rõõm – Page 168 – Tikri blogi

Kevadpühad aias

06/04/2015 / aed, rõõm / 7 Comments

Meil oli siin vahepeal kõvasti kaalumist maale kolimise/maakodu soetamisega seoses. Abikaasa unistus on nimelt elada maal – minu unistus pigem esialgu vaid suviti, sest mu meelest külmal ja pimedal perioodil nagunii väljas eriti midagi ei tee ja siis on lastega linnas mugavam. Kuna meid huvitanud koht vist nüüd aga teiste huviliste poolt ära ostetakse, lükkusid need plaanid suure tõenäosusega mõned aastad edasi.

Kunagi kirjutan sellest kindlasti pikemalt, praegu mainisin ära lihtsalt sellepärast, et luhta läinud plaanid seoses maaga ajendasid tegema Abikaasale ettepaneku katsuda kõigepealt meie olemasolevad valdused paremasse korda saada. Sest olgem ausad, nende nelja ja poole siin elatud aasta jooksul oleks usinad inimesed jõudnud kolm korda rohkem ära teha. Aga mis seal ikka – nüüd on võimalus ka usinaks hakata ja endale tõestada, et kui tahame, siis saame tehtud küll 🙂

Niisiis – kui külalised reede õhtul kell pool kuus ära läksid, panime meie kõik riidesse ja läksime aeda. Lapsed mängisid, meie töötasime, kuni kell oli üheksa ligi ja väljas läks nii pimedaks, et lihtsalt ei näinud enam mitte midagi teha.

Laupäevaks lubas vihma, seega utsitasin kohe pärast ärkamist Abikaasat (tema oli juba mõnda aega üleval olnud, mina ajasin ennast voodist välja ehk nii umbes pool üksteist), et läheme teeme natuke aias tööd, küll süüa jõuab siis ka, kui vihma sajab. Mõeldud – tehtud. Sai jälle ligi kolm tunnikest toimetatud.

Tänaseks ei lubanud alguses üldse vihma, hiljem natukene juba ennustas. Kuna hommik tubaste toimetuste tõttu venis, jõudsime õue ühe paiku ja taas kord sai toimetatud umbes kolme tunni ringis, kuni vihma sadama hakkas ja seejärel külalised tulid.

Mis me nende üheksa tunniga ära tegime, seda katsun kirjeldada ühes pildimaterjaliga. Minul on aias siiamaani selline tunne, et ega mul eriti aimu pole, MIDA ma teen ja kas sel on üldse mõtet või kas nii tehakse, aga noh, vähemalt on mul lõbus 😀

Alustuseks paar üldvaadet, mis sai klõpsitud täna õhtul pärast senise töö lõppu:

Meie senine töö toimus kõik aia selles osas, mis on esimesel pildi, täpsemini suuremalt jaolt meie kuuri ja naabrite garaaži ümbruses. Ma ei ole päris kindel, mis ajast saadik on meil kuuri ja garaaži taga selline kohutav kolahunnik, kas kahe aasta tagusest remondist või ehk mingist hilisemast kuuri koristusest? Äkki oli nii, et eelmisel suvel oli vaja kuuri puid mahutada ja kola sai seega välja tõstetud… Kuhu see terveks talveks seisma jäi. Me oleme süüdimatud udupead, muud ei oska öelda 🙂 Igal juhul oli see kolahunnik täiesti kohutav, seega hakkas Abikaasa seda likvideerima.

