängumajakese küljes ja teine puu küljes, aga mõlemad said kannatada… Vaja vist ikka poste vms).
No ja siis on need, mida mõnel pool nimetatakse karussellideks… Kas peaks äkki sellise muretsema?
Pilti otsides sattusin Cherry pakkumise peale, mis on praegu aktiivne. Kellel on selline rest, kuidas tundub, kas tasub ära? Mitte et meil oleks enne juunit mingit vaba raha, oeh. Nii et see pakkumine jääb meist vist kasutamata (aga ma vaatan, et näiteks siin on tollel kallimal täishind €102, nii et see “soodus”pakkumine tundub üks paras kräpp olevat). No olgem ausad, võin oma olemasolevat Leifheiti resti õue tõsta küll, kui vaja. See rest on üks jumala õnnistus ma ütlen. Mitte ühtki teist resti ei tasu osta!
Ja kui nüüd Leifheiti kiitmiseks läks, siis neil on ka olemas õuevariant, äkki peaks siis hoopis seda Viledale eelistama? Ja seda googeldades tuli ühtlasi välja ka mingi lõppenud Cherry pakkumine, kus sama rest maksis €89 ehk võrredes Hansapostist leituga tõesti soodsam. Peab vist tegema tiiru ehituspoodides näiteks. Muidugi ma jõuan tagasi selleni, et sel kuul on rahad otsas ja järgmise kuu omad ette ära planeeritud (hambaarst, autoremont), nii et ma võin kogu selle teema suveni ära unustada 😀
Abikaasa viis prügimäele ära kõik aiast kokku kogutud kiviklibu:
Tellisehunnik on praeguseks selline:
Abikaasa tõstis euroalused aia äärest ära, nii et saime selle kogupikkuses suuremast sodist puhtaks, kiviktaimla samamoodi. Väiksemat sodi on aga veel küllaga, nii et töö pole veel sugugi lõppenud.
Meie kivikollektsioon 🙂 Eks näis, mida me nendega lõpuks teeme.
Täna ärkasin varakult ja õues oli niiii ilus ja päikeseline… Aga selleks ajaks, kui Abikaasa 11 paiku ärkas, sadas juba vihma ja sinna see päev jälle läks. Kaidi käis õelapsega külas, jutustasime temaga, kolmeks pidin taas paariks tunniks tööle minema (no oli selline erandlikult töine nädalavahetus), õhtul kiire tiir Maximas, et järgmiseks nädalaks puuvilju ja muud värsket kraami varuda (no tasub käia seal, valik on suurem ja hinnad soodsamad kui mujal – €15.99 eest sain 5kg õunu, 4kg apelsine, 3kg banaane, suure kilose lillkapsa, 700g kirsstomateid, ühe kurgi, 300g võid, kaks kohvikoort, ühe leiva ja kaks Karumsi kohukest, mis Plika välja lunis), siis kodus söök ja laste vann ja lapsed magama ja… Nädal läbi.
Loodetavasti jõuab järgmisel nädalal rohkem aeda! Aga hea, et natukenegi tehtud sai 🙂
Pusle koos
Kaks kuud tagasi saatis Liis mulle pusle. Umbes kuu aega oli karbis, siis sortisin tükid ära ning panin paari päeva jooksul kokku ääre, triibulise telgi ja nipet-näpet lennukeid. Ja siis jäi jälle seisma, ülejäänud perekonna meelehärmiks. Elutoa laual hoiab Abikaasa oma arvutit ja lapsed vaatavad seal oma hommikumultikaid… No ikka mitu head korda sain katki tehtud äärt parandada ja põrandalt pusletükke kokku korjata 😛
Kuni ma siis üleeile õhtul hoogu sattusin ja poole ööni puslet kokku panin:
Täna õhtul lõpetasin ära. Ei läinudki kaua, nii kolm tundi umbes 🙂 Ainult üks jama on – üks tükk on kadunud. Mina oleks kohe väga kuri, kui keegi mult pusle laenaks ja siis tüki(d) ära kaotaks… No ma loodan, et ma leian üles siiski, KUSKIL peab ju olema.
Kokku pandud puslest ei viitsinud pimedas pilti teha. Kui homme meelde tuleb, siis teen ja lisan 🙂
Boyband, vol 2
Mäletatavasti käisime jaanuaris Boybandi vaatamas ja meeldis nii väga, et lubasin teist korda veel minna. Täna siis käisime, seekord Kaidi ja tema õega. Ja noh, mis ma oskan öelda. Läheks hea meelega kolmandat korda veel 😀
Kusjuures ma olin totaalselt magamata – kaotasin eile puslet pannes ajataju ja läksin magama öösel kell kolm. No nii kõva neli-viis tundi tuli kokku ja ega eelmised öödki väga pikad polnud… Ja noil puhkudel on paigal istudes alati oht, et uni kipub peale. Aga Boybandiga seda muret pole – sa kas naudid muusikat või naerad südamest. Magama jäämise pärast muretsema ei pea 😀
Nö igapäevaelus ma sellist muusikat absoluutselt ei kuula, jätab külmaks. Aga kõik need laulud on pärit just sellest perioodist, kus mul ka harilik fännamise periood oli ja need on kõik nii tuttavad ja nad ju tantsivad ja…. Nii äge noh! Ja etendus ise samamoodi, kuula ja irvita.
Ja ei jõua ära vaadata lihtsalt. Juba siis on keeruline, kui laval on viis inimest, viieteistkümnega läheb kohe täitsa käest ära. Vaatad ühte ja siis avastad, et mujal teeb keegi veel midagi ägedamat.
Kolmandas reas oli ülimõnus istuda, kõik näitlejate näoilmed ja emotsioonid olid selgelt näha. Ja tüdrukutega on seda tükki ikka palju lahedam vaatamas käia kui mehega – meil kogu aeg loba voolas ja nalja sai nabani. Nagu teismelised kunagi 😀 Kaidil oli see ka teine kord ja Annikal vist juba kolmas.
Ühesõnaga… Kui seda just ära ei lõpetata, siis lähen kolmandat korda veel.