Kui nüüd üritada kolast ülevaadet anda (pildistada märkasin küll siis, kui olin osa asju sealt juba kuuri ära vedanud), siis garaaži taga oli memmel miski kiviktaimla laadne asjandus, mille meie olime kõiksugu kraami täis tõstnud:

Sama kola teisest küljest:

Garaaži kõrval asuva kuuri tagune oli veel kõikse suurem kola kogumise paik (pildi tegemise ajaks samuti juba veidi korralikum, kui enne töödega alustamist):

Nii sai siis toimetatud, ebavajalikku puukraami ja kuivanud oksi ka lõkkes põletatud:

Hetkel on kolanurk juba tibakene rohkem korras:

Ja kiviktaimlast on kõik muu jama eemaldatud, ainult kivid vaja veel ära tõsta. Ma nimelt ei arva kiviktaimlast suurt miskit, tahaks selle asemele hoopis üht suurt ja värvilist suvelillede peenart. Sellel pildil on näha, et tsipakene jõudsin ma ära puhastada, enamik on alles ees. Kivide eemaldamine on käkitegu, aga nende all on tellised, millega on juba keerulisem. Samuti kasvasid seal peenras vähemalt ühed vahvad kollased lilled, mille ma tahan alles jätta – no ühesõnaga, eemaldame kivid ja jälgime, mis suve jooksul kasvama hakkab 🙂

Mina veetsin oma aja enamjaolt aiaäärt puhastades. Seal oli meeletult kuivanud lehti ja oksi, mullusuvist umbrohtu ja tigude kesti ning eelkõige… TELLISEID. Kui Kristhel just kirjutas, et tal on kujunenud allergia plastiku, klaasi ja jalanõude vastu, sest seda vedeleb neil igal pool, siis mul on sama seis punaste lagunevate tellistega. Neid on igal pool ja kui pooled saab lihtsalt kõrvale tõsta, siis ülejäänud purunevad konkreetselt imepisikesteks tükkideks, nii et terve muld on punaseid kilde täis. Ma ei saa aru, miks ma üldse vaevun seda sodi välja korjama, seda on lõputult…

Minu puhastatud aiaäär laupäeval:

Nii palju enam-vähem terveid telliseid korjasin sealt välja (ja ämbritäite kaupa umbrohtu ning kiviklibu):

Tänane pilt pole vist eilsest väga erinev, sain vasakult poolt veel jupp maad tehtud ja ülejäänut veidi puhtamaks, tellisehunnik kerkis ka tsipake:

Eelmisel pildil paistva euroaluste hunnikute järel on minu puhastatud osa veel nii palju (kivid ootavad ära tassimist):

Me oleme siin pea viis aastat elanud, aga ma mitte ei mäleta, kui palju ja milliseid lilli selles puhastatud aiaääres kasvas. Enamik maad on hetkel täiesti must, ühest kohast aga paistab üht-teist tulevat ja noh, kevad on ju alles lapsekingades…

Osa täiesti random kohtades kasvanud ja “ette jäänud” lilli kaevasin julmalt ümbritseva mullakamakaga välja ja istutasin maja äärde. Tean küll, et lilli õitsemise ajal pigem ümber istutama ei peaks, aga pole mul kannatust oodata ja ma usun, et küllap nad ikka uues kohas juured alla võtavad ja vähemalt järgmisel kevadel jälle õitsevad.

Memmel olid lilled ja muud peenrad konkreetselt igal pool, aga meie siin elatud aastate jooksul on enamik aiast asendunud muruga. Puhastatud aiaäärde ei kavatse ma sel suvel vist midagi istutada, saaks tellistest ja klibust nii palju puhtaks, et Abikaasa saaks seal normaalselt niita, oleks juba edasiminek. Pikemas perspektiivis võiks seal muidugi mingeid lilli olla, aga ma olen selle koha pealt jube kehv majandaja. Kui ma saaks sel suvel kevadlilled kuidagi loogiliselt maja lähedale ära paigutatud ja kiviktaimla asemele mingite võimalikult vähenõudlike ja igavesti püsivate suvelillede peenra tekitatud, siis ma oleks juba hiiglama suure töö ära teinud. See aiaäär las ootab oma aega ja inspiratsiooni.

Samas neid kevadlilli on muidugi nii meeletutes kogustes, et maja äärde need kõik kindlasti ei mahu ja siis oleks ju just tark need sinna aiaäärde istutada, majapoolsesse ossa, kus neid ka iga päev koju tulles näeks. Seal on meil soojal perioodil küll puuriida koht, aga selleks ajaks on kevadlilled ju kenasti ära õitsenud. Nii et nood üle-eelmisel pildil olevad maa seest välja piiluvad rohelised nupukesed (eeldan vähemalt, et tegu on kevadlilledega, irw) võivad sinna täitsa jääda. Ja kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis äkki seal olidki kogu aeg kevadlilled…? Ootame, vaatame.

Kevadlilled mõtlesime panna maja lähedusse selleks, et külmema ilmaga me aias tagapool eriti ei käi ja nii on neist rohkem rõõmu. Suvel jällegi toimetame igal pool, siis oleks kiviktaimla koha peale rohkem värvi vaja. Samuti tahaks inetute kiviseinte äärde panna sõrestiku ja sinna kasvama mingi ronitaime. Neid seinu on meil kaks ja näha on need hästi kõige esimese pildi peal. Kuna ühe seina ääres ongi aga kiviktaimla, millest peaks nagunii saama väga värviline lillepeenar, siis sinna seinale midagi väga kirjut ronima panna ei taha… Parempoolsele küll. Kui nüüd ainult teaks, mis need kõige paremad ja lollikindlamad ja ilusamad ronitaimed oleks, mis võimalikult vähe hoolt ja vaeva vajaks 🙂

Tegelikult on lilli aias vist ikka praeguseni suht igal pool – küll vähem, kui alguses, aga täitsa olemas. Kui ainult suudaks need kuidagi järjest ära märgistada, et teaks pärast õitsemise lõppu sobivamasse kohta ümber istutada… Seni pole ma seda suutnud 😛

Samuti on unistus ehitada väike kasvuhoone, kui saaks selle vaid tehtud võimalikult odavate vahenditega ja võimalikult rohimisvabana (lugesin just läbi Savilöövi netikodu ja sain sealt inspiratsiooni). Sest kangesti ju tahaks oma kurki-tomatit ja rohelist kraami ja miks mitte ka arbuuse ja muud põnevat, lihtsalt suuri summasid kasvuhoone ehituseks kindlasti pole (ehkki mu suur unistus on kuppelkasvuhoone) ja kuigi usin rohija pole ma ka.

No ja maasikad! Tuleb esimene masendav suvi, kus me ei saa oma aiast ühtki maasikat, sest memme peenrad said eelmisel suvel likvideeritud. Need olid lihtsalt väga käest ära ja väga vales kohas ja kuna tegu polnud just ülearu magusate maasikatega, ei hakanud sealt kasvusid ka võtma, et teise kohta peenar teha. Mitte et ma teaks midagi maasikate istutamisest ja hooldamisest, ma tõesti ei tea, aga kurat, maasikad PEAVAD olema, ilma nendeta pole õige aed! Et sel suvel saaki saada, oleks vist pidanud eelmisel sügisel taimed maha istutama, see jäi kahjuks tegemata. Järelikult tuleb sel suvel asi ette võtta. Kuidas täpselt, ei tea, aga on aega plaanida 🙂

Muid peenraid ma parem ei planeeri… Saaks sellegi tehtud, mis siin kõik kirjas, oleks ulmeline edasiminek.

Tegelikult oleks veel hädasti vaja maapinda tasandada, see on meil meeletult ebatasane, aina augud. Aga mingit suuremat operatsiooni ei tahaks ette võtta, saaks kuidagi pinnast juurde tuua ja tasandada ja loota, et muru kasvab sealt läbi… Jällegi, ma ei tahaks jätta muljet, nagu ma sellest kõigest midagi TEAKS, absoluutselt ei tea, aga umbes nii vist saavat 😛

Laste mängumajakese mõtlesime ka tahapoole “nihutada”, endiste maasikapeenarde koha peale. Ja üle värvida tuleb see ka kindlasti.

Auahned plaanid, millesarnased on meil olnud igal aastal. Igal aastal oleme aias midagi tsipakene ära teinud, nii et üldmulje on saanud tsipakene parem, aga enamik PLAANIDEST (maapinna tasandamine, lillede loogiliselt ümber istutamine, kasvuhoone, peenrad) on jäänud teostamata. Nüüd on siis järjekordne kevad ja plaanide tegemise aeg. Aga minul on vajadus endale tõestada, et me suudame oma mõtteviisi muuta ja mugava arvutisõltlasest linnainimese asemel maainimese kombel ringi toimetada. Vaatame, kas õnnestub 🙂 Viimased kolm päeva on küll olnud lootustandvad, mitte kunagi varem pole ma nii jaheda ilmaga vabatahtlikult aeda toimetama läinud. Aga need olid vaid kolm päeva… Järgmised pool aastat on otsustava tähtsusega 🙂

Ootan põnevusega!

Tõeliselt kevadised pühad

05/04/2015 / plika, poiss, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Pikk lihavõttenädalavahetus möödus täiesti imeliselt. Mängisime korra ideega minna Tartusse, mis langes aga erinevatel põhjustel ära ja tagantjärele on mul selle üle äärmiselt hea meel. Kolme päeva jooksul jõudsid käia viied külalised, samuti toimetasime iga päev aias.

Et postitus liiga pikaks ei läheks, keskendun siin seltsielu poolele ja kirjutan aiast täitsa eraldi.

Reedel käis külas Gea oma perega. Olime kokku leppinud, et värvime koos mune. Mul olid kodus ainult munad, värve mitte. Gea tõi veel mune, kahed värvid ja kleepekaid. Esimese laari mune värvisid lapsed üldse vildikatega:

Minu äärmiselt suureks kurvastuseks pole pilti teisest laarist munadest, mis me värvisime vees lahustatavate tablettidega. Mina ei pildistanud too päev üldse, Gealt õnneks mõned pildid sain. No mis seal ikka. Teised värvid läksid kasutusse alles täna õhtul, sellest allpool pikemalt.

Peale munade värvimist jõime kohvi, sõime kooki ja piinasime Gea peret remonditeemaliste küsimustega. Nemad on kogu selle puitmaja renoveerimise värgi juba läbi teinud, meil on kõik alles ees ja plaanid jälle aktuaalsed. Saime kusjuures täitsa uusi ideid – näiteks, et aknad tulevad odavamad, kui need kõik lahti ei käi. Sest tegelikult tõesti, KÕIK ei pea käima.

Mingi hetk hakkasime veel mune koksima ja märkamatult sai ära söödud täiesti ulmeline kogus mune. No mina ja Plika sõime juba näiteks mõlemad kolm 🙂

Ahjaa, ja pusle saime ka veel kingiks. Kui see oli nüüd koos kokku panemiseks mõeldud, siis mina jaole ei saanud – Plika võttis selle laupäeval ette ja pani kõik kokku 😀

Laupäeval käis Külli lastega külas. Nägime viimati siis, kui Eesti ringreisil käisime, nii et kohtumisrõõm oli tavapäraselt suur. Lapsed mängisid, meie kohvitasime ja jutustasime, pilte ei teinud keegi mitte ainumastki.

Plaanisime teha Külli saabumise ajaks sibulapirukat, aga kuna olime hommikul söömata aeda toimetama läinud, jõudsime hommikusöögi ehk soojad ahjuvõileivad valmis täpselt selleks hetkeks, kui Külli kell pool kolm kohale jõudis. Niisiis lükkus pirukategu hoopis õhtusse, jagus veel tänasekski.

Täna polnud üldse külalisi plaanis, aga aias toimetades tekkis mõte, et äkki läheks Birgiti perel vaja vanu telliseid (tee täiteks vms), mille me oleks muidu prügimäele viinud (sellised iidsed, punased ja lagunevad). Abikaasa helistas ja uuris, nad olid just linnas, seega tulid läbi, et pakutav kraam üle vaadata. Umbes samal ajal helistas ka Annika (kelle sünnipäeval ma üldse Birgitiga tuttavaks sain) ja küsis, kas nad võivad külla tulla. Niisiis tulidki kõik… Ja Annikal olid kaasas ELUSAD TIBUD. Olid käinud Kaubamajakas, kus olid küülikud ja tibud ning suureks üllatuseks müüdi kaasa ka. Ta siis konsulteeris emaga, kui raske on tibusid pidada ja võttis kolm koju kaasa. Suureks kasvanud tibud on plaanis tallu teiste kanade juurde saata, nii kaua siis koduloomad. Igal juhul olid kümnepäevased tibud hirmus armsad ja meeletu hitt kõigi laste seas.

Kuueks olid kõik külalised läinud, siis saatsin lapsed vanni. Vahepeal helistas just Inglismaalt tagasi tulnud ema ja uuris, kas võib külla tulla. Suurepärane ajastus – selleks ajaks, kui tema kohale jõudis, olid lapsed kenasti puhtaks küüritud ja magamiseni veel tubli tunnike. Ekspromtideena otsustasin veel munad keema panna, et reedest alles jäänud värvid ka kasutatud saaks:

Ma nüüd räägin nendest värvidest ka natuke pikemalt, sest mul endal oli hästi põnev võrrelda – kellelgi sellest sel aastal enam kasu pole, aga äkki järgmisel? Meil olid siis sellised värvid, nagu näha ülaloleval pildil, pärit vist Selverist. Suuremas pakis olid tabletid, väiksemas värvilehed. Mõlemal puhul seisis kasutusjuhendis, et lisada tablett/leht 250ml vette koos 1-2spl äädikaga ning keedetud, aga veel kuumad munad sinna sisse “värvuma” tõsta. Erinevus seisnes selles, et suure paki tablettidega tuli seda teha külma veega, väiksema paki värvilehed kästi aga panna keevasse vette. Sestap saigi reedel valitud tabletid – külma veega oli lihtsam.

Nüüd oskan öelda, et suuremal pakil olid ka ilusamad värvid. Kahjuks pilte nendest munadest pole, aga värvid olid kollane, punane, roheline, sinine ja lilla. Kollane oli mõlemas pakis täiesti mõttetu ja kahvatu, nii et sellest tõstsin munad mõlemal korral järgmisesse värvi edasi. Suure paki punane (tegelikult pigem küll sügavroosa), lilla ja sinine olid tõeliselt ilusad ja sügavad. Roheline tuli kahel munal veidi erinev, aga ka väga kena.

Väikeses pakis olid kollane, oranž, punane/roosa, roheline ja sinine. Kollane oli täiesti mõttetu, oranž üsna igav, punane/roosa täpselt sama, kui suures pakis, roheline heledavõitu ja lahja, sinine oli erksam ja omamoodi kena, aga suure paki sügavsinine meeldis tunduvalt rohkem. Pildil olev oranž muna on saadud hoopis kollasest karbist võetud muna punasesse karpi tõstmisel, tumedam roosa on kausi ainus pruun muna ja lilla saime nii, et tõstsime muna punasest sinisesse ja siis veel korra punasesse tagasi. Pole pooltki nii kena, kui suure paki lilla.

Kui ema kohale jõudis, läks muidugi peoks, sest vanaema tuleb reisidelt ikka kingihunnikuga:

Lapsed said kingituseks tätoveeringud ja need olid totaalne hitt. Kahjuks ma ise nende kätest pilti ei teinud, emalt pole veel saanud. Teiseks kingituseks oli põnev komplekt, kus sai värvida ja siis ise kokku kleepida mitmetasandilisi pilte – sellega jõudsime ka veel natuke enne magama minekut tegeleda:

Ühesõnaga väga ootamatu külaliste tulv oli ja see on tõsiselt äge. Kohe elus tunne on!

Protected: Munad ja tibud

05/04/2015 / plika, poiss, rõõm, seltsielu / password

password

Mälestusi märtsist

05/04/2015 / kööginurk, plika, rõõm / Leave a Comment

Pildistan noil päevil nii harva, aga leidsin nüüd pilte sorteerides mõned eelmisest kuust, mida võiks näidata.

Ühel hommikul, kui lapsed olid juba lasteaeda läinud, leidsin Plika nari küljest sellise kirja:

Kirja tagant voodinurgast leidsin Poisi taskulambi:

Ja ühel hilisõhtul, ikka sellisel ajal, kui mõistlikud inimesed enam ammu ei söö, tõi Abikaasa mulle voodisse sellise öise eine:

Kevadine ärkamine

31/03/2015 / igapäevaelu, rõõm, tervis, töö / Leave a Comment

Võiks öelda, et märtsi teine pool oli täielik madalseis. Haigus lõi korralikult rivist välja ja kaotas absoluutselt igasugu tegutsemistahte.

Kusjuures alguse sai kogu see haigusejant sellest, et kaks nädalat tagasi kolmapäeval olin ma pika päeva üksi tööl, asendasin müüjat. Ja kaup, mis tuleb muidu alati neljapäeval, tuli seekord suure üllatusena päev varem. Ma ei hakanud teist müüjat, kes oli niigi pikalt järjest tööl olnud, kohale kutsuma – mõtlesin, et nokitsen vaikselt ise ja kui kõike ei jõua, teeme järgmisel päeval koos edasi. Päev ise oli väga vaikne, kliente vähe, seega sain rahus kaubaga tegeleda.

Aeg läks nii märkamatult ja päev möödus nii toimekalt, et sööma ega näiteks WC-sse ma nonde kümne tunni jooksul ei jõudnudki. Abikaasa tõi ühe smuuti, selle jõin ära, ühe õuna sõin ka. Ma kusjuures ise väga nautisin kogu seda päeva, üldse ei tundnud, et oleks üle pingutanud.

Aga ju siis ikkagi pingutasin, sest järgmisel päeval oli TÄIESTI õudne olemine. Jäin kohe heaga töölt koju ja olin pool päeva voodis. Kuna valuvaigisti võtmine ja magamine tegi olukorra paremaks, siis ei mallanud edasi voodisse jääda. Hakkasin koristama, sattusin hoogu ja rügasin õhtuni. Kodule oli seda tõesti vaja, ma polnud ammu põhjalikumalt koristanud – tegin kõik köögikapid korda, pesin kõik põrandad… Tervisele see aga muidugi hästi ei mõjunud. Õhtuks oli jälle palavik kõrge ja olemine s*tt. Kuna aga und ei tulnud, oli vaja veel poole ööni sarja vahtida ja samal ajal sellepärast süümekaid tunda.

Reedel ja laupäeval oli suht sama seis – nii, kui natuke parem hakkas, hakkasin kohe tegutsema… Võtsin küll kergemalt, kui neljapäeval, aga ikkagi möllasin liiga palju ja õhtuks oli jälle kehv. Kodu sai väga korda, tõepoolest. Ja seda tõesti oli ka vaja. Samas olid mul räiged süümekad, sest tegelikult ma oleksin pidanud ka tööd tegema, neid uusi kohustusi, mis ma sellest kuust lisaks sain. Aga ma lihtsalt ei suutnud ennast töö tegemiseks arvuti taha sundida – parim, mis ma suutsin, oli kodu koristamine ja arvutist sarja vahtimine.

Pühapäev oli sünnipäev – vandusin endale, et võtan VÄGA vaikselt ja ei tee mitte midagi, olen voodis. Olin kah ja tundsin ennast täitsa hästi. Seega läksin esmaspäeval tööle, sest teadsin, et töökaaslased tahavad sünnipäeva tähistada. Noh, selleks ajaks, kui lapsed aeda saime ja tööle jõudsin, olin juba puruväsinud, nii et tähistamisest ei tulnud miskit välja. Nädala tellimused tahtsid ka sellegipoolest tegemist, läbi häda tegin ära – teise poole kodust voodist. Aga siis oli ka selge, et tööga tuleb mõneks ajaks tagasi tõmmata, muidu ei lähe midagi paremaks. Seega leppisingi ülemusega kokku, et olen kodus ja paranen ja panen selle puhkusena kirja. Seega sain lahti survest, et ma PEAN nii ja nii palju tööd vel sel kuul ära tegema, sain aja maha võtta.

Kodus olemine aitas küll, mingil päeval käisin isegi aias toimetamas, sest leidsin, et värsket õhku olen kaugelt liiga vähe saanud, üldiselt võtsin kergelt. Sain haigusest jagu, reede õhtul käisin Tallinnas – ammu planeeritud inventuuril abiks. Siis oli küll tuju hea ja sai mõnuga tööd tehtud.

Aga üldiselt oli nädala lõpuni, kokku siis poolteist nädalat, enamik ajast apaatia ja kehv tuju. Eks oli helgemaid hetki ka, aga suuremalt jaolt selline lootusetu tunne. Töö, mida seni iga ihurakuga armastasin, tundus ületamatult tüütu. Kirusin, et oli mul vaja need lisaülesanded kaela võtta.

Õnneks on uuest nädalast olukord kardinaalselt paremaks muutunud. Eile tegin mõnuga terve päeva tööd – kuna eelmisel esmaspäeval sai kehva oleku tõttu tellimusi minimaalselt tehtud ja kõikvõimaliku, mida vähegi kannatas, edasi lükatud, oli seekord tellimist enam kui küllaga.

Täna oli vaikne päev, nii et sain sama suure mõnuga tegeleda just nende lisaülesannetega. Ma tean küll, miks ma need endale “kaela” võtsin – sest ma armastan oma tööd 😀 Lihtsalt kuna see omaette nokitsemine on lõppkokkuvõttes üks suurem projekt, siis oli raske kuskilt otsast kinni hakata – mul on vajadus läheneda asjadele süsteemselt, aga süsteem tuleb esiteks kõigepealt välja mõelda ja see ei ole väga lihtne, kogu selle asja arusaadavalt haldamine. Ja samas tuleb ikkagi tulemusi ette näidata, eks 🙂 No igal juhul, täna läks asi täiega käima, täiustasin natuke veel süsteemi ja tegin reaalset tööd ka. Poolest päevast tulin töölt ära, käisin arenguvestlustel, siis tulin koju ja töötasin edasi. Abikaasa, hea hing, viis lapsed trenni ja läks nendega hiljem õele külla, nii et mul on hindamatult rahulik õhtu kodus ja saan mõnuga tööd teha. Ma pole juba pikka aega tahtnud kodust tööd teha, pigem vastupidi… Täna on pärast pikka puhkust täiega hoog sees, hakkan jälle ennast ära tundma.

Mulle pakuti hiljuti veel ühte kirjatööd, mille vastu võtsin, sest tundus lihtne ja kasulik, samas piisavalt harv, et hakata liialt aega kulutama. Eks sellest räägin hiljem täpsemalt, aga jah, selle jaoks oli ka vaja paari kirjutist ja kuna mul oli madalseis, siis kirusin, et miks kurat mul oli vaja VEEL lisatööd võtta.

Noh, täna tuli vaim peale, kirjutasin vajaliku kiirelt valmis ja nautisin seda protsessi väga. Ja sain aru, MIKS ma selle pakkumise vastu võtsin – sest see on lihtne ja meeldiv ja kasulik ja ei võta palju aega 🙂

Siis koristasin nii muuseas veel toad ära ja panin masinatäie pesu pesema ja kirjutasin kolm blogipostitust. Nüüd otsin endale kiirelt midagi süüa ja teen siis põhitööd edasi. Et ikka möödunud kuu eest võimalikult järjele saada. Ülemused teavad küll, et ma olin pikalt haige ja on arusaavad, aga no ikka on ju endal kehv tunne, kui esimene kuu uued ülesanded ja siis ei jõua nendega tegeleda. Nii et tuleb nüüd tagantjärele usin olla. Vähemalt ma jälle naudin seda 🙂